Teisipäev, 26.04 – Zagreb, klubi Mocvara ★ LIVE

Dobar dan – Tere päevast
Bok – Hei
Hvala – Aitäh

Seiklused Zagrebis 

Dobar dan! Ärkan sillaaluses hostelis nimega Fala, mida võib iseloomustada kui šarmantset urgast. Horvaatia ühe vanima ja tuntuma kontsertklubi Mocvara kontakt on edastanud mulle soovitusliku linna peal kolamise marsruudi. Otsustan pärast valdavalt keedumunadest ja apelsinimahlast koosnevat hommikusööki, et asun mõnuga seda programmi jälgima. Minusugusele, kes reisides kunagi suurt midagi ette ei planeeri, on selline rollimäng igati lõõgastav. Zagrebi vanalinn on põnev mitmetasandiline segapudru. Siin on end lihtne ära kaotada. 

Parimad asjad juhtuvad ikka siis, kui marsruudist pisut kõrvale kalduda. Näen kaljuseinas avatud uksepragu ja suundun kõhklemata lõputuna näivasse valgustatud militaristliku loomuga tunnelisse – tõeline maa-alune salaoperatsioon, kuskilt paistab valgus! Tunnelist väljudes tervitab mind Musta Kassi nimeline lauamängukohvik. Super. Tutvun seal kassiga, keda hakkan mõttes Suleviks kutsuma. Mõnus mõtlik sell. Tellin sidruni ja meega kummelitee, kuhu lisan törtsu kohalikku meelikööri. Terrassil kirjutades silman kingul kõrguvat silti ★HOLLYWOOD Club★, mis määrab minu edasise suuna …

Pärast esinemist 01:30

Bok, bok! See oli küll pehme maandumine. Ei jõua ära tänada vana sõpra nimega Per (kunagine Mocvara resident-DJ ja programmijuht), kes toreda kaaskonnaga platsi ilmus. Nägin teda viimati siis kui 20-aastaselt Londonis viis päeva banaani- ja õlledieeti pidasin, et jõuaks ikka võimalikult palju plaatide peale kulutada. Ilm pööras õhtul kurjakuulutavalt tormiseks ja tundus, et miks küll üldse keegi tulema peaks, ent teisipäeva kohta rahvast pigem jagus. Live oli higine, ent pingevaba, laul täpne, hoog lõtv. Pärast tuldi publikust lava ette raha pakkuma. Väga kummaline. Võtsin vastu, sest seda tehti heast südamest ja ega raha ei haise. Backstage'i maandudes ootas mind ees must kass ja ametlik honorariümbrik. Klubipoolne kontakt oli igati sümpaatne ja meeldiv. Esinemisjärgsete juttude käigus sain Horvaatia osas kõvasti targemaks. Mõned triviaalsed faktid: siin on filmitud Türgi pähe sarja "Succession" jahitseene, musa vallas võimutseb kohalik trap, Zadaris elavad kõige vihasemad jõmmid, hiljuti pisikeses Šibenikus esinenud popstaar Lordel on Horvaatia pass. Minu tuuri marsruuti peeti üldiselt täiesti hullumeelseks. Kiideti plaani siseneda Kosovosse ringiga Albaania (mitte Serbia) kaudu ja soovitati seal üksi reisides äärmiselt valvas püsida.

Kolmapäev, 27.04 – Zagreb—Belgrad

Tormijärgsel hommikul ärgates puudub toas elekter. Pole hullu, reisi alguses sellised faktorid ei häiri. Väljast kostub pidev töökodade kolkimine ja keevitamine. Belgradi rong olevat juba aastaid liinilt maas. Võtta tuleb 7 tundi loksuv buss. Zagrebi bussijaam meenutab väljast betooni valatud hiidkalmaari – kombitsate asemel katkised eskalaatorid ja ebamäärased trepikaskaadid. Sisuks suletud kassade, igaveste reklaamtahvlite, kasiinode ja pirukabaaride läburünt. 

Saabumine Belgradi

Dobar dan – Tere päevast
Zdravo – Hei!
Hvala – Aitäh

Pärast piiripunktis hanereana marssimist ning paljasjalgsete vanameeste ja rohkete kasiinodega varustatud väikelinnade bussijaamu olen jõudnud Serbia pealinna Belgradi. Pärast Zagrebi mõjub selle siluett kui rõske ja tuuline imperialistlik koloss – võõra nafta rahade eest püstitatud uusarendustest judinaid tekitavata brutalistlike vormideni. See on Balkani ainus metropol, siin on kõike. Mind on siin ootamas tõenäoliselt parima kohaliku alternatiivklubi Kvaka22 ühed vedajad, tõeliselt ägeda hoo ja olemisega serbia-prantsuse paar Nikola & Laura ning nende koer ja kass. Vaatlen nende kosmodroomilaadse objekti kõrval asetseva korteri seina kaunistavat, Nikola tädi maalitud Brian Eno "Another Green Worldi" albumikujunduse replikat, joome tema vanaisa pruulitud kanget viinamarjanapsu, sorime riiulites, kakleme videomängus ning laseme projektoril unnata. Tipptasemel külalislahkus! Ka õhtusöök on super. Eksta meeldejäävaks osutub isetehtud traditsiooniline kohupiimalaadne kraam, mille kohta tõden, et hammustaks justkui pilve. Asjale jäi pärast seda külge paljulubav hüüdnimi cloud stuff. 

Nikola veab plaadifirmat ning kõva, palju ilma näinud art punk bändi Klotljudi. Belgradi noorte alternatiivskeenes mängib endiselt olulist rolli nende endi 80ndate post-punk'i/new-wave'i pärand. Suurima mõjuga ÜK bänd paistab olevat The Fall, mis on mõistagi positiivne. Popi vallas võimutseb 90ndate turbo-folgi elementidega rikastatud romantiline räpp. Samu põhju kasutavad erinevad artistid üle Balkani, mis tuletab meelde Jamaika riddim-kultuuri töövõtted. 

Neljapäev, 27.04 – Uitamine ja Kvaka22 ★ LIVE 

Belgradis tunnen end kui kohalik tänavakõuts. Jõudsin siin juba eelmisel sügisel umbes 20 km maha kõmpida, st Google Mapsi tarvis ei lähe. Iga nurga peal on mõni kentsakas monument (üldjuhul keegi vallutuslikus poosis pikavuntsiline figuur) või meeldejääv hoone, mis teeb siin orienteerumise tavatult lihtsaks. Päevatööle suundunud Laura & Nikola soovitustele tuginedes veedan aega Doonau pervel asuvas kaasaegse kunsti muuseumis, kus annab tooni valitsevate olude suhtes paranoiline kafkalik miljöö. Uitan Olga Jancici skulptuuride vahel ja tutvun Jaan Toomingu filmi "Lõppematu Päev" meenutanud 70ndate avangardisti videotöödega, kus too justkui jälitatavana mööda Belgradi salajaste hoovide aedu lippab. Enne kontserti on alati hea sellist kraami tarbida: tõmbab pea puhtaks ja tikib ajju alateadlikult mõned pisted lokaalset tunnetust. 

Skvotitud klubina tegutsev Kvaka22 paikneb hiiglasliku kalmistu kõrval. Igipõlist suve ootava eestlasena veedan heliproovi-eelse tunni surnuaial päikeseloigus molutades. Kvaka22 on rajatud kunagise militaarorkestri mahajäetud seltsimaja ruumidesse, mille noored tegijad mõned aastad tagasi illegaalselt endale krabasid. Kõike seda kola ja sisustust on osavalt ka rakendatud. Saalinurkades ja rõdul vedeleb lademetes omaaegset kommunikatsioonitehnikat, lava valguskujunduse moodustavad mitmesugused modernistlikud leidlambid. Juba heliproovi vältel õnnestub mul leida kõiksugu kraami, mida lavaseades butafooriana rakendada. Näiteks läheb käiku üks süsimust telefonitoru, millega saab hiljem kontserdi käigus mõned imaginaarseid kiirkõned maha peetud. Super koht! 

Enne und 02:45

Rahvast jagus! Väga teadlik publik. Tundsin end suurepäraselt. Patsutati korralikult läbi. Märkmikust rebitud lehtedele jagati mitmesuguseid soovitusi (Serbia artistid, filmid, raamatud jne). Kohal oli ka üks elukunstnik ookeani tagant, kes sõnumeeris Jim Jarmuschiga :D. Kindlasti tahaks tervitada helimeest. Viskas enne minu lavale astumist omal valikul peale Mark Stewarti loo "Stranger Than Love" ja püsis terve show vältel valvel (lisades mu häälele hea tunnetusega dünaamilisi lisaefekte). Tasemel tüüp! Rõõm oli ka tõdeda, et tõin korraldajate sõnul klubisse lahedat rahvast, keda nad isiklikult kunagi varem kohanud polnud. 

Reede, 28.04 – Belgradi järellainetused ja öörong (umbes 12 tundi)

Hommik algas uue külalisega. Kuskilt Makedoonia kaudu ringiga (Serbia Kosovoga piiri ei tunnusta) oli Belgradi jõudnud Kosovo kodanik ja minu sealsete esinemiste vahendaja Ismail (edaspidi Isa). Isa on šarmantne tänavateadlik cool cat, kunstnik ja antropoloog, kes tegeleb hetkel mh videoprojektiga, mis muudab tänavatel liikuvad inimesed AI abil varesteks. Minust üksjagu noorem, ent pealtnäha elukogenum ja kiirema taibuga. Pärast hommikusööki võtsime suuna skvotitud juuksurisalongi ja tegime tutvust seal pesitsevate ilmakodanikega. Pärastlõunal kõikusime juba kuskil paadi peal ja õgisime pitsat. Liikuval veel on hea omadus jutud ja mõtted loksuma panna, ka naljad muutuvad õõtsuvamaks :). Ees ootas hüvastijätt, sest mul oli tarvis suunduda 12 tundi ragisevale öörongile, mis viiks mind hommikuks Albaania piiri lähedal asuvasse Montenegro pealinna Podogoricasse.

Märkmed rongist 22:00

See on üks määramatult pikk, kompsudega inimklompe täis tuubitud roostetav sajajalgne. Tegin vea, sisenesin valest vagunist. Edasine tähendas minu jaoks tunni jagu higist vaguniteülest teosammul kohvrilohistamist, et leida üles enda kuueses komplektis asetsev alumine narivoodi. Kõik on jube kitsas ja rõvedalt klaustrofoobiline. Tunnen end ahelates sunnitöölisena. Seda kirjutades olen S-tähe kombel kangelt krõnksus. Raske uskuda, et siin und saab. Rong on täis tubakasuitsu (jah, suitsu võib teha), aga sellest oluliselt hullemad on näiteks reisijate moblade valjuhäälditest kostuvad fragmentaalsed TikToki feed'id, mis aju totaalselt krussi tõmbavad. 

Laupäev, 29.04 – Märkmed rongist 04:45

Ootan Montenegro piiril nõgiste lokomotiivide vahel passikontrollli. Palju ebamääraseid karjeid, vilesid, koputusi; kes pidutseb, kes norskab … Esimest korda tunnen enda pärast suts muret: kurk paistes, keha turses, und ei saa, kust küll tänaseks esinemiseks (jah, ma pean juba tänase jooksul kuidagi Tiranasse jõudma ja seal lavale astuma) jõudu võtta? Rooman vaguni vahekoridori, et lahtisest aknast välja kiigata. Näen lähenemas taskulampidega piirivalvureid. Põrandal kulgevad olmeliste kroonlehtedena peldikupaberinutsakad. Keegi ruigab hüsteeriliselt: "Wöhüüüü! Wöhüüüüü!". Olen ma üldse veel elus? See ei ole mingi rong, see on purgatoorium. 

Natuke hiljem …

Lunastus saabub päikesetõusuga! Vau! Jään lihtsalt tundide kaupa akna äärde seisma. See on paradiis! Kiirte poolt valgustatud kurude, tunnelite, vanade kriiksuvate rippsildade ja lumiste tippude karussell! Pimedas polnud mul ümbritsevast halli aimugi. Kõik kannatused olid seda väärt! 

Laupäev, 29.04 – Montenegro, Podogorica umbes 08:00

Astun magamata, ent üllatavalt joviaalses olekus maha NATO kohaloluga pealinna Podogorica teivasjaamas. See üks tugevamaid kontraste viimasest ajast. Linn meenutab laiaks litsutud halli, madalat ja aukliku Tapat (hiljem selgub, et lähedal asub ka Tapa nimeline jõgi). Siin on tarvis enne Albaaniasse suunduvat bussi kaks tundi ringi vantsida ja keha kinnitada. Hinnad on siin eurodes, kuigi EL-i nad ei kuulu (varasemalt on Montenegro kasutanud ka Saksa marka, nende enda valuuta läks kunagise kriisi käigus põhja). 

Kõik tundub kahtlaselt kodune (oma rolli mängib magamatusest tulenev deliirne seisund). Esimest ettejuhtuvat kauplust külastades tunnen end kui 6-aastane Mart kunagise koduküla poepidaja Tooliku juures. Aeg seisab ja ma ei saa enam korraks üldse aru, kas see on üldse kunagi edasi liikunud. Ostan apelsinimahla ja banaane. Saan müüja käest natuke sugeda, sest oleksin pidanud need mehaanilisele kaalule asetama.

Laupäev, 29.04 – Albaania, Tirana ja baar Kino ★ LIVE

Përshëndetje – Tere
Faleminderit – Aitäh; sõna-sõnalt: "Ma tunnustan sinu aupakklikust"
Po – Jah

Tirana buss 15:30

Buss Tiranasse sõidab planeeritust juba vähemalt kolm tundi kauem. Olen näljas, magatama ja (arvatavasti) haisen. Graafik hakkab ajaliselt kinni jooksma. Tirana korraldajaga käib pisut segasevõitu SMS-suhtlus. Lõpuks olen jõudnud punkti, kus tuuri latt on laskunud Maslow püramiidi alumisele astmele. Mõtlen, et kui saan süüa ja pesta, siis olen võimeline ka edukalt esinema ja ellu jääma x)

See on maa, kus olevat ruutkilomeetri kohta kõige rohkem varjendeid ja punkreid. Nad ei ole kunagi olnud Jugoslaavia osa. Nende sügavalt suletud kommunistliku režiimi haldas pool sajandit Enver Hoxha: üks aegade segasemaid ja karmimaid diktaatoreid. See on jätnud oma jälje. Nüüd valitseb siin ajaloole vastukaaluks Range Roveri, Armani- ja musklikultuur. See on jõuline fassaad, millest on keeruline sotti saada. Ühelt poolt on see Euroopa üks vaesemaid kantse, teisalt ümbritsevad mind põldudel tuulduvad lumivalged sammastega libapaleed. Minu Kosovo kontakti edastatud luureinfo põhjal kontrollivad Albaania jõugud kogu Euroopa narkokaubandust, omades suisa isiklikke kokaiinifarme Kolumbias. Selline musta raha sissevool on tekitanud luksuslikult, Kardashianide vaimus elava noore ja tulise kõrgklassi. Kontrakultuur jääb siin kättesaamatuks – raske öelda, kas see üldse eksisteerib. Tirana kesklinna ööelu kuulub igatahes rikastele ja ilusatele. 

Pärast ummikuid taritakse mind mõnekümneks minutiks kohta nimega Tirana Luxury Apartment No.1. Suhtumine on pisut ebalev ja narkootiliselt närviline. Palju ajalist ja tehnilist segadust seoses heliprooviga. Tõmban enda oleku, hääle ja kehakeele nii rahulikuks kui võimalik. Iga (veidikene asjatundmatu) nõudmise peale ütlen lihtsalt: "Po, it's cool …" või "Faleminderit". Tundub, et see toimib. 

Pühapäev, 30.04 – Pärast esinemist, Tirana Luxury Apartment No.1 01:01

Nonoh, kogu see ettevõtmine oli kergelt absurdne arusaamatus. Muusikaga siin suurt pistmist polnud. Jabur ja ootamatu kontrast võrreldes kõigi varasemate kogemustega: tundsin end kui ärikate ja Insta-modellide eksootiline meelelahutusobjekt. Broneeritud lauad, palve DJ-le "midagi peale rääkida", esinemine keset põrandat jne. Klubi oli iseenesest äge – puhas 00ndate poleeritud tech house'i atmosfäär, ent alles hiljuti öörongist välja roomanuna oli seda üpris keeruline sisse võtta. Katastroofist päästsid mind varasemalt õpitud albaaniakeelsed fraasid, liikumistrikid ja asjaolu, et jõudsin siiski süüa, pesta, sättida. Uhkete käekellade ja polsterdatud huultega kontingent oli vähemalt alguses küllaltki entusiastlik, käis üks pidev kaameratega noolimine jne. Tõsi, kõik kulges langustrendis, sest minu helikeel mõjus antud kontekstis kohati päris napakalt. Tegin küll kava jooksvalt ümber, aga ühtlasi arenes kuklas tuju ka rahvast pisut ehmatada, mis ei toiminud. Pidasin siiski vapralt vastu ja sain pärast ka üksjagu tunnustavaid avaldusi. Igaks juhuks tegin siiski võimalikult kähku sääred. Nr. 1 tuba on kõvasti nalja pakkunud. Tegelikult on siin kõik võrdlemisi kiibakas: hiiglaslikku plaadipirukat meenutav dušš ujutab kogu toa üle, triikraud pritsib sädemeid ja Wi-Fi jääb kättesaamatuks. Nutiteleri avaekraanilt paistab Albaania lipu värvidesse riietunud The Weekndi päikeseprillidega raamitud pilk, mis tahaks mulle justkui midagi öelda …

Järgneb omaette jõlkumise päev, vabakava +25 °C päikese all. Jälgin piirdeaedade tagant Ameerika arengufondi rahadega uuenduskuuri läbiva hiiglaslikku valge püramiidi ümber toimuvat sagimist, satun vanade luksusautode väljanäitusele ja uudistan vastvalminud Kuveidi-Albaania sõprust tähistavat monumenti. See riik ja rahvas jäävad mulle võrdlemisi kättesaamatuks. Fassaad säilib, aga meeleolu on täitsa mõnus. 

Esmaspäev, 01.05 – Tirana—Pristina (Kosovo)

Buss (lõuna)

Olen tegemas järjekordset bussimaratoni. Lahtiste kividega kurud, madalad männid ja kuivanud plastirikkad jõesängid. Silmata võib eesleid, kitsi, mahakantud masinavärke, minarette ja diktaator Hoxha püstitatud laskeavaga vastlakukleid meenutavaid punkreid. Märgata võib kaljuseinu, mida kasutatakse tasuta reklaampinnana suurelt uuristatud krüptiliste pealkirjadega telefoninumbreile. Peagi ilmuvad horisondile ka Kosovo poolt kumavad lumised tipud. Jällegi, raske on ette kujutada põnevamat marsruuti! Tee muutub üha käänulisemaks. Bussijuhi üks kannupoistest (jah, neid on suisa mitu) kogub reisijatelt eesseisvaks piiriületuseks vajalikke dokumente neile kohati peaaegu sülle raksatades. Bussis on palju väikelapsi. Püüan kinni ühe mööda põrandat veereva punase luti. Vahetult enne Kosova piiri teeme pikema peatuse inimtühja luksushotelliga varustatud tugijaamas. Mõnuga tankida saavad nii buss kui ka reisijad. Ühtegi lekki (Albaania valuuta) mul alles pole, ent kihk jäätist süüa ei anna asu. Ulatan müüjale täiesti ebamäärase koguse taskupõhjast välja ilmunud eurosente ja küsin, kas see on okei. Tehing saab igal juhul tehtud. Poole jäätise pealt avastan ootamatult, et buss on lahkumas …

Saabumine Kosovosse

Meeldivalt karge õhuga Kosovo asetseb lumiste ahelike ümbritsetud sõõrjas lohus, just nagu alternatiivne Šveits. Kuna ameeriklased on siin suured sõbrad ja NATO kohalolu määrava tähtsusega, siis paistab palju ingliskeelseid silte, tähe-triibu lippe, USA presidentide järgi nimetatud spordirajatisi jmt. Isa (Ismaeli hüüdnimi), kellega juba Belgradis kohtusin ning kelle kosti all ma siin järgnevad päevad elama hakkan, andis mulle väga põhjalikku eelinfot. Kosovo kuulutas end iseseisvaks 2008. aastal – jääb meelde, sest sel aastal alustasin teismelisena bändiga Badass Yuki. Põnev on mõelda, et iga täiskasvanud kosovolane on kogu sellega seotud eufooria ja nullist alustamise protsessi omal nahal läbi kogenud. Euroopa riikidest pole Kosovo iseseisvust endiselt tunnustanud Hispaania, Kreeka, Küpros, Rumeenia, Slovakkia ja mõistagi Serbia, kust otse Kosovosse saabumine on rangelt mittesoovitatav, kui mitte võimatu. Valuuta on euro. Tõenäoliselt on kõige esimene vabas Kosovos esinev Eesti artist (palun märku anda, kui keegi teab vastupidist tõestada). Küll külastas kõigest mõned kuud tagasi Eestit Kosovo peaminister, nii et igal juhul oleme heades poliitilistes suhetes. Siinne rahvastikupüramiid on seoses sõjakoleduste ja iseseisvusele järgnenud beebibuumiga kummaliselt vildakas. Ligikaudu Tallinna suuruses pealinnas Pristinas olevat keskmine vanus 27–28. Kuna olen ise 30, saan end siin tunda juba tõelise veteranina. Ühtlasi on siin maailma suurim kontsentratsioon hulkuvaid koeri, kes on üldjuhul märgistatud ja sõbralikud. 

Esmatutvus Pristinaga

Kuna Isa pole veel Belgradi seiklustelt tagasi jõudnud, võtavad mind bussijaamas vastu klubiga Termokiss seotud vabatahtlikud Adelina ja Toska, kes korraldavad mulle põhjaliku ekskursiooni. 

Jällegi suurepärane külalislahkus. Joome palju teed, kõmbime ja muljetame. See maailma ühe noorima riigi pealinn on tõeline tulevikulinn: elav, isikupärane, sõbralik, ent ka parajalt segane ja intellektuaalselt võrgutav. Palju kummalist futuristlikku arhitektuuri, Tallinna Olümpia hotelli ja Linnahalli meenutavaid rajatisi, mille vahealadel on säilinud mõned Ottomani impeeriumi aegsed mošeed, kust kostavad minu kõrvadele üpris hõrgult mõjuvad harmoonilised õhtupalvused. Õhtu käigus tervitavad Adelina ja Toska teele sattuvaid tuttavaid koeri, kellest nii mõnigi on ka klubi Termokiss püsikülastaja. Kuulen fantastilist lugu, kuidas 00ndate lõpus vapustas riigi vanemat populatsiooni hüsteeriline UFO-paanika, mis tulenes reaalsuses lendu pääsenud hobusekujulisest õhupallist. Öösel jõuab platsi ka Isa, kelle olemisest võib välja lugeda nagu oleks ta vahepeal seitsme maa ja mere taga ära käinud. Rõõm näha, et ma ei ole ainus tuuritaja!

Teisipäev, 02.05 – Pristina, klubi Termokiss ★ LIVE

Brohoritje – Terviseks! 

Ilm on jahedaks kiskund. Soetan hommikul Albaaniast PayPaliga saabunud rahade eest Zahir-nimeliselt (tervitan siinkohal bändi Zahir!) keskväljakult kvaliteetse tuulejope :D

Järelmeenutused

Vabatahtlikkuse alusel tegutsev klubi ja loomeklaster Termokiss paikneb noorte omastatud endises, mitte kunagi päriselt valmis saanud söepõletusjaamas. Neil on ulatuslik alternatiivraamatukogu ja tegevust kroniseeriv nn publitsistikaosakond (saan Isalt kingituseks mõned kohaliku alternatiivskeene nüüdisajalugu lahkavad ingliskeelsed ja suurepäraselt kujundatud raamatud – midagi, millest oleks ka meil palju õppida). Termokissi residendid on ka koerad. 

Teisipäeval toimunud üritus oli suisa festivalimõõtu. Viis artisti, tasuta sissepääs, palju rahvast – Termokissi enda kommuun, teismelised tänavalt, üksjagu rahvusvahelist seltskonda jpt. Teistest esinejatest meenub näiteks kohalik julgelt katsetav post-punki kooslus Milksnatchers, kellele ka minu esinemine tuntavalt korda läks. 

Andsin ühe elu parima live'i ja mul on selle üle tõeliselt hea meel, sest Pristina puges mulle väga hinge. Olin tavapärasest veel mitme kraadi jagu hoogsam ja lennukam – väga imestan, et ühtegi konti ei murdnud. Hea lava, proff heli, reaktiivne publik. Viskasin lugudesse puusalt omandatud kohalikku slängi ja susistasin mõnuga s-tähti ("Termokisssss, Prissssshtina") xD. Kuskilt karjuti kohati aktsendiga "Aitäh! Aitäääh!". Show lõppedes olin mõnda aega tardunud, organiseerimisvõimetu räbal. Kõik kumises. Kuskilt ilmus lava äärde eilsest tuttav Toska, kes kuulutas kolm korda naerulsui: "Man, what the ****! :D" ja aitas mul asjad kokku koguda. 

Öö lõppes kuskil keldribaaris kohalikke laule kaasa jorisedes. Üks termokisslane, kes kommenteeris mu esinemist kui "Kelman Durani ja Kanye vahelist ristsugutist", lasi mulle moblast mingit uuemat võõra helikeelega araabiapärast musa, mis oli nii hea, et hakka või nutma. Katsun tagantjärele välja uurida. 

Kolmapäev, 03.05 – Pristina—Prizren, klubi DeStill ★ LIVE

Järelmeenutused

Hommik algas sellega, et minu magamistuppa sisenesid akna kaudu kaks tuvi, kelle Isa hiljem tekipüüri abil pehmesse lõksu püüdis. See (ka siinsetes oludes) tavatu juhtum määras kogu edasise päeva õhustiku. 

Esimest ja tõenäoliselt viimast korda terve tuuri jooksul sai sadakond kilomeetrit hoopistükkis autoga läbitud. Kobisime pärast tuvide vabastamist Prizreni baari DeStill kaasomaniku Robi punasesse Fiatti ning asusime teele. Robi laenas väljas hommikust süües ühelt kunstitundengilt viieks minutiks digitaalset joonistustahvlit, mille tulemuseks oli tänase ürituse plakat. Prizren on Kosovo ajalooline keskus. Suuruselt teine linn. 90 000, umbes nagu Tartu. Südamikus voolab jõgi, keskel kõrgub Ottomani-aegne kivikindlus ning umbes 56 minaretti. Ühtlasi on tegemist Isa sünnilinnaga, kust ta teismelisena jalga lasi.

Keskväljakul, kus roma lapsed kodutu pulstunud haski ulgumise saatel trumme tagusid, sõime põhilist kohalikku tänavatoitu ehk kapsaburekki arayaniga, Pärast burekke taris Isa mind mošeesse ning seejärel mitmetes Lähis-Ida maades rangelt keelatud islami sekti sufi müstikute palvemajja ja aeda, kus kasvas 600 aasta vanune puu, mida mööda ta omal ajal kõvasti ronida sai. Prizreni sufid torkavad kevadisel pööripäeval transsiviiva rituaalse tseremoonia käigus läbi mõlema põsesarna metallorad nõnda, et veri ei voola ja silm ei pilgu. Saan hüüdnimeks Muhammad Avi. Seejärel osalesime viivuks linna ainsa ajaloolise katoliku kiriku missal. Kolm kärbest ühe hoobiga. Edasi liikusime juba 1971. aastast tegutsenud kinomajja, kus Isa varateismelisena töötas. Pääsesime tagaruumidesse ja uudistasime projektoreid, millest vanim oli toodetud 1920ndatel. Tegime tutvust Kosovo esimese naissoost rakija meistriga, kes kostitas meid lahkelt tasu küsimata enda tehtud kange, ent nüansseeritud granaatõuna-viinamarja pruuliga ning lubas õhtul kontserdile ilmuda.

Esinemine baari DeStill sisehoovis kujunes parajaks kurioosumiks. Isa ja Robi mängisid enne ja pärast YouTube'ist musa, mina tantsisin toolidega, samal ajal rakijaga jõustatud kummeliteed lürpides. Inimesi oli heal juhul paarkümmend. Kohati sõitis ägedalt sisse tosinast minaretist kostuv imaamide laul. See oli pigem lõbus koosviibimine meile endile või lihtsalt üks kentsakas kolmapäeva õhtu väikelinnas, mis väljaspool suvehooaega noorematest tühjaks voolab. Mingil hetkel leidsin Isa leti tagant haaratud suhkruga loiu olemisega mesilast toitmas – linnas polevat piisavalt õistaimi. Tasahilju oli saabunud aeg Kosovo ja siinse ägeda rahvaga hüvasti jätta, et järgmisel varahommikul juba Skopje bussile suunduda. 

(Jah, vahepeal jõuavad minuni suusõnalised teated Belgradis toimunud kohutavast koolitulistamisest. Kõik avalikud koosviibimised ja üritused on seal vähemalt nädala lõpuni katkestatud.)

Neljapäev, 04.05 – Põhja-Makedoonia, Skopje

Prizren—Skopje (buss, 4 tundi)

Jällegi, kogu tähelepanu röövivad aknast avanevad vaated: betoonsammaste abil kõrgustesse tõstetud orgude ja kurude vahelised maanteed ning lahtised söe-, kulla- ja niklikaevandused. Makedoonia pool on hoopis teistsugune. Palju roostekarva vrakke ja vanarauda, mis mõjuvad kui palava päikese all üleküpsenud apelsinidest maha jäänud koorekänkrad. Kaugel künkal kõrgub iga minutiga selgemaid kontuure omandav hiiglaslik Eiffeli torni meenutava võrestikuga kristlik ristimonument. 

Esmatutvus Skopjega

Terve Skopje on täis eelmise, rahva poolt pagendatud korrumpeerunud valitsuse püstitatud gigantseid kolekujusid. Valdavalt on nende monstrumite loojad lustinud 2000 aasta taguse Aleksander Suure impeeriumi romantiseeritud mütoloogiate ainetel. Need kurvastavad, kummastavad, aga – ei saa salata – pakuvad ka üksjagu nalja. 

