Mart Avi: iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu kunagi armuda

Mart Avi
Mart Avi Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kui keegi Eesti muusikas oskab iga järgmise albumiga põigelda seatud ootustest kõrvale, jätkata kasvamist ja uute pealisülesannete seadmist, siis Mart Avi. Aprillis oma kuuenda stuudioalbumi "Blade" välja andnud Avi tõdes intervjuus ERR-ile, et on iseenda suurim kriitik ja tunneb isegi õnnetunnet, kui talle koidab, et asi ei toimi. Iga allakäik algab kriitikameele kadumisest, leiab ta. Iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu mitte kunagi armuda.

Mäletan, et pärast sinu sügisest esinemist Sveta baaris märkisin töökaaslasele järgmisel päeval, et "Mardi puusad on väga lahti läinud", "Blade'is" võib juba kuulda ka seda puusanõksu. Kust see sinna tuli niimoodi? 

Hehe, vist küll jaa. Minevikus olen enda koordinatsiooniga alati hädas olnud. Seda ei lihtsusta asjaolu, et olen paras kolge – 194 cm pikk ja kinganumber täpselt sama, mis Michael Jordanil. Kui me vaatame Hollywoodi, siis sellistes mõõtmetes tippnäitlejad mängivad üksnes vampiire või muid ebamaiseid sullereid – ühesõnaga, Christopher Lee rolle. Mäletan, et ühel esinemisjärgsel hommikul veetsin aega Vilniuse hotelli liftis, mille seintele olid liinidena tihedalt markeeritud tuntud artistide pikkused. Minu otsmiku piirilt vaatas vastu ainult üks nimi – Snoop Dogg. Kõik head tantsijad kipuvad olema lühikesed. Minu tüpaaži arvestades on igasugune lahtine puus anomaalne eneseületus. 

Kaks aastat tagasi hakkasin käima Jaapani mõõgavõitluskunsti kendo trennis. Kendo eesmärk pole arendada jõudu ja vastupidavust, vaid liigutuste täpsust, koordineeritust ning üldist kehalist tähelepanu. Seejuures toimub üks pidev röökimine, kiljumine ja huilgamine – soovitan mõnda klippi vaadata. Tantsija sulab ideaalis muusikaga üheks, kendos sulad üheks shinai ehk bambusmõõgaga. Ma pidin justkui kogu enda kere lahti kodeerima ja uuesti kokku panema. Selle järelefektid pole minu kehast veel lahkunud. Laval toimuv ei ole koreograafia, vaid minu otsene reaktsioon muusikale. Kui just mingit krampi peale ei tule ja heliga on enam-vähem, siis lahustun muusikasse nagu vitamiinitablett, mis vette heites koheselt kihisema hakkab. Veel enam on see mõjutanud stuudios toimuvat. Näiteks loos "Lost Weekend" on sees kohad, kus ma lauldes keset võtet võpatan, sest märkan seinal enda varju, mis liigub nõnda nagu ma pole seda kunagi liikumas näinud. Laulmisega paralleelselt on see mõjutanud ka minu helikeele särisevat kehalisust ja nõtkust.

Mulle näib, et David Bowie ja Scott Walkeri võrdlustest on muusikaajakirjandus nii siin kui ka väljaspool üle saamas. Kellele ja kas sulle on neid üldse vaja olnud, et su muusikaga suhestumiseks taolisi pidepunkte on alatasa püstitatud?

Oma kolm esimest albumit andsin välja ajal, mil nii Bowie kui ka Walker ilmutasid ootamatult regulaarselt tippaegade tasemel uut muusikat. Nad ei olnud lihtsalt varjud minevikust, vaid igati relevantsed kaasaegsed tegijad ja sellistena neid ma ka tajusin. Meie albumid ilmusid reaalajas vaheldumisi, kompisime nendel kohati üpris sarnaseid territooriume. Kuna mõlemad tüübid olid kõige uue suhtes äärmiselt uudishimulikud, siis võis ka vabalt juhtuda, et nad põrkusid minuga hommikul teed kulistades näiteks ajakirja The Wire veergudel, kus kirjutati minu plaadist "Humanista". Nüüd on meie paralleelne olevik möödanik ja mina juba hoopis muudele radadele suundunud. Polegi seda kunagi varem nõnda mõtestanud – väga tore, et sain nendega sama aegruumi jagada. Eks võrdlused on võrdlejate silmades – kõrvutatakse nähtuste või häältega, kes endale korda on läinud, kellega on lahe või parasjagu aktuaalne võrrelda. Isikliku kogemuse põhjal võib see võrdluste palett kohati jaburalt laiaks tõmbuda, ent mis mul sellest – ma ajan oma asja ning aukartust pole ma kunagi kellegi ees tundnud.

