"Filmitegemises ei ole olnud minu jaoks kunagi midagi nii väga erilist, võib-olla selle pärast ka, et ma olen selle keskel kasvanud ja olnud," ütles Ivo Felt ja lisas, et kuna tema isa töötas Tallinnfilmis, siis juba noorena mõistis ta, et normaalne osa elust on filme teha. "Mõni tuleb välja, mõni ei tule välja, mõnd vaatavad, mõnd ei vaata."

Felt selgitas, et hästi üldises plaanis leiab filmiprodutsent mingi loo ja loomingulise meeskonna ning paneb need asjad kuidagi kokku. "On kaks erinevat lähenemist, üks variant on see, et mina leian loo, näiteks on mingi raamat või mõte, millest võiks filmi teha, ja leian sinna kõrvale režissööri, kellega seda mõtet jagan, vaatan, kas haagib või ei haagi, kui haagib, siis tuleb film, kui ei haagi, siis ei ei tule midagi."

"Väga tihti ja võib-olla isegi sagedamini on olukord, kus režissöör tuleb minu juurde mingi mõttega, et kuule Ivo, äkki võiksime siit teha filmi, siis Ivo mõtleb ja ütleb, kas teeme või ei tee," selgitas ta ja lisas, et siis nad üritavad arendada seda lugu selliseks, et sellest oleks võimalik filmi teha. "Sealt edasi läheb natukene tehnilisemaks, sealt edasi on vaja leida kogu loominguline grupp filmile, arendada paberil see lugu valmis, viia võtteni, filmida, järeltoota ja lõpuks jõuab see film ekraanile."

"Tegelikult ei lõppe produtsenditöö ka siis, sest mult küsiti just eelmisel nädalal filmi "Vehkleja", mis on tehtud jumal teab kui kaua aega tagasi, mingit prantsusekeelset versiooni," mainis Felt ja tõdes, et filmi levi ei lõpegi vist kunagi ära. "See on väga-väga pikk protsess."

"Produtsenditöö on kindlasti loominguline, vähemalt see, kuidas mina seda võtan, ma ei tahaks olla lihtsalt tegevprodutsent, finantsist või raamatupidaja," selgitas ta ja rõhutas, et tema jaoks on filmitegemine ennekõike looming. "Ma sekkun päris palju, ma tahangi lugeda, soovitada, aidata näitlejaid valida, olla montaažis juures, ilma selleta ma ei viitsiks seda teha."

"Mandariinid" jõudis Ivo Feldini läbi operaator Rein Kotovi ja näitleja Lembit Ulfsaki. "Selle filmi käima jooksmine ei olnud väga lihtne, see idee eksisteeris oluliselt enne mind ja see tuli kolme inimese peast, eelkõige Zaza Urušadzelt, aga ka eestlastelt Artur Veeberilt ja Tatjana Mühlbayerilt, kes pärast üht Gruusia filmide näitamist Eestis hakkasid mõtlema, et kas võiks teha midagi koos."

"Siis läks see pikka rahastusprotsessi, ei jõudnud mitte kuskile, eelkõige ei jõudnud ta kuskile Eesti poolt, Gruusia poolt ta jõudis," mainis ta ja lisas, et tegelikult kulus tegijatel tükk aega, et talle auk pähe rääkida. "See tundus loona mulle tiba liiga lihtne, tegemise käigus ta muutus ja arenes," mainis Felt, lisades, et kui nad esimest korda Zazaga kokku said, siis ta andis alla ja ühines projektiga. "Siis me tegime seda ilma igasuguste ootusteta, see, et film pärast jalad alla võttis ja kõrgustesse lendas, oli küll ootamatu."