Sarnaselt Marilyn Monroele, kelle staatus käib temast mitu sammu eespool, on ka värskest pseudo-eluloofilmist "Blonde" – seda on oluline rõhutada, kuna faktid seisavad filmis kõrvuti oletuste ja liialdustega – maalitud teravahambuline deemon, kes hammustab kohe vaatajal pea otsas, kui film käima panna. Eelnev furoor on olnud nii võimas, et kriitikud üle maailma ütlevad kui ühest suust: on tõesti hirrrrrrrmus film, nõrganärvilistele ei soovita!

Kas me oleme tõesti nii pehmekesteks muutunud? Sotsiaalmeedia ja ajakirjandus on otsast ääreni seksi ning vägivalda täis, režissöör Andrew Dominik suunab vaid prožektori kõige selle kõmulise-pahelise suunas, mille mõjuväljas nii või teisiti igapäevaselt elame. Jah, näeb Monroed kehastava Ana de Armase paljast ihu, aga kas nüüd selle pärast peab filmi tingimata seksistlikuks nimetama? Kui vaatamise ajal ühe käega Instagrami kerida, siis võib tõesti selline mulje jääda, reaalsuses kritiseerib aga "Blonde" hoopis tugevalt superstaarikuvandit ja näitab, kuidas staari nn klantspildi varjus seisev inimene selle kõige tõttu kannatab.

See idee ei ole otseselt midagi originaalset – paljuski mängis sama motiiviga ka vaid mõned kuud tagasi kinodesse jõudnud "Elvis" –, kuid "Blonde'i" puhul on ennekõike oluline just vorm. Siin pole klassikalise eluloofilmi pateetikat ega Vikipeedia ümberjutustust, pigem on Andrew Dominik võtnud Marilyn Monroe elu pusletükkidena laiali ja siis need pisut valesti kokku pannud.

Seetõttu sarnaneb "Blonde" Pablo Larrain'i mullu valminud filmiga "Spencer", mis samuti ei esitlenud meile mitte printsess Diana kogu elulugu, vaid jättis targu kõik kulla, karra ja virvarri kõrvale, näidates vaid momente, mil ta sai maski eest rebida ja olla tema ise. Ka "Blonde" näitab meile ennekõike Norma Jeane'i, mitte Marilyn Monroed, õigemini esitab film isegi hüpoteesi: kes või mis on üldse Marilyn Monroe?

Selle küsimuse valguses areneb "Blonde" teises pooles psühholoogiliseks trilleriks, kus piir Norma Jeane'i ja Marilyn Monroe vahel läheb üha hägusemaks. Küsimus ei ole aga mitte lõhestunud isiksuses, vaid selles, kuidas Norma Jeane on jäänud oma avaliku mina – punaste huultega seksiikooni nimega Marilyn Monroe – lõksu ega pääse sealt enam ühegi valemiga. Inimene selle kuvandi varjus jääb üha nõrgemaks ning lõpuks ongi alles vaid Marilyn Monroe ehk roll, mida Norma Jeane pidi mängima läbi kogu oma elu.

Režissöör Andrew Dominik ei karda provotseerida: film kasutab tõesti utreeritult samu vahendeid, millega Marilyn Monroed ka tema kuldajal inimestele maha müüdi – seks, seks ja veelkord seks –, kuid ei ürita seejuures hetkekski kopeerida tõsielu. "Blonde" on selgelt kõverpeegel, selline, mida näete õuduste tubades – ühe nurga alt tundud pikk nagu hiiglane, teise nurga alt pisike nagu kääbus.

Dominik esitleb meile justkui etüüde Marilyn Monroest, näidates teda sellisena, nagu teda alati on tahetud ette kujutada. Aga need pildid hakkavad meid häirima, neid on ebamugav vaadata. Seega ehk on see kõverpeegel suunatud hoopis vaataja enda poole? Küsimus ei olegi filmi puhul mitte niivõrd Marilyn Monroes, ta on lihtsalt universaalne kujund kuritarvitatud popstaarist, keda me kõik teame. Tegelikult on neid väiksemaid ja suuremaid staare, kelle ennastsalgavale elule me popkorni mugides kaasa elame, kümneid ja kümneid. Ja see üldistust joonistub "Blonde'ist" igati välja.

Palju olen rääkinud vormimängudest, kuid "Blonde'i" suurim võlu peitub ikkagi Ana de Armases, Kuuba päritolu näitlejannas, kellest on imekombel – ei suuda ka nädalake pärast vaatamist mõista, kuidas see võimalik on! – maalitud see blondide juustega Ameerika popkultuuri käilakuju ning mõneti on ta rohkem Marilyn Monroe kui Marilyn Monroe ise oli. Ta võtab kõik need elemendid, mis Monroed kirjeldavad, ning keerab neile õrnalt-õrnalt vinti peale. Lõpptulemus ei ole kaugeltki paroodiline, vaid lihtsalt Marilyn Monroe ülivõrdes, tema essents või tõmmis.

Üht soovitaks aga enne "Blonde'i" vaatamist küll: võtke ette Marilyn Monroe filmograafia ning vaadake ära midagi nii tema karjääri algusest kui ka kuldajast. Usun, et paljude inimeste ettekujutus Monroest tuleneb kuulujuttudest ja heal juhul "Džässis ainult tüdrukutest", kuid tema rollide seas on ka palju muud huvitavat. Ja kui on tekkinud endal juba mingi laiem ettekujutus sellest, kes võiks teie arvates Marilyn Monroe olla, siis laske režissöör Andrew Dominikil "Blonde'is" kõik need ettekujutused purustada.

Üle pika aja üks tõeliselt väärt film, mis Netflixi jõudnud. Teisalt on isegi kahju, et meil ei õnnestu seda tõeliselt visuaalset ja vaatemängulist linateost kinolinalt näha...