Kohtun türklaste bazaaris legendaarse pubi La Kana asutaja, vedaja ja baarmeni Deaniga. La Kana näol on tegu õdusa kivitänavale suunatud pubiruumiga. Lava ei ole. Siinsed esinemised toimuvad tavaliselt väljas tänaval, sissepääsu vastas paikneva iidse Türgi termi kiviseina esisel platsil. Selgub, et mind ootab ees öine väliesinemine. Olen karastunud, pole probleemi. Istun üksi leti taga ja kuulame vinüülilt 80ndate Makedoonia dark wave'i kogumikku. Deani sõnul on tegemist Skopje põhilise alternatiivse pelgupaigaga. Kuulen, et minuga Pristinas lava jaganud igati tasemel tšehhi bänd Sinks esines siin eile kuskil kultuurimajas 15 inimesele (nende Serbias toimuma pidanud esinemised on tühistatud). Väga ulatusliku kõrvaringiga Dean teab, mida teeb ning jätkab usinalt ka verivärske muusika avastamist. 

Skopje, Hostel de Koka umbes 23:00

Mulle broneeritud akendeta keldrikorrusel asuvas kummaliselt ringjas toas asetseb mullivann. Kah tobe, ent tuuri jooksul kõvasti tursunud sääremarjadele kulub taoline meelelahutus igati ära. Mm … makedoonia mullid. Kirjutan siit. Teen vast homme introspektiivsema, aeglasema ja melanhoolsema set'i. Minuga kaasa jõlkunud uued sõbrad on jäänud piiride taha. Samas, tuur on õpetanud, et ühestki kavast pole mõtet kramplikult kinni hoida. Olen sämplerisse laadinud umbes 20 lugu, mida olen võimeline puusalt esitama. Olen tavatult heas vormis. Peale mõningate sinikate ja näpuhaavade ei paina mind miski. Eeldasin, et langen tuuri käigus ohtlikku alakaalu või haigestun Eesti kliimas mind tüüpiliselt kimbutavasse larüngiiti. Balkani kliima ja pidev söögi-joogi kultuur on mind väga hoidnud. Koduigatsust ei tunne. Võiksin vabalt jätkata, kas või Kaplinnani välja. Mõtisklen Aafrikas, Aasias või Ameerikas tuuritamisest. Elatunud ja igati sissetallatud radadega Lääne-Euroopa suurt ei köida. Eesti tundub alalise baasina samas parajalt põnev koht, kus end majandada ning aeg-ajalt välimissioonidele söösta. Tunnen rahulolu sellest, et ma pole elust võõrandunud laulumasin, kes linnast linna eralennuki diivanil lösutades ekraanide taga kodeiini luristab. Kujutan enese jaoks tuuritamist ette just sellises formaadis nagu seda praegu teen. Sellisena on see inimlikult arendav, mitmekesine, seikluslik ja elav. Meenub, et Zagrebi Mocvaras puutusin kokku berliinlastest post-punk duoga, kel keegi kantseldav onkel (st mänedžer) igal pool sabas jõlkus: "Kas sa ikka mobiili panid laadima!? Scheiße! Halllo, helimees, tee nii, et bass kõlaks nagu Joy Division!". Masendav :D. Ei kannataks välja sellist asja. Isiklik vabadus ja uhkus on suur luksus.

Reede, 05.05 – Skopje, La Kana ★ LIVE (viimane!)

Zdravo – Tere!
Fala – Aitäh

Järelmeenutused

Pärast Deani välja tehtud järjekordset kohalikku super sööki valgustasime 600 aasta vanuse seinaesise punase laseri ja küünaldega. Ümbritsevad võlvid, tunneljas basaar ning ettearvamatud keskkonnahelid lõid tõeliselt põneva helipildi. Olin üpris sentimentaalses tujus. Mulle tundub, et jõudsin iga teise üritusele tulijaga juba enne esinemist kätt suruda ja juttu puhuda. Rahvast polnud palju (umbes 50 + loomad), ent see oli teadlik publik, kellest nii mõnigi oli eelnevalt ka minu albumeid kuulanud. Üpris meeldejäävaks tüübiks osutus nakatava naeruga kohalik muusikaajakirjanik, kel hobiks täissoditud tualettide pildistamine (kes küll on need mõistatuslikud inimesed, kes vetsu minnes spetsiaalselt markeri kaasa haaravad?). Leidus ka kunstnikke, muusikuid, teadlasi ja muid päevavargaid. Kogu aktsiooni valvas musta baretiga maadleja mõõtu tõsihingeline marksist Eugen, kelle parim sõber filosoofiaõpingute päevilt olevat olnud keegi nüüdseks siitilmast lahkunud eestlane. 

