Nädala parimad lood | Ariadne, Everything But The Girl, Sam Smith jt
Kui aasta esimene nädal on selline mõnusalt rahulik, et sai kõik lood korduvalt üle kuulata, kammida kõik nurgatagused läbi ja noppida ükshaaval paremaid palu, siis nüüd on juba kõik luugid lahti päästetud ja uut kraami huugab igast suunast peale. Eestist sel korral vaid kaks lugu, välismaalt aga kõike alates indie-ballaadidest techno-nätakani.
Everything But The Girl "Nothing Left To Lose"
Bänd tuleb välja esimese looga pärast 24 aasta pikkust pausi ja see ei ole mingi "soojendame vana suppi" tüüpi peerumuusika, vaid Everything But The Girl lööb ukse jalaga lahti ja näitab, et nad on siin ja praegu, parimas mõttes 2023. aasta pop- ja tantsumuusika. "Nothing Left To Lose" teeb mõnes mõttes sama mida The Chemical Brothers oma viimastel plaatidel või ka Bicep: see on 90ndate briti reiviesteetika kontsentraat, mis samas ei ole mõeldud higistesse-pimedatesse urgastesse, vaid suurtele festivalilavadele ja staadionitele.
Sam Smith "Gimme (feat. Koffee & Jessie Reyez)"
Ega mind pole Sam Smithi soolomaterjal kunagi liialt huvitanud, ta on ikka üks neist artistidest, kelle tõeline väärtust tuleb välja ainult kaasvokalistina, Disclosure'i "Latch" on ja jääb vist tema tipuks. Võimalik, et just tänu sellele mõjub tema värske singel "Gimme" eriti positiivse üllatusena: see ei ole jälle mõni lahja ballaad või tühi raadiopop, vaid sulnis ja hillitsetud troopiline tantsumuusika, mis paneb puusad õõtsuma ja mõjub kui pehme suvetuul, mida me siin lörtsis nii väga ootame. Jääb vaid loota, et Smith jätkab samal suunal ka edaspidi, siis on, mida suvel Positivusel festivalil vaadata...
Prantsuse bänd M83 on alati olnud teatraalne ja pompoosne: pealtnäha teevad nad ju lihtsalt dream pop'i ja shoegaze'i elementidega üle valatud süntpopi, aga nende muusikas on kõike rohkem, kui olema peaks. Heeblid on põhjas, prožektorid teevad pimedaks, süntesaatorite huugavad nii, et kuulajad kukuvad helilainete tõttu ümber. "Oceans Niagara", mis on nende esimene lugu pärast paariaastast pausi, on kinnitus kõigile bändi fännidele: me ei ole pehmeks muutunud, vaid gaas on endiselt põhjas. Küll aga tundub, et nad liiguvad värske materjaliga rohkem post rock'i suunas.
Pisut Ukraina underground elektroonikat, mis asetub sõja tõttu täiesti teise valgusesse. "Last Dolphin" on võimas trance-ballaad, igatsev ja nukrameelne, vägisi jääb mulje, et see mängib eikellelegi, hiiglaslikule tühjale saalile või puruks pommitatud sõjatandrile. Tantsupidu kõigile sõja hukkunutele, hauatagune reiv. Vaatamata ilmeksimatule kõhedusele on see üks ilusamaid lugusid, mida viimasel ajal kuulnud olen: siin toimub vähe, samad motiivid korduvad, korduvad, korduvad, korduvad, aga see mantralikkus poeb salakavalalt naha vahele.
Võimalik, et suured house'i-fännid nüüd solvuvad ja tahaksid mul pead otsast hammustada, aga julgen siiski esitada hüpoteesi: suurejoonelist ja ambitsioonikat house'i ilmub üha vähem. Tihti ujutakse kuskil žanrite vahel, kaldutakse UK garage'i või laiemalt reiviesteetika poole, aga sellist puhtakujulist house'i, mis ei kaunista end ebavajalike kellade-viledega ning mis julgeb vaadata kaugemale tühipaljast funktsionaalsusest, kohtab harva. Fort Romeau värske singel "Be With U" õnneks taastab usu house'i: selle võib vabalt panna peale peol kui ka lihtsalt reede õhtul diivanil lesida ja varvast liigutada, vahet ei ole, hing heliseb mõlemal juhul samavõrd. Ilus muusika.
