Babeheaven "Sink Into Me" (ise välja antud)

Babeheaven on oma nime valikul tabanud mingisugust erogeenset tsooni, sest ei tea puusalt küll nimetada ühtegi teist ansamblit, kelle nimi tekitaks nii sensuaalseid aistinguid. See sensuaalsus on siivsal moel sõlmitud ka nende värske albumi "Sink Into Me" (jällegi, milline meeleline pealkiri) helipilti, kus bänd on võtnud ambitsioonikama suuna ja oma soul'i-võtmes kulgeva melanhoolse unelemispopi viinud üksjagu hübriidsematele aladele, kus saundi imbub delikaatselt sisse nii jazz'i, hiphoppi kui ka psühhedeeliat.

Cypress Hill "Back in Black" (MNRK)

On mitmeid bände, kes tegutsenud Cypress Hillile sarnaselt juba aastaid 30 ja kelle puhul oleks raske andestada asjaolu, et nad teevad suuresti seda sama, mida alati. Cypress Hill miskipärast ei ole üks neist. Selle USA-st Californiast pärit räpigrupi uus album "Back in Black" toimib kui ajakapsel, millega viia end mõtetes tagasi 00ndate algusesse. Kuigi välispoliitiliselt olid keerulised ajad ka tollal – 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja USA sissetung Afganistani sama aasta lõpus – siis ei olnud need mured ei geograafiliselt ega vaimselt nii lähedal kui Ukraina sõda praegu. Mis kõige olulisem – tulevik tundus lapselikus naiivsuses ikka ainult ülemäge minevat. Sellises reaalsuses tahaks praegu ise ja ilmselt mõnedki teised viibida ja Cypress Hilli albumitäis lollikindlat gängstaräppi seda võimalust kaudselt pakubki.

The Ninth Wave "Heavy Like a Headache" (Distiller)

Šotimaalt Glasgowst pärit The Ninth Wave teatas vahetult enne oma teise stuudioalbumi "Heavy Like a Headache" ilmumist, et lähevad lahku, mis paiskab selle materjali veidrasse staatusesse, kus hakkad põhjuseid otsima just nimelt muusikast endast, püüdes tuvastada momenti, kus kõik valesti läks. See on aga küllaltki tarbetu, sest bändi luigelauluks jäänud album on tegelikult viisakas, ambitsioonika mastaabiga ja paiguti väga huvitavaid momente pakkuv. Ilmselt leiavad siit enim 80ndate muusika lembid, sest vähem-rohkem tahtmatult kõlab see kui homaaž tolle ajastu darkwave'i ja gootiroki klassikutele ning uusromantilise popmuusika teerajajatele.

Pluralone "This is The Show" (ORG)

Asjaolu, et kitarrist Josh Klinghoffer oli sunnitud Red Hot Chili Peppersist pärast kümmet aastat lahkuma, sest John Frusciante, keda ta kõik see aeg bändis asendas, soovis ansambliga taasliituda, mõjub endiselt traagiliselt ja seda toredam on, et mees liigub edasi oma sooloprojektiga. Pluralone'ist ei ole võimalik üles korjata õieti mitte midagi, mis kisuks kuidagi RHCP-ga paralleele tõmbama ja parem ongi. Multiinstrumentalistina on Klinghoffer Pluralone'i teisel stuudioalbumil ehitanud üles instrumentaalselt dünaamilise terviku, mis on eeldustele vastupidiselt kitarri asemel hoopis sündikesksem. Mehe valdavalt ballaadlik tõlgendus alternatiivrokist on raadiosõbralik, aga selle üksikud veidrused töötavad piisavalt hästi, et ennetada selle hajumist muusse massi.

Rosalía "Motomami" (Columbia)

Viimane uue muusika reede tõi kaks pikalt oodatud albumit – Charli XCX-i "Crash" ja Rosalía "Motomami", millest esimene jooksis lõpuks üsna omaenda seatud kõrge lati alt ja teine üllatas jällegi oma ootamatult värske lähenemisega. Kuigi Rosalía muusikas tiksub endiselt Hispaania temperamentse flamenkopopi süda, on ta oma kolmandal stuudioalbumil lahendanud selle varasemaga võrreldes hoopis rohkem riske võttes, tekitades oma eksperimentides meeldivalt paralleele Arca julge dekonstruktiivse popiga.

Kuivõrd oleme võlgu mitme nädala jagu soovitusi, siis lisaks eelmainitutele on viimasel ajal ilmunud albumitest esimese vaimustuse järel aja kullaproovile vastu pidanud ja kordusesitusringid välja teeninud ka näiteks RIP Swirl "Blurry" (Public Possession), Nilüfer Yanya "Painless" (ATO), CMAT "If My Wife New I'd Be Dead" (AWAL), Jenny Hval "Classic Objects" (4AD) ja Charlotte Adigéry & Bolis Pupul "Topical Dancer" (Bounty and Banana).