Põhjus, miks te Tallinnas esinete, on tegelikult tingitud kahetsusväärsetest sündmustest Ukrainas. Ma olen märganud, et mõned inimesed tunnevad, et on kuidagi moraalselt vale oma igapäevaelu edasi elada või nautida elu ilma piiranguteta. Mis tunne on sellisel ajal tuuritada?

Üsna raske on oma peas selgusele jõuda, mida sa tegema peaksid, sest ühelt poolt inimesed piinlevad siinsamas lähedal ja sa ei tea, kas sa peaksid tegema midagi muud. Aga teiselt poolt on inimestel hea meel meid näha, väljas olla ja üritada normaalsustunnet tagasi saada, eriti pärast kogu COVID-i värki. Me oleme seni andnud tuuri käigus ainult seitse kontserti [Tallinna oma oli kaheksas – toim], aga võimalik, et me oleme üks esimesi Ameerika ansambleid, kes siin tagasi on. Neid ei ole palju. Paljud tühistavad ja me oleme ses osas endiselt omamoodi teerajajad – olime üks esimesi Ameerika Ühendriikides, kes uuesti tuuritama hakkas. Selle otsuse tegemine käib alati skaalal, et kas sa teed õiget või vale asja ja seda on üsna raske mõõta. Aga siin ma olen. Me võtsime siiatulemisel suure riski seoses kõigi tühistamiste ja Ukrainas toimuvaga. Me väga ei tea, mida oodata. See on meist ka rahaliselt väga vastutustundetu, sest kõige selle korraldamine nõuab palju raha ja kui kontsert mingil põhjusel tühistatakse ... olgu see COVID või mõni miljonist muust põhjusest, mis võib juhtuda, siis me ikkagi surusime edasi ja nüüd oleme siin. Me oleme mõned kontserdid andnud ja näeme, kui tähendusrikas see inimestele on; mõned räägivad, et nad pole kolm aastat kontserdil käinud jne. Kuskil istumine ja inimestega rääkimine ... tore on näha, et inimesed on mingil määral naasmas tavaelu juurde. Me oleme oma listi selle tuuri ajaks Ukraina põgenike jne jaoks avatuks jätnud. Me oleme saanud inimestelt palju sõnumeid, eriti Prahast ja Berliinist, aga ka Stockholmist. Mul on palju sõpru Kiievis ja teistes kohtades [Ukrainas], kes kirjutavad, et "Hei, me pääsesime minema ja oleme Berliinis" ning me oleme öelnud, et võtku kõik kontserdile kaasa. See on vähim, mida teha saame. See tekitab mus hea tunde. Lisaks saame inimestega aega veeta ja püüda inimeste tuju nii palju paremaks teha kui võimalik, sest ma ei tea, mida muud väga teha. See on suur vastutus. Sa pead mulle ise ütlema, kas ma teen õiget asja või mitte, et siin olen. Mul endal pole aimugi.

Muidugi sa teed õiget asja. Vähemalt mul on selline meelelaad, et praegusel ajal, kui Euroopas on sõda, pole just liiga palju, mida sa teha saad ja selle pärast iga päev, iga tund muretsemine pole üks neist asjadest, mis aitab.

See pole ka eriti tervislik.

Aga ma olen muidugi inimene, kes on käinud kontsertidel teismeeast saati. Nii et minu jaoks on oluline, et sellised bändid siin käivad.

Me pidime alguses olema Venemaal Peterburis ja Moskvas ning arusaadavatel põhjustel tühistasime need kohe ära. Ma taotlesin meile Vene viisad jne ja sain kinnituse samal päeval [24. veebruaril], kui Venemaa Ukrainat ründas. Esiteks on viisade saamine paras nuhtlus, sest me oleme Ameerikast. Ma täitsin taotlused terve bändi eest ise. Täitsin neid pabereid ja vastasin kõigile neile pöörastele küsimustele. Igatahes, meil tekkis väike auk ja me plaanisime lihtsalt võtta päevad vabaks, sest ei suutnud midagi välja mõelda. Aga kui meiesuurusel bändil jääb neli päeva vabaks ja me peame ise oma kulud katma, siis see viib meid miinusesse. See ei ole hea. Nii et Roman [Damn.Loud Agency juht Roman Demchenko – toim] kirjutas mulle Instagramis ja küsis, kas sa tahaksid seda teha ja ma ütlesin, et fucking right, teeme ära, sest ma olen nagunii siia alati tulla tahtnud. Me püüdsime Leedusse ka kontserti saada, aga see oleks meie Brüsseli kontserdiga ajaliselt väga kitsaks läinud. Mu pere on Leedu päritolu. Ma tean, et mul on väga itaaliapärane nimi, aga mu pere on tegelikult Poola ja Leedu päritolu. Nii et ma olen üsnagi baltimaalane.

