Jon Mikiver: tegin maailmale teene, et ma ei proovinud hakata hiphoppi tegema

Jon Mikiver
Jon Mikiver Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Jon Mikiver on peamiselt tuntud ansambli Elephants from Neptune trummarina, kuid tuli augustis välja debüüt-lühialbumiga "Jondog", millega esitas väljakutse iseendale – kas ta suudab selle üksi ära teha. Konkreetse saundi asemel esindab album tema sõnul pigem eri tujusid, olgu need hommikud, kui tahaks kuulata vanakooli punki või peale panna hoopis Marvin Gaye'. Hiphopi jättis küll teistega arvestades proovimata.

Bassimängijate kohta ringleb hästi palju nalju. Kas sul tuleb pähe mõni nali, mida trummarite kohta tehakse?

Ma olen eriti halb anekdootide meeldejätja, aga enamus naljad, mis ma tean, on ka bassimängijanaljad. Trummarite kohta ma liiga palju ei tea. Ma arvan, et see tuleb sellest, et trummareid peetakse tihti veel hullemateks tohmaniteks ja nendest on veel rohkem kahju. Et neid anekdoote ei ole ma ise liiga palju kuulnud või tea, äkki neid ei olegi. Ma ütleks, et ärme nende kulul rohkem nalja tee, nad niigi seal kuskil taga omaette kannatavad.

Kui lähed bändi vaatama, siis trummar on see, keda sageli üldse ei teagi, kes ta on, sest sa ei näe teda. Kas trummari jaoks on see teema, et sa ei ole kõigile esimesena nähtav? See, et sa oled natuke publiku pilgu eest peidus.

Sul on alguses ikka kutse selle pilli juurde, mis sa valid. Mul käis see niipidi, et alguses, kui ma väike olin, olin kogu aeg kodus vana tennisereketiga peegli ees, tegin seda n-ö playback'i. Järelikult arvasin, et ma olen mingisugune frontman, kes laulab ja mängib kitra. Võib-olla ma pean veel paar aastat vanemaks saama, siis oskan veel filosoofilisemalt tagasi vaadata – aga et mul mõlemad vanemad on näitlejad, siis mul esiteks viskas see kopa ette, et kõik rääkisid kogu aeg juba väiksest peale, et sina pead kindlasti näitlejaks saama jne. Ma tahtsin meelega midagi muud. Veidi see teenage angst, et ma teen vastupidi.

Pigem tekkis sealt see klikk, et "õõ, ma üldse ei taha seal ees olla ja esineda, sest see on expected", ja siis, ma mäletan, et ma olin 14 või midagi, vaatasin Slipknoti live'i ja nägin, et trummar Joey Jordison paneb nii hullu, samas istub seal täiesti taga, et kõik teised – seal on mingi üheksa liiget kokku –, möllavad ja peksavad tünne. Mul hakkas sealt klikkima, et trummar on bändis jumalast lahe tüüp. Mulle jumala hästi sobib, et ei pea seal ees, on the spotlight olema. Mulle meeldis trummari puhul see, et alati, kui ta mängib, siis on kõik fine ja teda ei pruugi laval eraldi tähele panna, aga kui biit jääb seisma või trummide või rütmiga midagi juhtub, siis saavad kõik aru. Mulle meeldis see salapinge, selles on kummaline võlu. Mulle meeldis see, et teed seal oma asja, oled bändis, saad mussi teha. Kuidagi sealt tekkis tunne, et trummar on päris cool olla ja siis otsustasin, et tahan kõige rohkem just trumme mängida.

Kuidas see idee reaalsusega kokku käis? See, mis tähendab trummariks olemine, kui sa hakkasid bändis tõsiselt trummi mängima.

