Erinevad esitajad "Ocean Child: Songs of Yoko Ono" (Atlantic)

Ansambli Death Cab For Cutie vedaja Ben Gibbardi koostatud kompilatsioon Yoko Ono lugude töötlustest sündis viimase sõnul ühelt poolt imetlusest, aga teiselt poolt ka frustratsioonist. Imetlusest Ono loomingu vastu, aga frustratsioonist, et see on olnud nõnda pikalt alahinnatud. Tõesti, hiljuti oma 89. sünnipäeva tähistanud Ono on karjääri jooksul välja andnud nii arvukalt stuudioalbumeid sooloartistina kui ka koostööna, kuid on jäänud mulje, et muusikuna on ta olnud paljude jaoks justkui mitte eriti tõsiselt võetav. Gibbardi kokku kutsutud seltskond muusikuid, kes pärinevad ühtaegu nii vanemast kui ka nooremast põlvkonnast ja esindavad ka žanrilises mõttes eri nurgataguseid, annavad Ono muusikalistele ponnistustele aga säravas esituses kauaoodatud eeslava.

Hurray For The Riff Raff "Life On Earth" (Nonesuch)

Hurray For The Riff Raff, mille ees seisab New Yorgist Bronxist pärit Alynda Segarra, tuli, nägi ja võitis südame albumiga, mille puhul on mõneti uskumatu, et tegemist on juba seitsmendaga, mis selle projekti alt ilmunud. "Life On Earthil" kohtuvad kaasahaaravad popmeloodiad Ameerika folkmuusika kultuurile omase loojutustusviisiga, mis ajuti loovad ka hõõruvaid dissonantse, kus muretuna mõjuv instrumentaal raamib peaaegu et eksistentsiaalse raskusega mõtteid. Kogu kõlale annab isikupära aga Segarra enda vokaal, mis kombineerib Sharon Van Etteni tundelist paletti St. Vincenti ninakusega. Siin hakkavad samal ajal elama tema Puerto Rico päritolu, nomaadina elatud aastatest kogutud tänavatarkus ja muusikalised sümpaatiad alates Motownist kuni pungi ja Ameerika juurtemuusikani välja.

Rokia Koné & Jacknife Lee "Bamanan" (Real World)

Mali päritolu laulja Rokia Koné' ja Iiri produtsent Jacknife Lee – kes on viimistlenud teiste hulgas nii U2 kui ka Taylor Swifti plaadistatud loomingut – on ühendanud distantsilt jõud ja loonud miskit, mis liidab Koné' traditsioonide ligi hoidva laulu moodsate instrumentaalsete lahendustega viisil, mis ei riku kummagi iseolemist. Kuigi rahvamuusika ja elektrooniliste helide liitmine pole muusikas midagi uut, seda juba Eesti oma artistidele mõeldeski, on neil puhkudel sageli fookus pigem pärimuslikule värske kuue andmises, samas kui "Bamanani" puhul on Lee altruistlik püüdlus olnud rohkem vana esiletõst ja raamimine.

Sally Shapiro "Sad Cities" (Italians Do It Better)

Rootsi duo Sally Shapiro, kuhu Sally enda kõrval kuulub ka produtsent ja laulukirjutaja Johan Agebjörn, jõudis 2010ndatel korraks ka pensionil olla, aga tegutseb eelmisest aastast alates taas püsivamalt ja jumal tänatud. Nende uus, neljas stuudioalbum "Sad Cities" toob kokku italo disco ja Jaapani linnapopi, millest käinud üle The Knife'ile analoogne skandinaavialikult jahe produktsioon. Jäiselt sädelev uusromantiline tõlgendus 90ndate klubimuusikast, mis vajutab paljuski samu nuppe nagu Saint Etienne'i ambient pop ja paneb endasse arutult kiiresti ning ülepeakaela ära armuma.

Sea Power "Everything Was Forever" (Golden Chariot)

Igavikulisekõlalise pealkirjaga "Everything Was Forever" on esimene album, mis ilmunud pärast seda, kui British Sea Power sotsiaalse ärksuse ajastu tangide vahele võeti ja bändi nimest ainult Sea Power järele jäi. Kuigi bänd pole jäänud silma loodist väljas väärtushinnangutega, mõjub uus album ikkagi olulise verstapostina, kust ootaks justkui värskeid algusi. See võib olla ka sundmõtlemine, aga mõneti kõlabki "Everything Was Forever", nagu bänd oleks leidnud uue hoo – kihutav pastoraalne ja igale poole paisuv omareeglitega post-rock, kus vinguvad kitarrid, aga undavad ka sündid.