Nädala parimad lood | Björk, Ouu, Mahavok, Sudan Archives, Rosalia jt
Suvel on kõik artistid hoolega varasalved uut muusikat täis kogunud, et siis sügisel uksed valla lüüa ja kuulajad oimetuks lüüa. Septembri esimesed nädalad on väga rikkalikud olnud ja tõotab minna veel ainult tihedamaks. Sel korral valikus peoga kodumaist muusikast ja seinast seina välismaist kraami.
Mõneti võib eristada artistide puhul kaht erinevat lähenemist. On need, kes üritavad sulanduda kaasaega ja jälgida trende, kuid teist ja isegi huvitavamat kampa ei huvita üldse see, mis maailmas toimub. Nad teevad lihtsalt oma asja nii, nagu on alati teinud, vahel on see rõhutatult retro, teinekord mõistmatu tulevik ja kosmos. Björki tulevase albumi avasingel "Atopos" on selgelt björkilik, ilmeksimatult tema, kuid kas see peegeldab kuidagi tänast muusikareaalsust? Kaugeltki mitte, siin on elemente 90ndate gabber'ist, kammermuusikast ja hüperpopist, aga lõpptulemus meenutab pigem popmuusikat a la 2050.
Võib vist julgelt öelda, et Ouu värske singel "Värvides" märgib bändi jaoks ühe etapi lõppu: alates 2016. aastal ilmunud plaadist "Mango Fetch" on nad teinud ingliskeelset muusikat, nüüd on aga emakeel tagasi. Kuigi Ouu vahepealsed rännakud psühhedeelia ja outsider pop'i radadel olid põnevad, siis ei ole nad kunagi nii hästi kõlanud kui nüüd värskel singlil. Juba esimeste käikudega kistakse kuulaja kaasa, kõik kõlab klaarilt, ehk isegi liiga otsekoheselt, aga selline alasti kistud siirus just panebki selle loo tööle. Aasta parima kodumaise loo tugev pretendent, isiklikult kindlasti enimkuulatud kodumaine lugu tänavu.
Mahavok "Värvide aeg" (feat. Jarek Kasar)
Piisab vaid mõnekümnest sekundist ja mõistad: Mahavok ja Jarek Kasar oleksid pidanud juba ammu midagi koos tegema. Nad sulavad värskes loos "Värvide aeg" üheks, Kasar seilab täispurjedes selle retrodisko lainetel ning see tundub nagu kõige loogilisem-orgaanilisem jätk Kasari viimasele plaadile "Kribukrabu". Eriti sümpaatne on lapsemeelsus, totakus ja viimase piirini viidud naivism, mis kogu seda lugu kannab, usun isegi, et see sobiks ideaalselt mõne lastesaate tunnusmeloodiaks. On olukordi, kus selline väide võiks olla suurim võimalik solvang, antud juhul aga hoopis tunnustus.
Ameerika viiuldaja ja muusik Sudan Archives ei väsi üllatamast. Küll mängib ta julgelt folkmuusikaga ja voolib sealt välja midagi täiesti ootamatut, järgmisel hetkel võib ta vabalt keerata heeblid põhja ja katsetada hoopis house'iga, aga seda vaid selleks, et jõuda lõpuks tuumaka ja läbitunnetatud RnB'ni. Värskel albumil "Natural Brown Prom Queen" on kõike seda, aga ka palju-palju muud: näiteks loos "OMG BRITT" saab temast hoopis badass räppar, kelle bravuur ja otsekohesus ei jää kaugeltki Megan Thee Stallionist maha. Arvestades, et Sudan Archivesi kodumaine ekvivalent on Maris Pihlap, siis äkki näeme ka teda varsti räppimas? Jään ootama...
DJ Q "Sweet Day (feat. Todd Edwards)"
Lihtsamat ja tõhusamat biiti ka vahele. Briti bassimuusika legend DJ Q annab septembri lõpus välja albumi "Est. 2003", mis kõlab täiesti nimele vastavalt: singli "Sweet Day" puhul pidin mitu korda kontrollima, et oot-oot, kas see on ikka tõesti uus lugu. Aga tõepoolest, see on UK garage, mis ka UK garage on: ekstaatiline ja naiivne, aga samas vastupandamatult nakkav ning läbi ja lõhki füüsiline. Tantsupomm, mis näitab, et alati ei pea moodsate trendidega kaasa minema, vaid võib julgelt ka möödunud aegade sobrada.
