An-Marlen laadis oma esimese singli "Jammi" aastaid tagasi Soundcloudi üles artistinime An all, aga kuna see läks ühe Saksa räppari kasutaja alla, tuli tal see keskkonnast maha võtta ja ta tundis, et see on kui märk universumi poolt, et ta ei peaks muusikat üldse tegema.

"Aga siis mu sõber ütles, et pane mõni lisanimi sinna, ja kuna Marlen ei olnud kunagi tähelepanu saanud, siis must sai An-Marlen, kes tänaseks on kasvanud ägedaks karakteriks. Ma tunnen, et ta loob kunstiliselt palju suurema platvormi, millega mängida."

An-Marlenile andis tema sõnul enesekindluse muusikat teha "Jammi" produtsent, Leedust pärit Viper. "Ma arvan, et kui poleks olnud teda, poleks mu karjäär kunagi algust saanud."

Ooperilauljast emaga peres üles kasvanuna ei soovinud ta pärast gümnaasiumi sugugi muusikaga tegeleda, kuigi leidis end siiski lõpuks Otsa-koolist. "Kui sa oled muusika keskel üles kasvanud, siis sa tunned, et see on see, mida kõik eeldavad, et sa teeksid, mis tähendab minu jaoks ka suuremat pinget. Sa tahad seda tehes olla edukas. Aga mulle tundus, et see ei ole garanteeritud."

Seepärast kandideeris tahtis ta esialgu hoopis minna õppima graafilist disaini, aga kuna jäi täpselt joone alla, otsustas, et kandideerib siiski Otsa-kooli rütmimuusika laulmise osakonda. "Ma mõtlesin, et OK, ma lähen laulan need kaks lugu, annan endast sada [protsenti] ja siis vaatan. Kui sisse saan, siis on hästi. Täna tänan jumalat, et ma sinna sisse sain, sest see oli tõesti väga oluline kogemus."

Ta tunnistas, et kõige raskem küsimus on olnud see, mida ta üldse teha tahab, sest muusikamaailm on nii suur ja žanreid on nii palju erinevaid.

"Kooli lõpuks tahtsin teha juba oma mussi. Seal oli väga kindel õppekava ja mul ei olnud oma mussiks aega. Pärast seda läksingi produktsiooni aastasesse õppesse," meenutas ta. See oli tema sõnul kõige õigem asi üldse, mis sai juhtuda.

"Seal ma sain teha ise enda mussi nullist, aga täpselt sellist, mis mulle meeldib – mis oli pärast selle kolme aasta järel, kus sa proovid erinevaid asju, mõnus lõpp-punkt. /---/ Täna, viimased pool aastat tean ma, et ma teen lõpuks sellist mussi, mis mu enda hinge kõnetab ja mulle täiega meeldib."

Ta tunnistas, et pärast produktsiooniõpet Taavi Paometsa juures läks ta elu palju lihtsamaks. "See, et sa saad aru, mis stuudios toimub ja oskad öelda, millist saundi sa ise otsid või tahad." Samas usub ta, et ta on endiselt liiga kärsitu, et olla stuudios öid ja päevi ja teha lugu selliseks, nagu ta tahab.

"Mulle meeldib asi kolme tunniga purki panna. See on lahe, et ma oskan seda teha, aga ma tahaks leida endas üles selle kannatlikkuse, et ma viitsiks istuda ja nokitseda. Ma ei oska seda lõpp-produkti veel täitsa niimoodi teha, nagu ma tahaks."

Kuigi ta ei tea produktsioonist väga palju, siis usub, et tema tulevased projektid on tänu sellele aastasele õppele kvaliteetsemad, sest ta oskab ise sõna sekka öelda. Ta leiab ka, et praegusel ajal ei ole produktsioonis enam määrav see, kui kallis on su tehnika, vaid kui palju on sul oskusi ja annet, sest tehnika ise on muutunud niivõrd kättesaadavaks.

"See on äge, kui sa tead neid asju. Kui sa oskad analüüsida, kust tulevad sinu loosse helid. Mõne jaoks see ei ole üldse vajalik. Ma olen lihtsalt ise aru saanud, et minu muusika keel ja see, mida ma ise teha tahan, on tänu sellele nii palju arenenud ja ma olen ise nii palju teadlikum, mis mulle endale meeldib."

2021. aastal lülitus An-Marlen singliga "Sinust lahti ei saa" eestikeelsele muusikale. Ta tunnistas, et kartis esialgu eesti keeles muusika kirjutamist, sest pelgas kõlada imalalt. "Inglise keeles... ükskõik, mis sa ütled, see on juba öeldud. Aga eesti keeles on sul nii suur ja ilus sõnavara, et sa pead seda oskama sättida."

Ta usub, et pärast eesti keeles muusika kirjutamist sündis päriselt saund, mis on tema oma. "Inglise keeles ma üritasin alati imiteerida. Enne tuli alati žanr, mida ma teha tahtsin ja siis üritasin sinna sisse ära mahtuda. /---/ Eesti keeles kirjutamine on andnud seda, et see jõuab rohkemate inimesteni, ja ma tahaks uskuda, et toon eesti keeles [muusikasse] mingit uut saundi."

