Aldous Harding "Warm Chris" (4AD)

Kuigi paberil on Uus-Meremaalt pärit Aldous Harding laulja-laulukirjutaja, täidab ta selle kohati päris mitte midagi ütleva määratluse kordades mängulisemalt kui kujutlusse manada võimalik. Näiteks pole Harding eriti aldis oma muusika ette seadma iseend oma päris minaga ja katsetab eri persona'de ja vokaalsete lahendustega kontraaltist falsetini, tunnistades ka ühes intervjuus, et ei mäletagi enam, kuidas ta päriselt laulab. Hardingu barokkpopilik tõlgendus folgist on Sufjan Stevensile analoogselt kergelt freaky ja nihkes, aga püsib mõõtmetelt väga kammerlik ja soe ega suru kuulajat liiga palju üle mugavustsooni serva.

Ibibio Sound Machine "Electricity" (Merge)

Seda juhtub paganama harva, et avalugu jõuab vaevalt pool minutit mängida, kui juba pead tõdema, et "assa kurat" ja tekib sisemine kindlus, et siit tuleb üks eriti korralik album. Inglise elektroonilise afro-funk'i kollektiivi Ibibio Sound Machine uus kauamängiv "Electricity" on tõhus andmine algusest peale ja hoiab traditsioonilist ning kaasaegset võrdsetes osades sidudes seda kaasatirivat tempot väikeste eranditega lõpuni välja. Albumi produtseerinud Hot Chipi energia ajab siin igal moel mõnusalt üle ääre, kõik on rõhutatult instinktiivne, armutult tempokas ja nii vohav, et tekitab isegi kerge meelelise FOMO.

Loop "Sonancy" (Reactor)

1986. aastal Londoni lõunaosas Croydonis moodustunud ja napp viis aastat hiljem pillid kokku pakkinud Loop on alates 2013. aastast alates vaikselt taas omakeskis tegutsenud, aga värske stuudioalbumini jõudis see kosmoseroki kollektiiv alles nüüd, 32 aastat pärast eelmist. "Sonancy", nagu ka ansambli eelnevad kolm albumit, eksisteerivad selles küllaltki omapärases kohtumispunktis, kus üheks saavad 60ndate eksperimentaalsema otsa psühhedeelia ja 90ndate alguse eriti porine fuzz rock, millest moodustuv helimassiiv astub kord Cani debüütalbumit "Monster Movie" ette manavas krautrock'i sammus, järgmisel hetkel aga rohkem shoegaze'i loogika järgi.

Kilo Kish "American Gurl" (Kisha Soundscapes + Audio)

Kilo Kish jättis tugeva jälje juba oma 2016. aastal ilmunud debüütalbumiga "Reflections in Real Time", kus oskus enese üle nalja teha ja samas teha ka tõsiseltvõetavat muusikat, olid vaat et häirivalt sümpaatses tasakaalus. "American Gurl" jätkab mõneti sama rida, kuigi eks ikka veidi küpsemana. Sarnaselt esimesele on ka albumil "American Gurl" Kilo Kishi sünti kastetud R&B ootamatult kaasahaarav, mõõdukalt ülemeelik, püsivalt põnevust pakkuv, kuigi produktsioon on varasemast jõulisem ja häbematult julge, püüeldes tuntavalt hyperpop'ile analoogse maksimalismi poole.

Soul Glo "Diaspora Problems" (Epitaph)

Viimaseks post-hardcore'i Pennsylvaniast Philadelphiast – neljaliikmeline Soul Glo hoiab mainitud žanri küll oma muusika keskse tugikonstruktsioonina, kuid miksib jaburalt hästitoimivas meelevaldsuses siia sisse ka elemente pungist, speed metal'ist, screamo'st ja Run The Jewelsi standardil produktsiooniga hiphopist. Tulem on kägistav, intensiivne, verd ja higi pritsiv, ülipoliitilisusest rääkimata, aga samal ajal ka täiesti ainulaadne muusikaline kaos, mis lööb oma 39 minutiga juures täiesti oimetuks ja ehk seejuures ka mõne hamba välja, aga ei tekita samal ajal kahtlustki, kas tahad sellega minna veel ühele ringile.