Nädala parimad lood | Karl Killing, Skrillex, Moby, Peter Gabriel, Iggy Pop jt
Sai pikalt mõeldud, et kas lükata nüüd nädala parimate lugude ülevaade kohe aasta esimesel nädalal käima, aga ei jäänud midagi muud üle: viimase kuue päevaga on ilmunud piisavalt palju põnevat, et sai väikese põimiku kokku küll.
Väärib markeerimist, et Moby mammutalbum, umbes-täpselt kaks ja pool tundi kestev "Ambient 23" oli väga paljude jaoks tänavuse aasta esimene kauamängiv. Nii ka minu jaoks! Kellel kuulamata, siis ega liialt vaeva ei tasu näha, vabalt võinuks plaadist poole maha kärpida, sest lood kipuvad end kordama, motiivid loksuvad liialt ühe koha peal ega jõu päriselt kuhugi välja. Kuid seal on ka imelisi hetki, nagu näiteks otsapidi Buriali mängumaale sisenev "Amb 23-6".
Skrillex, Fred Again.. & Flowdan "Rumble"
Olen selle loo ilmumist oodanud alates 2022. aasta suvest, kui Fred Again.. seda oma kõmulises Boiler Roomis mängis. See lugu on mind pool aastat vahetpidamata kummitanud, mis sest, et olen seda heal juhul kuulnud paar korda. Ja see on tõesti Briti bassimuusika tippklass, omamoodi lõpuboss, sest ega sellest palju paremini enam teha ei saagi. Dubstep, grime, drill, UK garage ja veel sada muud minižanri sulavad kokku, et valmiks bänger, mis ka bänger on.
Karl Killing "Hoia end (feat. Villemdrillem)"
Uskumatu ikka, kui hästi Eesti popmuusika praegu kõlab. No kuulake kasvõi seda tausta, miks ei võiks näiteks Drake sama tausta peale riime laduda? Olen alati selle poolt, et kodumaised tegijad võiksidki eesti keeles muusikat teha, aga kujutage ette, mis imesid see lugu suudaks potentsiaalselt maailmas korda saata, kui see oleks ingliskeelne. Või äkki hoopis hispaaniakeelne? Karl Killing näitab praegu, et ta suudab teha ükspuha mida, kui ainult tahab. Olge selleks valmis!
Debby Friday "So Hard To Tell"
Plaadifirma Sub Popiga liitunud Debby Friday on ilmselt selle aasta kõige huvitavam uus tulija: ühelt poolt on siin midagi hüperpopist ja üht-teist kaasaegsest RnB'st, aga päriselt ei defineeri kumbki neist tema muusikat. Äkki hoopis indie-RnB? Ah, polegi vaja tegelikult nimetamisega liiga palju vaeva näha, värske singel "So Hard To Tell" igatahes lubab arvata, et kevadel ilmuv album on igati tähelepanuväärne.
Peter Gabriel "Panopticon (Bright Side Mix)"
Pean tunnistama, et ega ma päriselt täpselt aru ei saa, mida Peter Gabriel (koos Brian Enoga!) oma värskes loos "Panopticon" saavutada üritas, aga see veider segu süntpopist, hillitsetud psühhedeeliast, new wave'ist ja müstilisest pühalikkusest on ikkagi köitev. Usun, et sellele loole tuleb anda lihtsalt aega end kiht-kihi haaval avada, sest ega Gabriel niisama suvaliselt nühkima ei hakkaks. Tahaks küll väga kuulda ka loo dark side mix'i...
Popcaan "We Caa Done (feat. Drake)"
Pisut troopikat ka siia lumme mattunud Eestisse! Kui oled kuulanud varem üht Popcaani või Drake'i lugu, siis ega nende värskes ühises singlis "We Caa Done" pole ju grammigi uut, aga kas neid artiste kuulates ootame üldse innovatsiooni? Hea pehme põks, mille saatel reede esmaspäevaks õõtsutada, vaikselt läbi nädalavahetuse päikselisel pilvel õõtsuda. Mina tunnen küll, et pärast paari-kolme kuulamist on D-vitamiini patareid täis laetud, mis sest, et päikest pole juba ammu näinud...
Selline k-pop'i pomm siia aasta algusesse! Äkki üldse üks paremaid k-pop'i asju, mida kuulnud olen? Siin on olemas kõik see, mida üks hea edetabelipop vajab: kaasahaarav hook, vastupandamatu produktsioon – see lugu on kui muusikaline McDonaldsi juustuburger, ja katsu sa juustuburgerit mitte süüa! – ning mõnes mõttes isegi aegadeülene saund. NewJeansi värske lugu "OMG" kõlab nii, et see võiks olla pärit korraga nii nullindatest, 2010ndatest, 2020ndatest kui ka kuskilt abstraktsest tulevikust.
Kui Moby oli paljude jaoks aasta esimene kuulatud album, siis Iggy Popi värske kauamängiv "Every Loser" on kahtlemata 2023. aasta esimene suur ja oluline plaat. Esmamulje põhjal võib öelda, et Iggy Pop on endiselt sama lõbus kui varem, aga mõne eelmise plaadiga võrreldes on taevasse siginenud rohkem tumedaid pilvi. See doom-varjund aga töötab ainult tema kasuks, lugu "All The Way Down" näiteks on täiesti vastupandamatu staadionihitt, mis ongi loodud selleks, et tuhanded inimesed seda täiest kõrist kaasa röögiksid.
Kes kuulnud vähemalt üht Ukraina plaadifirma Muscut väljalaset, teab hästi, et valmis peab olema kõigeks. Nende 2023. aasta esimene album on artistinime Eyot Tapes taha peituva produtsendi Gennadiy Boychenko albumiga "Paradise Lost", mida on kõige lihtsam kirjeldada kui visuaalalbumit ilma visuaalideta. Aga see muusika kõneleb piltides, ehk isegi lõhnades ja üleüldse kõikvõimalikes astingutes. Istume siin talvises Eestis, aga leiame end džunglist! Uskumatu, aga võimalik.
Olen seda öelnud varem ja ütlen veel: enamik singer-songwriter'id jätavad mind täiesti külmaks, kõigi nende muusika sulab mu peas üheks ja sellest saab eristamatu puder. Aga vahel harva-harva-harva tuleb mõni selline, kes mängib kitarri, laulab õrna häälega ja ma lihtsalt värisen vaimustusest. Miks see nii? Ma ei oska seda kuidagi ratsionaalselt selgitada, aga polegi vaja, lihtsalt kuulake ise: Nicole Dollangangeri värskel albumil "Married in Mount Airy" on neid hetki korduvalt.
Kuula kõiki lugusid:
