Nädala parimad lood | Floating Points, Stormzy, Paramore, Siemens Nokia jt
Sel nädalal on valikus nii rõõmu kui pisaraid, nii tantsu kui ka vaikset õõtsumist, nii tumedaid öiseid võnkeid kui ka tõeliseid päikeseplahvatusi.
Möödunud aastal Floating Pointsi ja Pharoah Sandersi koostööalbumit kuulates poleks osanud eales arvata, et 2022. aasta kõige olulisem tantsumuusika produtsent on just Sam Shepherd ehk Floating Points. Aga selles suunas hakkab aasta vaikselt tüürima küll: tema värske lugu "Problems" on enneolematult ruumiline ja dünaamiline variatsioon UK garage'i klassikast, mida on kõrvaklappidest isegi piinlik kuulata. Seda ei saa vaikselt kuulata, kõik heeblid tuleb põhja keerata, otsida üles kõige võimsama helisüsteemiga tantsusaal ja siis seal end ennastunustavalt homsesse tantsida.
Joy Overmono "Blind Date (feat. ABRA)"
Hetk hiljem, kui jõudsin oma peas tituleerida aasta olulisemaks produtsendiks Floating Pointsi, ilmub mõistagi sellele kõva konkurents. Joy Orbisoni ja Overmono koostöölugu "Blind Date" on täpselt see, mida neilt oodata võiks: igast taktist nõrgub reivinostalgiat, aga see ei ole samas mingi lihtlabane tantsupõmmutamine, vaid autorielektroonika parimal kujul. Väga loodan, et see XL Recordings'i alt välja antud singel ei jää ainsaks.
Major Lazer "Koo Koo Fun (feat. Major League Djz, Tiwa Savage, Diplo, DJ Maphorisa)"
Amapiano on küll viimase aasta jooksul plahvatuslikult arenenud ja oma kombitsad kõikjale surunud, aga päriselt suurt globaalset amapiano megahitti veel ei ole. Kas superprodutsentide trio Major Lazeri värske singel "Koo Koo Fun" võiks seda saavutada? Paraku on see lugu vist ikkagi liiga ilmetu ja funktsionaalne, et päriselt laiematele massidele korda minna. Aga see ei tähenda tingimata midagi halba: need põksuvad bassid, mis seda lugu käimas hoiavad, on siiski täiesti vastupandamatud ja panevad ka arvuti taga istudes vaikselt õõtsuma.
Uut Stormzy soolomaterjali on tulnud oodata paar aastat ja rõõm on tõdeda, et ta ei vea alt. Värske seitsmeminutilise (!) singli "Mel Made Me Do It" taustaks tiksub minimalistlik, aga kõigiti eepiline taust, mille peale laob Stormzy oma veatu flow'ga väsimatult riime. Meeldib väga ka suunamuutus: eelmise albumiga liikus ta juba tüütult kommertslikuks, uus lugu aga on parimas mõttes underground hip-hop. Võib isegi öelda, et "Mel Made Me Do It" läheb tagasi nii kaugele, et on omamoodi järg seitse aastat tagasi ilmunud "Shut Up'ile".
The War On Drugs "Oceans of Darkness"
Eks seda on ka varem öeldud, et The War On Drugs kõlab nagu uue aja Bruce Springsteen, aga albumi "I Don't Live Here Anymore" deluxe-versioonil ilmunud loos "Oceans of Darkness" viivad nad selle idee maksimumi. See on 80ndate häbitult suurejooneline staadionirock, midagi sellist, mida on viimastel kümnenditel jõuliselt teinud ka The Killers, kuid nad ei ole kunagi kõlanud nii maksimalistlikult. The War On Drugs võtab kõik selle, mis tegi Springsteenist Springsteeni, ja korrutab veel kümnega. Lugu, mida tuleks jao kaupa serveerida.
Olen alati mõelnud, mis mind ikkagi selliste singer-songwriter'ite puhul võlub, kes seisavad kuulaja ette nii-öelda alasti: on ainult õhkõrn vokaal ja vaikne akustiline kitarr. Võid kuulata 1000 sellist artisti, kellest 998 jooksevad täiesti mööda külgi maha, aga kaks tükki haagivad niiviisi külge, et ei saa enam kuidagimoodi ilma. Sarjast "Stranger Things" tuttava Maya Hawke'i teine album "Moss", aga eriti just plaadi eelviimane lugu "Driver" on selline, kus ei juhtu justkui mitte midagi erilist, aga see poeb ikkagi sekunditega südamesse ja hakkab seal ootamatuid asju tegema.
Christine and the Queens "Rien Dire"
Sarnaselt Maya Hawke'i äärmuslikule lihtsusele on mind alati lummanud ka Christne and The Queensi oskus teha süntpoppi, mis ei ole mitte väsitavalt pealetükkiv, vaid hoopis kuidagi õhuline ja kerge, veidral kombel isegi intiimne ja isiklik. Värske singel "Rien Dire" kuulub kindlasti tema parimate lugude ritta: pöördeid ei keerata hetkekski liiga peale, vaid kõik on täpses tasakaalus, lugu koob end vaikselt kuulaja ümber ega lase siis enam lahti. Ilus, ilus, ilus.
Kas me sellist Paramore'i tahtsimegi? Ilmselt küsivad tuhandeid fännid üle maailma täna sellist küsimust ning ausalt öeldes ei oska isegi sellele vastata. Ka kümnendal kuulamiskorral ei suuda endiselt otsustada, kas mulle meeldib see Red Hot Chili Peppersi laadis pop rock'i ja põksuvate funk-kitarride kombo. See mõnusalt lainetav ja mõneti ka bändi kuldaja paugutavat saundi meenutav refrään aga haagib külge, ma tahan seda ikka ja jälle uuesti kuulata. Hakkab tunduma, et tegelikult vist tahtsimegi viieaastase pausi järel just sellist Paramore'i...
Siemens Nokia debüütplaadi kohta visati igasugu obskuurseid žanre õhku – neist üks meeldejäävamaid ilmselt pohui-wave, mis on ka neil endal Bandcampis märgitud –, kuid värske uusversioon Plixid loost "Questions" on puhtakujuline trip-hop. Aga kui ma ütlen puhtakujuline, siis ma ei mõtle mingit tolmust uusversiooni Tricky'st, vaid see on ikkagi veider, koomiline ja heas mõttes totakas vaade sellele žanrile läbi kõverpeegli. Aga muidugi, kui tahame, siis võib ka sellist lähenemist pohuiwave'iks pidada.
Nick Cave & Warren Ellis "Gemini"
Neile, kes on näinud värsket Marilyn Monroest rääkivad pseudo-biograafiat "Blonde", tundub pärast filmi vaatamist ilmselt isegi pisut kummaline, et niivõrd jõulise, äkilise ja häbitu linateose taustaks kõlab just Nick Cave'i ja Warren Ellise eleegiline ja lummavalt kaunis ambient. Küll aga kannab paljuski just see muusika filmi atmosfääri, ilma nende avarate elektrooniliste maastikeeta oleks tegu hoopis teistsuguse filmiga. Aga pole vaja karta ka neil, kellel film nägemata: Cave ja Ellis maalivad laiade pintslitõmmetega muusikalisi pilte, mis töötavad ka ilma linateoseta.
Kuula kõiki lugusid:
