Kelly Lee Owens "LP.8" (Smalltown Supersound)

Londoni päritolu produtsendi Kelly Lee Owensi kolmas stuudioalbum "LP.8" lõhub arusaama sellest, mida me peame muusikaks. See, mida Owens teeb, on rohkem meelevaldne mäng helidega kui nende muusikana hoomatav arranžeerimine. Siin on üheaegselt nii pinget kui selle leevendust ja paradoksaalsel kombel suudab Owens tegutseda müra-vaikuse skaala eri otstes samaaegselt, luues sellega täiesti ainulaadse helilise dünaamika. "LP.8" on kui staatiline väli, mis suures pildis püsib justkui sama, oma meditatiivsel kombel ühtlane, kuid detailides käib kibe märul ja tervete uute maailmade brutaalne ehitamine.

Mart Avi "Blade" (Porridge Bullet)

Kui 2013. aastal ilmus Mart Avi debüütalbum "After Hours", siis tundus, et Avi on artistina valmis ja arenemisruumi ses mõttes pole, et see pole lihtsalt kuidagi võimalik, sest toorem, väljakujunemisfaas, mis uute artistide puhul on paratamatu ja oodatav, sellest on Avi üle hüpanud või läbinud selle kuidagi privaatsemalt, olgu siis näiteks Badass Yuki eesotsas olles. Aga kui keegi Eesti muusikas oskab iga järgmise albumiga põigelda seatud ootustest kõrvale ja ikkagi jätkata kasvamist ja uute pealisülesannete seadmist, siis Mart Avi.

Avi avangardpoppi on aastate jooksul kirjeldatud – üritatud kirjeldada, eks ka ise – juba piisavalt, Scott Walkeri ja David Bowie võrdlused on ammu end ammendanud ja pigem polnud kunagi päriselt kohasedki. Värske albumiga "Blade" kirgastub lõpuks ka teadmine, et küsimuse "mis" kõrval on alati olnud olulisem "kuidas" – kuidas Avi oma muusikat ehitab. Mitte et see muusikas taunitav oleks, aga palju toimub kuulaja eksitamise teel.

Avi oleks võimeline tegema lõdva randmega edetabeli-poplugusid, aga maskeerib seda potentsiaali teadlikult mikrolammutamiste ja -ümberkorralduste teel. Üldmotiivides hoiavad lood justkui traditsioonilis(ema)te vormide ligi, aga detailides toimub palju teelt kõrvale juhtimist, aga see pole eksperimenteerimine per se. Avi loominguline mehhaanika nii vaikimisi töötabki – mitte lineaarse ja korrapäraselt struktureeritud, vaid kui võimalusterohke ja avatud maailmaga videomänguna.

Melody's Echo Chamber "Emotional Eternal" (Domino)

Prantsuse muusiku Melody Procheti ehk Melody's Echo Chamberi isiklike elu turbulentsematest aegadest kantud kolmas stuudioalbum "Emotional Eternal" on üllatavalt eklektiline muusiku kohta, kelle loomingut oleks veel hiljuti osanud sirgelt peamiselt dream pop'iks nimetada. Retrotunnetusega gallialikud barokkpopi motiivid, libisemine inglise keelelt prantsuse keelele ja vastupidi, tameimpalalikult tihedad ja põntsuvad bassiliinid, psühhedeelsed sündid, mis kasvavad momenditi progelikesse suurustesse – siin on palju rohkem kui kõigest dream pop, millest kinni hakata.

Sofi Tukker "Wet Tennis" (Ultra)

Floridast pärit elektroonilise muusika duo Sofi Tukkeri üleelusuuruses džunglipop mängib oma rikkalikkuses momenditi hea-halva maitse piiri peal, aga nende teise stuudioalbumi "Wet Tennis" säravaimad lood on nii tõhusad, et igasugused piiripealsed hetked üldmuljet rikkuda ei suuda. Edev, ambitsioonikas ja üliplastiline muusikaline virguti, mis toob bassist vibreeriva tantsupõranda keskele kokku elemente nii house'ist, jazz'ist, maailmamuusikast kui ka kõigest muust, millest ekstaasiuimas õnnestunud möödaminnes – justkui öösel purjus peaga tanklas sodi kokku ostes – kinni haarata.

Tomberlin "I Don't Know Who Needs to Hear This..." (Saddle Creek)

(Sarah Beth) Tomberlini teine stuudioalbum "I Don't Know Who Needs to Hear This..." eksisteerib kuskil ärkveloleku ja une vahepealses alas – selgemad pildid tema nostalgilistes vinjettides vahelduvad hägusematega, seades esikohale rohkem emotsioonid mälestustest kui nende sisu. Kentuckys tegutsenud eelkäijate vaimus kõlavad minimalistlikud seaded annavad lüürikale rohkem kaalu, muusika on siin pigem saade Tomberlini tekstidele. Analoogiad Phoebe Bridgersiga on seejuures paratamatult kerged tekkima, aga kui Bridgers on kõige juures natuke liiga edev, siis Tomberlin on ego jätnud selgelt stuudioukse taha.

Vahepeal on taas nädala albumisoovitustesse jäänud pikem paus, seega tuleb teha ka kiirülevaade sellest, mida aprillikuu albumitest veel tasub kuulata: Jack White "Fear Of The Dawn", kus White näitab, et temas on veel The White Stripes'i aegade hullust; Kae Tempest "The Line Is A Curve", mis on Tempesti varasemate albumitega võrreldes enam avali ja jõulisem, aga ka kuulajasõbralikum; Eesti põrandaaluse elektroonilise muusika tulevikusuunda näitav Vera Vice "Forget Me Not", aga ka Vince Staples "Ramona Park Broke My Heart" ja Wet Leg "Wet Leg". Samamoodi võiks paar tiiru teha järgmistel: Ühendkuningriigi töölisklassi vaatenurga eest hea seisva pungi-grime'i duo Bob Vylan album "Bob Vylan Presents The Price Of Life"; Vaiko Epliku mõtet metal-muusika teraapilisuse osas laiendav Leslie Da Bass "Constructions / Illusions", post-pungi ühe kodu Leedsi muusikalist pärandit au sees hoidev English Teacher "Polyawkward", aga ka Pusha T "It's Almost Dry" ja Spiritualized "Everything Was Beautiful".