Aurora "The Gods We Can Touch" (Decca, Universal)

Norra laulja-laulukirjutaja ja produtsendi Aurora (Aksnes) kolmas stuudioalbum annab ühe variandi, kuidas elektropop, mis viimati oli laiemas rambivalguses 2000ndate lõpus, võiks leida oma koha taas praeguses ajas – vaadates ikka rohkem edasi kui tagasi. "The Gods We Can Touch" haarab tähelepanu esiti oma häbitult maksimalistliku saundiga, kuid hoiab seda tänu oma ambitsioonikale visioonile. Kui teised artistid näivad püüdvat veel hetketrende, siis Aurora astub oma skandinaavialikult jaheda, samas mängulise kõlaga teistest paar pikka sammu eespool ja on teinud midagi, millega hoomab julgelt juba popmuusika lähituleviku suundumusi. Eri žanreid hekseldades säilitab see tasakaalu kunstiliselt kureeritud ja kiiksudega, ning õpikupõhise ja universaalse – ajuti ka tasapaksu, kuid tõhusa – poole vahel, mis võiks rahuldada mis tahes tüüpi kuulajaid.

Boris "W" (Sacred Bones)

Üks anonüümne kuulaja kirjeldas selle Jaapani eksperimentaalmuusika bändi uut albumit "W" internetis kui ühte neist, mis tekitavat küll põnevust, kuid ei ole midagi võrreldavat My Bloody Valentine'i uute albumite ootusega, olgugi et need ei saabu ilmselt enne aastat 2030. Kevin Shieldsi plaanide ja nende teostamise tempo järgi oma eluvaateid seada tundub üksjagu ebatervislik, elada võiks ikka rohkem hetkes ja hetkes olemist Borisi uus album reljeefselt markeeribki. 30 aastat koos muusikat teinud ja enam kui 20 stuudioalbumit välja andnud Tokyo trio hüpnootiline ja ambientne blackgaze mõjub sarnaselt Sunn O)))-le. Kui viimane suudab live-kontekstis oma helitekstuuridega muuta sind oma füüsilisest ja vaimsest kohalolust nii robustselt teadlikuks, et viib mingisse ainulaadsesse meta-olekusse, siis analoogselt töötab ka oma helilisi terasseinu ehitav "W".

Boy Harsher "The Runner" OST (Nude Club)

Kui võtta arvesse fakt, et 2013. aastal Boy Harsheri nimelise darkwave duo moodustanud laulja-laulukirjutaja Jae Matthews ja produtsent Augustus Muller kohtusid filmikoolis ja nende muusikas on alati olnud aimatav halvaendelisus, oli ainult loogiline teha koos lühiõudukas ja sinna kõrvale ka sobiv heliriba. "The Runner" ei kõla seejuures eriti filmi teenistuses olevalt ja kuivõrd õudus on Boy Harsherile alati sümpaatne olnud, muutub teadmine filmist isegi ebaoluliseks. Kord 80ndate Depeche Mode'i tumedamaid meeleolusid peegeldav, järgmine moment Salemi-laadse witch house'i ligi astuv, siis hoopis Crystal Castles'i kummituslikule electroclash'ile anduv – "The Runner" teeb napi poole tunni jooksul igasuguseid käiguvahetusi, jõudes eriti meeldiva üllatusena teha vähem-rohkem teadlikult homaaži isegi The Walker Brothersi "Nite Flights'ile".

Hikaru Utada "Bad Mode" (Milan, Sony)

Boris pole ainus Jaapani-moment sellenädalases ülevaates, räägime ka Ameerika-Jaapani päritolu laulja-laulukirjutaja ja produtsendi Hikaru Utada uuest albumist "Bad Mode". Utada enda kinnitusel "RuPaul's Drag Race'ist" inspiratsiooni saanud albumi nimi ja kaanepilt, kust vaatab vastu kodudressides Utada, vihjavad paljuski praegustele aegadele, aga räägivad rohkem hoopis privaatsest ruumist, mida Utada kuulaja avastama lubab. Kuigi kergelt tujukas, jääb "Bad Mode'i" puhul ikkagi läbi kumama eluterve optimism, mis lubab siin-seal olla tiba naiivnegi. Albumil sulavad orgaaniliselt üheks varaste 00ndate sensuaalne R&B, nunnu j-popi mudelid, flirtimised jazz'iga. Siduda sellise albumi otsad kokku lugudega, millest üks sündinud koostöös Skrillexi ja teine A. G. Cookiga, võiks mõnel muu juhul terviku lahti lõhkuda, aga kuna "Bad Mode" põhimõtteliselt taotlebki oma eksperimentides fragmenteeritust, siis leiab see kõik omale albumil õige koha.

Yard Act "The Overload" (Island, Universal)

Kui möödunud aastal sai rohkem kui korra hädaldatud, kuidas Briti saartel nühitakse aina seda va postpunki teha – ajuti kõrvadele, mis polnud veel valmis oma aega neile andma –, siis jaanuaris 2022 tundub, et tänavu võiks olla aasta, kus need bändid saavad omale selle kauavermitud momendi, eriti kui aasta lööb lahti taoline debüüt nagu vaevu kaks aastat tegutsenud Yard Acti "The Overload". Otseselt ei tee tööstuslinnast Leedsist pärit kvartett ju miskit uut ja solist James Smithi sprachgesang, bassiliinid, teatud ülbus ja küninism, töölisklassi vaatenurk ja tänavatarkus joonistavad lihtsasti paksu paralleeli lahkunud Mark E. Smithi ja teiste viimasest šnitti võtnud tegijatega. Samas puudutab "The Overload" ka kõike muud – siit kuuleb välja igast eelkäijaid alates britpopist à la Pulp kuni varase Arctic Monkeys'e ja The Streetsini välja. Bänd ise on selgelt alles bändiks küpsemise faasis, aga oskus sellest protsessist rõõmu tunda muudab tooruse siin tugevuseks.