Nädala parimad lood | Orelipoiss, Andres Lõo, Aigar Vals, Rita Ray jt
PÖFF röövis vahepeal kogu tähelepanu ning seetõttu on ka nädala parimate lugude ülevaade paar nädalata puhanud. Nüüd aga avastasin enda üllatuseks, et kodumaise muusika laviin on nii suur olnud, et keskendumegi põhiliselt just Eesti artistidele. Aga on muidugi ka üht-teist muud.
Novembri alguses ilmunud singel, mis esialgu jooksis minust mööda, aga jõudis hiljem seda suurema paueriga kohale. "Freshman" on üks ühtlane muusikaline jurakas, alla kahe minuti kilinaid-vilinaid, purtsuvaid basse ja Margiiela prääksuvat-pinisevat vokaali, need kõik on aga niiviisi kokku sulatatud, et kui üks element sealt välja võtta, kukuks kogu kaardimaja kokku. "Freshman" on ka otsast lõpuni füüsiline lugu, mis nõuab liikumist, õõtsumist, tatsumist, peaga kaasa noogutamist.
Veel enne, kui Vera Vice'i värske singli "Collecting Dreams" vokaalid sisse tulevad, on nad juba loonud isevärki maailma. See on päev, kui suvi läheb üle sügiseks, viimane soe tuul puhub mere pealt ja jätab meiega hüvasti. Päike nagu paistab, aga enam päriselt ei soojenda. Kõik on veel ilus ja tore ja lootusrikas, aga varsti tuleb muutus. Kas see on hea võib halb? See jääb kuulaja otsustada. Vera Vice'i õhulises ambient pop'is on piisavalt ruumi igaühe tunneteks ja mõteteks, nad ei suru midagi peale, vaid annavad lihtsalt otsa kätte.
Just sel hetkel, kui hakkad Andres Lõo värskest lühialbumist "Can C" aru saama, teeb ta nipsu, tuba läheb läbipaistmatut tossu täis ja kõik muutub, senistest arvamistest ja arusaamadest tuleb lahti öelda. Õigemini, lihtsam on kohe igasugu eelarvamustest loobuda ja Andres Lõo tasase ning pehme, kuid kõigiti eksperimentaalse sõiduga kaasa minna. "Top Down" segab kokku õrna salongi-jazz'i – mille tuumaks on sügavalt põksuvad kontrabassid – svengrünbergiliku retrosüntesaatorite ambient'iga, seega satume kuulajatena otsekui jazz'i-klubisse kuskil Marsi küngaste vahel...
Oma eelmiste plaatidega on Orelipoiss end tõestanud Eesti kõige viljakama ja põnevama naivistina ning paljuski jätkab sama rada ka värske album "Uni": otsekui audioraamatu laadis ette kantud luuletused ja miniatuurid seisavad kõrvuti üksikute tuumakamate muusikapaladega. Kõige erilisem ja põnevam pala plaadil on "Kinni jäänud", mis võiks vabalt olla ka Claire's Birthday esimene eestikeelne lugu. Võimas indie-hitt, mida peaks suurte laululavade ees sajad inimesed kaasa üürgama. Vastupandamatu kõrvauss ja lihtsalt üks aasta parimaid kodumaiseid lugusid.
Oli periood, kus ma ajasin fanaatiliselt taga Nõukogude funk'i, mis ei üritaks niivõrd matkida läänelikku kõla, vaid oleks täpselt see, mida Misha Panfilov teeb oma värskelt albumil "Plan X", mis originaalis on mõeldud samanimelise lavastuse taustale. Need rõkkavad flöödid ja põrkavad kitarrikäigud, mis seda lugu üleva hoiavad... Kas on üldse midagi paremat? Aga ega Panfilov ei jää kunagi lihtsalt funk'i juures pidama, kiht-kihi haaval laob ta sinna peale psühhedeeliat, lõpuks on kõik kanalid täis huugamist, kuhu sisse rütmid vaikselt ära upuvad.
Aigar Vals, Argo Vals "Vaba tahte valitseja"
Värskel albumil "Vaba tahte valitseja" kasutab Aigar Vals otsekui kollaažimeetodit: siin ei ühtki žanrit ega esteetikat otseselt esil, vaid tuhat erinevat kildu on omavahel kuidagi nurka- või servapidi kokku pandud, et tekiks mingi veider underground pop'i kokteil, mis on samal ajal veider ja seletamatu tulevik ning kõige tolmusem retro. Koos venna Argo Valsiga valminud "Vaba tahte valitseja" algab kui eleegiline new age doom, kaldub sealt proge-rock'i poole ning loo tipphetkedel meenutab oma veidral moel hoopis "Elmari tantsuõhtu" laadset estobiiti. Äkki võinuks Üllar Jörberg sellist muusikat teha, kui ta oleks alternatiivsemasse seltskonda ära eksinud?
