Nädala parimad lood | Jüri Pootsmann, Kristallvesi, Sault, Queen jt
Paar tuulisemat ilma on puud juba kollastest lehtedest praktiliselt tühjaks raputanud, aga muusikasse jagub praegu veel küllalt suvised (või siis vähemalt värviküllaseid!) emotsioone.
Willow "Play Perfectly Not Close To Me (feat. Yves Tumor)"
Poleks esmapilgul osanudki arvata, et Yves Tumor' post glam rock ja Willowi nullindate esteetikast nõretav hüperpop(punk) nii imeliselt kokku sobivad. Napilt kaheminutilise loo jooksul on lõpuks isegi keeruline eristada, kust hakkab üks ja lõpeb teine. Nad sulavad üheks, Willow Tumor'ks.
Loraine James on oma loomingus alati üritanud murda liigestest lahti funktsionaalse Briti bassimuusika, värskel albumil "Building Something Beautiful For Me" käitub ta selle lõhutud mateeriaga kui maalikunstnik: lonkavad ja lohisevad rütmikatked on põimitud kokku lummava elektroonilise uduga, millest moodustavad visuaalsed ambientsed kompositsioonid.
Nädala parima loo vimpel läheb sel korral TSHA-le. Värske albumiga "Capricorn Sun" teenib ta kahtlemata välja koha uue laine olulisemate produtsentide hulgas, see on ekstaatiline ja sügav elektroonika, mis ei lähtu niivõrd tantsumuusika reeglitest, vaid seisab kuskil autorielektroonika ja popmuusika vahepeal. Plaadi tipphetk on eleegiline "The Light", mis kõnnib peenel joonel lummavuse ja labasuse vahepeal, aga just selles äärmuslikus hingestatuses peitubki loo tuum.
Olen püüdnud Daphni uue albumi singleid kuulates korduvalt enda jaoks lahti muukida, mis tema värske materjali nii põnevaks ja eripäraseks muudab. Ja tundub, et nüüd kogu albumit kuulates jõudis see kohale: tema värske kauamängiv "Cherry" on parimas mõttes lapsemeelne ja lustlik. Kuulates jääb mulje, justkui laoks Daphni hunnikusse erivärvilisi mänguklotse või sulberdaks ringi hiiglasikus pallimeres. See on värvikirev ja eklektiline, kohati isegi oma plahvatusliku energiaga väsitav, aga samas oi kui lõbus!
Lugu jõuab valikusse küll paarinädalase hilinemisega, aga mis sellest: Maria Kallastu on Eesti RnB avastamata pärl, kellest veel praktiliselt keegi ei räägi. Siin on mõnusalt rauget energiat, tänu millele sobib lugu imeliselt pühapäevahommikuste pannkookide taustaks. Või miks mitte sügisese päikesepaiste saatel mööda tänavaid ringi kondamiseks. Ilus ja soe muusika, vajame rohkem loomingut Maria Kallastult!
Kõige huvitavamad hetked Dramamama loomingus on need, kui nad vaatavad mööda vanakooli blues rock'i mudelist ja julgevad astuda hägusasse vahealasse, kus esteetikad, ajastud ja žanrid sulavad üheks ja sünnivad tõeliselt põnevad asjad. "Doomsday Tango" on kepsakas ja kummaline lugu, mis on otsapidi kui teatraalne ballaad, järgmisel hetkel kappav vesterni-rokk, ja siis jälle midagi kolmandat ja neljandat ja viiendat. Värske albumi nimilugu ja kahtlemata ka tipphetk.
Kuigi Eesti folktronica lipulaevaks on saanud Trad.Attack!, vääriksid seda kohta hoopis rohkem bändid nagu Leikki ja Tintura, kelle kõrvale lisandub nüüd ka Kristallvesi. Nende kõlapilt on selgelt siinsest levi- ja folkmuusikast lähtuv, seal kohtuvad naivistlik vokaal ja pehmelt pulseeriv elektroonika, Kristallvee vokaal kõlab kui metsingli vaikne loitsimine, mis viib sind endaga kuidagi alateadlikult, tahes-tahtmata kaasa.
Ja see lugu juba kummitab! Esimesed kaks kuulamist ja juba on refrään end kuskile kukla taha aju varjuküljele tätoveerinud ega plaani sealt nii pea lahkuda. Eesti Universali tiimil on nina, et korjata üles need kõige vastupandamatumad pop-pärlid ja "Vaata mind" on kahtlemata üks neist. Sõidame neoonvärvide valguses täisgaasil öösse, taustaks 80ndate süntesaatorid ja mahlakad bassid. Lähiajal ei pääse sellest loost ilmselt keegi, aga see ei tähendagi vist tingimata halba...
Lisaks sellele, et tänaseni pole päriselt teada, kes Saultis kaasa löövad, on nad viimastel aastatel võtnud eesmärgiks ka oma muusikaline mina iga järgmise singli ja albumiga ümber lükata. Kui nad alustasid, siis võis neid selgelt defineerida džässiliku RnB ja isegi hiphop'i kaudu, tänavu kevadel ilmunud kauamängiv "Air" kaldus hoopis koorimuusikasse ja ka värske kümneminutiline hübriidteos "Angel" ei allu definitsioonidele. Siin on reggae't ja gospelit, aga ennekõike veenvalt välja mängitud muusikalist meistriklassi.
Vau, see tuli küll kuidagi ootamatult: aastaid sahtlis seisnud Freddy Mercury vokaaliga Queeni lugu. Kas see on nüüd tingimata hea lugu? Siin on ootamatu müstiline atmosfäär ja Freddy habras vokaal lummab endiselt, kuid Brian May ja Roger Taylor on selle kõik katnud tüütult pateetilise glasuuriga, mis lämmatab kõik muu. No kas neid eepilisi kitarre oli päriselt vaja? Aga see kõik polegi tähtis, "Face It Alone" on ennekõike põnev tükk muusikaajalugu ning just nii tulekski sellesse suhtuda.
Kuula kõiki lugusid: