Nädala parimad lood | Lana Del Rey, Vaiko Eplik, Jayda G jt
Vabariigi aastapäev nädalal jäid parimad lood välja kuulutamata, aga nüüd siis korraga kohe kahe nädala jagu ehk ehk kõike on rohkem, topeltkogus lugusid, topeltkogus tantsu, topeltkogus rõõmu, topeltkogus kurbust, topeltkogus kõike seda, mida just ise nendest 80 loost leida tahate.
Värske Lana Del Rey singel algab, noh, nagu pea iga teine Lana Del Rey singel. Õrn ja habras, aga samas jõuline ning kuidagi pinges ballaad, mis peidetud paksu läbipaistmatusse udusse. Esimesel neljal minutil läheb udu pidevalt paksemaks ning lugu õõtsub vaikselt paigalt, kõik on rõhutatult stoiline ja staatiline. Kuid siis puhub ootamatu marutuul udu minema ning sealt alt tuleb välja uus ja seninägematu Lana Del Rey, täielik popstaar, julge ja iseteadlik. Aga vaid kaheks minutiks! Siis lastakse kõik kanalid ääreni feedback'i täis ja Lana kaob jälle. Mis see täpselt oli? Seda me teada ei saagi, kui just see lugu järgmisel singlil ei jätku...
Novelist "Mercy (Skee Mask Remix)"
Aasta lugu? Eks kriteeriume, mille järgi seda hinnata, on muidugi palju, aga Novelisti värske singli töötlus haaras mind esimeste sekunditega endasse ja ega naljalt midagi muud kuulata ei tahagi. Vahel ju huvi pärast kuulanud teisi lugusid ka korra, aga jooksusammul kihutan jälle "Mercy" juurde tagasi. Ja ega ma ei oska seda kõike veel täpselt sõnastadagi, mis seal täpselt õigeid nuppe vajutab, aga ilmselt on seal sees see mingi grime'i algusaegade toores energia, abstraktsed trummiskeemid ja põrutavad bassid kannavad vokalisti taevasse, kus ingel võtab tal käest kinni. Ha-haa, saate aru küll, millest ma räägin. Briti bassimuusika eile, täna ja homme kolme minutiga, imeline kiirkursus, mida läbin rõõmuga iga päev ja korduvalt.
Vaiko Eplik & Mari Jürjens "Päikesepisarad"
Võimalik, et mul on liiga täpne ettekujutus, kuidas Marju Kuudi muusika kõlama peaks, aga suurem osa värskest kogumikalbumi "Marynile" kõlab kuidagi valesti. See ei tähenda, et seal midagi tingimata valesti oleks, olen lihtsalt Marju diskograafia enda jaoks nii põhjalikult algosadeks lahti võtnud, et seda suudab ikka ja alati ja ainult Marju ise uuesti kokku panna. Aga võta näpust! Vaiko Epliku ja Mari Jürjensi "Päikesepisarad" on imekaunis suveromanss, magus ja nukker samaaegselt, ühtpidi rõhutatult siiras ja lihtne, aga samas sellele vaatamata ka üllatavalt detailirohke. Lihtsuse sisse on peidetud musttuhat pisikest päikesekiirt, linnuvidinat ja muudsugust knihvi, mis panevad loo tõeliselt särama.
Ega suvi polegi enam väga kaugel ju? Jayda G värske singel "Circle Back Around" on tema senist diskograafiat üsna ootamatu pööre: siin on vähem funk'i ja deep house'i ja rohkem ekstaatilist raadiopoppi, aga samas mitte tühja klõbistamist ja tüütut kitši, vaid see on kolmeminutiline päikeseplahvatus, meretuul ja külmad õlled ja puhkus ja kõik muud miljon head asja, mida peab veel kaks, kolm, või ei, oota, isegi neli kuud veel ootama?! Pole see tegelikult midagi nii lähedal, aga koos Jayda G-ga ei tundugi see pikk ootus nii lootusetu..
Umru "Groundbreaker (feat. Warpstr)"
Võis ju loota, et meie oma hüperpopi superprodutsent Umru tuleb Eestisse esinema ja siis hakatakse teda rohkem tähele panema, aga tuhkagi! Ei tea siinne publik endiselt temast midagi ning ilmselt ei hakkagi kunagi teadma, aga naudime siis kõik koos salaja seda saladust. Tema värske singel "Groundbreaker" hakklihamasinast läbi lastud EDM, mis on siis valatud hüperpopi neoonvärvilisse ja grotekskesse tarretisse ja vaikselt võdisema pandud. Kui keegi väidaks, et see on lugu Flume'i tänavu ilmunud mixtape'ilt, siis usuksin teda. Jah, just nii hästi Umru kõlabki...
Vahepeal tundus, et Kae Tempest on muusikast kaugenemas ning muutub tasapidi pigem luuletajaks, aga värske singel "Nice Idea" toob ta tagasi juurte juurde. Iseenesest on taust totakalt lihtne: see on variatsioon amen break'ist, mis justkui peaaaaaaaaaegu on juba jungle, aga targu on jäetud puudu see viimane millimeeter. Seetõttu on katkematu trummimüdistamine abstraktne, justkui oma mugavustsoonist välja rebitud, pisut segaduses ja kohatu, aga konteksti ja ruumi, mis kõik lõpuks paika seab, annabki Tempesti vokaal ja nõeltäpne flow. Kooskõla meistriklass.
Lihtne on rääkida Overmonost kui tantsumuusika produtsentidest, kuid pigem teevad nad kõige paremini hoopis kõike seda, mis tuleb enne ja pärast tantsu: nad on meistersoojendajad ja -jahutajad, muidugi, ka nende kliimaksid on kaasahaaravad, kuid võiksin tunde ja tunde ja tunde kuulata seda, kuidas nad milligrammi haaval üht suurt tantsuplahvatust üles ehitavad. "Calling Out" ei plahvatagi päriselt kordagi, vaid kasvab aina suuremaks, vaikselt hakkab juba katus pealt lendama, aga siis jookseb täiesti ootamatult loost õhk välja ja mõistame, et see oli vaid pelk illusioon. Aga väga ilus illusioon, mis meelitab üha uuesti kuulama.
Maria Kallastu & Mattias Tirmaste "Love Collection"
Jaa-jaa-jaa! Olen siin nendes ülevaadetes kiitnud iga Maria Kallastu lugu ning tõdenud, et tema puhul on vaid taevas piiriks. Ja tõesti on, oi kuidas on, sest "Love Collection" on veel üks, kaks, kolm, kümme, sada samma edasi tema senisest materjalist. Loo südames on lihtne, aga veatult toimiv gruuv, mis on kaetud nullindate alguse raadio-RnB glasuuriga. Võib isegi öelda, et Kallastu ujub selles valguses ka täiesti vastuvoolu, sest kaasaegne RnB kaldub ikka sensuaalsuse, seksikuse ja madalate pöörete peale, "Love Collection" seevastu on julgelt pilla-palla, energiat ei suruta mitte sissepoole, vaid kõik paistakse häbitult kuulaja suunas, valatakse ta ekstaatilisuse täie hooga üle.
Eks ma olin seda Els Himma "Veerevat päeva" ikka aeg-ajalt kuulnud ja kuulanud, aga suuremat see mind ei liigutanud. Aga midagi juhtus möödunud suvel, ei teagi, oli see siis õige ilm või tuju või midagi muud kolmandat, aga järsku läksid luugid lahti ja enam ei saa sellest loost lahti. Seda supernummit videot, kus näeb ka eks-superministeeriumit, olen küll vist sadu, kui juba mitte tuhandeid kordi vaadanud ning nüüd saab sõltuvusele veel suurema hoo anda, kuna edaspidi saab lugu Spotify'st ka bussis sõites ja tänaval jalutades ja tööl taustaks kuulata. Rõõm, rõõm ja veelkord rõõm! Aga see ongi üks ilusamaid pärle Eesti estraadiklassikast, kus on võetud äraleierdatud diskohitt, seal jõujooned ümber tõstetud ja tehtud versioon, mis teeb originaalile silmad ette. Vabandust, puritaanud, aga nii on!
Kujutage ette, et võtate ühe eriti raju jungle'i kütte, no sellise, mille peale mõnes Tallinna mahajäetud tööstushoones võiks lihtsalt aru kaotada ja ennastunustavalt hommikusse tantsida. Aga ei vii seda lugu HALL-i ega mõnda teise urkasse, vaid peidad hoopis öösel teki alla. Paksu vatiteki viskad peale ja võtad kaissu! Laurel 2 värske albumi "Kasutu" lõpulugu kõlab just täpselt nii: seal on olemas nakkavad trummid, mis võiksid meid tantsutada, aga paksmust öine ambient-vaip on sinna peale heidetud ning mäslevatest tormilainetest on saanud vaat et äiutav unelaul. Jungle-unelaul, jah, just täpselt.
Kuula kõiki lugusid:
