Nädala parimad lood | Heleza, Lenna, Daphni, Sass jt
Eesti muusika jaoks oli taas suurepärane nädal: saime ühe põneva uue tulija (Sass), tuttav tegija näitas end ootamatust küljest (Lenna), Eesti jazz'is puhuvad värsket tuuled (Rahel Talts) ja ilmus ka mitu albumit, mis tähelepanu väärivad. Varsti on juba suur suvi käes, ei tea, kaua selline pöörane tempo kodumaisel muusikaväljal veel jätkub?
Kui ma poleks elus sadu tunde The xx'i seltsis veetnud, siis võiksin ilmselt vabalt arvata, et Oliver Simi värske soolomaterjal on mõtteline jätk bändi tegevusele, aga tegelikult on siin fundamentaalne erinevus. Produtsent Jamie xx'i käekiri on siin muidugi selgelt äratuntav, aga kui The xx'i on rõhutatult esteetiline, kohati isegi steriilne, siis Simi värske singel "Hideos" on kuidagi julgelt toores, häbenemata rohmakas. See kõik on muidugi ilusaks ja puhtaks produtseeritud, kuid see õrn koledus – nagu märgib ka loo pealkiri – on pisikestesse detailidesse peidetud.
Lugu, mille juurde olen sel nädalal ikka ja jälle tagasi pöördunud, ning ausalt öeldes ei suuda päriselt isegi sõnadesse panna, mis sunnib mind seda ikka ja jälle üle kuulama. Põhiliselt artistinime Caribou poolest tuntud Dan Smith avaldas Daphnina viimati muusikat 2019. aastal, seega on värske singel ilmselt pikalt küpsenud ja palju hoolt-vaeva näinud. See kõlab ka siit vastu: pealtnäha on "Cherry" minimalistlik ja pisut kõle techno, kuid see tilisev biit kannab alates esimesest sekundist ja viib kaasa. "Cherry" on produktsiooni meistriklass, esmapilgul toimub seal vähe, kuid märkamatult on ruum erinevaid helisid tihedalt täis ja kokku moodustub üks aasta nakkavamaid bängereid.
Rõõm kuulda, et Heleza soolomaterjali defineerib endiselt siiras naiivsus: tema tekstid on heas mõttes lapsemeelsed ja lihtsakesed, kuid see karakter, keda ta oma muusikas kehastab, on kõigiti usutav, midagi muud ma sealt ei oskakski oodata. Muusikaliselt on "Bon Voyage" naksakas ja kerge troopilise glasuuriga kaetud suvehitt, mida on patt ühe korra kuulata, ise panen enamasti kaks-kolm korda järjest. Taas suurepärane kinnitus sellest, kui head elu ikkagi Eesti raadiopop praegu elab.
Taavi-Peeter Liiv "Tunnete kaubamaja (feat. Hyrr Innokent Vainola)"
Kui eelmine lugu on otsekohene ja maksimaalselt kuulajasõbralik pool Eesti popist, siis Taavi-Peeter Liiv on parimas mõttes mündi teine külg, julgelt autori nägu, kummaline ja erinäoline. Tema teise kauamängiva "Skorpion" parim lugu on "Tunnete kaubamaja", kuhu on kampa võetud ka ansamblist Ouu ja Seltskond Pargis tuttav Hyrr. Nende koostööst sünnib teatraalne ja pisut nilbe diskolugu, mis teeb korduvalt täiesti ootamatuid suunamuutusi. Eriti äge on see, millise nakkava särtsuga refrään käima põrutab, isegi laua taga istudes hakkan selle peale vaikselt õõtsuma.
Vau-vau-vau. Praegu tuli küll pauk luuavarrest, poleks osanud eales arvata, et Lenna järsku sellise muusikalise suuna võtab. Esmamulje on isegi petlik: esimesed paarkümmend sekundit on otsekui klassikaline Lenna, õrna häälega ja pisut kammerlik, isegi meeldivalt kodune ja tuttavlik, kuid siis rebitakse hetkega lahti avar muusikaline maailm. Otsekui orkester hakkas mängima, kuigi tegelikult on see lihtsalt produktsiooni helimaagia, mis loob illusiooni pompoossusest. Loodetavasti jätkub tema koostöö Iirisega ka edaspidi, esimene pääsuke on väga paljulubav.
