Cult Of Luna "The Long Road North" (Metal Blade)

Rootsi metal-skeene ei satu värske muusika otsingutel tihti žanrilis-geograafilisele radarile, aga sel nädalal kinnitab seda reeglit üks erand. Post-metal'i kollektiivi Cult of Luna uus album "The Long Road North" mõjub ähvardavalt kui talvine suurtorm ja ohtlikult nagu Alaska metsik loodus, aga samad elemendid teevad selle ülikoolilinnast Umeåst pärit bändi loodud düstoopilise maailma ka ligitõmbavaks. Tihked, paksud helimassiivid, mida saab justkui noaga lõigata, protsessi ilu rõhutav rühkimismuusika koju astumiseks neile, kelle tänavatele linnavalitsuse jõud lumeuputuste ajal ei kipu jõudma.

Home Counties "In A Middle English Town" EP (Alcopop!)

Esimene efekt, mille Bristolist pärit ansambli Home Counties värske lühialbum annab, on see, et viimane on häbematult sarnane Leedsi mõttekaaslase Yard Actiga. Aga tegelikult setib sealt kiiresti välja siiski bändi oma isikupärane helipilt. Ansambli nurgelised helistruktuurid on väga postpungilikud, aga pööraselt vintsklevad ja väänlevad sündid panevad üldpildi tiksuma hoopis teises žanriregistris. See on 00ndate grindie vaimus kargav ekstsentriline tantsupunk oma küllaltki hõõruva sotsiaalse kommentaariga kõige selle kohta, mis Ühendkuningriigis valesti on, ikka pisku briti huumoriga.

Kim Petras "Slut Pop" EP (Amigo, Republic)

Saksa päritolu, kuid karjääri tegemiseks Los Angelesesse kolinud Kim Petrase lühialbumi "Slut Pop" pealkiri võtab selle tiirase sisu lühidalt ning labaselt kokku. Midagi ei jäta fantaasiale ka muusika ise oma sõnadega, mis häbematult kõik letti laob ja sellega siis vastu vahtimist annab. Paljude jaoks on osutunud küll probleemiks asjaolu, et albumi produtseeris Dr. Luke, keda laulja Kesha on süüdistanud nii füüsilises, seksuaalses kui ka emotsionaalses väärkohtlemises, aga need, kes suudavad loomingu loojatest kas või albumi 15-minutiliseks kestuseks lahutada, võiksid leida selle vulgaar-hyperpop'i üsna lõbusa vahelduse ennast tõsise(ma)lt võtvale muusikale.

Shamir "Heterosexuality" (AntiFragile)

Kahtlemata sünnib žanripuhaste või -puhtamate katsetuste tulemusena pidevalt ja palju head muusikat, aga eraldi põnevust pakuvad just need väljalasked, kus on saavutatud saundi mõttes raskesti kategoriseeritav hübriidelajas nagu Shamiri puhul. Tema värske "Heterosexuality" on igast küljest raadiosõbralik popmuusika, aga sinna on punutud veidi kõigest kõike ja hajutatud samas jälgi sellest, mis see kõik olla võiks, keerates ikka ja alati korrapära otsiva aju momendiks lühisessegi. "Heterosexuality" on üsna kaugel sellest, mida pidada soul-muusikaks, aga ühe asjana jääb kõrva just vokaal, mis taolist kvaliteeti kannab. Kuigi võib kõlada klišeena tähelepanek, et artist ei esita sõnu, vaid tunnetab ka sõnumit selle taga, siis Shamiri puhul see päriselt nii kannab ka.

Spoon "Lucifer on the Sofa" (Matador)

Ülima rõõmuga vaatan bände, kes oskavad ka 30. aasta tegutsemisjuubelile lähenedes teha muusikat väärikalt vananedes ja oma justkui kehtestunud saundi kuhugi edasi viies. "Lucifer on the Sofa" on viisakas tõend sellest, et Spoon ei ole kaotanud pidet sellega, mis muusikas nende ümber toimub ja kõlavad jätkuvalt värskelt ning muutustele avatuna. Albumilt korjab kuulates esimese asjana üles tugevad ZZ Topi mõjud ja järele uurides selgubki, et solist Britt Daniel neid salvestusperioodil ka palju kuulas, mis mängib rohkem indie-rajal olnud Spooni puhul huvitavalt välja. Sundimatult lahe, üllatavalt detailne ja dünaamiline ning koduosariigile Texasele kohaselt tolmune bluusrokk, mis ei vaju kuidagi žanrimugavusse.