Live oli üpris harukordne. Tänaval toimunu muutis kogu esituse dünaamikat ja suunas mind reaalajas reageerima ning kohati isegi lugude sõnu muutma (nt kõiksugu mööduvatele objektidele ja taevalaotusele viitamine, kontserdile saabunud loomade tervitamine jne). Pea kohal kiirgas võimukas täiskuu. Välja nõuti mitu lisalugu ning pärast maha tulemist jätkusid varasemad vestlused veelgi sõbralikumas vaimus. Küll tuleb tõdeda, et enda riigi hetkeseisust rääkides kõlasid valdavalt väga murelikud noodid. Hakkas tunduma, et La Kana on üks Skopje kultuurirahva viimaseid vahitorne. Saatma jäi mulje, et tuur sai kokku tõmmatud justkui maailma lõpus, kuskil rusuvate hiidkujude ja kaugelt kumavate lumiste kaljunukkide vahelises oaasis, kus jagatakse matsu ning viimastest õllekastidest torne laotakse. Igal juhul, südamlik ja meeldiv. 

Laupäev, 06.05 – LÕPP

Konnaelu Kokas

Selle minu poolt üles haibitud mullivanniga on kõvasti nalja saanud. Nimelt pole mul õnnestunud seda kuidagi tühjaks lasta. Võiks öelda, et olen kaks ööd vett täis tiigi kõrval maganud. Terve akendeta keldrituba on täis paksu niiskust. Kuivatan rätikuga isegi elektripistikute ümbert nõrguvaid veetilku. See on tõeline kahepaikse elu! Tunnen end kui Makedoonia suurim inimkonn! 

Jõeäärne pink Skopjes 13:12

Limpsin õhtust lendu oodates Egeuse merre suubuva Vardari jõe pervel Makedoonia lippu meenutavat apelsinijäätist ning mõtlen viimase kahe nädala jooksul toimunu üle järele. Mida kokkuvõtteks lisada? Ee … Minu kõrvale potsatab ootamatult üks äärmiselt räbaldunud olekuga härra. Süürlane. Lasi end väidetavalt 5000 dollari eest Kreekasse smuugeldada ning matkas kaheksa päeva üle mägede, et lõpuks siia jõuda. Pole veel isegi kordagi pesta jõudnud. Kurdab väga heas ja selges inglise keeles, et mitte keegi ei taha temaga rääkida. Panen märkmiku kõrvale, kuulan ära tema mured ja karmid lood maha jäänud omakestest. Soovin jõudu ja ulatan mõned kupüürid eilse esinemise eest teenitud denaare, mille kurssi ma ei hooma …

Kokkuvõte ja soovitused

Inimsuhted on määrava tähtsusega – kunstilised standardid või artistlik pretensioon ei tohiks neid üle kaaluda. Võõrastes oludes tasub sulanduda, muretult kohanduda. See ei võta midagi ära, vaid lisab uusi nurki ja võimalusi ka kunstilises plaanis. Seila mõnuga, naudi harjumatut – ära nõua, ära pirtsuta. Kui sinust peetakse lugu, siis ollakse valmis sinu heaolu ja kontserdi jaoks palju ära tegema. Kui miski on äge või hea, siis haibi mõnuga, aga mitte läbi eksootilise vinkli. Need inimesed elavad siin. Kõikides sihtriikides kasuta põhilisi viisakusfraase kohalikus keeles. See: a) pakub rõõmu, b) näitab lugupidamist, c) annab mõista, et jagad matsu, kus viibid, d) aitab sisse elada. Baltikumi ja Balkani vahel on tegelikult väga palju paralleele, mis võivad kellega iganes suheldes meeldivaid samastumismomente toota. Söö ja joo mõnuga, kui pakutakse! Balkani rahvad on üldistavalt eestlastega võrreldes väga sotsiaalsed ja avatud. Ära klammerdu enese külge, jaga end laiali ja vembuta mõnuga. Nalja saab palju!

Minu kohapealsed hädavajalikud kulud (peaaegu kaks nädalat) olid minimaalsed: mõned eelnevalt broneeritud piletid pluss söök tegid kokku vähem kui 150 eur. Väiksed on ka honorarid, sest elatustase on Eestiga võrreldes vähemalt kaks korda madalam. See kõik võib muidugi tulevikus muutuda. Olmest. Hangi mõned paarid riidest või kunstnahast (esinemisteks) avara lõikega pükse, mis triikrauda ei nõua. Mingisugune teksa siin kliimas ei toimi ja raskendab teelolemist. Arvesta ette, et iga riigipiiri ületav ühendus võib tundide kaupa hilineda. Ühtlasi tasub mõista, et mis puudutab EL-ist väljapoole jäävat Balkanit, siis sealsed esinemispaigad kindlasti igaühega ei klapi. Ühtlasi on need vähesed suurest entusiasmist sündinud kontrakultuuri esindavad anarhistlikud elüüsiumid väga valivad (igati õigustatult) ka neil esinevate artistide suhtes. Ma ei ole isegi kindel, kas oleksin nõus nt viie aasta pärast sellist avantüüri ette võtma. Samas oleks mul tohutult hea meel, kui kunagi tulevikus õnnestuks mul oluliselt tuntumana näiteks. Kosovosse naasta ning esineda suuremal skaalal kas või lihtsalt pitsi rakija eest, et meenutada, kuidas kunagi ühes Pristina paneelmaja korteris tuvide keskel ärkasin …

Elus, terve ja õnnelik 

Mart Avi

06.05