Kim Petras "Running Up That Hill"
Sel aastal on palju popsensatsioone – alates Harry Stylesi "As It Wasiga" ja lõpetades Beyonce albumiga "Renaissance" –, kuid "Stranger Thingsist" alguse saanud Kate Bushi "Running Up That Hilli" plahvatuslikule reinkarnatsioonile ei saa miski vastu. Seega on ka arusaadav, miks viimastel kuudel on sellest loost ilmunud palju mõttetuid remix'e ja tühiseid uusversioone, Kim Petrase versioon ajab aga lihtsalt juhtme kokku. Mida siis päriselt siin ikkagi teinud on? Ta kopeerib praktiliselt sajaprotsendiliselt kõiki maneere, tämbreid ja vinjette, mis originaali iseloomustasid, seega kuskil kaubanduskeskuses ei teeks ma neil kahel isegi vahet. Kopeerimisoskuse eest kümme punkti, aga kas meil oli seda päriselt vaja? Pigem ei.
Elephants From Neptune "Motel Blue"
Kuulan uut Elephants From Neptune'i singlit ja mõtlen, et see kõlab juba peaaegu nagu Lexsoul Dancemachine. Või äkki kõlab hoopis Lexsoul Dancemachine üha rohkem nagu Elephants From Neptune? Lõpuks ei olegi vahet, sest mõlema Robert Linna bändi puhul jääb mulje, et sarved on heas mõttes maha joostud, rabedus ja ülemäärane rapsimine on kadunud ja mõlema bändi saund on paika loksunud. Ja ilmselt ongi nii Elephantsis soul'i kui Lexsoulis bluusi, seega esmapilgul niivõrd erineva taotlusega bändid võiksid tänaseks vabalt kokku sulada. Aga nad on eraldi ka toredad!
Kui oma karjääri alguses mängis Rosalia selgelt post-flamenco saundi peale, siis mida lugu ja album edasi, seda enam kaugeneb oma esialgsetest eesmärkidest. Võiks arvata, et see tähendab liikumist popmuusika poole, aga pigem koorib ta hoopis oma loomingust maha kõik üleliigse ja jääb seetõttu tihti kuulaja ette tihti täiesti alasti: on ainult tema habras vokaal ja õhkõrn biit. Ta kannab selle aga imepeenelt välja, suutes ühendada korraga nõrkuse ja enesekindluse, suure ja väikese, kurbuse ja joviaalsuse. Tundub ka, et mida edasi, seda nüansirohkemaks, keerukamaks ja põnevamaks tema muusiku alter ego muutub.
Pikaaegse The xxi fännina tekkis mul Oliver Simi sooloplaati kuulates kohe tunne, et kuigi nad ei ole bändina kunagi laiali läinud ning avaldavad tõenäoliselt lähiajal uut materjali, üritab Oliver end "Hideous Bastardiga" uuesti defineerida, näidata endas külgi, mida varem kuulajad näinud pole. Paberil on see kahjuks huvitavam kui praktikast, sest enamike lugude traagelniidid paistavad liialt silma, samuti on need lood Oliveri jaoks pisut liiga võimsad, ta vajub nende new wave tantsuballaadide all kokku. Seetõttu oli "Saccharine" meeldiv üllatus, kuna seal ei üritanud Oliver midagi uut luua, vaid kõik on vana, hea ja tuttav, kuid samas kindlasti mitte kulunud ja triviaalne. Üks parimaid The xx'i lugusid, mida ma kuulnud olen.
Selles ei ole midagi otseselt uut, et hüperpopi artistid, kellest paljud on alla 20-aastased, segavad oma loomingusse elemente, mis olid populaarsed ammu enne nende sündi. Willow Smith läheb veel paar sammu edasi: tema looming eksisteerikski nagu täiesti teises ajas, või õigemini taasloob ta nullindate alguse pop-punk reaalsust. Ta joonib alla kõik žanriklišeed, aga lihvib mõned nurgad maha, produtseerib selle kõik veel palju suuremaks ja säravamaks, valab selle glitteriga üle ja paneb neoonvalguse vilkuma. Võimalik, et pop punk ei olegi varem nii seksikas olnud...
Kuula kõiki lugusid:
