Tundub paras katsumus põimida üheks hästikõlavaks tervikuks maalähedane folk, atmosfääriline jazz ja kummituslik elektroonika. Justkui mängleva kergusega on selleks võimeline pärimusmuusika viiuldajana teekonda alustanud multiinstrumentalist Maris Pihlap. Autor tõestas oma oskusi debüüt-lühialbumiga "What Have You Become?". Tänaseks oleme muljetavaldava LP võrra rikkamad, Marise sulest ja TIKS rekordsi tiiva alt ilmus maailmamuusika mekiga kauamängiv "The Search for Life Within". Sisemise rahu otsingutel võnkuva 12-loolise albumi on kirjutanud, produtseerinud, salvestanud ja miksinud Pihlap ise.

Vestlesime muusikuga olemusest, kasvamisest, vaimsest tervisest, tema sissepoole vaatava loomingu köögipoolest ja värske albumi taustast.

Kuidas sul läinud on?

Viimasel ajal ei oskagi sellele kuidagi muudmoodi vastata, kui et kõike arvestades hästi. Praegu näiteks tulin just Stockholmist erinevaid stuudioid ja produtsente külastamast ja tunnen end väga inspireerituna.

Mis sind Stockholmi ajas? Tulevased projektid või lood lihtsalt muusikavaldkonna tutvusi?

Osalesin naisprodutsentidele mõeldud ekspordi- ja arenguprogrammis, mis mind koos nelja ägeda eesti produtsendiga sinna viis. Esialgu lihtsalt tutvuma, aga esimesed koostöödki on juba soolas…

Kas ütleksid, et teed pigem tõsimeelset loomingut ning inimesena oled samuti tõsine? 

Mõnes mõttes kindlasti teen tõsist, või täpsem oleks öelda mõtlikku, sissepoole vaatavat muusikat. Loomeprotsess ise on aga pigem kerge ja mänguline, samamoodi ootused selle suhtes, kuidas mu muusikal maailmas minema hakkab. Sellist n-ö nišimuusikat tehes on hädavajalik kogu protsessi mitte liialt tõsise "tööna" võtta, muidu on pettumused kerged tulema.

Oled pidanud kõrgete ootuste tõttu pettumusi läbi elama?

Isiklikult mitte, aga olen seda päris palju kõrvalt näinud. Omal nahal on mul olnud õnn kogeda hoopis vastupidist ehk mitte midagi oodata ja siis hoopis üllatuda. Õppisin seda juba väiksena oma vanaemalt. Toimib, soovitan.

Kuidas oma muusikat enda peas lahterdaksid?

Kuna juba esimeste reliiside pealt on näha, et ma ei keeda stuudios ainult ühe brändi teed, siis püüan hoiduda ka maitsete kirjeldamisest ja olen teadlikult selle töö just ajakirjanikele ja arvustajatele jätnud. Ainus, mida saan ehk nimetada, on kohad, kust olen inspiratsiooni saanud: regilaul, ühiskonna kollektiivne ärevus, eluringid, head bassimängijad, tervendavad loitsud, DnB produktsioonide tehnilisus ja tihedus, head räpparid, Sander Mölder, muusikateraapia, südametemurdjad, võõraste inimeste headus. Võib-olla juba märkad, kuidas ma ei ürita isegi mingeid kategooriaid tekitada. Aga võin tõsimeeli öelda, et kõik see ja rohkemgi veel on mu muusikat väga otseselt kujundanud.

Areenis kirjutati kunagi, et su muusika saab alguse alati tekstist...

Mida aeg edasi, seda laiemaks on muutunud see stardipakk. Nüüd pean pigem oluliseks, et millest iganes muusika alguse saab, kannaks lihtsalt juba ideed, eesmärki, või mingit puhast alginfot selle kohta, kust ta tuleb või mis loo eesmärk on.

Mis sind teksti looma inspireerib?

Vahel teisi (loe: luuletajaid, räppareid, inimesi tänaval) kuulates. Vahel silmad-kõrvad kinni iseennast kuulates. Inspireerivad kogemused. Ja vahel emotsioonid. Ja vahel ootamatud mõttevälgatused, mida võiks nimetada ka taipamisteks.

Milline oli näiteks viimane "taipamine"?

Need on viimasel ajal päris haruldased olnud, aga üks viimaseid oli mõistmine: selleks, et midagi saaks paremuse poole muutuda, pean kõigepealt olema valmis vanast "halvast" lahti laskma. Tundmatus on täiega hirmutav, isegi kui tead kindlalt, et see tundmatu on parem.

Kuidas jõudsid sõnade ja muusika kirjutamiseni?

Olen muusikat kirjutanud, või õigemini oma peas loonud, nii kaua kui mäletan. Sõnad tulid hiljem, selleks pidin veidi kauem julgust koguma. Kooli ajal inspireerisid mu oma klassikaaslased, kelle hulgas oli üllatavalt palju andekaid salaluuletajaid (tervitused Carmenile ja Johannesele).

Nimeta mõned oma lemmikud-eeskujud muusikas või kunstis.

Neid on tohutult palju ja iga päevaga tuleb juurde. Aina rohkem näen, kuidas meil kõigil on üksteiselt midagi õppida. Aga to name a few, siis viimane album on kõige rohkem mõjutatud nendest nimedest: Emilie Nicolas, Ibeyi, Sudan Archives, Arthur Russell. Ja muidugi minu nõuandjate raskekahurvägi Sammalhabe, Eik, Mattias, Sander, Kelly, Eero jpt.

Su uuel albumil on lugu "Sudan"...

Inspireerusin Sudan Archives'ist, sellest selline tööpealkiri, mis hiljem jäi ka päris-pealkirjaks. 

Kas sind võrreldakse tihti Sudan Archives'iga? Minule meenub üks aasta tagune ERRi artikkel küll.

Liiga palju mind kellegagi võrrelda vist polegi, aga kui võrreldakse, siis enamasti temaga. Võtan seda komplimendina.

On see su meelest sobilik, kui artistide vahele võrdlusjooni tõmmatakse?

Eks me ise muusikutena võtame ju ka eeskuju teiste loomingust-ideedest, keegi pole ühtegi žanri ainuisikuliselt nullist leiutanud. Seega on väga paslik sealt seoseid ja ka vastandumisi otsida.

Jaa! Milline muusika teeb rõõmsaks ja milline kurvaks?

Ka siin jään mingite kategooriate nimetamise võlgu, pigem on erinevate emotsioonide käivitajateks aja jooksul üsna konkreetsed lood või albumid kujunenud. Usun, et meil kõigil on neid kogemusi, kus mõni lugu on lihtsalt õigel hetkel meie kõrvu jõudnud ja edaspidi kannab endas selle hetke mälestust ja olustikku. Näiteks kuulasin oma elu esimese lahkumineku ajal tohutult palju Dennis Lloyd'i, ja nüüd on niiviisi juhuse tahtel tema lugudest saanud läbi aegade minu südamevalu serenaadid. Ja teisest otsast, Remi Wolf'i "Woo!" tõmbab alati käima.

Sinu esimene ja mõni hilisem muusikaline mälestus?

Esimesed mälestused on ilmselt kuskilt kolmandast-neljandast eluaastast, kui ma kannel süles, ämbrid kõrgenduseks jalgade all, Pärimusa laagris teiste suurte ja lahedatega lugusid õppisin.

Hilisemast ajast on eredalt meeles minu esimene Dagö kontsert. Nende saund ja esteetika on ikka täielikult kuskile aju sügavamatesse kihtidesse talletunud.

Muusikalisi mälestusi saad isegi kuulajatele pakkuda oma värske LP esitluskontserdil 8. juunil. Kus sind sel suvel veel kuulda-näha saab?

Ideid ja küsimärke kalendris on küllaga, aga kindlalt saan juba välja kuulutada, et augustikuus saab mind näha Treski Muusika- ja Inspiratsioonifestivalil ning Intsikurmu metsade vahel.

Võtaks korra luubi alla "The Search for Life Within" tagamaad. Kas avad kauamängiva telgitaguseid, mõni põnev fakt äkki?

Hakkasin uusi lugusid koguma juba 2021. aasta alguses, kohe, kui eelmine plaat oli välja saanud. Meeletult on selle aja jooksul muutunud, ja kui hakkasin neid muutuseid kokku lugema, sain meie neljavöötmelist aastaringi iseloomustava pildi. Olen neid lugusid kirjutanud/salvestanud neljas stuudios, elanud neljas kohas, armunud neli korda, pettunud neli korda, käinud neli korda reisil. Ja nagu ikka, on albumi valmides ühe ringi lõppemise ja uue alguse tunne. Võib öelda, et plaadiesitlus 8. juunil tõotab üks võimas aastavahetuse pidu tulla.

Maagiline number 4?! Sellest inspireeritud tätoveering äkki…

Uuh, sattusime Stockholmis hostelisse, mis oli samas majas tattoo shop'iga ja naljatasin just sõpradega, et kas lasengi omale esimese tätoka ära teha. Ei lasknud veel…

Jõuad ehk veel! Stockholmist Viljandisse, oma debüüt-EP'd "What Have You Become?" seostasid enda jaoks just Viljandiga. Kas uus kauamängiv on sinu mõtetes samuti kohapõhine? 

Ei ole. Kui üldse midagi, siis on see Viljandist ära tulemise, edasi liikumise plaat, aga mitte enamat.

Oled rohkem linna- või maatüdruk? Su muusikas tajub justkui kahe maailma kokkupõrget: looduskaunidus pärimuslikkuse näol ja samas elektroonilised kihid justkui urbanistlikust sfäärist.

Meis kõigis on nii palju erinevat, nii mitmeid tahke. Pärimusmuusikat ei tehta enam ammu ainult kaugetes metsakülades, pigem vastupidi. Maaelu romantiseerimine on pigem linnainimeste fetiš, mulle tundub. Selles mõttes võin ka ennast ausalt linnainimeseks nimetada. Aga salamisi unistan juba maakodust, oma toidu kasvatamisest, rahust ja avarusest.

Kuhu piirkonda ideaal-maakodu oma peas paigutad?

Kuhugi Kesk-Eestisse, seal on hästi palju avarust.

Kuidas kirjeldaksid emotsionaalset ja tehnilist teekonda albumi valmimiseni?

Mõlemas plaanis on see olnud meeletu kasvu, õppimise ja arenemise teekond.

Emotsionaalselt mahtus albumi valmimise ajaraamidesse enam-vähem täpselt minu ärevuse kasvamine oma kõige hullemasse kohta, ja sellest tervenemine.

Tehniliselt olen kõige uhkem selle üle, et leidsin julguse album ise salvestada ja ka miksida. Tagasi vaadates oli see parajalt suur amps, aga pani mind kõvemini tööle ja kiiremini õppima kui ma muidu oleks oma miksimise teekonnal teinud. Lõpufaasides tundsin, kuidas iga uue salvestuse või miksi järel olin jälle natuke parem, teadlikum, kogenenum, osavam. Siinkohal tahan südamest tänada oma õpetajat Jose Diogo Nevest, kelle tagasiside ja julgustus kandsid selles protsessis elutähtsat rolli.

Kas albumil on mõni pala, mis seda eelpool mainitud kohutavat ärevustunnet su enese jaoks kirjeldab?

Ühe laulu kirjutasin küll sellest tundest, aga see jäi lõplikust valikust välja. Mõnda lugu polegi maailmale vaja, vaid ainult kirjutajale endale väljaelamise jaoks. See on päris hea teraapia.

Kui albumi lugudest mõni välja tuua, siis "Making Your Bones" kirjeldab ka seda teekonda, aga juba teisest, sellest välja tulemise otsast.

"The Search for Life Within" on kaunis pealkiri. Kuidas nimi sündis?

Albumil oli peaaegu terve kirjutamise-salvestamise aja teine pealkiri "Carry The Weight". Kuna olin kogu protsessi jooksul õppinud tohutult palju iseenda ja oma siseelu kohta, siis teiselt poolt välja tulles olin mind alguses inspireerinud raskused juba ületanud. Paar nädalat enne master'ite valmimist valisin sisetunde põhjal käesoleva pealkirja.

Soovin, et minu muusika ei presenteeriks nii väga minu isiklikke valusid ja lugusid, vaid looks keskkonna, kus kuulaja saab kohtuda hoopis iseendaga. Kogu oma ilus ja valus. Ja minu lood-kogemused oleks lihtsalt eeskujuks või näidiseks, missugune see reis võib välja näha.

Singli "Take It Away" pressiteates nägin üht meeldejäävat lauset: "Elu on näidanud, et mingite muudatuste, arengute, tugevamaks kasvamisteni on võimalik jõuda ainult läbi valu."

Selle väite eeldus on väga lihtne. Kui mu elus pole midagi ebamugavat või valusat, siis mul pole nii palju motivatsiooni paremuse poole püüelda.

On muresid ja valusid, mida on võimalik ka lihtsalt ignoreerida. Aga näiteks ärevuse või muude emotsioonide eest, mis toimetavad meie endi sees, pole võimalik põgeneda. Samuti ei oska me neid lihtsalt välja lülitada. Nii et ainus viis on proovida kuidagi läbi minna, lahti harutada. Ja nendel lahendustel on tavaliselt ka positiivseid kõrvalmõjusid, mida alguses soovidagi ei oska. Kui lahendame ühe mure, läheb ka kõik muu ümber veidi kergemaks. Ja alati võib mõelda, et "ma oleks võinud niisama huvi pärast ka seda ja teist uurida, lugeda ja praktiseerida", aga olgem ausad: see poleks ilmselt kunagi mu prioriteetide listis piisavalt esiplaanile jõudnud.

Mõned konkreetsemad soovitused ärevuse seljatamiseks, kuidas läbi murda?

Paraku on nii, et mingite väikeste nipikestega suurest murest läbi ei murragi.

Mind aitasid kaks väga konkreetset asja –Practical Consciousnessi esimene ja teine kursus Helena Lassi käe all. Soovitan kõigile. Päriselt ka.

Muusika aitab?

Muusika on kindlasti hea abivahend, sest see on üks väheseid meediume, millega me oskame kuidagi poolteadlikult mingeid emotsioone käivitada ja seeläbi teisi, soovimatuid emotsioone asendada. Aga ta on kindlasti kõigest leevendaja, mitte lahendus ise.

Kuula albumit "The Search for Life Within":