Pane plaat peale, hinga sisse ja kuula. Sõbralikud sireenid juhatavad su mängleva kergusega sillerdava Vahemere laguuni. Lugu vahetub ning ühtäkki avastad end veealusest maailmast koos kõige müstilisemate elukatega. Uus lugu, uus stseen. Silme ette tekivad vee sädeluse kõikvõimalikud variandid. Sisetunne ütleb, et algab põnev üheksa-looline avantüür ja pettuma ei pea.

Misha Panfilov on oma kuulajaid esimesest päevast alates erinevatele (heli)reisidele viinud, olgu need siis näiteks funk-kosmoseodüsseia ("En Route", 2017), klaabulik psühhedeelne fantaasiamaailm ("Heli Maagia",2019) või realistlikud looduskaunid vaated ("Dayes As Echoes", 2020). Nüüd siis ka saladuslik ookeanimaailm.

Albumi nimi "The Sea Will Outlive Us All" annab pealkirjana kätte selle, mis on plaadil oluline. Ei ole mingit keerutamist ja kodeerimist. See on emotsiooni muusika, rahu pakkuv ja unistama juhatav teekond. Panfilov on nagu veevalaja, kes kallab oma loominguga hingetoitu või hoopis nagu maalikunstnik, kelle iga pintslitõmme kätkeb endas eri aistinguid ja värvinguid.

Album ei püüa olla range ega tehniliselt ideaalne šedööver – kuigi ta on ilmselt üsnagi ideaalilähedane –, seal on tunda on suvist muretust. Kordustepõhine muusika, mis on sujuv ning samal ajal hüpnotiseeriv teenäitaja lapsepõlvemälestustesse ja alateadvusesse. Ambient'i, jazz'i ja krautrock'i segu, mille saatel muutuvad igasugused liigendused ja žanrinimed täiesti teisejärgulisteks. Vestern-kitarr võib vahetevahel tunduda juustune, kuid Misha oskuslik pillimäng seob kõik nüansid hästi kokku. Seda oskuslikkust illustreerib hästi naha alla pugev pala "Baltica Calls Me", kus kohtub vallatu süntesaator ja kantrikitarr. 

Kauamängiva meeldejäävaim süntesaatorimäng on aga esindatud loos "Waves"; rõõmsalt lainetav ja helkiv voog, mis haarab su endaga kaasa. Ka torm ei tundu enam hirmus, Misha Panfilovi "Storm" mõjub kui kompass, mis kohati on küll veidi pinges ettearvamatuste ees, kuid siiski juhatab teed hädaohust kaugemale, turvalisse paika. Ehk ongi see torm liiga armas ja hea? Võiks ju mõnikord korralikult müristada, et tunda Poseidoni maru. Vahet ei ole, jätkame unistamist, sest ees ootavad kaunid rannad ja sügavad mõtted.  

Rannakauboi lugu "The Shingle Beach" meenutas jalamaid Atlandi ookeanis Marylandis paiknevat Assateague-nimelist saart, kus elavad metsikud hobused, keda kohalikud püüavad taltsutada. "Medusa song" on aga täielik jazz'i-joovastus, mis tuletab meelde, kui oluline on hoolida keskkonnast. Näiteks on uuringud näidanud, et surnud tsoonid katavad Läänemeres 60 000 kuni 80 000 ruutkilomeetri suuruse ala. Soome teadlased avaldasid põhjaliku uurimistöö, mis avaldab, et keset Läänemerd laiuv surnud tsoon on suurim omataoline maailmas. Kuidas saame anda oma panuse, et meie kallis meri säiliks ja taastuks ning saaksime end edaspidigi rannarahvaks nimetada? 

Ehk võib-olla täiesti alateadlikult ja kogemata on Panfilov tõstatanud teema, mis vajab nii palju rohkem kajastust. Ja mitte ainult kajastust, vaid ka konkreetseid tegusid. Nagu muusik Mick Jenkins ütles: "Water is more important than the gold". Vesi on püha ja "The Sea Will Outlive Us All" meenutab seda kõigile. Tõsiste teemade kõrval on album siiski positiivsusest laetud ning muusikasõbrana on hea meel tõdeda, et meil on Panfilovi-sugune helilooja, kes meie muusikamaailma rikastab.