Parim elektroonika teeb alati pigem vähem kui rohkem. Üldjuhul piisab kasvõi ühest heast käigust, mis võib siis süntesaatorite tihedas uduvines ringi hõljuda, muunduda, kasvada. Nikolajev järgib oma värskel albumil "Transplant Rejection" just seda reeglit: ta on targu toimetanud välja kõik ebavajalikud rütmid ja kilinad-kulinad ning jätnud alles vaid eleegilise, aga kauni tuuma.

Selle albumi puhul ei saa üle ega ümber ruumist: Nikolajev on selgelt loonud kompositsioonid, mis ei arene n-ö lineaarselt ühes suunas, vaid voolavad vaikselt üles ja alla, vasakule ja paremale ning tegelikult üldse igasse võimalikku prakku. Võimatu on kujutada "Transplant Rejectionit" ette tasapinnalisena, sest siin on reljeefe ja konarusi, mingeid peidetud orvasid, kuhu kõrv esimeste kuulamistega veel ei jõua. Seejuures on aga plaat algusest lõpuni stiihiline ja rõhutatult rauge, kuhugi ei ole kiiret, tempo on täpselt terviku teenistuses.

Aga mida seal siis muusikaliselt kuulda saab? Lihtne oleks selle kohta öelda ambient, ent see oleks põhjendamatu lihtsustus ega anna edasi Nikolajevi loomingu sügavamat olemust. Siin on tegelikult täiesti olemas tantsumuusika lähiajalugu: öine meeleolu, millest kogu album kantud on, sarnaneb väga tugevalt Buriali parimale loomingule ("Gafs"), aga siin võib ka laiemalt näha õrne Briti tantsumuusika varje või isegi omamoodi kummardust Sven Grünbergi arhailisele kosmose-elektroonikale ("Rip Lota").

Samas mingit tantsu pole albumil hetkekski: isegi siis, kui sealt leiab mingeid rütmilaadseid moodustisi, on neilt röövitud igasugune funktsionaalsus, need meenutavad pigem kummitusi, mis hõljuvad selles öises maailmas ringi. Me võime seal aimata ka midagi post-dubstep'ist ("Believer"), kuid need žanrid on kõik vaid mõjutused Nikolajevi autorielektroonika virvarris. Lõpuks sulab see kõik üheks.

Kogu seda Nikolajevi loodud helimaailma raamib mingis mõttes ka industriaalsus. "Transplant Rejection" kuulub selgelt linnaruumi, aga mitte steriilsesse ning moodsasse, klanitud uusarendusse, vaid kollaste tänavavalgustite käes vaikselt hääbuvasse varemete labürinti. Kuulaja eksleb seal ja ega talle vastuseid ei anta, sellelt pooletunniselt rännakult tuleme sama targalt, aga õnnelikumana tagasi. Sest Nikolajev maalib oma muusikas ilu, küll veidi kõhedat, aga siiski kõige puhtamas mõttes ilu.

Fraas "meeleolumuusika" on tänaseks saanud halvakspaneva varjundi, kuna sellega tähistatakse enamasti mingit tühist tilu-lilu, kuid Nikolajevi "Transplant Rejection" on kahtlemata mingi väga konkreetse meeleolu muusika. Sügise ja külma ilma, lõputuna näivate pimedate õhtute, ehk isegi pisut lootusetu ürgkaamose muusika. Aga see muusika näitab, et nendes pimedates öödes on oma lumm, mida me muidu ehk märgata ei oska.

Koos selle plaadiga elan selle sügise üle. Ja ilmselt ka paljud järgmised sügised.