Aga tuuritamine ja kontsertide andmine, kuidas see teie bändi valemis töötab? Kui oluline on teie jaoks muusikat laivis mängida?

See on meie jaoks väga oluline, sest esiteks me ei teeni mingisugust raha, kui me kontserte ei anna ja me ei teeni väga palju raha Euroopas nagunii. Aga ma olen üsna järjepidevalt tahtnud siin esineda, sest ma tean, et inimesed hoolivad sellest, mis me teeme. See on minu jaoks üsna pöörane, et inimesed hoolivad sellest, mida me teeme.

Miks see pöörane on?

Ma ei tea, raske on uskuda, et inimesed hoolivad millestki, mida sa teed. See on raske. Mul ei ole väga mugav elada teadmisega, et miski, mida ma teen, tähendab kellegi jaoks midagi.

Ma pean jälle küsima, et miks.

Minu jaoks on see midagi egoistlikku. Ma tunnen, et mul on isehakanu sündroom. Ma tunnen sageli, et ma tahtmatult petan inimesi, esitades ja kirjutades seda muusikat. Ma tean, et paljudel muusikutel seda ei ole, pigem vastupidi.

Võib-olla ei ole nad lihtsalt endaga ausad.

Võib-olla nad panevad end uskuma, et nad on nii head nagu inimesed arvavad, et nad on. Ma olen selle täielik vastand. Ma tunnen end suurema osa ajast ebamugavalt. Meil on väga palju kuulajaid, kes suhtuvad väga kirglikult sellesse, mida me teeme. Igas paigas, kus me esimene, voolab peale pidevalt inimesi, kes räägivad, kuidas me aitasime neil üle saada sellest ja sellest. Ma püüan rääkida nii paljude inimestega kui võimalik, sest ma pean lugu sellest, mis nad mulle räägivad, aga mul on raske mõista, et see on võimalik.

Kas sulle meeldib, et inimesed sulle nii astuvad?

Jah, ma arvan, et see on super. Mul ei ole selle vastu midagi. Aga sellega kaasnev vastutustunne tekitab mus ebamugavust.

Seega sa ei tunne, et nad omistavad liiga palju tähendust asjadele, millest sa lugudes laulad?

Mis iganes inimesed sellest saavad. Kui see aitab neid, siis nii olgu nii. Ma ei taha analüüsida, mida nad sellest saavad. Kui nad sellest midagi saavad, siis on hästi. Ma olen veendunud, et mõnikord on see täpne, teinekord ei pruugi olla. Kui see ühel või teisel moel kedagi aitab, on see suurepärane. Olen selles kindel. Aga mul on ikkagi raske selles olukorras end mugavalt tunda.

Mida muusika tegemine sulle endale annab?