Praeguseks on tal valmis 13-looline eestikeelne album, mis on tema enda jaoks väga tähenduslik. "Mu vanaisa alati küsis mu käest, et "miks sa eesti keeles muusikat ei tee, ma ei saa midagi aru" ja see oli mul alati südame peal, ja ma arvan, et on lahe teha muusikat emakeeles."

Muusikatööstus siin ja väljaspool on muutunud singlipõhisemaks ja ka An-Marlen on saanud oma albumiplaanile korduvalt tagasisideks soovitust seda mitte teha või kaaluda selle asemel hoopis lühialbumi ja üksikute singlite väljaandmist.

"Ma saan sellest aru, sest album on üpris kulukas ettevõtmine, arvestades, et sul on kõikidele lugudele vaja produktsiooni, mis on lõplik, ja mix'i ja master'it ja tegelikult tahad sinna ümber mingit melu."

Kuigi singlite väljaandmine on tulusam, siis võtab see album kokku ühe aasta tema elust ja on kui üks pikk lugu sellest aastast. "Seal on hästi palju armastust ja seda, et armastus läheb katki ning kogu teekond lõpuks selleni, et ma tunnen täna üle aastate, et suudan endale pakkuda õnne, mida ootasin kelleltki teiselt," kirjeldas ta.

"Kuna see album on mulle nii südamelähedane, siis ma tunnen, et ma ei saa seda jupitada ega ka mitte välja anda. See tuleb mingi hetk ikka välja, kui sellel on õige aeg."

An-Marlen on teinud ka koostööd mitmete teiste kohalike artistidega, nagu Andrei Zevakin, Reket, Heleza ja märkis, et need on olnud väga erinevad kogemused ja on kindlasti aidanud tal leida oma suunda. "Koostööde pluss on see, et sa saad kombineerida teise artisti vaibi enda omaga, mis teeb sind teadlikumaks sellest, millist mussi sa ise teed."

Enda kui artisti kujundamiseks peab An-Marlen väga oluliseks ka sotsiaalmeediat, eriti Instagrami, mille kirglik kasutaja ta on. Samas leiab ta, et tuleb leida tervislik tasakaal selle vahel, kui päris ja väljamõeldud sa seal oled.

"Ma sain kunagi tagasisidet, et ma olen liiga artist või liiga poleeritud oma Instagramis ja seal ei ole isiklikkust ja vigadega versiooni minust." Nüüd tegeleb ta sellega, et näidata ka Instagramis rohkem seda päris ennast.

An-Marlenile meeldib oma lugudes eelkõige laulda armastusest ja sellega kaasnevatest tunnetest ja emotsioonidest ning tõdes, et üks suuremaid asju, millega ta võitleb, on kirjutada lugusid ka mõnel teisel teemal.

"Samas ma olen enda peas mõelnud, et ma lihtsalt olen selline artist ja ei saa sinna midagi parata. /---/ Kui sa kirjutad enda tunnetest, siis sa vastutad selle eest 100 protsenti. Aga kui kirjutad teemadest, nagu kliima, maailm, poliitika, siis need on teemad, mille kohta inimesed saavad sõna võtta. Aga ma kindlasti teen seda [kirjutan muudest teemadest – toim], see vajab kompimist ja katsetamist."

Kuigi see ei või nii tunduda, saab armastusest kirjutada väga paljudest eri vaatenurkadest ja An-Marleni jaoks on sellest saanud omaette lõbus tegevus.

"Saad kirjutada näiteks teistest vaatenurkadest, et sa ise ei ole sellest armastusest huvitatud või et see on mega juhuslik, ühe korra armumine ... Sellel on väga palju erinevaid külgi. Ma ei pea armastuse all isegi silmas, et sul on armusuhe. Ma olen kirjutanud ka sõpruse armastusest ja oskusest olla hea partner ja mitte ainult n-ö suhte võtmes."

Ta tõdes, et on väga nostalgiline inimene ja küsib enda käest viimasel ajal sageli, et kas ta üldse oskab hetkes elada. "Ma elan hästi palju minevikus ja mõttes tulevikus. /---/ Ma arvan, et on OK mõelda nendele asjadele [minevikule – toim], aga mitte sinna kinni jääda. Ma pigem naudin praegust hetke täiega ja olen väga elevil tuleviku pärast."

Tulevikus näeb ta aina rohkem muusikat. "Ma üritasin seda balanssi väga kaua leida. Praeguses hetkes elus ma saan teha põhimõtteliselt 80 protsenti muusikat, mis on väga hästi." Olgugi et üks tema suuri unistusi on ka pereloomine, usub ta, et muusika mahub tema ellu alati ära. "Mulle pigem pakub põnevust, et mul on need minu väiksed inimesed, keda ma saan igale poole kaasa võtta ja näidata neile ägedat elu."

An-Marlen tunnistas, et teda on muusikukarjääris väga palju edasi aidanud vanemate ja sõprade aus kriitika, aga samuti peab ta artistielu juures oluliseks ka usku iseendasse, mida on vahel väga raske teha. "Esimesed neli aastat tundus mulle kogu aeg, et ma kirjutan ikka veel sahtlisse ja teen asju enda lõbuks. /---/ Aga usk iseendasse peab sul olema enne, kui sa üldse midagi hakkad tegema."

"Nukumaja" on ERRi kultuuriportaali taskuhäälinguvormis intervjuusari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes on hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.