Meil läks kuidagi hästi ladusalt. Ma olin trumme ülivähe üksi mänginud ja harjutanud. Ma hakkasin kohe bändides mängima. See iseenesest viis selleni, et ma pidin väga palju asju õppima niimoodi ära, et kui me juba bändina salvestasime, siis sa olid midagi kuskilt loost kuulnud ja esimene kord, kui said seda proovida, oli umbes niimoodi, et salvestad lugu ja siis proovid sinna oma nõksu või asja sisse panna. Trummari elu – sulle peab see ikkagi meeldima, sest et sul on kõige rohkem stuff'i. Sul läheb alati kõige rohkem aega, et oma asjad üles panna. Alati, kui live läbi saab, on trummar see tüüp, kes pole jõudnud sõprade või tuttavatega väga juttu rääkida, sest ta peab oma asjad kokku panema. Kui sina paned oma asjad kokku, siis kõik on umbes nii, et "kuule, davai, me lähme sinna peole edasi, näeme".

Sa oled, et "ahah, ma lähen käin proovikast läbi", sest sina oled alati autoga, kuna sul on kõige rohkem kola, ja siis a la bassimees ütleb, et ma ei hakka autoga tulema, ma saan oma asju käes ka hoida, ja kuna sina ei saa, lihtsalt ei ole võimalik kõiki oma asju käes ära viia, siis sa ise tuled autoga ja teised tüübid on et "kuule, aga kui sa oled ise juba autoga, siis me paneme kõik asjad sinu peale, sa lähed ju nagunii proovikasse". Keegi teine ütleks ehk, et see on hullult ruineeriv, et kogu aeg tassid ja paned asju üles. Mõni inimene otsustab, et ta tahab maal elada. Ta teab, et see ei ole lihtne, vaid et tegelikult on maal vahepeal jumala raske. See on loomuse asi, et sulle lihtsalt meeldib see. Sa tahad seda teha. Trummidega on samamoodi. Kui sa ei taha oma asju ise üles panna, siis tuleb töötada niimoodi, et sa saad lubada endale seda, et sul tulevad teised noored agarad kutid, kes panevad sinu eest trummid püsti ja pärast panevad kokku.

Oma set-up'i kontrolli sa annad hea meelega kellegi teise kätte?

Kui hullult trummispetsiifiliselt rääkida, siis ma kindlasti olen see tüüp, et kui keegi teine paneb üles, siis ma pärast vaatan ikkagi üle ja panen väiksed detailid paika. Aga mingis mõttes ma olen liiga lihtne inimene. Kui ma võtaksin kellelegi appi, kes paneb trummid üles, siis ma mõtleks, et vaene inimene, ta peab seal minu asjadega mässama, ma saaks ise kiiremini. Ma tean seda süsteemi, ma olen seda sada korda teinud. Lõpuks on ikka see, et "suva, ma teen ise ära". Aga kindlasti, kui vanus pressib peale, oled juba 50, mängid ikka veel trumme, siis võib-olla peaks mõtlema selle peale. Aga siis on võib-olla omal laps, keda saab karistada, et "tule isaga live'ile kaasa", tegelikult paneb trumme kokku.

Aga mida trummide tagant ise eeslavale tulek su jaoks muusikuna muutnud on, kui üldse midagi? Inimesena ka ehk.

Kui oled aastaid peamiselt mänginud trumme ja sul on live'idel ikkagi teatud rutiinid – kas enne live'i või ka selle ajal – siis tead, kuidas sul endal lava peal kõige mugavam on. Aga kui sa astud teise rolli, siis sa võid olla seda nii palju enne läbi mõelnud, kui sa tahad, aga see on ikka sinu jaoks uus ja sa lähed sinna lava ette ja avastad, et wow, okei. Kasvõi see, et sa seisad laval teises kohas, kus sa ei ole mitte kunagi enne olnud ja avastad, et aa, siin on selline vaade. Aga esimene asi, mis ma mäletan, kui ma esimest korda pidin kitra mängima ja laulma nii, et mina olin ees, siis mul pärast seda live'i tekkis veel suurem respekt kas või Roberti [Linna, Robi] vastu Elevantidest [Elephants from Neptune]. Me oleme juba mitu aastat koos muusikat teinud ja minu roll trummarina on ka see, et kõikidel teistel ei oleks minu pärast halb, vaid ma proovin alati teha nii, et a la, kui Robertil või kellelgi läheb kidrakeel katki või juhtub mis iganes äpardus, siis ma tean, et ma aitan ta välja.

Ma teen oma väikse soolo või kui mul on mikker, siis täidan selle augu ära, kuni temal on keeled vahetatud, sest show ei saa seisma jääda. See on see vanakooli teema. Aga kui sa oled täpselt lava ees, siis on selline tunne, et fuck, kui sa nüüd paned mööda või eksid, siis sa oled tõesti ikka tähelepanu keskpunktis asjas, mida sa trummarina ei koge. Minu jaoks oligi see niimoodi, et ma läksin sinna ette, sain aru, et ma pean nüüd hakkama mängima ja laulma – ma ei kujuta ette, kuidas ma seda tegema hakkan – ning kuigi sa harjutasid ja lihasmälu pealt teed selle ära, siis korraks valdab sind küll emotsioon, et millesse ma ennast seganud olen. Aga samamoodi, me vahetasime Robiga ära ja Robi hakkas trumme mängima, ja kohe, kui biit pihta hakkas, oli tunne, et kõik hakkab paika loksuma. Sa omakorda tundsid ise, et väga hea, et trummar hakkas biidiga pihta, mul on nüüd lihtsam. Ma teadsin nagunii, et frontman on suht rets olla, aga kui ma pidin seda ise tegema, siis austus nende tüüpide vastu tõusis veel kuhugi lakke.

Solistirolli juures on puhta tehnilisuse juures ka etenduslikkuse moment – sa pead performatiivse osa ka füüsiliselt välja mängima. Sa pead olema meelelahutaja, mitte puhtalt tehniline muusikaesitaja.

Üks hästi kulunud sõna on see X-faktor. See on see, mida kõik otsivad. Neid, kes oskavad ilusti laulda, on rohkem kui neid, kellel on karakterit. Seda, miks ma seda asja kuulan või miks see mulle meeldib, sest lõpuks sa valid bändid või asjad välja sellepärast, et sulle meeldib mingisugune energia, mida sa võib-olla ei oska tihti seletada. Näiteks Idles'iga oli kunagi samamoodi, et sa lihtsalt vaatad seda bändi ja mõtled kohe, et "toimib". Tundubki, et igaüks on [seal bändis] aru saanud, milline tema lavapersoon või roll seal on. Just frontman'idel leida see, kuidas laval olla ... nii palju on näiteid, et mis iganes laulja-laulukirjutaja on täiesti apaatne, ei tee mitte midagi, ei räägi lugude vahele, tuleb sinna tuima näoga, teeb ära. Aga miskipärast rahvale nii hullult meeldib ja täpselt sellepärast meeldibki. See ongi see suur küsimus, et mis on sinu eripära või kuidas kanaldada enda seest see hääl või asi, kuidas sa oled. Mina ei ole ise ka veel kindel, mis see täpselt on. Ma lihtsalt proovin olla nii vahetu ja vaba, kui saab olla ega mõtle hullult palju ette, mida ma iga loo vahel räägin, kuidas teen ning olen, millal lähen sinna kohta ja hüppan sealt ülesse. See peab ikkagi tulema spontaanselt.

Robert on korralik show-mees. Sa temalt šnitti vist võtma ei hakka? Tüüpažid on erinevad.

See on mingi meeste värk, et ega me ise omavahel sellest väga ei räägi ka. Aga kindlasti aitas show-asja temas välja tuua see, kui nad Lexiga [Robert Linna teine bänd Lexsoul Dancemachine] kunagi alustasid, mis on nüüd kasvanud tohutu suureks bändiks. Mingis mõttes varjutab Elevantide bändi täiesti ära, Lex ongi tema see uus põhibänd. Aga kui ma olen temaga Elevantides ja teeme live'i, siis ma näen, kuidas tüüp on kasvanud läbi selle, et ta selle teekonna läbi tegi. Seda oleme Robertiga kogu aeg rääkinud, et me peame kogu aeg kasvama ja arenema. Kogu aeg otsima uut väljakutset. Lõpuks hakkasin ka seda soolo-stuff'i tegema sellepärast, et otsisin seda, mida ma ei olnud veel teinud või olin mõelnud, et võiks teha, aga polnud viitsinud, julgenud või ka mõelnud, sest keda see ikka kotib. Et peabki olema pidevas arengus. Tema on muidugi tänu sellele leidnud endas sellise soul brother'i karakteri. Aga see ongi jumalast lahe, et osa sellest näeme ka Elevantides. Mul vahet ei ole, mulle on oluline, et kui ma mängin trumme, siis mu frontman oleks võimalikult teemas. Kui tal oli kunagi hirme, siis ilmselgelt on ta seda bändi [Lex] tehes nendest täiesti vabaks lasknud. Lõpuks oleme kõik võitnud.

See puutub vähem sinusse ja rohkem neisse kahte bändi – Lexsoul ja Elephants on üksteisele hakanud kuidagi lähenema. Nii Lexsoul kui ka Elephants on tõmmanud vaiksemaks ja tundub, et mingil hetkel saab Lexsoul ja Elephants saundi mõttes kuskil keskel kokku.

Ma ei tea. Mingis mõttes on see paratamatu, et sa võtad midagi sealt kaasa. Minu EP jaoks tehtud lugusid oli rohkem kui plaadi peale läks – igast demod, mis ma olin kodus sisse mänginud – ja kui mina saatsin neid Robile, siis tema oli umbes et "see on nii hevi ja toores, et täiega tahaks seda karjuvat vokaali, et me peame Elevantidega selle loo ikka võtma". Kui me nüüd selle plaadi jaoks, mis meil oktoobris tuleb [Elephants from Neptune'i uus album "Boogieland"], lood ära salvestasime, siis demoringis oli veel paar minu demo, mille puhul tüübid nägid, et sai toorelt riffi kütta. Minu kidramänguoskus on selline, nagu ta on. Ma lähenen selliselt, et pigem mitte liiga palju liikumist ja soolode mängimist, vaid et oleks lihtsalt riffi ning head raiumist. Mulle tundus, et mõlemad meie kitarristid läksid täitsa oma nooruspõlve tagasi. Nende jaoks oli see nii tuus, back to the basics.

Aga ma olin selline, et "me oleme juba kolm plaati classic rock'n'roll'i teinud" – kuigi ma ei mõelnud üldse selle peale, mida Lex teeb –, et "võiks proovida muud suunda" ja Robil hakkasid ka demod ning asjad sealtpoolt liikuma. Lõpuks on muidugi keeruline öelda. Võib-olla tõesti kuskil saavad niimoodi kokku. Hästi poliitkorrektne vastus, aga lõpuks ei ole vahet, peaasi et muusika on hea. Vahet ei ole, kus-mis kellega seguneb, kui lõpuks on sul hea muusika, kvaliteetne asi ja plaat on tervik, tugev, mõnus, oma saundiga. Kui ma hakkasin oma plaati salvestama, siis ma tegin nii palju asju elus esimest korda, aga sa retsilt õpid kohe läbi selle, et fuck yeah, järgmine kord, kui me hakkame seda tegema, siis ma tean täpselt, et kui ma tahan seda teha, siis võtan need mikrofonid ja panen need üldse sinna jne. Tekib kohe poisilik elevus, et mida ma tahan veel teha. Kogu aeg õpid midagi uut, kuulad mingit lugu, võtad sealt mingit mussi. See on kindlasti kokku üks suur kompott.

Sa seda märkisid vist ise, et üritasid võtta selle [oma debüütalbumi] tegemist võimalikult vabalt. Aga kui stardipunkt on selline, et sa oled trummar, mänginud peamiselt bändis trumme, siis kuidas sa sellises positsioonis võtad vabalt või ei mõtle üle? Sa tuled debüüdiga välja, see on ju eraldi moment. See ei ole järjekordne Elephantsi plaat. See on sinu plaat.

See algas kõik niimoodi, et alguses ma mängisin ainult trumme ja kui ma olin varastes 20ndates, siis mõtlesin, et kuna ma ei ole muusikakoolis käinud, mul ei ole muusikalist haridust, siis võiks alustada solfiga. Ma olin 22–23 ja hakkasin solfi eratunde võtma. See, kes mulle solfi õpetas, oli ühtlasi ka bassimängija, ning ütlesin talle, et teeme aasta või kaks solfitundi ja niimoodi nagu ma oleks täielik tolbajoob ega tea mitte midagi. Ma õppisingi nagu ma oleks käinud kuueaastase poisina muusikakoolis. Mul oli oma väike õpik, kuhu ma kirjutasin noote välja jne. Võtsin temalt pärast bassitunde edasi, siis läksin kitarri peale. Käisin Tiit Kõrvitsa juures akustilist kitarri õppimas. Kõik kidratüübid alati ütlevad, et alusta akustilisega, et see on raskem. Näpud lähevad valusaks ja siis pärast on lihtsam elektrikitarrile üle minna. Kõik, kes seal Kõrvitsa juures muidu käisid, olid 7–8-aastased väiksed poisid, mõnel kidra suurem kui tüüp ise. Istuvad seal koridoris, vaatavad mulle otsa, küsivad, et [peenikese häälega] "kas sina lähed ka Tiidu juurde" ja ma, et "jah, ma lähen ka". Ma tegin kogu selle asja läbi. Ma teadsin juba siis, kui kõva oleks kunagi anda oma lugu täpselt niimoodi välja, et ma ei mõtle üle. Mulle on alati meeldinud see, et kütad ühte riffi ja see toores andmine. Lõpuks hakkasin demosid tegema, tõsisemalt hakkasin sellega tegelema aasta tagasi.

Miks ma sain seda pingevabalt teha – esiteks ma ütlesin juba siis oma elukaaslasele Liisile [Voolaid, artistimanager, pressiesindaja], et ära minu pärast muretse, ma ei taha üldse intekaid, ma panen selle enda jaoks välja. Kui ühele inimesele meeldib – jumala lahe. Kuna ma tegin seda ainult enda jaoks, siis see võttis pinged maha. See ei ole üldse selliste inimeste jaoks mõeldud, et "mida see Jon nüüd tegi, istume maha ja paneme klapid pähe". Hea meelega panen lihtsalt nii suvalt ja nii toorelt. Mu eelhäälestus oli niisugune, et seda kuuleb võib-olla viis inimest ja that's it. Peaasi, et ma ise olen õnnelik, et sain end veits tiinekana tunda. Sellist mussi ma kuulasin kõige rohkem siis, kui ma olin noorem. See oli lahe, et mängid enda jaoks hästi lihtsat käiku, kus liiga palju liikumist ei ole, ise täiega naerad ning mõtled, et nii lahe, et lihtsalt kütad. Mul ei olnud plaane. Teed lihtsalt ära, sest see oli nii mõnus ja vaba keskkond ka, kus seda teha, kuna ma salvestasin Võsul, kus me elame oma suvila teisel korrusel. A la ärkad hommikul üles, paned lühikesed püksid jalga ja Red Fangi maika selga, lähed üles korrusele, kütad kaks-kolm tundi riffi, siis lähed alla, käid ujumas, võtad mingi ampsu, mõtled, et aa, ma lähen teen plaati edasi. See oli nii muretu ja vahetu.

Sa ütlesid sarnase asja, mida Siemens Nokia mulle intervjuus ütles – et nad teevad muusikat suvalt.

Mulle endale meeldib sinna ikka mingit vimkat sisse panna, a la et vahepeal üks käik on seitsme peale, muutub. Et kuulad ja siis üks koht on selline, et "mis asi see nüüd oli". See on mul ikka sisse jäänud natukene, see vanakooli lookirjutamise printsiip, et a la kui sul on kaks sama salmi, siis selles teises salmis on üks asi natuke teistmoodi. See on tulnud ammusest ajast, kui me hakkasime Elevantidega lugusid tegema. See on paratamatus, et loo osad on tihti niimoodi, et sul on salm, refrään, sama salm. Põhiasjad, kaks elementi korduvad ühes loos kaks korda – kuuled salmi kaks korda ja refrääni võib-olla isegi kolm korda.