See on minu jaoks teraapiline. See on põhjus, miks ma seda tegema hakkasin. Ma töötasin baarides, restoranides ja ei olnud väga õnnelik. Ma panin muusika mõnes mõttes kümneks aastaks tallele [enne Nothingut mängis Palermo hardcore-pungi ansamblis Horror Show – toim], ja siis jooksin vaimselt kokku, siis lahkusid siitilmast mõned sõbrad. Oli terve rida õnnetuid sündmusi, mille järel ma vaimselt kokku jooksin ja otsustasin uuesti muusikat tegema hakata. See võeti hästi vastu ja ma hakkasin sellest kinni ning nüüd istun sinuga siin Eestis. Aeg möödub väga kiiresti. Sa küsisid, et miks on kontsertide andmine oluline, ja esimene põhjus, mis ma välja tõin, oli rahaline. Aga see ei ole mõistagi päris täpne. Nagu ma ütlesin – mul on raske aktsepteerida, et see inimeste jaoks midagi tähendab. Ma tean, et tähendab – ma näen neid sõnumeid, räägin inimestega igal pool, kus ma käin. Nii et ma tean, et see on inimestele oluline ja võib-olla on sellest minu jaoks saanud omamoodi roll, mida täita. Ma ei tea, kas ma olen üldse selle koha jaoks piisavalt kvalifitseeritud, aga ma annan oma parima. Tore on näha, et inimesed hoolivad millestki, kuhu sa iseend nii palju sisse paned. Seda ma teen tõesti. Sellest rääkimine ei ole mu jaoks häbiasi. Iga ärkveloleku hetk mu elus on valus, ma surun kõik sellesse muusikasse, mida ma teen. Mis puudutab muusikat, kunsti ja tuuritamist, siis me teeme kõike suhteliselt põlve otsas. Ma tegelen kõigega ise. Nii et kõige selle korraldamine nõuab üksjagu tööd, aga see on rahuldustpakkuv. Kui sa lähed Helsingisse ja ei tea, mida oodata ning 300 inimest tulevad laivile kohale, siis see on super tunne.

See on miski, mis sind ikka üllatab? Kui inimesed või palju inimesi kohale tuleb?

Jah, sest me polnud kunagi varem Helsingis esinenud. Ma ei tea, mis täna [reedel Tallinnas] saama hakkab, ma olen lihtsalt siin.

Ma usun, et tuleb palju inimesi.

Väga hea, ma loodan.

Kõik see lühike, kahenädalane etteteatamine, see kõik mängis end kuidagi hästi välja.

See, et see kõik nii hästi välja mängis, muudab mind kahtlustavaks – mis hetkel kõik halvaks pöörab?

Kas see on see, kuidas sa elule lähened? Oled kõige suhtes alati kahtlustav?

Alati kahtlustav. Kõige suhtes. Iga kord, kui minuga midagi head juhtub, muutun kahtlustavaks ja jään puänti ootama. Alati.

Ma usun, et seekord läheb kõik päriselt hästi.

Ma loodan, et nii läheb. Sellel tuuril on kõik väga hästi läinud. Nagu ma ütlesin – uus koosseis, uued inimesed. Me pole kunagi varem bändina koos mänginud. Me kohtusime Brüsselis kaks päeva enne oma esimest kontserti Prahas. Me tegime proovi kaks päeva, kümme tundi päevas. Kõik harjutasid omas kodus, aga me polnud kunagi varem ühtse üksusena mänginud.

Kas te tunnete end kui ühtne üksus?

See kõik toimib nii hästi. Mulle meeldib meie praegune koosseis.

Miks see nii palju muutunud on? Bändil on terve rida endisi liikmeid.

Osa sellest on loomulik. Ma ei taha öelda, et tegemist on avatud suhtega, aga see on üsna avatud. Mul on olnud sõpru, kes on bändiga koostööd teinud, öelnud, et "hei, mul on sel aastal natuke aega, et kas sa tahad, et ma tuleks bassi mängima", ja ma olen öelnud, et "kurat, muidugi tule, meil on vaba koht". Meie eelmine bassimängija oli Aaron [Heard], kes mängib ansamblis Jesus Piece. Ta sai isaks. Ta mängis meiega kolm aastat ja andis siis teada, et peab oma poja jaoks natuke rohkem aega leida ja et ta teine bänd hakkab lugusid tegema. Ma olin Christinaga [Nothingu praegune bassimängija Christina Michelle – toim] juba mõnda aega suhelnud ja ütlesin, et kui Aaron lõpetab, siis ta võiks mõneks ajaks meiega liituda ja vaadata, kuidas läheb. Enamuse ajast käib see nii. Ma alustasin seda projekti 2010. aastal üksi oma magamistoas ja suures osas teen seda endiselt nii. Ma püüan enda ümber koondada nii palju häid inimesi kui võimalik, et joonel püsida. Need, kes minuga praegu on, on ühed parimad, kes mul olnud. Nii et tunne on päris hea.

Aga kunstiliselt kui palju te ühise üksusena koostööd teete? Sina oled mõistagi see põhiaju.

Ma olen aju, ajukahjustusega ehk. Aga ma püüan hoida kõik üsna avatuna. Esimene asi, mis ma ütlen, kui keegi uus bändiga liitub, on see, et ma ei taha robotit, ma tahan näha inimest. Ma panen põhijooned paika, aga lasen inimesel ajada oma asja. Ma püüan seda sellisena säilitada, sest see hoiab asjad minu jaoks ka huvitavana. Sest teinekord muutub see liiaseks, kui sa mängid vanu lugusid aina uuesti ja uuesti ning, uued inimesed mängivad lugusid teistmoodi, eriti trummarid, kellel on ka oma käekiri. Aga sama lugu on ka bassiga, eriti Christinaga, kellele olen öelnud, et ehita oma pedalboard selliseks nagu tahad – kui see läheb liiga pööraseks, siis ma ütlen sulle, aga ma tahan, et sa ajaksid oma asja.

Sa ei taha olla nagu Mark E. Smith The Fallis.

Ei, sest minu jaoks on see ka lihtsam. Ma ei pea vaatama üle kellegi õla, mida nad teevad. Ma ei taha kedagi niimoodi mikromanageerida. Põhjus, miks ma nad bändi kutsusin, on see, et ma austan neid ja mitte ainult sõbrana, vaid ma austan ka nende loomingulisust. Ma tahan, et see oleks originaalne iga kord, kui koosseis muutub. Ma tahan, et erinevus oleks arusaadav. See hoiab minu jaoks asjad värskena. Võib-olla on see ka põhjus, miks me endiselt pärast 11 aastat mängime.

Kas sinu jaoks on seda palju, kui bänd on aktiivne rohkem kui kümme aastat? Kui sa andsid oma esimese kontserdi, siis kas sa arvasid, et see kestab kõik need aastad?

Ei. Alguses ma ei arvanud isegi seda, et see materjal mu arvutist kuhugi kaugemale jõuab, aga siis sõbrad ütlesid, et see on hea kraam, et sa peaksid selle välja andma. Et sa ei pea seda esitama, lihtsalt anna see välja. Ma ütlesin, et ei, ma ei taha seda teha, kuni lõpuks keegi mind ära veenis. Ma läksin sõbraga väikesesse stuudiosse ja salvestasime demo jaoks kolm lugu ning andsin välja demoplaadi. See oli vist Lõuna-Ameerika shoegaze'i blogi, kes pani demo oma veebilehele üles ja see hakkas üsna kontrollimatult levima. Ma kasutasin oma töömeiliaadressi ehk mul polnud mingisugust plaani tegelikult seda kõike teha. Ühel hetkel hakkasid mu töömeilile selle demo kohta laekuma igasugused kirjad.

Mis tunde see sinus tekitas?

Närvilise. Väga-väga närvilise.

Sest?

Sest see tundus peibutis. Nagu kalapeibutis. Mulle tundus, et ma petan iseend ja teen halva otsuse, kui jätkan selle asjaga.

Kas sa oled ülemõtleja?

Absoluutselt. Võimalik, et kõige hullem üldse. Aga mul on ka välgatusi aegadest, kui ma ei mõelnud üldse midagi ja tegin väga lolle tegusid. Aga oli meelitav näha, et inimesed hoolivad sellest, mis ma teen. Samal ajal olin ma ka väga skeptiline. Ma olen asjade suhtes väga skeptiline ja küüniline. Kui ma nägin seda juhtumas, siis mõtlesin, et ma ei tea, mida nüüd peale hakata. Mida ma selle kõigega teen? Kas ma proovin veel midagi salvestada? Nii et ma hakkasin selle asja ümber ehitama väikestviisi bändi ja leidsin üsna kohutavad inimesed, kellega end ümbritseda, sest esialgu ei olnud küsimus selles, et kes, vaid kuidas. Küsimus oli selles, kuidas ma saan asja tehtud. Need on asjad, mida sa tegemise käigus õpid – küsimus ei ole alati selles, et kuidas, vaid ka kes ja kus. Aga me saime bändi kokku, hakkasime kontserte andma ja salvestasime veel muusikat. Meil hakkas hästi minema ja salvestasime lõpuks täispika albumi [2014. aastal ilmus "Guilty of Everything" – toim] ning sealt alates läks asi meie jaoks veidi käest ära. Vähemalt minu enda tingimustel käest ära, käest ära väikesel skaalal. Ma avastasin, et kurat, ma ei saa enam korraga käia tööl ja bändi teha, et kas ma vilistan ettevaatlikkusele, tulen töölt ära ja hakkan tuuritama? See nõudis kõvasti ülemõtlemist, aga ma suutsin 28-aastaselt kuidagi jõuda otsuseni töölt ära tulla ja muusikat tegema hakata ning pärast seda pole suutnud sellest loobuda. See on mu elu üle võtnud. Mulle täitsa meeldib see. Ma naudin seda. See aitab mul pea selgena hoida. Mul on alati midagi, mille peale mõelda. Iga kord, kui ma muutun liiga rahulolevaks ja mul pole millegi peale mõelda, kipun pahandustesse sattuma.