Tuleb uus Paramore'i singel ja ma olen kindel: no nüüd nad mind ikka enam ei vaimusta, nüüd olen neist üle saanud. Aga esimeste sekunditega plahvatab hea tuju pomm, mis võtab mind üle ja jälle olen müüdud! No mis ma sinna teha saan, nad oskavad kirjutada lihtsalt täiesti vastupandamatuid poplugusid – muidugi, oleks see vaid ilus maailm, kui need lood oleksid ka päriselt popid ja kõlaksid raadiost söögi alla ja söögi peale. Aga minu jaoks on need täie raha eest popid, kuulan korra ja kaks ja viis ja kümme, Paramore oli kunagi ja on ka praegu justkui muusikaline nakkushaigus, mille vastu ma olen relvitu.
Nädala suurim lugu, mis ei taha end kuulaja ees avada. Kes on Miley sel korral? Mõneti jääb mulje, et ta võtab sama suuna nagu Harry Styles oma viimasel plaadil: ta ei teeni mitte publik, vaid kuulajad on selgelt tema teenistuses, ta võib teha just seda, mida ise tahab. Ja ta teeb ka! Nelja-viie kuulamise põhjal tahaks öelda, et see lainetav-õõtsuv biit on justkui moodne vaste yacht rock'ile. Või olen ma lolliks läinud? Pigem on ilmselt see, et Miley Cyrus läheb meelega mööda kõigist kaasaegse popmuusika reeglitest ja kehtestab end unikaalse häälena. Üksiku singlina me kõiki vastuseid ei saa, aga usun, et uuel albumil loksub kõik paika.
Laske seda lugu mulle pimesi ja ma ütleks teile, et see on Taylor Swift. Päriselt ka. Tõsi, Ariadne värske singlis "Better Without You" on rohkem lõbusat nätsukommipopi, häbitut ükskõiksust ja vabalt võtmist, Swift seevastu üritab alati olla kaine ja kaalutletud, ka kõige lustlikumatel hetkedel kuulajast üks samm ees. Ariadnel on sellest õnneks täiesti suva. Lisaks tuleb taas tõdeda, et Eesti popmuusika kõlab ikka ebanormaalselt profilt, ja kuigi see märkus võib mõnes kontekstis tähendada isegi negatiivset, siis sellise mõnusalt jõmikaks produtseeritud tantsupopi puhul tähendab see vaid head.
Belle and Sebastian "I Don't Know What You See In Me"
Šoti kultusbändi Belle and Sebastian kuulama hakates tead enamasti ette, mida sealt saad: korraga nii pisut nukrameelset kui ka pehmelt päikselist indie pop'i, mille lustlik hoog parimatel hetkedel nakatab, halvemal juhul paneb südame läikima. Ja noh, uuel plaadil "Late Developers" on tõepoolest seda kõike, kuniks jõuab kätte lugu "I Don't Know What You See In Me". Oot-oot-oot, misasi see on?! Mingi 80ndate vaimus pubi-süntpop, täiesti napakas lugu, mis on samas juba nii napakas, et lööd lihtsalt käega ja lähed selle kitšiga kaasa. Poleks eales arvanud, et midagi nii lolli mulle meeldib, aga no meeldib, mis ma teha saan!
Kui juba vanad pungimehed hakkavad Eurovisioonile minema, on maailm lootusetult katki läinud. Ja kui asjad on katki, siis hakkavadki huvitavad asjad juhtuma, süldile antakse jalaga tagumikku ja varsti saab Eurovisioonist midagi sellist, nagu Heidy Purga loodud Eesti Laul oli esimestel aastatel. Obskuurne ja piiridega mängiv, popmuusika selle sõna kõige laiemas tähenduses. Public Image Ltdi "Hawaii" ei ole ka mingi suvaline eksperiment kategooriast "lähme eurokale punkima", vaid see on päriselt ka ilus ballaad, mis sobituks sinna võistlusele hästi. Äkki kutsume Eestist Psychoterrori ka järgmine aasta Eesti Laulule?
Kuula kõiki lugusid:
