Laulja, muusik, eluaegne muusika armastaja ja tegija – nii kirjeldab Maria Kallastu saatejuhi palvel ennast ise. Viimasel ajal julgeb ta end kutsuda ka produtsendiks, kuigi tunnistab, et sellel sõnal on tema ja ilmselt ka teiste jaoks mingisugune eriline kaal.

"Aga kui teised hakkavad juba ütlema sulle, et sa produtseerid, sa oled produtsent, siis see muutub enda jaoks ka lihtsamaks."

Kuigi ta tahab tulevikus ka teistele produtseerida, siis seda ta veel teinud ei ole ja ongi produtseerinud enda sooloprojektide jaoks.

Produktsiooni Kallastu Taavi Paometsa või kellegi teise juures õppimas ei käinud, vaid õppis kõike täiesti ise. Selle juurde viis ta see, et kui ta Pärnus elas, tundis ta, et tema ümber ei ole inimesi, kellega ta saaks koos muusikat teha.

"Tagantjärele vaadates oleks kindlasti olnud, aga mul võib-olla puudus julgus enda mõtetega minna ja teha nüüd kellegagi midagi. Nii et ma hakkasin lihtsalt ise tegema."

Aga see hakkas talle hiljem lihtsalt nii meeldima, et ta otsustas edasi nokitseda ja ennast arendada.

"Pluss tänapäeval on kõik nii kättesaadav. Kui sul on mis iganes probleem, saad lihtsalt selle Youtube'i panna või guugeldada ning saad kõik vastused kätte. Kui sul on loominguline mõtlemine olemas, siis tehniline pool tuleb aja jooksul."

Praeguseks on Kallastul ilmunud kaks singlit, mille ilmumise vahel on peaaegu aasta. Ta nõustus, et see ei ole hea strateegia, kui tahad end inimeste teadvusesse artistina kinnistada, aga tal tõesti ei olnud midagi muud kohe välja lasta.

"Kui ma lasin välja oma debüütsingli "Curtains", siis tegelikult oli see esimene lugu, mis oli valmis produtseeritud projekt," rääkis ta. "See tähendas, et mul ei olnud väga midagi, mida kohe järgnevalt välja lasta."

Aga selleks hetkeks ta lihtsalt juba sügeles, et midagi välja lasta. "Suva, et muud asja ei ole, millega edasi minna, aga lihtsalt tee see ära, lase see välja, siis on see olemas, siis sa oled mingi jälje juba jätnud."

Materjali, mida ei ole välja antud, on ootamas hulgi. "Neid demosid on tõesti palju. /---/ Ootan põnevusega, et seda kõigile lasta."

Tagasiside osas ta midagi väga palju ei oodanud. "Pigem lasin ta selle välja eelkõige enda jaoks, et hirmust – sellest väljalaskmise hirmust – üle saada, mis painab eriti siis, kui sa lased välja loo, mis sa oled üksi teinud."

Kallastu on pärit väga muusikalisest perest – tema vanemad on mõlemad klassikalised muusikud ja kõik lapsed peres on läbinud muusikakooli tee. Muusika on olnud alati tema kõrval ja juures ning midagi väga loomulikku.

Muusikat on ta teinud erinevat ja seda ka erinevates vormides – mänginud paljusid pille, laulnud kooris, käinud ka tantsutrennides, kus on muusikal samuti väga suur osa.

Ta tunnistas, et on pidanud väga palju katse-eksituse meetodil välja selgitama, mis see on, mis ta teha tahab. "Ta on väga mitmetes erinevates vormides mu ümber keerelnud ja nüüd ma tunnen, et ma olen lõpuks leidnud selle õige tee, et OK, ma tahan nüüd sellist asja teha," tunnistas Kallastu.

"Kõigepealt laulmine ja ka see produktsiooniosa – ma tunnen, et need on väga minulikud. Laulmine mulle väga meeldib. Ma tunnen, et ma olen selles enesekindel. Enesekindlam kui teiste pillidega, mida ma mänginud olin."

Ta tõdes, et on kontrollifriik ja produktsiooniosa toidab seda poolt temast. "[Mulle meeldib seal] lihtsalt see, et sa teed algusest peale kõik ise. Sa ehitad ise selle väikese majakese. Algusest peale valid kõik värvid ja helid. Just see protsess, kuidas sa teed, katsetad, üksi pusid. Mulle see pusimise osa väga meeldib. Ma olen aeglane tegija ka. Ma väga teadlikult mõtlen, mis ma nüüd teen."

Kallastu tõdes, et tal polnud probleemi, et kõigi pillitundide kõrvalt ei jäänud niivõrd palju aega mängimiseks, sest kõik need pillitunnid olidki tema jaoks omamoodi mäng. Samas oli ka hetki, kus ta kurtis vanematele, et ei taha enam klaverit mängida ja palus end klaveritunnist ära võtta.

"See oli äkki viies-kuues klass, nagu ikka sellises vanuses. Mul oli hästi palju sõpru ka, kes sellises vanuses muusikakoolist ära läksid. Pillimäng, see nõuab pühendumist ja harjutamist, ja kui su õpetaja vingub tunnis, et miks sa ei harjuta, siis sul tekib mingi trots selle kõige vastu," kirjeldas ta.

Vanemad ei lasknud Kallastul muusikakoolist ära minna ja praegu on ta selle eest ka tänulik, sest see tõesti oli lihtsalt üks faas.

"See, mis mulle ei meeldinud, oli see, et õpetaja andis sulle lugusid, mida mängida. Ma tahtsin ise otsida selle muusika, mida mängida, ja kui ma seda tegema hakkasin – õnneks mu õpetaja oli väga tšill selle osas ja lasi – siis hakkas see asi mulle palju rohkem meeldima," tõdes ta.

Vahet ei olnud, mis muusika see oli – Kallastu jaoks oli oluline, et ta ise leiaks selle ja see meeldiks talle. "Ongi loogiline, et teed seda muusikat, mida meeldib teha, siis sealt tulebki see kõige suurem rõõm. Nii et läbi ise muusika otsimise ma sain kuidagi sellest vihast üle."

Ta ei tundnud, et seotus klassikalise muusikaga oleks ta popmuusikat kuidagi teistmoodi kuulanud.

Kallastu märkis, et tema ümber väga suuri muusikasõpru ei olnud. Kõik kuulasid muusikat, aga väga raadiosõbralikku muusikat – sellist, mis on kõigile lihtsalt kättesaadav.

"Kuna mu vanemad on ka klassikalised muusikud, siis mul väga ei olnud lapsepõlves sellist kogemust, kus vanemad oleksid mulle tutvustanud väga palju erinevat muusikat, sest mu isa näiteks pigem kuulabki ainult klassikalist muusikat."

Seega oligi nii, et Kallastu kuulas seda, mis oli talle kõige kättesaadavam. "Näiteks Rihanna, Katy Perry – kõik need popstaarid. Arvan, et sealt algaski minu armastus popi vastu. Ma ei ole väga rokki või indie't või eelmise sajandi muusikat kuulates üles kasvanud. Ma kuulasin seda, mis oli siis väljas."

Seda ta ei tundnud, et vanemad oleksid tema eest varjus hoidnud tervet suurt maailma, mis eksisteeris klassikalisest muusikast väljaspool. Kõik muud žanrid on jõudnud Kallastuni nüüd. Hiljem, aga ikkagi jõudsid.

"Eks ikka mulle oleks meeldinud, kui mul oleks see kogemus olnud, et kuulame vanematega autos biitleid, kui kuhugi sõidame. Aga mis teha." Selle asemel kuulasid nad autos hoopis vaikust.

"Mu vanematele väga ei meeldi muusikat kuulata, siis kui nad sõidavad autoga. Loogiline ka, niikuinii kogu aeg kuulad seda ehk autos olemine on see vaikusemoment. Ma tegelikult mõistan seda. Nüüd ma mõistan seda täielikult."

Kuigi sageli on väga musikaalsest perest pärit laste puhul olukord selline, et nad tahavad nimme teha kõike muud peale muusika, siis Kallastu puhul lugu selline ei olnud, ja kui välja arvata see, et tema vanemad ei lasknud tal muusikakoolist ära tulla, siis pole nad kunagi teda ka sundinud seda teed minema.

Selle eest nad muidugi Kallastut hoiatasid, et muusikutööga ei ole võimalik leiba lauale tuua ja vorsti saiale saada, aga ega midagi teha ei ole, tõdeb ta. "Ma olen selline inimene, et teen, mis tahan ega tee seda, mida ma ei taha." Teine asi oli muidugi see, et tegelikult tal ei olnud ka midagi muud, mida ta teha tahtnuks.

"Kui gümnaasiumis tuli see otsustamise hetk, et mida ma nüüd edasi teen, siis mul ei olnud tegelikult plaan B-d. Ma väga mõtlesin selle peale, sest jah, see on probleem, millest tuleb teadlik olla, et sul võib tulevikus äraelamisel raskusi tekkida. Nii et sealt tuli see valik – mitte midagi muud ei olnud lihtsalt peas."

Kuivõrd ta ei olnud muusika valimises nii kindel, tahtis ta ikkagi leida oma plaan B-d. Kuigi ebakindel oma valikutes, siis vaba aastat ta võtta ka ei tahtnud, sest ei tahtnud enda sõnul teistest maha jääda. "Kuna kõik mu sõbrad läksid ülikooli, siis ma tahtsin ka seda rada minna." Ta oli selleks hetkeks juba ka ära otsustanud, et läheb Otsa-kooli.

Otsa-kooli Tallinnasse tuli Kallastu jazz-laulu õppima pärast Pärnu Sütevaka gümnaasiumi lõpetamist aastal 2019. Otsa-kooli sisse saamisega oli aga Kallastul üldse selline lugu, et alguses jäi ta napilt n-ö joone alla. "See oli minu jaoks ka kurb, sest ma olin juba otsustanud, et ma teen seda, aga ma ei mõelnud selle peale, et äkki ma ei saagi sinna sisse. See ei olnud minu jaoks mingi mõte."

Kallastu kandideerimise aastal võttis kool vastu kuus inimest, sisseastumiskatsetel nähtud inimeste arvu järgis võis tema hinnangul neile kohtadele kandideerida umbes 40–50 inimest.

Ta tunnistas, et see olukord tekitas talle paraja eksistentsiaalse mure, et mis edasi, sest kuivõrd ta avastas laulmise enda jaoks alles gümnaasiumis, tundis ta end niigi ebakindlalt võrreldes teiste tüdrukutega, kes olid laulnud terve elu.

"Aga õnneks, jumal tänatud, üks tüdruk ütles ära ja ma sain sinna kuuendale kohale." Samas, kui selgus, et Kallastu ikkagi saab kooli õppima tulla, ütles ta alguses neile üldse ära, sest oli juba saanud sisse Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti (BFM).

"Ja siis tekkis see küsimus, et ma ei lähe ju kahte kooli korraga." Ometi lõpuks ta sellise otsuse just tegigi, et käib kahes koolis korraga. "Ei soovita, aga ma tegin seda."

Kõige hullem oligi ajagraafiku paikapanemine, kuivõrd mõlemad koolid toimuvad päevasel ajal. "Mul oli vaja seal ikka natuke nihverdada ja teha." Nii elas ta kolm aastat, kuni Otsa-kooli 2022. aasta suvel lõpetas, BFM-is õpib ta integreeritud kunsti, muusika ja multimeedia erialal viimast aastat.

Rääkides sellest, mida BFM talle Otsa-kooli kõrval andis, tõdes Kallastu, et lisaks muusikale on tal tänu sellele ka teised huvid teistes kunstivaldkondades ja selle asemel, et kogu aeg muusikaga tegeleda, sai ta rahuldada ka oma muid soove.

Tulevikus tahaks ta enda sõnul kindlasti mis iganes moel oma kaks huviala – muusika ja visuaali – kokku tuua.

Kallastu tunnistas, et üks tema hirmudest seoses laulmise õppimisega on olnud see, et kui ta käib ühe õpetaja juures laulmist õppimas, siis ta järsku laulab nagu kõik tema teised õpilased. "Ma olen sellest tahtnud väga hoiduda, et leida ikkagi see enda unikaalne pool ja oma tugevustega tegeleda."

Sellest, et popmuusika on palju rohkem tema asi kui klassikaline muusika, sai ta aru gümnaasiumis, kui läks laulmist õppima.

"Ma sain aru, et see on nii palju minulikum. Ma tunnen end selles maailmas palju paremini. Palju vabamalt, palju loovamalt. Kui ma sain sellest aru, et tegelikult see asi on see, mida ma teha tahan, siis see nihe toimus väga kiiresti ja väga lihtsalt."

Väljaspool kooli hakkas Kallastu muusikat tegema Otsa-kooli 1. kursusel, kui Kristjan Tenso kutsus ta ansamblisse Kenors. Seal on Kallastu siiamaani. Rääkides sellest, mis bänd on Kenors, sõnas ta, et Kenors on tema jaoks sellist tüüpi bänd, kus ta ei ole kunagi olnud ja ilmselt tulevikus samuti kunagi ei ole.

"Ma olen üks neist vähestest inimestest, kellel on see au olla sellises bändis, mis toidab lapselikku rõõmu teha muusikat. Need sõnad ja kontseptsioonid ei ole absoluutselt lapselikud, aga lihtsalt see puhas rõõm," kirjeldas ta.

Kallastu kirjeldas, et kui ta läheb proovi kohale, on Kristjan Tensol, Kenorsi bossil, lood välja mõeldud ja ei toimu mingisugust noodist muusika lugemist, vaid teised bändiliikmed on Tenso lisakäed ja -jalad, kellele ta näitab ette, mis teha vaja.

"See on täiesti teine viis kui see, millega ma olen muidu harjunud, kuna ma olen hästi palju akadeemilises kontekstis muusikat õppinud. See on see, mis mind selle bändi juures köidab – see puhas muusika tegemise rõõm. Seal ei ole mitte mingisugust ülemõtlemist. Sul läheb sassi? Täiesti savi! Me lihtsalt oleme siin, et lõbutseda ja et meil oleks tore. Live'del täpselt samamoodi."

Kenorsisse kuulumine andis Kallastule tema sõnul juurde julgust teha veidi veidramat muusikat kui ta oleks varem tahtnud teha. See avardas mu silmaringi ja andis julguse rohkem katsetada, kastist välja mõelda. "Ja kui live'dest rääkida – Kenorsi live'd on ühed lõbusamad live'd üldse."

Kallastu nõustus, et Kenorsi live'del toimuvat võib nimetada omaette loomastumiseks.

"See on väga transihõlbulik muusika, ka meie jaoks, ja ma loodan, et see tunne kandub publikule üle. /---/ Sa tuled lavalt maha ja mõtled, et mis see oli, mis praegu toimus. Selliseid live-kogemusi väga ei tule ja mu enda muusikaga ka – ma pigem sellisesse auku muusikat ise ei tee. See on midagi väärtuslikku, millest kinni hoida."

Tema jaoks Kenors lihtsalt naljategemine ei ole. "Seal on naljakaid asju küll, aga kontseptsioon ise ei ole nali. Mina isiklikult teen seda väga tõsiselt. Kontsertidel ka. Minu üks prioriteetidest on ikkagi see, et ma laulaksin ja mängiksin hästi. Ma tahan, et ka kuulajatel on seda hea kuulata. Selles mõttes mingit suvalist asja seal ei ole."

Rääkides sellest, kas ta tunneb, et akadeemiline haridus jääb alternatiivmuusika skeenes tegutsedes kuidagi jalgu, tunnistas ta, et nii võib tõesti olla, et teatud reeglid ja piirangud, mida ta on koolis õppinud, töötavad tema alateadvuses kuidagi talle vastu.

"Ka laulmise puhul tuleb meelde, et "OK, see võib-olla mu õpetajale ei meeldiks, kui ma niimoodi teen". Häirivad mõtted on küll vahepeal. /---/ Aga see on nii mõttetu mõte. Muusikas ei ole õiget ega valet. Reeglid ja piirangud on pigem abivahendid, mitte kindlad asjad, mille järgi käia."

Kallastu nõustus, et soolomuusikas teda R&B poole teda tõmbabki. "Eks näis, mis tulevik toob, aga kui laulmisest rääkida, siis mul pigem on R&B-tüüpi hääl ja ma olen palju R&B-d kuulanuna üles kasvanud ka. Kui laulutehnikast või maneeridest rääkida, siis ma olen sealt väga palju inspiratsiooni saanud."

Ta teab, et ta tahab popmuusikat teha, aga pole suutnud otsustada, kui veidraks ta selle asjaga minna saab.

"See on see balanss, mis tuleb leida. Ideaalis ma tahaksin neid mõlemaid osasid omavahel ühendada, et see on popp ja ikkagi kuulatav asi – ma ei taha öelda, et kergesti seeditav – aga kergemini seeditav kui Kenors, aga et seal on osasid, mis hoiavad su kõrvu kikkis, silmi avatuna."

Just produtseerides mängib ta palju sellega, kust see piir joosta võiks. Rääkides sellest, kuidas oma muusikasse neid kiikse või veidrusi sisse tuua, ütles Kallastu, et need võiksid olla näiteks helid.

"Näiteks, kui teed mingisugust trummi-pattern'it või loop'i, siis on need klassikalised – kick, snare, high hat – akustilised trummiosad, aga sa saad neid asendada väga erinevate osadega. Nende eesmärk on justkui sama, aga seal on mingisugune kiiks juures."

Teine asi on sämpeldamine, mis on Kallastu sõnul täiesti eraldi maailm, kuhu sisse sukelduda. "Seal on lihtsalt nii palju võimalusi, mida teha. Nii lahe maailm. Ma avastasin selle enda jaoks mingi hetk, et vau, see on nüüd asi, millega tuleb tegeleda," kirjeldas ta.

"Neid võimalusi on ja tuleb olla lihtsalt hästi avatud ja katsetada väga erinevaid asju. Katsetada kõiki neid veidraid ideid, mis sul võivad pähe tulla, sest seal võib olla midagi huvitavat."

Viimased kuud on olnud Kallastu albumile fokusseeritud ja palju just selle peale mõelnud. Päris üksi ta seda siiski ei tee. "Mul on väike meeskond taga. Mul on inimesed, kelle abi ma vajan, sest ma võin pille mängida, aga mul on ka asju, mida ma ei oska teha – näiteks bassi mängida."

Bassiga aitab teda alati Mattias Tirmaste, kes ka ise produtseerib ja kellega ta teeb albumimaterjali osas samuti koostööd. Aga albumil tahaks ta teha koostööd ka teiste produtsentidega, nagu Sammalhabe.

"Ühest küljest on tore olla see kontrollifriik ja ise teha. Aga teisalt see koostegemise rõõm on nii väärtuslik, et kui midagi lahedat välja tuleb, siis on lahe teha teisele high five. Tore on kellegagi jagada seda muusikategemise rõõmu."

Ta tunnistas, et üksi tehes on tempo ka palju aeglasem. "See kõik võtab lihtsalt rohkem aega ja kuna ma olen ise ka selline nokitseja ja teen väga tõsiselt ning tahan hästi teha, siis see võtab paratamatult aega." Koostegemine võimaldab vastutust jagada.

Põhiline plaan soolokarjääriga seoses ongi praegu Kallastul lihtsalt anda muusikat välja. Teine asi on live'de tegemine. "Selle jaoks ma teen ka praegu materjali, sest tahaks juba live'sid teha. Lihtsalt ma tunnen, et seda live-materjali ei ole praegusel hetkel veel koos. Aga ma tegelen sellega pidevalt."

Samuti tahaks Kallastu saada ka muusikategemisel rohkem tuge juurde inimestelt, kes saavad seda turundada palju laiemale publikule. Sest üksi on kõike raske teha.

"See on ka suur eesmärk saada ennast kellegi tiiva alla. Aga ma ei taha liiga paljudele asjadele korraga mõelda. Album täidab mu mõtted."

Mis on hea muusika? Kallastu jaoks on see miski, mis viib sind kuhugi, paneb sind midagi tundma.

"Muusikas sa tavaliselt räägid väga isiklikest asjadest ja mul on alati tunne olnud, et kui ma puistan näiteks kellelegi südant, siis ma tunnen, et ainult sõnadega see asi, mis ma öelda tahan, sellele inimesele kohale ei jõua," kirjeldas ta.

"Aga kui sa paned selle muusikavormi, siis see hit'ib palju tugevamini. See ongi hea muusika minu jaoks."

"Nukumaja" on ERR kultuuriportaali taskuhäälinguvormis intervjuusari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes on hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.