Kas sa tunned, et su elu on praegu stabiilne?

Ei. Vaata, millega ma tegelen. Selles ei ole midagi stabiilset.

Ma mõtlen vaimset stabiilsust.

Vaimselt stabiilne? Kindlasti mitte. Ses osas olen ma kõige ebastabiilsem inimene üldse.

Tuuritamine on teist sorti ebastabiilsus, aga ma usun, et see teeb sulle head?

Minu jaoks on see kontrollitud kaos. Mulle tundub, et põhjus, miks ma seda ikka veel teen, on seepärast, et ma navigeerin hästi kaootilistes olukordades, ja täpselt selline kõik see on olnud. Kogu selle bändi eksistents on olnud kui ujumine keset kaost. Ma olen selles üsna hea.

Kuidas toimib muusika tegemine ajal, kui meie ümber on kaos – sõda, koroona, kliimakriis, kõik see? Kas sa tunned, et see on asju natuke muutnud? Varem panid sa muusikasse oma isiklikumad teemad, kas sa lased ka välisel mõjutada muusikat, mida sa teed?

Jah, absoluutselt. See inspireerib kõike, mida ma teen. Kõik, mida ma näen, annab inspiratsiooni. Nagu ma ütlesin – see on teraapiline. See on täpselt see, mis see on. Kõik, mida ma Nothinguga teen, on elav ja hingav perspektiiv sellest, kuidas ma ise elan ja hingan. See on see, mis see on ja alati on olnud. See on minu jaoks justkui päevik. Jälgides neid viimaseid aastaid seoses COVID-i jamaga ja mõistagi seda, mis Ukrainas toimub – seda ma isegi suuda mõista. Ukrainas toimuv on minu jaoks uus asi, ma ei tea isegi, kuidas seda seedida. Aga parim viis selle seedimiseks on mõelda, et see on inimkond "oma parimas". Teinekord ma üritan seda rada mitte minna, kui ma nende asjade peale mõtlen, sest inimesed vajavad lootust. Aga minu jaoks on see suure osa ajast raske asi, mida projitseerida, seda asjade tõttu, mida ma olen ise läbi elanud. Ma olen väga küüniline, aga ma püüan seda mitte olla, kui inimesed kannatavad, sest see on viimane asi, mida keegi vajab. Nii et see on minu jaoks raske asi, mida teha. Aga ma saan sellega hakkama. Mida vanemaks ma saan, seda paremini see välja tuleb.

See on alati käimasolev töö, millel lõppjaama päriselt pole.

Täpselt nii.

Aga progressist rääkides, kuidas sa defineerid progressi muusikas?

Ellujäämine on esimene asi. Neli albumit, kümme aastat, žanr ise on muutunud. Ma usun, et ellujäämine on esimene asi, mille järgi oma edu hinnata. Ma ei ole veel naljanumbriks muutunud. Vähemalt minu enda perspektiivist.

Kas sa tunned, et see võimalus naljanumbriks muutuda on olemas?

Ma püüan kõigest hingest mitte selleks muutuda.

Aga miks sa tunned üldse, et see võimalus on olemas?

Sa näed neid ühepäevaliblika-tüüpi asju, mis tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad. Nagu ma ütlesin, me muutume ka vanemaks. Lapse tähelepanu on keeruline hoida, ses mõttes, et mida tean mina enam sellest, mida tähendab olla noor? Ma ei tea just palju.

Kas sinus on olemas sisemine laps?

Ma tunnen vähemalt nii, aga ma ei taha olla ka see vana mees, kes üritab olla noor. See on ohtlik. Ma püüan vanemaks saades lihtsalt asjadest vähem arvata. Kõige kindlam on olla kõige suhtes võimalikult avatud, sest kohe, kui sa lased oma vanusel ja mugavustasemel mõjutada seda, kuidas sa asju ja maailma näed, ja leiad, et 17-aastane noor ei saa asjadest õigesti aru, siis ei saanud sa asjale pihta, sest asi on selles, et nemad teavad kõike ja meie mitte midagi. Minu jaoks on kõige olulisem lihtsalt vait olla ja lasta sel minna. Aga see on lahe – 12 aastat ja sa näed ikka noori kontsertidele tulemas. Kaks 16-aastast tüdrukut tulid meie kontserdile Göteborgi, kus oli umbes 150 inimest, ja ronisid hiljem lavale, me panime asju kokku ning üks tüdrukutest nuttis ja värises ning mul hakkas väga imelik.

Sa ei taha selliste asjadega tegeleda?

Ei, mitte nii. Aga nagu ma ütlesin, see tekitab mus imeliku tunde. Esiteks on need kaks noort tüdrukut. Nad tahtsid pilti teha ja ma tegin nendega pilti, üks nutab ja ma mõtlesin, et mida kuradit, mida ma peaksin sellises olukorras tegema. Seda kõike oli minu jaoks natuke liiga palju. Aga tegin temaga selle pildi ära, tegin ka nutunäo pähe, andsin talle mõned meie medikad ja ütlesin, et OK, tõmba nüüd uttu. Aga see, et ma näen, et kellelgi nii noorel on side meie muusikaga, see endiselt ei mahu mulle päriselt pähe. See on see, mida edu minu jaoks tähendab. Kui ma suudan kuidagi kaks 16-aastast Rootsi tüdrukut nutma ajada, siis ilmselt teen ma midagi. Vähemalt niivõrd, kuivõrd edust on võimalik muusika kontekstis rääkida. Võib-olla ka mitte.

Ma ei tea, kas asi on minus, aga oli aeg, kui ma ei näinud muusikaajakirjanikke üldse rääkimas väga kitarrimuusikast. Viimane kõrgaeg oli kuskil 2014.–2015. aasta kandis, nüüd võib taas märgata populaarsuse tõusu. Kas sa hoolid sellest, et muusika, mida sa teed, on parasjagu laiemalt inimestele meeltmööda?

Ei. Nagu ma ütlesin, ma püüan olla kõige suhtes nii avatud kui võimalik, mitte anda hinnanguid ja ajada lihtsalt oma asja. See on põhimõtteliselt kõik. See on olnud mu retsept pikka aega – käitu kenasti, ära mõista hukka ja tee seda, mida sa ise tahad teha. Põhjus, miks ma töölt ära tulin, et seda teha, on see, et ma tahtsin teda seda, mida ma tahtsin teha, ja nüüd, 12 aastat hiljem, olen ma siin ja teen endiselt seda, mida ma tahan teha. Minu jaoks on see kõige olulisem. Ma ei tahaks, et seda äkitsi pole ja ma peaksin hakkama tegema midagi, mida keegi teine tahab, et ma teeksin. See sama mõtte pärast olen ma läbi aastate ka pahandustesse sattunud, aga ma usun, et see on lihtsalt osa sellest protsessist.

Hetkest, kui sa õpid asju nägema pigem protsessi kui punktist A punkti B jõudmisena, muutub kõik lihtsamaks.

Jah, see on igatahes viis, kuidas ma olen selle enda jaoks lahendanud. Praegusel ajal ma panen lihtsalt endale järjest maha märke: A 1.0, A 2.0, A. 3.0, A 3.5. See on vajalik, sest nagu sa juba aru said, siis ma kipun üle mõtlema.

