Nädala parimad lood | Depeche Mode, Kelela, Rebecca Black, Paramore jt
Kui viimase nädala muusikavalikut kuidagi kokku võtta, siis võib vist öelda, et see oli popmuusika visioonide ja utoopiate päralt: siin on lugusid, mis eiravad nimme kõiki reegleid, kuid tabavad seejuures märke, mida viisakad ja reeglitekuulekad artistid kunagi ei tabaks.
Flume "Counting Sheep (feat. Injury Reserve)"
Tundub, et Austraalia produtsent Flume pühkis oma varasalvi tolmust puhtaks ja sealt jäi näppu terve pinutäis varem avaldamata materjali, millest sai terve mixtape'i kokku panna. Noh, olgem ausad, ega see mixtape'i nimi ei tule sellele kogumikule ilmselt kasuks, sest kvaliteedi ja tervikkontseptsioonilt on see etem kui tema mullu ilmunud album "Palaces". Näiteks võib vabalt jääta toppama avaloo "Counting Sheep" juurde, mis müristab teie kõlarite bassielemendid ribadeks.
Olen seda varem öelnud ja ütlen veel: Jessie Ware'i loomingu tipphetk oli ikkagi tema debüütalbum "Devotion" sulni post-dubstep'ist läbi imbunud RnB'ga. Ega ta pole päriselt võpsikusse kordagi põrutanud, kuid tema karjääris saab selgelt eristada tõuse ja mõõnasid ning "Pearlsi" puhul ei ole ma ka pärast kümnendat kuulamist veel päriselt kindel, kumb see on. Mõnes mõttes on see magus, siiras ja pisut kleepuv disco igati sümpaatne, kuid teisalt on see kuidagi liiga lihtne, midagi ei jäeta kardina taha, kõik trikid on rambivalguses ja liiga palju põnevat sealt avastada pole. Ootame järgmise singli ära, siis teeme järeldusi!
Eks arvasid paljud (mina kaasa arvatud!), et pärast Andy Fletcheri surma on Depeche Mode'iga kõik. Kriipivalt ilus ja liigutav "Ghosts Again" on aga pehme keskmine sõrm kõigi nende suunas, kes hakkasid Gahani ja Gore'i võimetes kahtlema, võib vist isegi öelda, et Depeche pole juba aastaid ühtki nii head lugu teinud. Miks me seda juba iga päev 159 korda kõigist raadiojaamadest ei kuule? Muidugi, ega siin pole midagi uut, Depeche Mode'i fännide jaoks on see pigem mõnus nostalgiapalsam, aga teisalt seisab "Ghosts Again" kindlalt jalul ka 2023. aasta popmuusikaga silmitsi seistes.
Kuidas jõuda ühe looga haprast ambient'ist põmmutava klubiandmiseni? Kelela värske albumi nimilugu näitab, kuivõrd dünaamiline muusikaline tunnetus tal tegelikult on, ning tegelikult esitleb see lugu tegelikult ka seda, mida album tervikuna endas peidab. Siin on ühendatud kõrge ja madal, žanritel ei ole mingeid tähendusi, pigem saab Kelela värske loomingu taandada emotsioonide tasemele, kuid ka emotsioonide tasandil liigub ta registrites, mis enamike artistide puhul tunduksid täielik utoopia. Seni aasta parim album, mis läheb ilmselt veel tuhat korda ülekuulamisele.
Beyoncé "Cuff It (Wetter Remix)"
Minu möödunud aasta lemmiklugu ei vaja ju tegelikult ühtki töötlust, sest see Nile Rodgersi võlupuutest vastupandamatult särama hakanud singel on igast otsast perfektne. Aganoh, kui Beyoncé seda ise mudida võtab, siis kuulame, imestame ja tõdeme: nojah, saab ju ka nii, kui kiskuda "Cuff It'i" diskoglasuur maha, tuleb sealt alt välja seksikas ja sensuaalne booty shaking RnB-ballaad, mis sobib hästi kõigi romantiliste sõbrapäevaõhtusöökide taustaks. Ja kuulake lihtsalt seda salakavalat bassiliini! Ja noh, kuna ma olen originaali juba häirivalt palju kuulanud, siis aitab see remix veidi vaheldust tuua ning hoiab ära selle, et ma jõuaksin "Cutt It'ist" ära tüdida.
Mulle on Paramore alati meeldinud ja hea on saada kinnitust, et kui nad tulevad 2023. aastal välja uue plaadiga, siis ei ole see armastus kuhugi kadunud. Ja oot, nad teevad ju täpselt seda sama, mida 5 või 10 või 15 aastat tagasi? Ja tõesti, kui sellest moodsast produktsioonist mööda põigata, siis seal pinna all pulbitseb ikka see sama nooruspõlve Paramore, sama ekstaatiline, sama häbitult pillav ja sama hulljulgelt hoogne. Kõige olulisem seejuures on aga nende lookirjutus, sest nad tõesti oskavad kirjutada imelisi poplugusid, kus on dünaamikat ja erinevaid värve, nad ei kaldu kunagi üheplaaniliseks ega läägeks, vaid suudavad alati fookust täpselt paigas hoida.
Säästan teid guugeldamisest: jah, see on see sama Rebecca Black, maailma halvimaks looks tituleeritud "Friday" autor. Kui poleks rahvusvahelisi kriitikuid, kes tema värsket albumit "Let Her Burn" julgelt kiitma hakkasid, siis poleks tema värskele muusikale ilmselt kunagi võimalust andnud, aga hea, et andsin! Ma pole küll päris kindel, kas ta teab päris täpselt, kuhu muusikaliselt liikuda tahab, aga kuulake lihtsalt lugu "Destroy Me": siin on seda moodsat põrkavat ja kummikommist hüperpopi energiat, aga mitte ainult, ta topib sinna tahab mingi veidra metal-huugamise. Ja kui esimesel korral see šokeerib ja võtab suu lahti, siis tegelikult on sedasorti DnB-metal haigelt kaasahaarav, päriselt ka!
NOËP "Let's Stretch (feat Amouë)"
Kui otsida viimaste aastate Eesti popmuusikast kedagi, kes oskab kõige paremini teha tantsupopi, siis ega NOËP-ile naljalt konkurentsi pole. Kohati on ta minu maitse jaoks liiga maneerlik ja magus, aga värskel albumil "Move Your Feet" on ka meeldivad üllatusi. Enim jääb meelde "Let's Stretch", pretensioonitu jazz pop, mis tekitab vägisi tunde, et ega soojad kevadtuuled polegi enam nii kaugel. NOËP on teinud ka heas mõttes paar sammu tagasi ning ei ürita selles loos mitte niivõrd tabada kaasaegse raadiopopi trende, vaid teeb tantsukat raadisõbralikku astumist, mille sarnast kuulis pigem nullindate alguses.
Caroline Polachek "Fly To You (feat Grimes & Dido)"
Eeee, Dido?! Tahaks imestada, aga eks Carolina Polachek on kogu oma karjääri jooksul viinud kuulajad kohtadesse, mida me esmapilgul oodata ei oskaks, seega midagi väga ootamatut selles tegelikult polegi. Tema värske albumi "Desire, I Want To Turn Into You" põnevaim pärl sulatab kokku imala kitarriballaadi ja hoogsa hüperpopi ning see mutantne hübriid ei peluta mitte oma kummalisusega eemale, vaid kisub haldjaliku võluenergiaga kaasa. Kuidas need vastandlikud esteetikad üldse kokku sobivad? Ei tea ja ei tahagi teada, lihtsalt kuulame seda lugu ja tõdeme, et Caroline Polachek on meie aja üks tähelepanuväärsemaid popartiste.
Tundub, et hüperpopi jaoks oli väga hea nädal. Kui nii Caroline Polachek kui ka Rebecca Black on pakkunud üllatusi, siis Two Shell läheb veel kümme, ei-ei, pigem tuhatsadamiljon sammu kaugemale, lendab kuskile galaktikate taha ja toob sealt meile popmuusikat aastast 2759. Kogu värske lühialbum "Lil Spirits" on täiesti sõnulseletamatu ja nõiduslik muusikaline ollus, mis meenutab otsekui seda maagilist plastiliini, mille puhul füüsikaseadused ei kehti. Ka Two Shell teeb kõike valesti, aga iga vale käiguga kõlab kõik õigemini kui varem. Taaskord, ei tea ja ei tahagi teada, las ma solberdan rahus selles utoopilises muusikasupis.
Kuula kõiki lugusid:
