Rääkides sellest, kas ta hoiab Hanna ja Kitty kuidagi üksteisest lahus, tõdes ta, et mingil määral kindlasti, sest aeg-ajalt on vaja tal Kittyst puhkust ja siis on hea hoida asjad eraldi.

"Me oleme inimestena nagunii üks tervik. Ses mõttes mingit eraldamist piltlikult on võimatu teha, aga puhkuseprotsessid ja mingisuguste otsuste ja muudatuste tegemine – mingil hetkel on oluline need eraldi hoida," lisas ta.

Seda, kuidas Hanna ja Kitty üksteisest eristuvad, oskab ta välja tuua eelkõige tekstuurides.

"Kitty on rabe, natuke ligane või limane ja natuke metalne. Hanna on pehmem, võib-olla õhulisem. Aga see ongi see tore osa artistiks olemises, et sa saad avastada endas nii erinevaid külgi ja need saavad sinus moodustada erinevad pooled, ja saavad mõlemad olla kohal."

Loomist vaatleb Kitty kui maailma ehitamist, olgu see muusika, tantsimise, maalimise või savi voolimise kaudu. Maailma ehitamine väljendubki tema puhul sellena, et ta kasutab oma kogemuse loomiseks väga erinevaid meediume.

Kitty Florentine'ina on tema muusikakarjääri hoovõtt võtnud umbes kaks ja pool aastat. "Ma katsetasin helikeeleliselt, struktuurilt ja ka visuaalselt väga erinevaid lahendusi. See oli selline moodustumise või formuleerumise aeg enne, kui ma otsustasin midagi päriselt avalikustada või välja panna."

8-aastaselt astus ta bigbändi solistiks ja esines nendega koos lõpuks kümme aastat ja tõdes, et see andis tugeva baasi tema kui muusiku kujunemisse. Pärast seda, kui ta nendega enam koos ei toimetanud, algas otsimise, laienemise ja avardumise aeg.

"Ma lähenesin endale kui muusikule ja kui lihtsalt inimesele küsimusega, et mida sa tegelikult teha tahad, mis on need piirid, millest sa endas kinni hoiad ja millest võiks äkki potentsiaalselt lahti lasta."

Ta leidis, et teda hoidis esialgu tagasi hirm ja häbi luua muusikat just selliselt nagu temast endast tuleb, sest tegemist on väga alasti tegevusega. Sellel otsinguperioodil katsetas Kitty muusika loomist nii omaette kui ka erinevate Eesti produtsentidega, et välja selgitada, mida ta tegelikult otsib.

"Kui sa istud oma magamistoas ja susserdad oma läpaka taga, siis väga raske on saada infot, et mis on see saund, mida sa tegelikult tahad, sest su oma oskused, piiratus nende oskustega võivad ette jääda."

Vokaali instrumendina kasutav Kitty ehitas väga alguses suuresti kõik oma track'id üles vokaalile, aga see sai mingil hetkel piiravaks, sest ka neil tekstuuridel on tema sõnul omapärad, nagu värinad ja kahinad, mida ta alati ei soovinud ega osanud kontrollida.

Kitty debüütalbumi "Maladaptive Daydream" produtseerisid Taavi-Peeter Liiv ja Nathan Tulve ehk Metabora. Nii nagu teistegi produtsentide puhul, ei olnud Kittyl nendega koostööd alustades kindlat eesmärki tulla siit välja täispika albumiga, vaid hakkas esialgu Liiviga lihtsalt katsetama ja vaatama, milline ühisruum neil tekib.

"Ma läksin sinna äärmisel juhul singlimõttega ja pärast esimest kohtumist olime mõlemad jõudnud sinna, et "ei, me teeme albumi"," meenutas ta. Nathaniga oli Kitty ühe varasema sessiooni käigus juba ühe looga otsapidi alustanud.

"Mulle väga meeldis tema saundidekäsitlus ja helikeel ning tekkis mõte, et ma tahaksin tekitada sellise kolmese seguseitsme ja panna nii erineva käekirjaga inimesed omavahel stuudiosse ja vaadata, mis juhtub. Mind kõnetas mõlema lähenemine lookirjutamisele, soundscape'i ja terviku loomisele."

Ta tunnistas, et avastas alles albumi tegemise käigus, mida ta sellega tegelikult öelda ja väljendada tahab.

"Ükskõik millise loomingulise protsessi juures on koostööd tehes hästi oluline mugavus, avatus, ausus ja kommunikatsioon selles ruumis. /–-/ Selle protsessi käigus, kui me seal kolmekesi olime, ma tundsin end mugavalt väljendada asju, mida tahan öelda ja millest rääkida, ja emotsiooni, mida ma tahan edasi anda."

Mugavusel ja mugavusel on aga siiski vahe, märkis ta. "Mugavus ennast ebamugavalt tunda on see, millele ma vihjasin. Ebamugav oli kogu aeg, sest paratamatult peab vaatama otsa oma oskustele, hirmudele ja piiridele, eelarvamustele, hinnangutele, nõudmistele. Kõigele. Kõik on lihtsalt laua peal lahti ja sa pead kõigele korraga otsa vaatama."

Kitty tähtsustab muusikas väga palju tekstuuri ja ruumi ning talle meeldivad ka kontrastid, mistap kohtab tema debüütalbumil eksperimentaalsemate lugude kõrval ka vägagi standardse ülesehitusega lugusid.

Ta selgitas, et albumi ilmumise eel välja antud kahe singliga tundis ta, et neis oleva nn suure ruumi tõttu jääb ta kuulajale kaugeks ning seetõttu oli vaja kõrvale lugusid, mis toovad ta kuulajale jälle lähemale.

Kitty, kelle esimene soolokontsert toimus neljapäeval Sveta baaris, tõdes, et hästi huvitav on esineda inimeste ees, kes ei tunne veel tema muusikat ega teda ennast.

"Seal puudub see eelnev link, side. Sa moodustadki esimest korda selle sideme inimestega live'is esinedes. See annab hästi teise mõõtme sellele, kuidas sa inimestega suhtled, sest te olete teineteisele võhivõõrad."

Kuna tema muusikas on palju kontraste, on tal seda, millele ja millega eri keskkondades mängida – olgu see Intsikurmu metsapark või Helitehas, kus ta juhtub parasjagu esinema.

"Metsas mängib pehmus või õhulisus, mis mu vokaalis on, ja robustsus ning bass saab seal hoopis teistmoodi levida. Ja siis ma olen Helitehases – massiivsed supakad [bassikõlarid – toim], kus sa seisad keset lava ja tunned, kuidas su loo kõige intensiivsema bassi ajal kõik väriseb."

Kitty jaoks on see positiivne osa eri keskkondades esinemisest, kui albumil teatud vormis salvestatud lugu hakkab live-olukorras hoopis teistmoodi elama.

"Esiteks õpetab lahti laskma kontrolli selle üle, mida sa loonud oled. Samas õpetab ka paindlikkust selles, kuidas suhestuda ja selles ruumis midagi täiesti uut ja võib-olla isegi midagi veel paremat luua."

Ta tõdes, et väga tore on albumi tagasiside mõttes näha, kuidas inimesed võtavad hetke ja räägivad oma kogemusest konkreetsete lugudega või näiteks sellest, mis nad samal ajal tegid.

"See on olukord, kus sul on lihtsalt rõõmus olla inimese elus. See ongi muusika võlu, et sa ei pea inimest tundma, te ilmselt ei kohtugi kunagi, aga sa oled saanud olla osa tema päevast või mingist hetkest, milleni sa arvatavasti muidu ei pääseks."

Samas on OK ka see, kui inimene ei tunnegi tema muusikat kuulates mitte midagi. "See palju, mida ja kas sa üldse midagi tunned, see on täitsa sinu oma sisemaailma küsimus. Seal ei ole kohustust seda kuulates midagi tunda. See ei pea sulle isegi meeldima."

Isiklikult ta seda võtma kindlasti ei hakka. "Selles ei ole midagi isiklikku, kui kellelegi ei meeldi see, mida ma teen või loon, sest see ei ole tegelikult minuga isiklikult seotud. Minu kogemuses seda selles mõttes ei ole. See on igaühe oma kogemus, kui nad millelegi oma aega annavad."

Kuivõrd intervjuus oli palju juttu ruumidest, tõi Kitty vestluse lõpus välja ka ühe päriselt olemasoleva ruumi, mis võiks meeltele mõjuda nagu üks tema lugudest. "Soomes asub selline kirik [Temppeliaukio], mis on nõlva sees. /---/ Seal on metalli ja puitu ning aknad on laes, sest ta on mäe sees. See võiks olla loo "Tonight" ruum."

"Nukumaja" on ERRi kultuuriportaali taskuhäälinguvormis intervjuusari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes on hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.