Aga me kunagi leppisime [vimkaga lahenduses] kokku hoidmaks ära seda, et sa muutud pubibändiks ehk et sul on null pinget, sest et sul on kogu aeg arranžeeringud loos ühed ja samad. Et hoida ennast kogu aeg fookuses, hakkasime kunagi juba Elevantidega tegema seda, et kunagi ei oleks niimoodi, et iga salm on täpselt sama. Alati on üks koht, kasvõi trummide puhul, et teise ringi kolmanda takti asjas on üks basstrummilöök veel juures ja kui ma ei löö seda, siis kõik saavad kohe aru. Mõtlesime selle peale juba siis, kui noored olime, et paneme need väiksed asjad sinna sisse, sest siis sa pead seda lugu kogu aeg mängima siin ja praegu, mitte ei lülitu sellesse "aa, ma olen seda miljon korda mänginud, see on üks ja seesama". Ma lähenesin oma lugudele ka samamoodi.

Sa mainisid enne oma teismeea muusikalisi eeskujusid, et need on seal tugevalt sees. Mina kuulsin näiteks suht tugevalt Wolfmotherit ja Queens of the Stone Age'i. Kas sul olid sound'i mõttes eeskujud paigas, et kuhu sa tahaksid sellega jõuda?

See on selles mõttes väga huvitav, sest QOTSA [Queens of the Stone Age] on olnud mu enda lemmikbänd. Kui ma hakkasin reaalset muusikat kuulama, siis oli ikka QOTSA söögi alla ja söögi peale. Need tüübid mängivad nii hullult oma pille, need lood on nii retsid, et eks ma sain kohe aru, et proovida hakata siukse vaibiga midagi tegema ... Enda raadiosaate ["Rockiministeerium Raadio 2-s] jaoks ma kuulan nii palju ägedaid bände ja asju, et vahepeal on tunne, et see on pigem attitude'i edasi andmine. Ei ole isegi konkreetne bänd või bändid, vaid pigem tahtsingi rohkem anda edasi seda vaibi. Kuigi seal on paar lugu, mis ei ole üldse käredad, vaid on easy surf rock'i asjad, aga on täpselt need lood, mida ma kuulan. Lõpuks on samamoodi, et mingi päev sa ärkad üles ja tahad lihtsalt retsi, Idles'i või viagraboysilikku vaibi.

Mõni päev ärkad üles, siis tahad kuulata vanakooli punki, umbes Dead Kennedysest The Bronxini, keda ma olen nüüd just hästi palju kuulanud, ka hästi laheda voksiga. Sellest vaibist on mingi sada bändi listis, mida kuulata. Drugdealer – ka hullult lahe, täiesti omamoodi, aga ma olen kunagi nooruspõlves kuulanud ka Jamie Lidelli ja selliseid asju. Et iga lugu, mis seal on, on ühe päeva tuju. Keegi ei jaksaks kuulata kuut lugu järjest ühte ja sama raiumist. Ma ise kuulan vahetevahel ka räppi jne, aga arvan, et tegin maailmale teene, et ma ei proovinud hiphoppi hakata tegema. 30-aastaselt hakata flow'd ära õppima ... Jack White viimastel plaatidel vahepeal veits räpib, siis on veits, et fuck, see on nii piiri peal, et nii lahe tüüp, aga ma ei tea, kas ta peaks seda tegema. Minu nooruspõlv on alati olnud rulaga sõitmine, mingi skate rat'i teema, et püksid on kogu aeg katki, mudased, tormad ringi ja teed ekstreemsusi. Aga üks päev ärkad üles ja mõtled, et täna tahaks lihtsalt rahulikult tšillida. Paned Marvin Gaye plaadi peale, jood kohvi, oled kodus ja mõtled, et davai, täna ma olen see inimene. Need lood ongi minu isiksuse erinevate tahkude esindused.

Sa ütlesid, et sa oma peas kujutasid ette, et see album läheb kuulamiseks viiele inimesele. Aga tegelikult nii ei ole. Mis see su egoga teeb? Ma kuulasin su albumit ja mis mulle sümpaatne on, on see, et sul ei ole seal edevust sees. Ma ei taju, et oleks teinud seda asja sellepärast, et tähelepanu enda peale saada. Aga see tähelepanu, mis sa nüüd oled saanud, see ikka midagi teeb. Kas sa tunned, et enesekindlusega on midagi muutunud?

Ma loodan, et [egoga] mitte. Kuigi enesekindlus on alati hea asi. Kindlasti see aitab mul ka nüüd, kui ma pean trumme mängima, end enesekindlamalt tunda. Kui keegi ütleb sulle, et "kuule, ma kuulasin su plaati ja hullult meeldis, et kas ikka teed vinüüli ka", siis viimane on nüüd asi, mille peale ma olen pidanud hakkama mõtlema. Ma alguses olin siuke, et ma panen ta sinna netti ja so it be. Ma olen selles osas hästi ratsionaalselt mõtlev inimene, et enam-vähem 30 inimest on küsinud, kas sa vinüüli ka ikka teed. Ma mõtlesin, et okei, paar tükki veel ja siis – mis see miinimumkogus on, viiskümmend? – on point'i ära tellida. Alguses mõtlesin kohe, et ma ei viitsi neid tellida, sest pärast tellid ja kedagi ei koti, ja siis ise istud oma kogustega kuskil kodus. Ma ei ole liiga egoistlik, sest et ma olen lõpuks ikkagi team player. Kuigi ma tegin seda plaati üksi, siis see oli lihtsalt moment, kus ma tahtsin tõestada, kas ma suudan seda reaalselt üksi teha. Lihtsalt väljakutse iseendale. Aga juba siis, kui ma seda tegin, mõtlesin selle peale, et kui ma peaks järgmisena sellise n-ö avantüüri ette võtma, siis oleks lahe kutsuda rohkem sõpru, nagu kunagi QOTSA ja tüübid tegid oma Desert Sessions'iga, kus käisid igast erinevad muusikud ja tundus suht pingevaba ettevõtmine. Kui ma oma asja alustasin, siis ego asi kadus sealt täitsa ära. Isegi siis, kui ma mõtlesin, et issand jumal, kas kunagi tuleb moment, kus keegi ütleb, et ma peaksin seda plaati esitlema või live's mängima, siis esimese asjana hakkasin mõtlema, kes need tüübid on, kes võiksid selles bändis olla.

Ma ei suutnud isegi ära otsustada, kas ma peaks lihtsalt laulma, kas ma peaks kitarri mängima ja laulma, kas ma peaks üldse trumme mängima ning laulma või kuidas ma üldse lähenen sellele. Kui ma tuleksin üksi oma akustiga kohale, mängiksin kuskil Kakumäe Havenis toredaid kavereid, võtaksin kogu raha endale, sest kedagi teist ei ole – see ei ole mina. Kõik spordialad, mis mulle meeldivad, on ka meeskonnamängud ja musa tegemisega on sama. Ma võin asja üksi kodus valmis teha, aga pärast ma tahan seda teistega koos jagada. Ma loodan, et see kostabki sealt läbi, et ma olen täpselt selline inimene, et kui on vaja, siis ma võin lava ette tulla ja teha kaks lugu. Aga mulle meeldib väga olla ka trummide taga ja ma ei pea üldse tulema. Mulle meeldib, kui kõigil on hea. Ma proovin alati teha kõik endast oleneva. Vahel on, et lähed peale, keegi hakkab ilget kala panema ja sa näed, et tal on tuju läinud juba a la esimese loo ajal, sest unustas põhikäigu ära või keeras midagi pekki. Lähed peale, vaatad, et üks tüüp hävib, lihtsalt ei mängi seda õiget kohta. Vihaseks pole mõtet minna, sest sa tead, et ta tegelikult oskab seda. See on inimlik. Kõigil juhtub, järgmine kord võib minul juhtuda. Kõige parem asi, mida, ma saan pakkuda – ma vaatan talle otsa ja olen, et "c'mon, you got this, lihtsalt raiume edasi, küll see tuleb meelde". Kui ma vaataks talle otsa, et "no ikka tore küll, mis sa nüüd tegid", siis see on lihtsalt halb kasvatus. Mu elukaaslane Liisi kutsub mind hellitavalt kogu aeg koeraks – sealt tuli see EP nimi ka, see "Jondog" – sest ma olen täpselt nagu koer, et "davai, mis teema on, mis teha vaja on, let's go, I got your back". See on minu ellusuhtumine.

*

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: