Nädala parimad lood | Heleza, An-Marlen, Rosalia, Charli XCX, Zendaya jt
Paratamatult tekib Ukraina sõja valguses tunne, et kas peaks üldse popmuusikas edasi sobrama, ehk on see praeguses olukorras kohatu? Minu jaoks on saanud muusikast aga omamoodi vahepeatus, mis aitab korraks reaalsuse kõrvale heita, et siis uuesti värske meelega sinna sukelduda. Soovitame 60 väikest muusikalist patareid, et vaim selge hoida.
Robert Glasper "Shine (feat. D Smoke & Tiffany Douche)"
Musta muusika võimestamise seisukohalt võib Robert Glasperit vabalt võrrelda Kamasi Washingtoniga. Nad mõlemad tõstavad jazz'i pjedestaalile, Glasper segab sinna juurde veeb kaasaegset poppi, RnB'd ja hip-hop'i ning teeb seda lummava lustiga. Värske album "Black Radio III" on ülitugev tervikteos, sealt üht lugu välja noppida on patt, aga saab vähemalt mingi maitse kätte.
Väga meeldib ikka see kaasaegse Eesti popmuusika kõla. Ma ei ole kindel, et see on nüüd päriselt lõpuni lihvitud ja et see on jõudnud oma lõpliku potentsiaalini, aga sellest tantsulisest, värvikirevast, viimase mutrini läbi produtseeritud ja häbitult moodsast suunast võib suuri asju oodata. Huvitav on seegi, et kui laiemalt vaadates liigub rahvusvaheline popmuusika hüperpopi suunas, siis Eesti pop kaldub pigem kommertslikumas-tantsulisemas suunas, mida mujal niivõrd palju näha pole.
Vägisi tundub, et Rosalia prooviski teha lugu, mille põhiline levikukanal on TikTok. See eesmärk on vähemalt pealtnäha hästi õnnestunud: muusikavideost nähtavaid lollakaid tantsuliigutusi olen sotsiaalmeedias juba korduvalt märganud ja rahvusvaheline hüüdlause refräänis on otsekui kõrvaussi definitsoon, see ronib kuskile ajukäärude vahele ja jääb seal häirivalt kauaks kummitama. Tõhus kaasaegne popmuusika.
Kas siit loost on päriselt midagi kaasa võtta? Pigem mitte, Charli XCX ongi võtnud endale eesmärgiks teha minimalistlikku ja tinglikult naiivse diskopoppi, mis pole isegi tingimata moodne, vaid pigem võiks seda ette kujutada kuskile Nile Rodgersi B-poolte kogumikul. Totter ja ebavajalik, aga oma ülemäärases funktsionaalsuses ja lihtsakoelisuses on midagi võluvat. Popmuusika ei peagi alati mõttekas olema, vahel kulub suutäis mõttetust igati ära.
Labrinth "I'm Tired (feat. Zendaya)"
Ma ei oska tegelikult objektiivselt hinnata, kas see lugu ka iseseisvalt hästi töötab, aga kõik, kes on vaadanud sarja "Euphoria", mõistavad Labrinthi värske singli väärtust kindlasti. Ei mäletagi viimasest ajast sellist telesarja, mille muusikaline taust ja sari ise on nii tugevalt läbi kasvanud, et üht on teisest võimatu eraldada, mõneti ei tööta isegi üks ilma teiseta. Aga tõesti, ei mäleta, millal mulle viimati üks pompoosne ballaad niivõrd korda läks.
RIP Swirl "Backyard (feat. Catnapp)"
Berliini produtsent RIP Swirl, kes üldiselt tuntud pigem tõhusama astumise poolest, heidab värskel albumil "Blurry" tantsurütmid kõrvale ja püüab valada 45 minutisse oma lapsepõlvenostalgia. Žanriliselt on seda võimatu raamida, siin on ühest küljest 90ndate alternatiivrocki, kuid see on kaetud heljuva ambient'i ja lahjendatud trip-hop'iga. Ennekõike tuleb aga vaadata seda materjali just läbi RIP Swirli enda, see on isiklik ja emotsionaalne materjal, mis poeb märkamatult kuulajale naha vahele.
Praeguses sõjaolukorras olen igapäevaselt püüdnud vähemalt korraks õõvastava reaalsuse eest põgeneda. Võimalusi on mitmeid, alates debiilsetest reality-sarjadest lõpetades rämps-põnevikega. Huvitaval kombel aitab ka Ans. Andur korraks ära minna, "Vihased aastad" on otsekui aken vanasse maailma, kus pole koroonat, sõda, kliimakatastroofi ja muid õuduseid, on vaid lootus paremale homsele.
Eks põrandaaluseid reive on ka koroonatingimustes alati toimunud ja entusiastid pole seega pidudest päriselt lahti lasknudki, aga enamike jaoks on hilisöiseid higised tantsimise tänaseks täielik kosmos, orwellilik utoopia, võimatus. Produtsent Mall Grab kogus kokku reivimälestused ja surus need kokku nii tihedaks bängeriks, et seda tuleks isegi pisut lahjendada, siit saaks neli-viis täitsa korraliku bassimuusika hitti.
Omah Lay "Attention (feat. Justin Bieber)"
Nädala üllatuslugu, pole kahtlustki. Nigeeria laulja Omah Lay värske singel "Attention" on otsekui kolm minutit päikest, aga see pole kuidagi punnitatud ega konstrueeritud, vaid loomulik ja sundimatu, mõneti isegi meeldivalt laisk tantsupop, mille järgi tegelikult tantsida vast ei saagi, aga on see üldse oluline? Justin Bieber võikski sellise muusika juurde jääda...
Kuula kõiki lugusid:
