Burial "Antidawn" EP (Hyperdub)

Ei ole kuidagi liialdus öelda, et Briti elektrooniline muusik William Emmanuel Bevan ehk Burial on käimasoleva sajandi üks mõjukamaid muusikuid mitte ainult elektroonilise muusika skeenes, vaid hoopis laiemalt. Isegi elektroonilise muusika kaugema kuulajana mäletan ma seda, kui kuulsin esimest korda "Untrue'd", mis on pärast ilmumist 2007. aastal fenomenina lumepalli kombel oma kultuslikku suurust ainult kasvatanud. Seda enam, et mehest muusika taga ei tea me just eriti palju rohkem kui 15 aastat tagasi.

"Antidawni" ilu on ebamaine, maaväline ja kindlasti mitte üheplaaniline. See kõlab nagu tunne, mida võiks kogeda siis, kui oled kosmosest meie sinise planeedi peale vaatamas ja tead, et teed seda viimast korda, sest oled SpaceX-i kosmosesõidukil teel inimeste koloniseeritud Marsile. See kogemus on puhas fiktsioon – kuigi ilmselt selleks ei jää – aga "Antidawn" paneb oma peas tõesti läbi elama tervet paletti emotsioone kõige helgematest päris tumedateni, mida usuks end selles olukorras läbi elavat.

Jah, praegu on küll alles jaanuar, aga võib aimata, et "Antidawn" jätab 2022. aastale muusikas analoogselt sügava jälje möödunud aastal ilmunud ja ERR kultuuriportaali aasta parimate edetabeli kinni pannud Pharoah Sandersi, Floating Pointsi ja Londoni sümfooniaorkestri koostöös valminud albumiga "Promises". Aga ega vähemat Burialilt ei ootakski.

Bonobo "Fragments" (Ninja Tune)

Brightonist pärit Simon Greeni ehk Bonobo iga järgmine uus tükk loomingut vajub teinekord ehk liigagi kergesti tema ülejäänud loomingu massiivi, kuid raske on eitada, et selle efekt on alati ühtviisi värskendav ja rehabiliteeriv. Downtempo ja tantsulisemate rütmide vahel käike vahetava "Fragmentsiga" ehitab Green taaskord üles kuulajale juba tuttava, kuid oma instrumentaalses rikkalikkuses alati avastamisrõõmu pakkuva maailma, kus on nii peegeldusi pandeemiast vaevatud pärismaailma valudest, aga vihjeid ka utoopilistele ideaalidele.

Broken Social Scene "Old Dead Young: B-Sides and Rarities" (Arts & Crafts)

Lõputult roteeruva koosseisuga Kanada indirokikollektiiv Broken Social Scene, kuhu selle kõige rahvarohkematel momentidel on kuulunud isegi 19 inimest, on pannud kokku albumi B-pooltest, haruldustest ja väljajättudest, mis nende enam kui 20-aastase karjääri jooksul põhialbumitele pole jõudnud. Kollektiivi puhul, kes on nende aastate jooksul, eelkõige just varaste 00ndate indimuusikat nõnda tugevalt mudinud, ei imesta eriti, et miski ei kõla sellel kompilatsioonalbumil üldsegi teisejärgulisena, vaid võimaldab Broken Social Scene'il oma korraldusliku vabadusega kaasnevad tugevusi taaskord veenvalt demonstreerida.

Cat Power "Covers" (Domino)

Idee teha kaverite album pole teab mis huvitav, aga Chan Marshalli ehk Cat Poweri loomingus on need alati olnud prominentsel, kui mitte isegi defineerival kohal – taolisi albumeid on tal ilmunud varemgi. Marshalli modus operandi kellegi teise loominguga töötamisel on ka alati olnud põhjalikum kui lihtne kopeeri-kleebi. Tunnetus, millega ta kellegi teise loo lahti võtab ja sinna iseenda oma kogemuse ja emotsioonidega sisse paneb, võimaldab kergesti unustada, et lugu kuulub kellelegi teisele. "Covers" katab üsna eklektilise valiku – Frank Oceanist Lana Del Rey, Nick Cave'i, Jackson Browne'i ja The Pogues'ini välja – kuid Marshall seob need näiva kergusega ühtseks tervikuks, saatjaks ikka tema nii meeldivalt naha alla pugev tume bluusivokaal.

Earl Sweatshirt "Sick!" (Tan Cressida, Warner)

Earl Sweatshirti varasema loomingu pealt on sageli tekkinud mõte, et julge osa potentsiaalist läheb iga kord kanepi- ja alkoholihägu tõttu kaotsi. Kuid "Sick!" on selgelt kaine(m) Earl. Intervjuus väljaandele Entertainment Weekly ta ka tunnistas, et joob vähem kui paar aastat tagasi ning uus leitud selgus ja fookus kõlavad ka muusikast välja. Taustaträkid on delikaatsemad ja tuginevad pigem vähematele vahenditele, andes tekstidele reflekteerimiseks rohkem ruumi, olgu need siis kord optimistlikult sädelevad, kord tumedalt tammuvad. "Sick!" säilitab Earli koha räpi perifeeriaaladel – ja õige on – aga muusikuna avab tema jaoks karjääris uue peatüki.

FKA twigs "Caprisongs" (Young Recordings, Atlantic)

Kui 2019. aastal ilmunud ja tollal aastalõpu edetabelites lammutanud "Magdalene" oli intensiivne ja kontsentreeritud kontseptuaalkunsti teos, siis vastilmunud mixtape "Caprisongs" on FKA twigs oma karjääri kõige vabamas ja muretumas olekus ning jätab ambitsioonikad kunstitaotlused vähemalt korraks sinnapaika. Tahliah Barnetti R&B on endistviisi veidi väänatud, kuid need nihkesseminekud, eksperimendid on vähem selgemalt tajutavad ning toovad ta kaasaegsele peavoolu popmuusikale lähemale kui kunagi varem, seda küll piisava distantsiga, et mitte suubuda selle üheülbalisusesse ja oma nägu kaotada.

Orlando Weeks "Hop Up" (PIAS)

Kui 2017. aastal lahku läinud ansamblist The Maccabees oma sooloprojektiga välja kasvanud Orlando Weeksi 2020. aasta debüütalbum "A Quickening" tegeles minišokiga, mis kaasneb lapsevanemaks saamisega, siis selle järg "Hop Up" keskendub muutustega kaasnevate valude kõrval hoopis rohkem võludele. Weeksi siiras rõõm näha väikest inimest kasvamas, on jäädvustunud ehedalt uue albumi muusikasse, mille eluterve lapsemeelsus on sama nakkav kui omikron. Milleniaalpopp, mis näitab, et täiskasvanuks saab igaüks ikka omadel tingimustel.