Mul oli möödunud nädalal teiste muusikaajakirjanikega paneel muusikaajakirjanduse teemal [Eesti muusikaturu fookuspäeval] sellest, kellele peaks see olema suunatud. Kas sa tunned, et sul on karjääri jooksul olnud muusikaajakirjandusest mingit abi? Kas sa vajad seda?

Mul on muusikaajakirjanikega keeruline suhe.

Räägi mulle sellest.

Ameerika Ühendriikides on see veidi teistmoodi. Inimesed maksavad suhtekorraldajatele. Me maksame ka. Aga inimestel on teatud asjade suhtes agenda, mida nad saavad maailmale peale suruda. Teatud veebilehtedel ja meediaväljaannetel on täiega oma agenda. On olnud aegu, kui meil on muusikapressis väga hästi läinud. Meist ei ole kunagi väga halvasti kirjutatud. Plaate on alati kiidetud. Meedia standardite järgi ei ole me veel halba albumit teinud. Aga me pole selle agenda vaates kunagi olnud ideaalsed.

Kas sa saad seda mõtet laiendada?

See tähendab, et ajakirjandus pole meid kunagi kuidagi abistanud või upitanud. Kui midagi ajakirjanduses on olnud, siis see on olnud loomulik asi. Ameerika Ühendriikides eriti, ehk ka Ühendkuningriigis, on teatud inimestel ja plaadifirmadel omad moodused, kuidas teatud asju läbi suruda. See oleks meile ka hea olnud, sest orgaaniliselt läks meil hästi. Aga ma arvan, et meil puuduvad omadused, mille järele inimestel pidevalt huvi oleks. Mõnedest sellistest asjadest tunneme puudust küll. Aga mulle meenuvad teised bändid, kes on palju paremad kui see, mida mina olen kunagi teinud, ja kellel on palju kehvemini. Neid paljudel juhtudel isegi ei mainita.

Sa võid neid nüüd mainida.

Näiteks bänd nimega Duster andis just albumi välja. Duster on legendaarne ansambel ja nooremad kuulajad on nad üles leidnud, nii et nad on sotsiaalmeedias isegi tugevalt esindatud. Samal ajal kui Pitchfork sellest lihtsalt ei kirjutanudki, ja seda seepärast, et kehtib teatud hierarhia. Seda juhivad teatud inimesed ja nad võtavad seda nagu nad võtavad. Tööstuses esineb palju eelistamist seoses selliste asjadega.

Isegi meie Eestis näeme seda. Pitchfork on kõige hullem.

See on kohutav. Nad on tõesti kõige hullemad. Mul on pidevalt sisemised heitlused, mis puudutab sellistest asjadest rääkimist, aga ma olen aru saanud, et selle ignoreerimine on parim asi, mida teha. Ma tahaksin nii mõndagi öelda, aga ma hoian oma suu enamuse ajast kinni. Ma püüan olla nii hea kui võimalik. Ma püüan olla hea poiss.

Ma saan öelda, et nad on jama, sest ma ei ole Ameerika Ühendriikides.

Ma arvan samuti, et nad on jama, täielik rämps. Ma tean inimesi, kes töötavad seal. Pitchforkis on umbes viis inimest, kes teevad kõiki otsuseid. Meie viimasele albumile ilmus suurepärane arvustus. Minu sõber Ariel kirjutas selle kohta arvustuse. Arvustus, mille ta kirjutas, oli Best New Music tüüpi arvustus, aga inimene, kes hinde annab, on keegi teine. Nii et vahet pole, mis arvustuses seisab, hinde annab keegi teine. See on täpselt see, millest ma rääkisin, nad hoiavad kõigel oma valvsat pilku ja sel moel saavad sekkuda viisil nagu nad tahavad oma asja ajada. See ajab inimesi segadusse. Nad on väga spetsiifilised ka ses osas, keda nad halvasti kohtlevad. Mis selle bändi nimi on, kes on justkui fake Led Zeppelin?

Greta Van Fleet.

Jah, nemad. Pitchfork tegi nad täiesti maatasa. Ma ei kuulanud seda albumit, nii et ma ei saa öelda, mida ma nende muusikast arvan. Aga see, kuidas nad selle olukorra lahendasid ... olgugi nad rikaste vanemate lapsed ja selja taga plaadifirma jne, see jäägu kõrvale. Aga nad võtavad ette need, keda on lihtne kritiseerida. Ma ei arva, et see on eriti lahe. See on ebaõiglane. Nad teavad, et neil ei teki sellest probleemi. Need on kamp valgeid inimesi. See on lihtne. Anname neile nulli [Greta Van Fleet sai 2018. aastal Pitchforkilt 1,6 punkti 10-st – toim] ja kolgime nad läbi. Kui nad säilitaksid seda sama energiat kõigi puhul žanriüleselt, siis oleks mul nende vastu veidi rohkem austust. Aga see, kuidas nad teevad seda, mida nad teevad, see on argpükslik. Üldisegi, miks sa peaksid kellegi vastu nii kuri olema? Kelle jaoks sa enda arust seda teed? Samal ajal kiidavad nad seda, mis jääb turvalisse tsooni, nad hüppavad sealt kohe uuesti sama asja tegema. See on täielik jama. Sa võid olla kriitik, aga sa ei pea hukka mõistma.

Kas sa muusikaliselt vaatad jätkuvalt teatud bändidele alt üles? Kui sa ajad oma asja, kas sa mõtled selle peale, mis juba varem on tehtud?

Jah, absoluutselt. Miljon inspiratsiooniallikat kõlab sisse kõigest. Aga mõned mu lemmikud shoegaze'i bändid 90ndatest, nagu Swirlies. Nende solist Damon [Tutunjian], kes on praegu oma 50ndates, elab Malmös ja iga kord, kui me Malmös esineme, tuleb ta meid vaatama. Ta on veider tüüp, aga ilus inimene ja ma ütlen talle üsna sageli, et kõik, mis ma teen, varastasin temalt. Ütlen talle seda otse näkku. Ma räägin, kuidas see või see on osa sellest Swirlies'e loost ja ta ütleb, et "ah, fuck off, see on täiesti teistsugune". Ma ütlen vastu, et ta võib seda öelda, kui see ta enesetunde paremaks teeb. Mul on palju asju, millest inspiratsiooni võtan. Aga Damoni-sugused inimesed on toredad. Ma olen kohtunud nii paljude oma iidolitega ja enamasti nad valmistavad mulle pettumuse. See muudab sageli minu jaoks asju, sest ma olen väga inimeste inimene. Mulle meeldib käituda kõigiga alati ühtemoodi.

Millisena sa neid oma peas siis ette kujutasid?

Viisakatena.

Nad ei olnud isegi viisakad?

Ei olnud. Kui aus olla, siis see suuresti rikkus mu jaoks kogu asja ära. Samal ajal ei võlgne need inimesed mulle mitte midagi. Minu arvamus on lihtsalt minu arvamus. Samas on neid inimesi, kes tegid kõik isegi paremaks ja panid end veelgi enam armastama. Nagu Damon Swirlies'est ja Justin Broadrick Godfleshist. Too on teine legend, suurepärane inimene. Me tegime Godfleshi-tüüpidega New Yorgis koos ühe set'i, ja seejärel tegid nad terve USA tuuri ja mängisid seal ühte oma parimatest albumitest, "Streetcleaner" [1989], seljas Nothingu särgid, mis on pöörane, sest nad peaksid olema industriaalbänd. Lahe on näha selliseid asju juhtumas.

Aga rääkides iidolitest, keda sa oled kohanud ja kes on sulle pettumuse valmistanud. Kas sa ise üritad jääda tagasihoidlikuks?

Jah, ma püüan. Kui ma teistega koos olen, siis ma räägin alatasa lugusid, vahetpidamata. Ma olen nagu vana mees, kellel on alati kõige kohta lugu rääkida ja ootan, et saaksin enda oma rääkida. Ma arvan, et üks asi, millega meil probleeme ei ole, on olla tagasihoidlikud selle suhtes, mille osas me ei peaks tagasihoidlikud olema.

Kas on midagi, mida sa tahan veel lisada?

Kas ma tahan? Ei, ma arvan, et ma avasin oma hinge täielikult.

*

Kuula Nothingu seni viimast, 2020. aastal ilmunud stuudioalbumit "The Great Dismal":