Rahel Talts "Power of Thought"
Nädala suurim üllatus, pole kahtlustki. Oleme harjunud, et Eesti jazz'i iseloomustab ikka pigem põhjamaine kargus, kohati isegi tinglik tundetus, rõhutatud kainus. Aga siis tuleb Rahel Talts ja teeb vastupidi mahlakat, dünaamilist, parimas mõttes klassikalist jazz'i, mis elab ja hingab igas taktis, siin on sooja suvetuult, jäägitut elurõõmu ja isegi troopikat. Tema värske albumi nimilugu "Power of Thought" kutsub vägisi võrdlema Kamasi Washingtoniga: ka Talts ei karda kõik nupud maksimumi keerata, tänu millele jõuab see taltsutamatu jazz-energia täies hiilguses kuulajate ette. Võimas saavutus!
Olen siin ülevaadetest Maris Pihalpist juba korduvalt kirjutanud, aga lõppu veel ei paista! Võite mind vabalt fänniks nimetada, kui tahate, aga tema värske album "The Search of Life Within" on kõige mitmetahulisem, põnevam ja täisverelisem Eesti popalbum tänavu. Avalugu "Enough" lummab koheselt, siin on sudanarchivesilikku tipp-produktsiooni, folk-esteetikast tõukuvat mantralikkust ja selle kõik seob kokku sulnis ja imekaunis vokaal. Aitäh, Maris, et sa meile seda rõõmu pakud, veedan selle plaadiga veel tunde ja tunde.
Head uut kodumaist tantsupoppi! Seni põhiliselt näitlejana tuntud Sander Rebane näitab oma debüütsingliga "Yeah", et temas on palju rohkem peidus kui esialgu osanuks oodata-arvata. Napilt kahe ja poole minuti jooksul toimub siin palju, ühelt poolt on siin jõulise energia ja sügavate süntidega popsaundi, mida on väga ägedalt teinud näiteks ka Avoid Dave, teisalt tuleb siia vahele mingit kalibriisilikku veidrust ja isegi totakat hip-hop'i. "Yeah" on nagu sekser, milles Rebane näitab ära kõike, mida ta suudab, eks siis tulevikus saab näha, millise suuna ta päriselt valib.
Calvin Harris "Potion (feat. Dua Lipa & Young Thug)"
Miskipärast jääb mulje, et Calvin Harrise värske suvesingel "Potions" on laisalt tehtud. Ta on lihtsalt selline meister, kes ei pea ka sedalaadi filigraanse, täpselt peenhäälestatud hiti jaoks suuremat vaeva nägema, see tuleb kuidagi muuseas, iseenesest. Kui tema 2017. aastal ilmunud "Funk Wav Bounce Vol. 1", mis oli täis sarnast saundi, mõjus mahlakalt, siis uus lugu jääb pisut elutuks ja steriilseks, otsekui kuulaja ja artisti vahel oleks sein, mida päriselt maha murta ei suudetagi. Samas, mingi võlu selles ambitsioonikas ebaambitsioonikuses ikkagi on, mistõttu vajutan "Potioni" ikka ja jälle käima...
Värske James Blake'i ambient-album "Wind Down" on küll kirjade järgi mõeldud inimestele, kellel on uinumisega probleeme, kuid reaalsuses on see palju-palju enamat kui tühipaljas unne suigutamise taustamuusika. Siin kohtub ühelt poolt Blake'i minimalistlik helimaailm, millega astub dialoogi (või mida hakkab vastupidi seda lõhkuma?) tehisintellekt. On võimatu tajuda piiri nende kahe vahel, kuid siin on pisikesi heliplahvatusi ja mikrodetaile, mis ootamatult selle loksuva uneelektroonika lainete vahelt pinnale tõusevad. Imekaunis muusika, mina küll selle ajal magada ei kavatse!
Kuula kõiki lugusid:
