Tundub nõnda, et laulja ja laululooja Liina Saar on oma laulud üles leidnud. Laulud, mis kõnetavad paljusid oma lihtsuse ilus.

Tähelepanelikum muusikakuulaja teab Liina Saart ansamblitest Verbaarium, mille muusika oli tavakuulaja jaoks ehk liiga konstrueeritud, ning tema oma projektist Miamee, mis oli enam eksperimentaalset laadi ning elektroonilise kõlapildiga.

Ent juba eelmine album "Õhtulaulud" tõotas tulla lähemale suuremale publikule ning uus album "Püüdmata tunne" jätkab samal kursil. Kahtlemata on taoline valik ainuõige, kui tahta, et su muusikat ka raadios mängitakse ning et see jõuaks laiema publiku sekka. Lõpuks on oluline seegi, et oma asja ajades võiksid muusikuna tööd leida ja plaate müüa.

Nojah, kas nüüd just igas raadiojaamas taolist muusikat mängima hakatakse, sest tegemist pole siiski lihtlabase popmuusikaga vaid peenekoelisema tunnetusega, kus väärt tekstid toetavad suurepäraste muusikute esitust. Just täpsus, puhas stiilitunnetus ning maitsekus võiksid olla selle albumi märksõnad ning kui tegemist on nõnda vilunud muusikutega nagu Liina Saar on endale valinud, ei saa tulemus ollagi muud kui kiiduväärt.

Temaga koos musitseerivad Joel Remmel, Jaan Jaanson, Mihkel Mälgand, Ahto Abner, lisaks ühes palas keelpillikvartet Prezioso. Kaasprodutsentidena on plaadi valmimisel olnud abiks muusik Marti Tärn ning toonmeister Peeter Salmela, kelle valvsa pilgu ja kõrva läbi on album saanud lõppviimistluse. Plaadi muusikaline esteetika lähtub niisiis popmuusikast, tõsi, siin on kosta mõjutusi ka soul'ist (mõned palad, näiteks "Homme" või "Roosiaia kuningas" meenutavad vägagi Vaiko Epliku muusikalist mõttelaadi), instrumentaalsoolod on napid ja vokaalsoolosid ei esine, kuigi lauljatari jazziharidus seda võimaldaks.

Kui soolodest rääkida, siis sooviksin mainida Jaan Jaansonit, tema stiilitunnetus ja selgejoonelisus on muljetavaldav nii jazz'is kui popis kulgedes. Eriti sümpaatne, et geniaalne muusik on ise samas nõnda tagasihoidlik, lausa introvertne. Joel Remmeli avaldused on samuti alati pärlendavad.

Kõik palad on Liina Saare enda kirjutatud ning tema valitud tekstide autorid on leidnud sõnad, lähtudes muusikast. Tekstid on omaette väärtus ja neid tasub tõesti kuulata. On lendlevaid, impressionistlikke tekste (Maian Kärmase kirjutatud "Püüdmata tunne", Tuuli Vellingu "Et täis saaks ring", Lauri Räpi "Olen su kuu"), on muretumaid, mängulisemaid (Indrek Koffi "Homme", Lauri Saatpalu "Tänavakunstnik", Jan Kausi "Roosiaia kuningas), on filosoofiat (Mingo Rajandi "Lend").

Kõigist hästi kõlavatest paladest – nii eleegilistest ballaadidest kui gruuvikamatest tiksumistest – tundub sugereerivaim just see "Lend". Liina Saare naiselik pehme hääl sobib selle liblikalennulise jutustuse edasiandmiseks kenasti.

Kui üldiselt eelistan ma kuulata jõulisemaid hääli ning erinevaid kõlavärve, nüansse pakkuvat lauljat, siis Saar on suutnud oma tasast õrna häält tugevusena kasutada. Volüümi on lisatud mitmehäälsuse ja taustavokaaliga ning ohtra kajaga ja usun, et mitte keegi ei tunne siin puudust ekspressiivsema laulu järele. Vastupidi, Liina Saare hääl sobib Liina Saare lauludega! Nii võimaldab taoline tasane ja ühtlane kõlapilt albumit kuulata ka näiteks hilisõhtul unne suikudes, ilma et esitaja liigne dramatism sind üles raputaks.

Nagu mainitud, on mõni pala tõesti süvenemist nõudev, samas mitmed lood sobivad ka taustaks. Tunnistan ausalt, et kuulasin albumit mitmeid kordi kodutöid tehes! Aga kujutasin ka ette, kuidas taoline heas mõttes pretensioonitu muusika sobib nii seltskondlikuks "chilliks" kui näiteks autoga Raadio Tallinnat kuulates, sest just sealt raadiost võiks taolist muusikat kuulda!

Selles suhtes on album "Püüdmata tunne" mitmekihiline – potentsiaalne intelligentsemat laadi raadiopop ja kes soovib, võib süveneda nendesse paladesse ka süvitsi, sõnumitesse kaevudes. Sõnumitena kostab aga kõike, mis elus ikka on, nii pinnapealset kui sügavamat. "…rõõmus ja kerge, elu näib sirge, mure ja kurbus ei loe…" hetkedest kuni mõtiskluseni "…lenda, liblikana, on elu ainult silmapilk…naerda, kannatada, taas tähetolmu hajuda…". Ilus, kas pole?