"Ma ei annaks kunagi välja albumit, mis ei oleks parem kui kõik eelmised. Selles osas olen hetkel iseenda parim bullshit detector ja suurim kriitik." Autor/allikas: Ivar Murd

Mis sammuga ja millist loogikat järgides sa ise endale ootusi ning standardeid sead? 

Samm on kerge ja lähtun loogikast, et teen üksnes seda, mis mulle rõõmu valmistab. 

Kõige konkreetsem standard on see, et ma ei annaks kunagi välja albumit, mis ei oleks parem kui kõik eelmised. Selles osas olen hetkel iseenda parim bullshit detector ja suurim kriitik. Eks me siis näe, millal see jooks raugeb. Vigade avastamine tasub teha endale meeldivaks ja põnevaks. Enesekindlus ei puutu asjasse. Tunnen õnnetunnet, kui mulle lõpuks koidab, et asi ei toimi – see on suur võit. Muidugi, see siuke ülbe maratonimehe jutt – alles alustades on väga okei teha mida iganes ja nõnda tegin ka mina. Ent iga üksuse hilisem allakäik algab kriitikameele kadumisest. Iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu mitte kunagi armuda. Ja asi ei ole kunagi perfektsionismis. Perfektsionist võib ka kõige viletsama lobudiku võimalikult timmi taguda ja siis rääkida, kui palju ta vaeva nägi, kuigi seinad on vammi täis. Sageduslike peensustega ei pea ma end õnneks lolliks maadlema – seda poolt aitab hiljem fikseerida Martin Kikas Ö Stuudiost. Tema töö aitab tõsta mu lugude lage. Ta on seda teinud kaua, ta teeb seda kiiresti ning tal tekib protsessi käigus ka täiendavaid mõtteid. Ma lihtsalt pläkutan, hoian atmosfääri ja jään vait, kui tunnen, et tal siht paigas. Tagantjärele ümber vorpimist toimub vähe. Üldiselt saab ruttu aru, kas asi toimib või mitte. 

Fakt on see, et lihtsalt kvantiteedi pärast pole uut muusikat mõistlik toota – ma raiskaks sellega kõigi nende aega, kes seda põhjalikult kuulata või analüüsida viitsivad. Digiplatvormide algorütmilisest ehitusest tulenevalt tehakse väga palju emotsionaalselt surnud stokkmusa, mis on 21. sajandi küberneetiline sült. Minu peamine ühisosa viimase kümnendi isehakanud alt-pop'i/digicore'i/drain rap'i jms tegelastega seisneb selles, et me oleme algusest peale kakelnud igasuguse emotsionaalselt surnuks kalkuleeritud streambait-sotsmeediapopi vastu. Kohati ka nende endi relvi kasutades. Siit jutust võiks ehk veel ühe standardi välja lugeda – ma ei anna alla, ma ei konstrueeri mitte midagi nendest äppidest lähtuvalt ega tegele oma jälgijaskonna näilise polsterdamisega, sest see on igav, tüütu ja tühi. 

Sa tunnistasid hiljuti mulle personaalselt, et kardad oma esimest albumit "After Hours" (2013). Kas see tähendab, et oleviku-Mart ei usaldaks mineviku-Marti oma järgmist albumit tegema? 

Ma ei usaldaks isegi aastatagust Avi. Muidugi ma kardan seda! Õnneks on see üksnes vinüüli kujul kättesaadav. See võib olla huvitav album, ent ma ei ole faasis, kus tahaks enda mineviku-minaga sellisel määral põrkuda. Kuum nõuanne kõigile investoritele – ostke kogu tiraaž üle gloobuse kokku! See saab kaugemas tulevikus palju maksma, sest juurde seda ei tule ning digisse see ei jõudma ei saa. Krüpto, unustage ära! Taiwani rikkuritel seisavad kliimakontrollitud seifides aastakümneid või isegi sadu laagerdunud, ammu siit ilmast kadunud istanduste pu'er'i teekoogid. "After Hours" LP on ehk midagi sellist – tökatine kõikenäinud tee, mida naljalt ei jooda.

Mis sellel mineviku-minal siis viga on?

Ei pruugigi olla mingit suurt häda. Ma ei ole tasapisi soostuv tiik, vaid kiirevooluline jõgi, mis ookeani poole sööstes iga aastaga uusi sänge uuristab. Milleks mulle mineviku minad. Minu minevik on teistele valla – palju eriilmelist muusikat ja visuaali, terve arhiivi jagu tekste, intekaid, arvustusi ... igast avioloogiat teismelise ajast saati. Olen leppinud, et ega sellest ma juba enam ei vabane.

"Ma ei ole tasapisi soostuv tiik, vaid kiirevooluline jõgi, mis ookeani poole sööstes iga aastaga uusi sänge uuristab. Milleks mulle mineviku minad." Autor/allikas: Ivar Murd

Sul oli väike roll Ivar Murru dokumentaalfilmis "u.Q" Uku Kuudist Uku endana. Mingi hetk "Blade'i" kuulates tajusin sinu muusikas veidi seda ukukuudilikku ameerika unelma otsingulisust, mis mõjub nagu tükk mulda sinu oma loodud tehismaailmas. Sattus see sinna juhuslikumalt või on kuidagi "u.Q" seotuse kõrvalnäht?

Äge film, eksole! Minu "u.Q" stseenide võtted toimusid kuumal 2018. aasta suvel, mil tegelesin albumiga "OtherWorld". Äkki peaks seda sinu poolt välja toodut hoopis sealt otsima? Eks igasuguse kunsti suhe ajaga on väga petlik – me ei tea kõrvaltvaatajana kunagi, millal miski algas või lõppes, need piirid on alati hägused. Seda albumit võiks muidu kuulata küll – tõenäoliselt minu esimene päriselt hea plaat. Sel ajal sai ka esimene korralik ülikond soetatud. Sinakashall, kergelt aimatava naftaloigu helgiga. Eks ma ju vana Motowni sõber. Sealt see tuleb. David Ruffinil, Marvin Gayel jpt olid alati uhked ülikonnad. See on sümboolne keskkonnaületus, mitte britilik dandy-teema. Väga Ameerika.

Suhtest ajaga rääkides – olid ka "u.Q" esilinastusel ja nägid oma mitme aasta tagust sooritust. Selle mineviku-sinaga probleeme ei olnud?

Ei olnud. See tüüp ei olnud enam mina, vaid Uku, mis oligi eesmärk.

Siin aeg-ajalt teistega sinu loomingust rääkides lipsab ikka üle huulte sõna "geenius". Kas see on sõna, mille ümber käia kikivarvul?

Etümoloogiliselt seostuvad mulle selle sõnaga geenid, mis viitaks justkui loomuldasa kaasa sündinud talendile. See on midagi, millesse ma ei usu. Koloniaalajast pärineb selline tobe termin nagu "õilis metslane" – idealiseeritud mõiste Lääne mõistes n-ö mitte-tsiviliseeritud hõimlaste kohta, kes on justkui kõik läbinisti head, sest neid pole puudutanud moodsa tsivilisatsiooni pahelised kämblad. Sõna "geenius" toime on võrdlemisi sarnane ning see on terminina oma aja ammu ära elanud. Kui keegi on milleski väga hea, siis on ta sellega järjepidevalt kõrge intensiivsusega pikka aega mõtestatult tegelenud, järjepidevalt arenedes. Erandeid praktiliselt pole. Keegi ei sünni automaatselt andekana, keegi ei sünni automaatselt õilsana. Mul on väga pika perioodi vältel jätkunud luksust tegeleda asjadega, mida ma armastan. Ma ei jaksaks seda kõike teha, kui mul oleks tarvis hommikust õhtuni kraavi kaevata. Samas, ei tasu kunagi unustada, et kuskil elab maailma osavaim kraavikaevaja ning tõenäoliselt on see talle suur nauding. Me võiks teda kraavigeeniuseks kutsuda, ent millegipärast on see mõiste vist pigem n-ö kaunite kunstidega tegelejatele reserveeritud – ikka need rõsked 18. sajandi romantismiaja fantoomid.

Sa eespool mainisid, et pole kellegi ees kunagi aukartust tundnud. Aga ma tean ka viimasest ajast mitmeid inimesi, kes on tundnud sinu ees aukartust, kuni avastasid, et tavalises suhtlusolukorras oled sa ootamatult laadna tüüp. Sulle istub selline ebakõla?

Mõtle kui nukker võiks olla vastupidine variant. Keegi, kes artistina maru laadna ja päikseline – lood nagu soe rannaliiv, pehmed ja baleaarilised, ent eraelus ilge tigedik ja jobu. Samas tuleb tunnistada, et eemalt tundub ka selline konflikt kohati päris huvitav. Reaalses suhtlusolukorras aga lihtsalt tüütu. 

Rannaliivast rääkides. Juuli esimesel nädalavahetusel toimub Kauksi laulvatel liivadel suurepärane festival Mägede Hääl! See saab olema minu selle aasta esimene ülesastumine kodumaal. Tasub tulla. Lõuna poolt lähenedes tuleb ületada Avijõgi. Pisut lääne poole kulgedes võid sattuda Avinurmele. Ja öösel võid sattuda Avi live'le.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: