Laulja-laulukirjutaja, raadiosaatejuht, turundaja, muusikaettevõtluse tudeng, lihtsalt väga suur muusikaentusiast – sellise pika rea eri ametitega kirjeldab Ellip end ise. "Tahaks veel psühholoogiat minna õppima. Aega on, elu on pikk."

Ellip osales tänavusel Eesti Laulul võistluslooga "Pretty Girl" ja kuigi ta poolfinaalist edasi ei pääsenud, ei tunne ta, et see oleks olnud mingitpidi kaotus. "See tunnustus nende poolt, kes päriselt seda rida ajavad [muusikas, muusikatööstuses – toim] on nii oluline ja soe olnud, et raske on kassida."

Tema eesmärk Eesti Laulul oli algusest peale teha sammhaaval kõik need sammud enda jaoks ideaalselt läbi.

"Esiteks teha video, siis mõelda, kuidas hakata live show'd kokku panema niimoodi, et saaksin endast välja anda kõik, mille üle saaksin ise hiljem uhke olla, kuidas sinna sekka panna veel komplekt välimusest, et kogu see asi oleks suur tervik ja läksingi sammhaaval," kirjeldas ta.

"Ma arvan, et kuni eilseni [Eesti Laulu I poolfinaal – toim] välja oli minu kõige olulisem asi see, et ma laval suudaksin anda endast nii palju kui üldse võimalik ja kui see annab edasi lükke finaali, siis see on boonus," tunnistas Ellip.

"Kogu komplekt kokku oli minu jaoks mega ülesseminek. Kui seda oleks saanud veel finaalis edasi aretada ja Eurovisionil veel kõrgemaks minna, siis see oleks olnud asendamatu kogemus, mis ei ole võrreldav millegagi."

Eesti Laulu sugused võistlused annavad Ellipile tema sõnul kinnitust, et tal on siin turul võimalik turvaliselt edasi seilata. Võistlusloo tegemisest koos produtsent Meelis Meriga rääkides sõnas ta, et demo ja lõpptulemus on suhteliselt identsed.

"Ainult vormiliselt tulid muutused ja võib-olla väikesed lisajuhatused salmi või kuhugi edasi. Aga tegelikult see lugu oli valmis ja sai mega kiirelt tehtud. Salvestusprotsessiga läks natuke aega, aga ma arvan, et saatsin demo talle viis päeva hiljem juba kõikide sõnadega meilile."

"Pretty Girl" põhineb tema sõnul väga palju nende muusikute loomingul, kellega ta ise üles kasvas.

"2000ndate vibe, mis on ilmselgelt sisse kodeeritud, sest see oli see, mida sa kuulsid kogu aeg igalt poolt. See tuleb une pealt ka, lihtsalt voolab välja. See oli see võlu, miks ta nii kiiresti toimima sai, vähemalt mu enda jaoks, ja miks kõnetas nii kiiresti ning kiiresti teostatud sai. See oli kõlaliselt kuidagi nii loomulik."

Ellip märkis, et leida sellist biiti Meri salvest, kus on miljoneid lugusid, mida ta on aja jooksul loonud, oli üldse väga üllatav. Algselt oli see üldsegi mõeldud Metsakutsu jaoks. "Aga Kutsu ei fiilind vaibi ja siis jäi ta kõrvale."

Koostöö Meriga ei ole olnud neil pikaajalise plaaniga teha album või moodustada bänd, vaid lihtsalt vaadata, äkki õnnestub midagi teha. Nüüd mõtlevad nad juba sellele, et koostööd jätkata ja proovida veel midagi koos teha.

Ellipi esimene lavakogemus jääb aega, kui ta oli kolmeaastane, raha hakkas ta teenima tüdrukutebändiga Ice Cream, mille järel tundis ta ka vajadust lavapausi järele, sest see kurnas ta vaimselt nii läbi, et korra oli vaja kõige selle seest ennast uuesti üles leida.

Rääkides sellest, mida teeb ühe inimesega lapsest saati kasvada laval ja olukorras, kus ta on seal kõigi hinnata, on Ellipi vastus lühike – tugevaks inimeseks, kes tervislikus mõttes enam ei huvitu tulevikus kellegi teise arvamusest.

"Justin Bieberi alkoholi- ja narkootikumide ületarvitamine on minu jaoks on täiesti arusaadav ja mõistetav. Lapsstaar tegelikult ei ole maailma kõige positiivsem kogemus, eriti kui see toimus sel ajal, kui meil [Ice Creamiga] toimus."

Ta meenutas, et netikommentaariumid olid Ice Creami ajal just väga lille läinud ja neid asju, mida sealt lugeda võis ta paratamatult luges, sest uudishimu oli suur. "Aga seda, mida öeldakse 10- kuni 13-aastaste ja ka nooremate kohta ... vanemad inimesed suudavad ikka teha vastikuid ja täiesti ebavajalikke kadedaid kommentaare."

Tema jaoks oli kõige raskem iseenda jaoks loogiliselt lahti seletada, mis toimub ja mida ta on valesti teinud, et inimesed kommentaariumides ja kontsertidel nõnda käituvad.

"Mina laulan, mulle meeldib see, mida ma teen, ma tulen esinema. Mõned inimesed lahkuvad kontserdilt ja tulevad tänavad, et "nii lahe, et nii tore, et teete sellist asja", ja teised viskavad sind pudeliga. See oli nii suur emotsioonide virvarr, milles oli väga raske selgust teha, eriti kui sa ei olnud veel iseendas selgust saanud."

Samas tegutsesid nad sellegipoolest edasi ja kasvasid Ellipi sõnul aja jooksul tugevamaks. "Mingitel kordadel, kui nägid, et pudel lavale tuli, siis lasid selle jalaga lihtsalt rahvasse tagasi. Läksid edasi, panid lõpuni ja tegid veel paremini ning said sellest jõudu juurde."

Aga lavapausi vajas ta sellegipoolest ja tunnistas, et talle tegi selle aja jooksu meeletult haiget, kui ükskõik kes tema ümber mainis Ice Creami, sest see meenutas talle ainult negatiivset.

"Ma ei suutnud hinnata seda, et mul oli väiksena olnud nii hea kogemus või võimalus esineda ja teenida muusika tegemise eest nii väikesena raha. Kogu mu tähelepanu oli pööratud sellele, kuidas inimesed mu põhimõtteliselt sekundiga ribadeks lahti võisid võtta."

Praegu on ta selle kogemuse eest tänulik, sest ta ei oleks enda sõnul kindlalt nii tugev inimene. "Ma sain väikesena selle kõige suurema negatiivse kogemuse kätte ja mulle tundub praegu, et kahjuks või õnneks ole kurvemaid asju, mida saab mulle öelda või mis mind mõjutaks."

Ice Cream tegutses umbes viis aastat. Ellip usub, et bänd sai otsa, sest peale tuli puberteet ja nad kasvasid bändi imagost lihtsalt välja. Mingil hetkel hakkasid nad katsetama erinevate žanritega, et proovida bändi muuta vastavalt sellele vanusele, kuhu nad olid jõudnud.

"Aga mida edasi me läksime, seda valem see katsetamine tundus. Ice Cream jäi Ice Creamiks, aga me ise tundsime, et me oleme suuremad tüdrukud – meile meeldivad poisid, rokk- ja punkmuusika ning me ei taha enam lastebändis olla. Koppa see ette ei visanud, olenemata sellest, kui negatiivne vahepeal võis olla. Esineda oli ikka lahe ja tähelepanu oli ikka lahe."

Pärast Ice Creami tegeles ta peamiselt elu elamisega, sest bänditegemise ajal ta enda sõnul suurt elu ei omanud. See aeg viis Ellipi omadega muuhulgas Hollandisse, kus ta läks tööle, aga hakkas siiski väga tugevalt tundma, et ta ei saa ilma muusikata olla.

"Ma võtsin tol ajal lahti sellise programmi nagu GarageBand. Lihtsalt hakkasin seal nokitsema ja natuke produtseerimisega tegelema. Ma kirjutasin mussi suhteliselt algsel tasemel, mul on praegu ka need demod alles, mida ma seal tegin. Neid on ülimõnus kuulata, sest nad on kuidagi hästi siirad ja tulevad hästi siirast kohast."

Üks hetk hakkas ta kirjutama Tallinna lokaalidele pakkumisega, et kui neil on mingitel õhtutel vaja, siis ta väga hea meelega teeks neile muusikat. Sealt hakkas ta kasvatama omale hulka erinevaid kohti, kus esineda.

"Kuskilt küsiti, et äkki sul on bändi ka võtta ja kuidagi maagilisel viisil jooksin klubi Studios kokku Siim Avangoga, kes on üks mu parimatest sõpradest ja praegu läbi kõikide projektide mu elus olnud mu bassimees," rääkis Ellip.

"Läbi tema saime kokku ka ühe bändipundikese, kellega teeme keikka-esinemisi – pulmi ja selliseid üritusi – juba kuskil kümme aastat. Kuidagi naljakal kombel hakkas lokaalides esinemine tootma mulle nii palju esinemisi kogu aeg peale, et üks hetk ma ainult sellest elatusingi."

Ta tunnistas, et kuigi lokaalides Amy Winehouse'i ja Erykah Badu cover'itega esinemine oli mõnes mõttes liinitöö, oli see ka loominguliselt vähem kohuserikas.

"Sul oli muusika, mis juba toimis, mis inimestele meeldis, sul oli võimalus seda natuke enda järgi mugandada ja samas saada esinemiskogemus. Sest kui ma Hollandist 2014 tagasi tulin, siis mul oli ikkagi väga hirmus teha seda sammu, et tagasi lavale minna," tunnistas Ellip.

Ta usub, et sabin negatiivsest kogemusest, mis enne oli saadud, oli tekitanud temas lavahirmu, kartuse ja ebakindluse, mille ületamine nõudis aastaid. "Ma arvan, et ma ei olekski saanud seda oma muusikaga teha, sest siis ma oleks olnud veel haavatavam."

Esimese pärissingli, artistinime Pilleriin alt, andis ta välja koos Joosep Järvesaare ehk Jozelsiga – see oli trummi ja bassi lugu "Rain", misjärel hakkasid tema vastu huvi tundma ka teised produtsendid.

"Siis see hakkaski minu jaoks täpselt õigesti ja väga aeglaselt kasvama. Nüüdseks olen selles kohas, kus ma võin seista laval, laulda kas enda laulu, kellegi teise laulu, üldse mitte midagi laulda ja lihtsalt seista seal liikumatult tunde ning mitte tunda piinlikkust."

2021. aastal ilmunud singel "Square One" oli enne Eesti Laulu võistluslugu tema seni edukaim lugu, mis oli ka otsast lõpuni tema enda produtseeritud.

"Nüüd on sellega seoses tulnud uued sihid ja tahaks veel paremini teha ja võib-olla kunagi jõuda sinna, et produtseeridagi ise oma mussi. Miks ma produtseerima üldse hakkasin – väga keeruline oli produtsentide või nende leidmine, kellega koos muusikat teha, sest ma olingi cover-muusik ega olnud ise oma muusikat teinud, aga sisimas tahtmine oli," kirjeldas ta.

"Aga ma ei olnud selles seltskonnas veel täielikult sees. /.../ Ma olingi skeenest väljas. /---/ Mul viskas see kopa ette, et ma istun siin, tahan mussi teha ja ma ei saa, sest mul ei ole mingit asja, et mida ma passin siis, hakkan siis tegelema. Üritasingi luua endale lollakaid, ebamääraseid ja -andekaid taustasid, et mul oleks vähemalt võimalus luua."

Ta märkis, et tal ei ole elus mitte kunagi elus mitte midagi kätte kingitud. "Nii haige klišee, aga see on tõsi – kui sa ei vannu alla nendele negatiivsetele asjadele, mis su elus on juhtunud ja sa otsid ikka võimalusi, et tegeleda – teed ja feilid, teed veel ja feilid veel ning ikka ei anna alla –, siis lõpuks hakkavad mingid tulemused kuskilt kuradi kohast ikka tagasi tulema."

Ellipil läks väga palju aega, et leida see žanr või muusika, millega ta tegeleda tahab. "Ma arvan, et see juhtuski alles selle Eesti Laulu lauluga. Ma sain aru, mis on minu teema. Need kõige klaarimad vastused on alati sul kogu aeg näo ees seisnud. See muusika, millega sa oled üles kasvanud, mida sa tunned, mis sust loomulikult välja tuleb ... oleks võinud juba aastaid tagasi sellele otsa vaadata."

Ta katsetas palju, tal ei olnud konkreetset suunda, aga samas mitte ka pinget. "Ma olen teinud alati muusika kõrvalt ka mingit teist asja. Ma olen usaldanud protsessi ja olen üldse suhtumisega, et tuleb, mis tulema peab ja tuleb sel ajal, kui ta tulema peab."

Ta tunneb, et muusikas ei ole vaja protsessi kiirustada, vaid minnagi ja võttagi aega ning nautida seda, mis vahepeal teed. Teed suvalisi asju, teed põnevamaid asju ja kõik asjad lihtsalt panevad su kokku tükkidest, kes sa päriselt olema pead."

Ellip on muusikast praegu huvitatud nii laialt, et ta ei kujutakski praegu ette, et ta ainult muusikaga tahaks tegeleda. "Ma tahaks, et mul oleks lisa veel juures, sest mulle tundub, et nii palju on õppida ja ma olen räigelt õpihimuline."

"Pretty Girliga" tekkis tal tõsine heureka-moment ja sai aru, et see on totaalselt see, mida ta praegu tegema peab.

"See tuli haamrina vastu, et vau, nüüd ma kuidagi tean, kes ma olen. See andis identiteedile uue dimensiooni ka. See eklektilisus [tema enda muusikas – toim] tuli sellest ka, et ise olid ka veidi pilla-palla – tegidki seda ja tegid teist ning ei huvitunudki. Tegidki kõiki asju, ei olnudki ühe kindla suunitluse ja sihi poole töötamas."

Praegu on ta veendunud, et muusika on tema jaoks ainus toitev eluvaldkond. "Ma tean, et ma tahan alati laulda, esineda ja areneda selles kõiges kogu aeg lõpuni välja ja teada saada muusikaäri ja -valdkonna erinevates külgedest. Ma lähen lõpuni välja. Vaatab, kuhu see kulgemine viib," kirjeldas Ellip.

Kiirustada ta ei kavatse, sest ta teab, et see kestab elu läbi. "Mul ei ole põhjust hakata praegu finišisse spurtima, sest finiš tuleb siis, kui ma mulda lähen. Senikaua on mul võimalus nautida protsessi ja teha kõike lõbusat, mida mul on võimalik teha ja milleks ma olen võimeline, koos inimestega, kes tahavad minuga koos seda teha ja ise ka selles areneda," usub Ellip.

"Elu on pikk. Sul on võimalik seda teha nii kaua kui võimalik ja see idealiseerimine, et sa oled 26. eluaastaks tippvormis ja karjääri kõige paremas kohas. Miks on vaja teha seda? Mida sa siis 30ndates teed? 40ndates? Ajaks selle pikema aja peale laiali ja naudiks kõike sellest. Iga väikest detaili, mis võimalik."

"Nukumaja" on ERR kultuuriportaali taskuhäälinguvormis intervjuusari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes on hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.