Kuulad on uue muusika playlist'i ja siis tabad end äkki mõttelt: oota, kas mõni neist hiljuti ilmunud Nancy Sinatra kogumikest läks peale? Rita Ray värske looming seisab võrreldes tema debüütalbumiga veel enam meie ajast väljaspool: see on unistus parematest ja ilusamatest aegadest, kuid see pole isegi tingimata mingi konkreetne aasta või ajastu, mida ta taga ajab. Siin on 1960ndate pop'i, franksinatralikku lembelaulu ja lihtsalt imekaunist soul'i, ta segab imepeenelt kokku kõigi nende tugevused ja loob muusikalise ideaali, mis on kohati isegi liiga veatu. Tahaks leida mõnd konarust, aga ühtki pole! Peene käsitööna valminud retrokokteil, mis võib olla hea esimene tutvus kõigile neile, kes soul'iga nii hästi sina peal pole.
Jüri Pootsmann "Ei osanud loota"
Liigne magusus muusikas on minu jaoks enamasti talumatu, Jüri Pootsmanni värske album "Suveööde unetus" on aga otsekui kibemagusad Ameerika limonaadid, mis tõmbavad juba esimese sõõmuga silmad veidi kissi. Pootsmann mängib selle rõhutatud kerguse, totakuse ja naiivsuse aga igati veenvalt välja, seal sulab kokku 1980. aastate pop rock ja moodne produktsioon. Mõneti teeb ta otsekui katseklaasis loodud ideaalsest popmuusikat, kõigi reeglite ja trendide kohaselt, kuid seejuures ei kaota ta hinge ja isikupära. Teda iseloomustab väga tugev arusaam oma artistlikust identiteedist ning ta ei ürita piiridest välja murda, vaid annab endast maksimumi just selle valitud nišis.
Kas on üldse oluline mõnd koosseisu nimetada Eesti – või veel patriootlikumalt eesti – bändiks? Gram-Of-Fun neile liigitustele kahtlemata ei allu, sest midagi eestilikku ja eestlaslikku selles bändis peale siin sündinud liikmete ei ole. Nende looming on viimse detailini läänelik popmuusika, kuid mitte selline "üritame nüüd teha hästi rahvusvahelist muusikat, et maailmas läbi lüüa" tüüpi lumesulavesi, vaid laia silmaringiga ja tasakaalukas raadiopop, mille puhul tegijad lihtsalt teavad, mis müüb. Selle kõik seob läikiva lipsuna kokku Kristel Aaslaiu imeline vokaal, võimalik, et ta on üldse üks parimaid Eesti naisvokaliste praegusel hetkel. Lihtne ja funktsionaalne, kuid samas maitsekas ja täpne popmuusika.
Ma ei taha selle liigitusega nüüd kedagi solvata – vabandan seega igaks juhuks juba ette! –, aga suurem osa Minimal Windi debüütalbumist on hipsterite muusika. Ideaalne mõnel suvefestival kuulamiseks, peas Tuborgi fedora ja käes spetsiaalselt festivali jaoks toodetud mõttetu käsitööõlu. Ka muusikaliselt segavad nad kokku täpselt seda, mida hipsterid ootavad: pisut nostalgilist pop punk'i, nukrameelseid ballaade ja liiga ümarat indie rock'i. Kuid selle mõnetise geneerilisuse juures paistab neist välja potentsiaal olla midagi suuremat, eriti just loo "Black Flies" näol. Siin on maneerlikku pseudo-funk'i, kus on rõhutatult pöörded maha keeratud, aga samas on loo kudedesse kirjutatud sisse teatav pompoossus. Lugu ei ava end kuulaja ees, vaid jääbki müstiliseks ja arusaamatuks, ning sellisena tahaks Minimal Windi ka tulevikus näha.
Tahaks hakata rääkima Eesti RnB olukorrast ning sellest, kuidas YASMYN tõuseb sealt selgelt esile, kuid kas see pole mitte täiesti lollakas asi, mida öelda? Asi on lihtsalt selles, et kui välja arvata vaid paar singlit avaldanud Maria Kallastu ja pigem popmuusika poole kalduv Pluuto, siis ega meil väga kedagi peale YASMYN'i polegi. Seda monopoli staatust ei võta ta aga iseenesest mõistetavana, vaid arendab oma saundi iga uue looga edasi. "Sugar" on muusikaliselt tema seni kõige huvitavam lugu: bassid liiguvad siin mööda ettearvamatuid radu, atmosfäär on köitvalt tume ning YASMYN'i flow seal peal on eriti täpne. Ei ole kaugel enam aeg, kui YASMYN'i muusikaga pole Eesti konnatiigis midagi peale hakata...
Manna "! Could B (Köster Devilcore Remix)"
Lõpuks ometi üks suurem Rene Kösteri remix! Põhiliselt tegeleb ta kuskil pimedates nurgatagustes, kuhu isegi muusikaspetsialistide silmad ja kõrvad ei ulatu, aga võimalik, et ta on üks parimaid Eesti produtsente, kellel on otsekui täpne arusaam sellest, kuidas hakkab tantsumuusika kõlama 2028. aastal, ning ta siis pakub meile pildikesi sellest kummalise, aga kuradima nakkavast tulevikust. Manna värske singli "! Could B" töötlus on just selline üheksaminutiline rännak hüperpopi, post-rave'i ja isegi qgom'i abstraksetel maastikel. Kui Yves Tumorist saab rahvusvaheline superstaar, siis miks ei võiks tema Eesti väikevend Köster sama saatust nautida?
Kuula kõiki lugusid:
