Black Country, New Road "Ants From Up There" (Ninja Tune)

Black Country, New Roadi debüütalbum "For The First Time" ilmus peaaegu täpselt aasta tagasi ja jättis kohe ootama lisa, mis saabus isegi ootamatult kiiresti. "Ants From Up There" sai omale solisti-kitarristi Isaac Woodi bändist lahkumise järel kõigest neli päeva enne albumi avalikustamist kindlasti väikese dramaatilise momentumi juurde ja bänd pole pärast seda ilmselt kunagi sama, aga tegelikult pole bänd ka veel Woodi vokaaliga salvestatud uuel albumil enam sama, mis aasta aega tagasi.

Elemendid, mis ajasid Black Country, New Roadi panema samasse kasti teiste uute Briti bändidega – retsitatiivsus, jazz'i ja post-pungi eksperimentaalne sidumine jne – on uuel albumil bändi saundist pigem kadunud. Bänd on kõigest aastaga end uuesti leiutanud küpsemas, klassikalises mõttes komponeeritumas, leebemas vormis, kuid pole samal ajal midagi kaotanud sellest, mis nad 2020. aastal nii efektselt rambivalgusesse lennutas.

Woodi sprechgesang on asendunud selgemalt lauluga, mis meenutab oma kaeblikkuses kangelt Conor Oberstit ja annab kogu kõlale juurde paraja emo-varjundi. Sellele lülituvad instrumentaalis juurde post-rock'ilikud struktuurid, millele annab omalt poolt lisa Arcade Fire'ile sarnane orkestraalsus, mis seejärel on lastud ühte puuri kokku hullusega, mida võimaldab jazz oma kõige vabamas vormis.

"Ants From Up There" ei löö enam noorusliku tooruse, ülbuse ja eneseirooniaga nii nagu "For The First Time", vaid pigem rullib end komponent komponendi haaval vaikselt lahti. See võib esimesel kuulamisel jätta isegi kuidagi tühjade kätega. Aga igal järgmisel korral paljastuvad uued helilised nurgatagused ja gemmid, mida tasub otsida ja mitte ainult ühel viisil – kui võimalik, kuulata eri tubades, eri kõlarisüsteemidega, klappidega ja ilma. Lõpuks vaimustud ogaruseni.

Mitski "Laurel Hell" (Dead Oceans)

Mitski uus album oli samamoodi väga oodatud, kuivõrd 2018. aastal ilmunud "Be the Cowboy" tegi igal pool aastalõpu edetabelites nii kõvasid tulemusi. "Laurel Hell" kipub küll oma napi pooletunnise kestuse juures kuulajast mööda kihutama, kuid see-eest elab täiega igas oma lühikeses stseenis, mida üksteise järel ritta seades saab kokku terviklikult kokkujooksva loo. See on orkestraalselt produtseeritud ja sädelevate, 80ndate vaimus süntidele loodud sentimentaalpop, mis tuksub teiste seas momenditi näiteks A-ha vaimus. Samas pole Mitski päris jätnud ka oma vana armu, kitarrirokki ja nii võib lugudest tabada ka üsna kevinshieldsilikke kitarririffe. Olgugi et "Laurel Hellis" on palju helilist komplekssust ja Mitski viis lugusid üles ehitada ei järgi just tüüpilisi standardeid, oskab ta oma virtuoossuse maskeerida lummavalt lihtsana näivaks. Teistel tasub kadestada.

Saba "Few Good Things" (Pivot Gang)

Ei saa salata, räppi ja hiphoppi satub praegusel ajal värske kuulamise ja ka muusikaajakirjade esiletõstetud väljalasete sekka aina vähem igal pool, sest vähemalt mõneks ajaks näib sellest peavoolus väsimus olevat. Aga Chicagost pärit Saba uus "Few Good Things" murrab sellest väsitavalt tihkeks muutunud massiivist läbi omanäoliselt sooja, vetruva produktsiooniga, mis ei sõida oma edevusega vokaalist üle, ainult seab õrnalt tonaalsust. Siin on varaste 00ndate R&B esteetikat, aga eeskätt ülevõtte moodsast pehmest soul'ist, mis teeb selle poeetiliselt elutundlikest räpiridadest olenemata kergesti kulgevaks kuulamiseks.

Willow Kayne "Playground Antics" EP (Sony)

Hiphopi ja house-muusika fännist isa ning mh Erasure'ile ja Prodigyle videoid produtseerinud ema käe all üles kasvanud Willow Kayne'i kodust kaasa saadud elektiline kultuurikompott peegeldub eredalt vastu tema enda loomingust. Iseenesest liigitub "Playground Antics" praeguse aja it-žanri hyperpop'i alla, aga Kayne'i loomingus toimub sellega piirdumiseks lihtsalt liiga palju – hiphop, poppunk, grime ja big pop olgu mõned, mis Kayne oma näiliselt amorfsesse saundi seob. Z-põlvkonna esindajale omaselt on Kayne'i muusikas tabatavad ka mõistagi sümpaatiad hiliste 90ndate ja 00ndate alguse esindusžanrite vastu, samas on tal omast käest võtta inspiratsiooni alates Tyler, the Creatorist kuni Sex Pistolsini välja, et erinevalt mõnest eakaaslasest ei ole retrokõla saavutamine siin eraldi kinnisidee.

Yeule "Glitch Princess" (Bayonet)

Võib-olla peituvad põhjused selles, et metaversum surub end aina tugevamalt pärismaailma kõrvale, aga ajal, kui teadlased otsivad viise tehisintellektide inimlikustamiseks, tegutsevad artistid nagu Singapuri laulukirjutaja ja produtsent Nat Ćmiel ehk Yeule selle nimel, et inimesepärasest pigem vabaneda ja ligineda rõhutatud tehislikule. Oma uuel albumil "Glitch Princess" endast justkui virtuaalse avatari loonud Yeule'i glitchy pop ja kalduvus dekonstruktivismile on analoogne Arcale, samas rakendab ta Arcast omajagu isegi reljeefsemalt vahendeid kübermaailmast enda turvapaiga ehitamiseks ja reaalsusest põgenemiseks ning hübriidvormi saavutamise asemel otsib võimalusi täielikuks virtuaalseks ümberkehastumiseks.