Jamie xx "Let's Do It Again"

Kuigi saundipalett, mida Jamie xx oma produktsioonides kasutab, on samaks jäänud, siis on ta oma muusikalist suunda samas paljuski muutnud. On selgelt tunda, et pärast ülitugevat soolodebüüt "In Colour" on ta pisut tupikusse jõudnud ning eks sealt oligi raske edasi liikuda, "Let's Do It Again" on aga liikumine sirgjoonelisema tantsumuusika suunas. Tunnen siin veidi Studio Barnhusi mõjusid, selline naksakas ja pisut totter house, tärkavasse kevadesse sobib see aga suurepäraselt.

Finn "Things Things Things!"

Tantsumuusikaga ka jätkame, viimaste aastate üks silmapaistvamaid briti bassimuusika produtsente on olnud Finn, keda ei huvita mitte ainult funktsionaalsus, vaid ka hallalad, kus tantsurütmid kasvavad millekski enamaks. Tema värske kauamängiv "Everything Is Alright" on parimas mõttes tõhus, saab tantsida, aga jagub ka piisavalt värve ja seikluslikkus, et korduvalt albumit tervikuna kuulata.

Swedish House Mafia "Don't Go Mad (feat. Seinabo Sey)"

Kas peame otsima Swedish House Mafia uuest materjalist sügavust? Ilmselt mitte, ja ega seda seal liialt polegi. Küll aga ei muuda see nende värsket albumit "Paradise Again" kuidagi kehvemaks, pigem vastupidi: kui enne mõneaastast pausi tegid nad igavat raadio-EDM'i, siis värske materjal on vähemalt hoogne suvine tantsuküte, mis on küll kommertsliku potentsiaaliga, kuid pole samas kuidagi üheplaaniline, vaid seal on ka nüansse ja dünaamikat.

KiROT "Kaks, Meid"

Harva kohtab plaate, mille puhul ma ei oska seda kuidagi selgitada, miks see mulle korda läheb. KiROTi värske album "Kes otsib, see leiab" on just selline: kui ma vaatan seda kaine pilguga pisut eemalt, siis ei peaks selline pehme ja vanakooli hõnguga kodumaine hiphop mulle istuma, aga see töötab! Loos "Kaks, Meid" kuulen ma korraga nii Nublut kui ka Sammalhabet, siin on boom bap uue aja räpiga ühte sulanud ning see on kuidagi nii loomulik, et midagi muud ei kujutagi enam ette.

Lexsoul Dancemachine "Pigeon Pit"

Kui viimasel ajal on Lexsoulis olnud rohkem funk'i ja kohati isegi disco-varjundit, siis värske singliga "Pigeon Pit" teenivad nad oma nime täielikult välja, see on mõnusalt nostalgiline, aga siiski kaasaegselt kõlav soul. Romantiline ja võrgutav, aga samas mitte liiga magus tiks, mis liigitub minu peas kategooriasse "pühapäeva muusika".

Inger "Golden Heart"

Hea, et ma Ingerile võimaluse andsin: tema muusika on seni tundunud kuidagi lihtsake ja ühenäoline, värske EP "Higher Self" on suurepäraselt produtseerinud kaasaegne autoripop, mis sobib imeliselt kokku praeguste päikseliste ilmadega. Muidugi, ka näiteks lühialbumi parim lugu "Golden Heart" on imelihtne, seal justkui polegi midagi, aga need vähesed elemendid töötavad veatult. Rõõm näha, kuidas ta on loominguliselt arenenud ja kasvanud, see uus suund on väga paljulubav.

Raul Ojamaa "Lose You (feat. Katie Sky)"

Värske Raul Ojamaa lühialbum "Inner Space" on justkui loodud sumedatele suvefestivalidele, kus päikeseloojangu taustal joovastunud publik saab selle saatel ennastunustavalt õõtsuda. Võib tunduda, et ma üritan Ojamaa värsket materjali kuidagi naeruvääristada, aga hoopis vastupidi: sellist atmosfäärset elektroonikat tehakse Eestis kahetsusväärselt vähe ning ta täidab tänuväärselt seda nišši. Plaadi tipphetk on koos Briti laulja Katie Sky'ga lugu "Lose You", mis ei karda mängida registritega, liikudes äärmuslikust ekstaatikast pehme elektroonilise hõljumiseni.

The Weeknd "Out of Time (Kaytranada Remix)"

Need hetked, kui Kaytranada leiab üles just selle loo, mis sobib tema identiteediga sajaprotsendiliselt, ja valab sinna peale oma lummavat elektroonikaglasuuri, võtavad sõnatuks. Ka värske The Weekndi loo "Out of Time" töötlus on midagi sellist, mida Kaytranadalt ootaksime, aga ta teeb seda lihtsalt nii kuradima hästi: sekundiga nakkav meloodia on lihtne ja tõhus, The Weekndi vokaalilt on lihvitud maha tüütu pateetika ja see kõlab kuidagi sulnilt, mida pole Weekndi puhul juba aastaid täheldanud. Remix, mis ka remix on.

PinkPantheress "Where you are (feat. WILLOW)"

Miskipärast tekitab PinkPantheressi looming turvatunnet. Seal saab kokku soe nostalgia pehmete tantsurütmidega ja see on produtseeritud niiviisi, nagu ta laulaks ainult sulle, sinu diivanil istudes, vaikselt ja õdusalt. See kõik tundub nii lihtne, otsekui naiivne, aga teisalt ma mõtlen: miks keegi teine niiviisi muusikat ei tee? PinkPantheressi teekond alles algab ja suuremad võidud on alles ees. Seniks aga kuulame värsket singlit "Where you are", mis on lihtsalt i-i-i-imeline.

Maris Pihlap "Take It Away"

Värsket Maris Pihlapi singlit "Take It Away" kuulates ei saa ma lahti mõttest, et temas on peidus superstaar, keda me veel näha pole saanud. Pealtnäha on ta looming introvertne ja sissepoole pööratud, aga see energia, mis seal paisu taga ootab, vääriks vabalt festivalide pealavasid. Ta on Eesti folkmuusika tulevik: anname talle hoogu üha juurde ja juurde, sest mina näiteks ei näe ühtki põhjust, miks ta ei võiks rahvusvaheliselt läbi lüüa.

Mart Avi "Feline"

Trummid lükkavad loo käima ja mul on tunne, et okei, see kõik areneb post-pungi suunas. Tõsi, see ongi mingi kummaline ja ootamatu mutatsioon post-pungist, aga mitte selline, mida ma ootasin: kitarr ja vokaal viitavad pigem haprale ballaadile, seega selle loo kese on dissonantsis. See aga ei lammuta pala kuidagi laiali, vaid tekivad ühendused, mille peale ise ei oskaks mõeldagi. Suurepärane sissejuhatus Mart Avi tuleval nädalal ilmuvale plaadile, ootan väga!

Claire's Bithday "Venus"

Ja nüüd klassikat. Selles, et nüüdseks on Spotify'sse jõudnud Claire's Birthday debüütplaat "Venus", on ilmselt ka minul oma osa: tänu saatele "Kultuuristuudio. Looming" taipas Eplik, et polegi neid plaate kunagi voogedastusse laadinud ja rest is history. Üks märgilisemaid Eesti popalbumeid, mis ühelt poolt mõjub jäädvustusena tollest ajastust, kuid teisalt näitab ka hästi, millest sai Vaiko Epliku karjäär alguse. Lugu "Venus" on kahtlemata kõige paremate kodumaiste lugude esikümnes, enam palju paremaks minna ei saagi.

Kuula kõiki lugusid: