Kuigi muusikat on Manna teinud selle nime all neli aastat, tekkis Manna kui karakter tema hinnangul alles sel aastal.

"See algas sellest, kui ma avastasin läätsed. Enne oli mul laval kuidagi ebamugav olla. Mul oli tunne, et olen lava peal liiga mina. Miski hoidis mind täiega tagasi, ja siis mõtlesin, et proovin üheks esinemiseks läätsesid. Panin silma valged läätsed ja nagu kaitseloor oleks ette tekkinud," kirjeldas ta.

Manna karakter esindab tema sõnul kõiki neid külgi, mida ta alla surub või ei saa väga näidata. "Kui ma olen laval, siis Manna võtabki selle teise osa, mida ma alla surun ja paneb selle täielikult, maksimaalselt ekstreemsusesse niimoodi, et ma saan ennast välja elada. Manna on täiega kreisi ja mulle nii meeldib see."

Kuigi Mannale viidatakse enamasti kui räpparile, ei ole ta end selleks kunagi ise pidanud. "Ma kuulasin ainult metal'it, punki, indie't ja see oli kõik. Ma ei teadnud, mis räpimaailmas toimub. Ma ei teadnud ühtegi artisti. Mitte midagi. Täiesti null. Kuulasin Soundcloudis lihtsalt paar räpilaulu ära ja tegin oma esimese loo. See täiega snowball'is ja ma mõtlesin, et OK, eks ma siis teen seda edasi."

Ta tõdes, et terve selle aja, kui ta tegi räppmuusikat, tundis ta end väga autsaiderina. See ei olnud üldse tema teema. "See oli fun eksperiment, aga nüüd on see näts jalatalla küljes. Ikka veel inimesed tulevad, näevad mind ja küsivad, et "sa oled see räppar või" ja siis ma olen lihtsalt, et "kuidas sa saad seda öelda"."

Seda, et ta enda sõnul ei teadnud üldse, mida ta teeb, oli aga räppmuusikas pigem tema tugevus ja lõpuks aitaski eristuda. "Aga juba see oli piisav erinevus, et ma olin tüdruk, kes tegi räppi."

Samas kaugenes ta räpist kiiresti, kui hakkas produtsentidega koos stuudios lugusid tegema.

"Esimene produtsent, kellega ma töötasin, oli Markus [Palo], kellega ma praegu ka teen. Markus ongi olnud ülipikalt minu partner muusikas. Meie koostöö on nii mõnus, sujuv ja hea. See on lihtsalt lihtne. Sa tead, et sa lähed stuudiosse ja kõik on hästi. /---/ Mannat ei oleks olemas, kui Markust ei oleks."

Räpilood tegi ta kõige stock'imate biitide peale, mis internetist leidis. Palo oli esimene produtsent, kes Mannale biidi saatis. "Midagi täiesti toorest peast teha on ikka palju parem kui lihtsalt mingi biit otsida kuskilt." Tollal veel Liverpoolis õppinud Palo tuli sama aasta suvel Eestisse, et hakata koos tegema Manna esimest EP-d.

Manna sõnul läks väga paljudest tema teise stuudioalbumi "I Can Do Anything If I Want To" (2021) pealkiri täiesti mööda. "Albumil on väga palju erinevaid lugusid, seal on A ja B pool. A pool on väga tume ja väga intensiivne, B pool on lihtsalt popipläust. Ma tahtsingi näidata, et kui ma tahan, siis ma võin teha ükskõik mis stiili ja teha seda hästi, sest mul on tunne, et mul on see anne olemas."

Samas tõdes ta, et väga paljud kleepusid justkui B poole külge ja järeldasid, et ta teeb nüüd popmuusikat. "Tegelikult on A pool täpselt see, kus suunas ma liikuda üritan." Praegu on avaldamist ootamas albumitäis uusi lugusid, millega on tal enda sõnul ka tunne, et nüüd on nad leidnud Markusega suuna, kuhu liikuda ja kus tal on endal ka mugav.

Uue materjali hulgast ilmub tal 26. novembril ka uus singel, mis Manna sõnul on hea segu elektroonilisest ja raskemast muusikast. "Ma ütlesin Markusele, et davai, see on järgmine lugu, sest mul on tunne, et see lugu saab olema meie breakthrough. Selle looga saame välja kastist, kus kinni oleme. See lugu on väga laetud, väga seksikas."

Kuigi ta mõistab, et edetabelid ja muusikaauhinnad on vajalikud, sest muusikatööstus ei seisaks muidu püsti, siis on ta seda enda sõnul alati vaadanud veidi viltuse pilguga. "Isegi kui mind nomineeritakse kunagi – mis ei ole asi, mida ma pikisilmi ootan – siis see ei ole mu eesmärk. Mu eesmärk on sihtida veel kõrgemale."

Ta tõdes, et Eesti on tema jaoks liiga väike ja pea nelja aastaga on ta siin ära teinud enamus asjad, mis teha annab. "Sa teed selle ringi täis mingi hetk ja sul ei ole kuskile enam minna. /---/ Ma olen mänginud ülipaljudel festivalidel, olen intervjuusid andnud suht igale ajakirjandusplatvormile, millele on võimalik intervjuud anda ... mis mul ikka muud teha on kui Eestist välja saada."

Ta usub, et edukus tuleb siis, kui sa tunned ise, et oled edukas. "Sa võid teiste silmis olla ükskõik kui edukas, aga kui sa tunned, et sul on veel kuskile minna, siis lihtsalt mine edasi. /---/ Iga asjaga on tegelikult nii, et kunagi ei ole piisavalt ja alati saab rohkem ja suuremalt."

Alternatiivskeenest ja peavoolust rääkides tõdes Manna, et tal on tunne, et ta ei kuulu väga kuskile. "Alternatiivskeene jaoks olen liiga popp ja popskeene jaoks natuke liiga alternatiivne." Ta tunnistas, et pigem ta panustab sellele, et loob skeene, kus saavad pärast teda artistid edasi areneda ja neil on koht, kuhu tulla, kus esineda ning leida oma kuulajaskond.

"Praegu, kui ma žanrit vahetan, on ilmselgelt väga palju inimesi ära kukkunud ja kui vaatad numbreid, kui paljud kuulavad mu koostöölugusid ja kui paljud mu oma muusikat, siis need numbrid on ikka väga drastiliselt erinevad."

Manna tõdes, et on perfektsionist ja stuudios iga etapiga ise väga seotud. "Viimased miksid ja masterid teeme Markusega koos. Mulle meeldib see, et mul on kontroll selle üle, kuidas see laul lõpuks kõlab. Ma näpistan kõik asjad masteris ja miksis peensusteni välja, kuni see lugu on mu jaoks perfektne."

Töö stuudios on paratamatult muutnud ka seda, kuidas Manna ise muusikat kuulab ja murrab enda sõnul kõik lood, mis ta kuulab, täiesti lahti. "Sa teed igast laulust justkui röntgenpildi ja hakkad uurima, mis seal on. /---/ See teeb muusika palju suuremaks elamuseks. Ma päriselt tahaks, et kõik saaks kas või korra elus kuulata muusikat nii nagu muusikainimesed."

Provotseerivaks artistiks Manna end ei pea, vaid leiab, et on lihtsalt häälekas asjades, millesse ta usub. "Ma loodan, et see ei muutu kunagi, sest on teemad, mille osas ma ei jää kunagi vait ja keegi ei saa mind kunagi alla suruda – õiglus, seks, inimõigused, mille alla läheb homofoobia, transfoobia, kõik foobiad, rassism, seksism."

Manna tunnistas, et elusündmused on paljuski tinginud selle, et tal tuli väga varakult suureks saada. "Täiskasvanuks saamine ei ole mu jaoks midagi uut. Ma olen kindlasti peas väga mitu aastat oma pärisvanusest ees. /---/ Väga palju asju juhtus, mis ei oleks pidanud nii noorelt juhtuma. /---/ See sakib täiega, aga ma saan hakkama."

Traumad on tema sõnul samas kindlasti olnud väga suur ja oluline loominguallikas. "Ma olen rahu teinud sellega, milline mu elu on ja on olnud. See on kõik kinni selles, kuidas sa seda ise neid asju vaatad ja päeva lõpus nendega lepid. Ma olen aru saanud, et nii oli ja nii on. Ma võin kas lasta sel endal täiesti maha peksta – või – seda ära kasutada, ja ma kasutan iseennast põhimõtteliselt ära."

"Nukumaja" on ERR kultuuriportaali taskuhäälinguvormis intervjuusari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes on hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.