Confidence Man "Tilt" (Heavenly)

Austraaliast Brisbane'ist pärit elektropopikollektiivi Confidence Man teine stuudioalbum "Tilt" on üks häbitult hedonistlik tümakate kogumik, mis serveerib hingetõmbepausi andmata aina eufoorilisi bängereid bängerite otsa. Oma osa "Tilti" sünnis sellisel kujul on kahtlemata mängida ka 2020. aastal alguse saanud laiemal diskomuusika taastulekulainel – vt nt Dua Lipa, Kylie Minogue, Jessie Ware jt – samas ehitab album disko juurest sildu teistegi möödunud kümnendite tantsu- ja klubimuusika nähtustega, fokusseerides oma sümpaatia selgemalt just varaste 90ndate house-hümnide taasloomisele. "Tilti" parim osa on see, et kuigi see on üliklantsitud produktsiooni, tiheda tekstuuri ja kontseptsiooniga album, on see ennekõike lõbus ja pingevaba tripp, ei võta end liiga tõsiselt ning on universaalselt kaasahaarav – harva kujutad ette, et üks bänd võiks ühtviisi tõhusalt töötada nii mõne tõsise muusikaajakirja aastalõpu edetabelis kui ka Retrobesti lavalaudadel.

Lugu, mida mitte vahele jätta: "Feels Like A Different Thing"

Duster "Together" (Numero Group)

Suurema osa 00ndatest bänditegemisest pausi pidanud Ameerika slowcore'i ansambel Duster avaldas reedel ilma igasuguse eelhoiatusega oma neljanda kauamängiva, mis rohkem kui lugude kogumik, mõjub hoopis ühtlase tolmuse helivoona. Albumi pealkiri "Together" on siin üldist loodavat atmosfääri silmas pidades sihilikult vasturääkiv – Duster on siia püüdnud siiski talle omase melanhoolse ja depressiivse meeleolu, mis kantud kõigest tumedast – üksildusest, kurbusest, muredest. Samas ei lange see päris sügavusse, kus sisendaks end samaväärselt tundma; bändi ajastudokumendina töötav aeglustatud grunge töötab hoopis omamoodi lohutusena.

Lights "PEP" (Fueled By Ramen, Elektra)

Confidence Man pole ainus, kes möödunud reedest oma üleelusuuruses popalbumiga meie sõelale jäi. Sarnast maksimalismipüüdlust, küll ehk kaasaegsemate esteetiliste lahendustega näitab ka Kanada muusik Lights Poxleitner-Bokan ehk lihtsalt Lights oma värske albumiga "PEP". Olgugi et "PEP" on ajuti päris ebaühtlase kvaliteediga ja võtab mastaapi maha momentidel, kus seda võiks hoopis täiega juurde panna, on selle varaste 2010ndate peavoolu-indie naiivset tundelisust kandvas sündises poprokis oma tugevused ja veetlevus täiesti olemas.

Red Hot Chili Peppers "Unlimited Love" (Warner)

Peab tunnistama, et omamoodi tundub imelik soovitada uut albumit ansamblilt, kes on alates 1983. aastast püsivalt ja ka stabiilse kvaliteediga muusikat välja andnud. Red Hot Chili Peppersi 12. stuudioalbum "Unlimited Love" on taaskord üks viisakas väljalase äärmiselt etableerunud bändilt, kelle saund siin eraldi selgitamist ei vaja ja kes enam midagi kellelegi tõestama ei pea, aga keda on n-ö vanade aegade nimel endiselt päris hea tihkema kraami vahele kuulata. Uue albumi puhul väärib peamiselt esiletõstu asjaolu, et see on bändi esimene album, kus John Frusciante taas kitarril pärast seda, kui ta 2009. aastal bändist lahkus, samas ei kõla see vangerdus erijoonena muusikas kuidagi välja. Olge ainult hoiatatud, et album on kohati kannatust proovile panevalt pikk.

Siemens Nokia "Jippii!" (ise välja antud)

Väga pikka aega pole üks album tekitanud korraga nii palju segadust ja vaimustust nagu Siemens Nokia "Jippii!", mis köidab seda enam, et bändi enda osas vajavad suurem osa lünkadest veel täitmist. Kümme lugu, mis paigutuvad ülesehituselt kuskile täispikkade lugude ja skittide vahepeale, on paberil tuus kunstiline idee, aga ehk esimese mõttena mitte retsept üheks tugevaks albumiks. Aga siiski, Siemens Nokia oma eriti vaba käega vormistuses on neist kokku pannud jaburalt hästi toimiva albumi, kus tehniline osa muutub teisejärguliseks ning tervikut veab hoopis konkreetne suhtumine – "pohhui, teeme muusikat".

Bänd miksib oma saundis suhteliselt julge käega räppi, spoken word'i, 90ndate hiphopi biite, pop- ja post-punk'i, aga ei higista seejuures kuskil liigselt ega lihvi midagi üle, palju jääb visandlikuks ja sellisena see just töötabki. Bändi huumoris väljendub tooremalt see, mis mulle meeldis Pitsa albumi "Calzone" puhul – olmelise ja triviaalse hüperboliseerisemine –, ja rabedus mingi räpanalja-faktori näol, mis on analoogne teatud ringkondades hästi tuntud Mait Veskeri loodavale sisule (btw, kultuurisoovitus: Maiduk Kebab & Lifecoachi striimid Twitchis).

Siemens Nokia muusika viskab igal sammul vähem või rohkem teadlikult ette ka 00ndate nostalgia-token'eid, mis järjest kuskilt jõudeolekus olnud mälusoppidest nüüd välja hüppavad – Politsepargi rulapark, pedofiile täis jututoad, Soome televisioon, see tunne, mida Sum 41 ja muud Põhja-Ameerika kolledžipungiansamblid sus tekitasid, Youtube ajal, kui seda täitsid digikaameraga üles võetud naljavideod üksikutelt friikidelt, mitte tipp-produktsiooniga saated tervelt lainelt suunamudijatelt, jne jne.

Ühesõnaga, pildirida on lõputu, nagu võiks vist olla ka see kiidulaul. Kuulake ise.

PS. Minge vaadake bändi laivis neljapäeval, 7. aprillil Sveta baaris.