Nüüdseks tosinajagu aastaid Eesti muusikateadvuses olnud Elephants from Neptune'i puhul tuleb alustada väärtuskategooriast, mille kaasamine albumite hindamisse on asjakohane siis, kui bändi turjal vähemalt kümmekond aastat. See on narratiiv, arengukõver. Sinusoid, mille pealt hinnata muutumist läbi aja. Kuus aastat tagasi olin arvamusel, et Elephantsi omasse pigem enam kumerusi ja nõgusid ei teki, aga kerime kiirelt aastasse 2022 ja "Boogieland" on pannud selle kõvera tuntavalt võnkuma.

Dünaamilisem kui varasemad albumid, siin on tähelepanu üleval hoidvaid laadivahetusi, vormilised lahendused püsivad üle lugude ühtses, aga laialt mänguvõimalusi pakkuvas stiilipaletis, tehes viiteid bluusile, kõrberokile, aga ka kosmilisema kandi funk'ile ja isegi yacht soul'ile. Seda osakaaludes, mis ei mõju ülevõttudena üheltki bändilt, žanrilt või ajastust, vaid killukestena Elephantsi päris oma kõlakollaažist, mis näib nüüd päriselt olevat kokku saanud.

Sirgemast raiumisrokist taandunud Elephants on tõmmanud vaiksemaks, võtnud tempot veidi maha ning saundis muutunud meeskondlikumaks. Viimases võib "põhisüü" ehk panna Grammy ja Oscariga pärjatud heliinsener Brendan Dekorale, kes vastutas albumi mix'i eest ja on suutnud anda "Boogilandile" eriti demokraatliku kõla, kus instrumendid on üksteise tugevusi esiletõstvas kooskõlas. Klassikalisema otsa rokkmuusika porisuses läheb sageli palju sellist helimassiivi kaduma.

Akustilises plaanis on "Boogielandis" ruumi liikuda ja avastada – saundis on õõnsust, mis võimaldab mõtteliselt markeerida seda, mis eri elementidega lugudes toimub. Omaette väärtuslikud on momendid, kui tabad, kuidas ühtlaselt tammuvale bassiliinile vingub peale kitarr või saad aru, et eikuskilt ootamatult sisenenud soolo või mõni muu standardiväline lahendus on su ringi seiklema hakanud mõtte uuesti otsaga muusika juurde tirinud.

Toorus, mis varasematel albumitel oli rohkem rifipõhine, mängib siin hoopis atmosfäärile ja kõlale, mis sarnaneb sellisele, mida oskan võrrelda puusalt analoogiat otsides laisalt helikindlustatud prooviruumiga. Elephantsi saund on leebunud, aga seda omadel tingimustel, sest "Boogieland" ei ole ühegi kriteeriumi järgi kuidagi märk taltsaks muutumisest. Algusaja cock rock'ilikku kõvatamist – mis mulle omal ajal väga küll meeldis – siin pole, aga mängimise viisi lahtisus ja vabavormilisus teatud hoiakust kõneleb siiski.

Rifiroki on oma koht ajast ja trendidest olenemata, rääkigu inimesed mida tahes, aga sellest liinist sammu kõrvale astumine on mõjunud Elephantsile hästi. Olgu selle juured kaude taaskäivitusena mõjunud koroonaajas või solisti Robert Linna nüüdseks juba põhiprojekti Lexsoul Dancemachine'i paratamatus sisenemises Elephantsi saundi – aga kuskil kuklas istunud stiiliraamatu kõrvale heitmine ja rokkbändi definitsiooni sisu vabaks laskmine on andnud kätte koordinaadid, mis võimaldanud taasleida oma mojo, mis sütitab taas nii bändi kui ka kuulajat.