Amber Mark "Three Dimensions Deep" (PMR/EMI)

Ameerika laulja-laulukirjutaja ja produtsendi Amber Marki debüütalbum jätab esimesel kuulamisel mulje pigem tavapärasest R&B-st, kuid selle läbimõeldud kontseptsioon, stilistiline mitmekülgsus ja produktsiooniväärtus avanevad päriselt alles mitmendal kuulamisel. Marki isiklikust ja muusikaalasest arengust jutustav "Three Dimensions Deep", mis osalt inspiratsiooni saanud ka tema tärganud huvist astrofüüsika vastu, seob siidise kergusega 00ndate nostalgiasse viiva saundi kaasaegse poleeritud ja rikkaliku produktsiooniga, mis transpordibki korraks kuhugi kõrgemale, tähtede sekka.

The Beatles "Get Back (Rooftop Performance)" (Calderstone, Universal)

Biitlite 1969. aasta 30. jaanuaril nende asutatud plaadifirma Apple peakorteri katusel Londonis ekspromt korraldatud ja ajalooannaalidesse legendaarsena sisse kantud kontserti saab Eesti vaataja pildis Peter Jacksoni mammutdokumentaali "Get Back" vahendusel näha alates suvest, kui siia jõuab voogedastuskanal Disney+, aga helis juba praegu. Nii nagu Jacksoni kärbes-seinal tüüpi dokumentaal, on "Get Back (Rooftop Performance)" eelkõige midagi fännidele ja toimib kui 53 aasta taguse aja sooja embusesse viiv ajakapsel neile, kes ei ole ehk ikka veel rahu teinud asjaoluga, et bänd oma karjääri tipphetkel laiali otsustas minna.

Cloakroom "Dissolution Wave" (Relapse)

Ei tea, mis selle shoegaze'i universaalne veetlus on, et ükskõik kui rängalt kitarritooni igast efektidega retsida, ei kõla see kunagi ikkagi liiaselt. Näib hoopis, et mida rohkem, seda parem. Ameerikast Indianast pärit Cloakroom valab klassikalise shoegaze-kihistisele betoonina vahele, peale ja alla ka veel elemente atmosfäärilisest metal'ist ning nende kosmosevesterni idee ümber ehitatud "Dissolution Wave" kõlab kui läbi doom'i filtri lastud Ride – või kes iganes teine skeene kaasaegne 90ndatest. See aga on ainult üks bändi nägudest. Justkui teatud korrapärast intervalli jälgides saab heliruum distortion'ist puhtaks õhutustatud ja Cloakroom võtab uue ilme selgema meloodilise jangly-kõlaga, kaotamata seejuures kuidagi albumi terviklusest.

Imarhan "Aboogi" (City Slang)

Tuareegi päritolu muusikutest koosnev Alžeeria kõrbebluusivintett Imarhan ja nende kolmas stuudioalbum "Aboogi" on soovitav ette võtta juba seepärast, et pakub oma lokaalse ja juurtetruu kõlaga tõhusat eskapismi sellest läänekesksusest, mis kapseldab end liiga kergesti suhtelisse samasugususse. Bändi kodulinna Tamanrassetisse rajatud esimeses professionaalses stuudios üles võetud "Aboogi" võimaldab korra n-ö ära käia ja kuigi kohalike traditsioonide keskne ja enamikule mittejälgitavas keeles, on see kogu oma eksootikas ikkagi lihtsasti hablatav – dünaamiline ja nõtkelt kulgev ning nüansirikas ka väheseid vahendeid rakendades. 

MØ "Motordrome" (Sony)

Skandilaavlased juba oskavad popmuusika standarditest viimase välja pigistada. Taani superstaari MØ uusim kauamängiv "Motordrome" kulgeb ehk tavapärasest enam tumedates alatoonides, kuid on sellest olenemata täis jõulisi ja energiatsüstivaid banger'reid ja kõrvausse, millest leiab ühtaegu nii teismeeale sarnast tujukust kui ka küpsemaid emotsioone. Kuigi album on jätnud vähe ruumi riskidele, on see nõnda täiuselähedase popmuusika kõrval nagunii täiesti ebaoluline.