Rahel: kui tunnen, et hakkan end liiga tõsiselt võtma, panen endale kujundlikult slap'i näkku

Foto: Ken Mürk / ERR

ERR kultuuriportaali intervjuude sarjas "Nukumaja", mille avas eelmisel nädalal Ivi, oli teises saates külas muusik Rahel Ollisaar ehk Rahel, kes tunnistas, et kuigi ise muusika kirjutamine tekitas temas kartust, teadis ta, et tahab selleni kord jõuda. Muusikas püüab ta leida head tasakaalu tõsise ja nalja vahel – kui ta tunneb, et hakkab end liiga tõsiselt võtma, paneb ta "endale kujundlikult slap'i näkku".

Muusikukarjäär on olnud Raheli jaoks lapsest saati loomulik suund ja sai klassikale kohaselt alguse lasteaias.

"Mul oli üks lasteaiakaaslane, kellega me olime alati need priviligeeritud, kes ei pidanud magama, vaid said vahepeal minna lauluvõistlustele. Ja siis me käisime kahekesi Joannaga – kord tuli üks esimeseks, kord tuli teine esimeseks."

Ta tunnistas, et selles teekonnas pole kunagi olnud liiga palju teadlikkust või ratsionaalset otsustamist, vaid ta on alati läinud tunde järgi. Gümnaasiumis tekkis tal omamoodi sisemine protest, ja tundis, et igal pool, kus ta oli – WAF laulukool, Otsa-kool – otsis ta iseennast.

"Et igal pool, kus ma olin, ma veits vaatlen. Ma võtan, mis mulle meeldib ja see, mis ei meeldi, sellesse ma ei panusta. Samas olin ikkagi korralik ja tegin lõpuni ja tagantjärele olen selle eest endale väga tänulik."

Kuna tal olid indie-muusikutest head sõbrad, siis tuli akadeemilisuse osas kaasa ka suhtumine, et kunst ja kool ei käi justkui väga hästi kokku, et koolis kunsti õppimine tahub sind väga ära või paneb mingisse raami.

See oli hoiak, mida ta hoidis enda sõnul kogu aeg kuskil kuklas. "Püüdsin Otsa-koolis õppides võtta sealt kõik hea, laskmata end artistina liigselt kooli nägu vormida."

Rahel otsustaski, et tema teeb kooli läbi selliselt, et ei lase end sellel kuidagi muuta või häirida.

"Kui ma poleks sinna läinud, siis jällegi ... parimad sõbrad leidsin sealt koolist ja ülihead ajad. Muidugi sa pead teadma, kes sa oled. Seda sa pead kogu aeg paralleelselt avastama. Kui sa seda ei tee, siis ütleb keegi teine sulle, kes sa oled."

Ta tõdes, et ennast leidis ta muusikuna ansambli Rake aegu. Rahel kuulus kunagi ka ansamblisse Ouu, ja kuigi need olid lõbusad ajad, sai ta aru, et ta ei oska Ouu kontekstis väga luua.

"Mulle väga meeldis seal olla. Ma tegin seal oma osa. Kuna Hyrr [Innokent Vainola] ja Tiit [Liblik] kirjutavad seal, siis nad arvestasid kirjutades järjest rohkem mulle partiid sisse, aga psühhedeelse suunaga indie – ma kuulasin seda küll ja mulle meeldib see ka, aga ma ei osanud seda kirjutada."

Ouu poisid aitasid Rahelil teda paljuski loominguliselt lahti murda küll, tunnistas ta.

"Ma mäletan, et sel hetkel, kui ma seal olin, olin ma loominguliselt veel täiesti roheline. Ma tol hetkel mõtlesin, et see tundub nii hirmus, aga ma kindlasti tahan seda teha ja sellise vabaduseni jõuda, et ma väljendan end ise läbi muusika ja lüürika."

Rahel tõdes, et seda soovi poisid ilmselt nägid ja ühel hetkel Hyrr tuligi tema juurde uue demoga, mis viimase sõnutsi ei olnud Ouu lugu, vaid midagi uut. "See oli esimest korda, kui mingi instrumentaal avas minus selle külje. Et see tuli minust loomulikult välja, nii lüürika kui meloodia."

Pärast seda tekkis aga temas kibelus, et ta tahaks iseenda n-ö täiesti kätte saada.

"Hyrriga toimis meie koostöö väga hästi. Me kindlasti mõjutasime üksteist selle bändi kontekstis teatud suundades. Aga ma tahtsin ka projekti, kus ma ei pea mitte kellegagi saundi mõttes kompromisse leidma. Kui sa hakkad lauljaks pürgima, siis sa tegelikult tahad mingil hetkel sooloprojekti, mis on sada protsenti sinu asi."

Ta kinnitas, et Raheli-projekt on nüüd sada protsenti tema saund ja helikeel.

Rahel, kelle lugusid on produtseerinud nii Frederik Küüts, Ivo Leesar kui ka Jonas Kaarnamets, on tegelikult Taavi Paometsa käe all ka ise produtseerimist õppinud ning märkis, et püüab produtseerimises ka ise aina enam sõna sekka öelda.

"Mingisugune skill set on mul olemas, et ma suudan oma idee juba üsna kaugele viia, ära vormistada."

Rahel liikus aasta alguses Warneri alaharu plaadifirma Smuuv alla ja tunnistas, et ta tõesti tunneb, et koormat on tema enda õlult sellega vähemaks võetud.

"Tegelikult on ikka väga mõnus, kui ülesanded on inimeste vahel laiali jaotatud. Kas või turundus – kui keegi tegeleb sellega ja see on fookuses, siis on asjal rohkem potentsiaali levida kaugemale. Reliise ja informatsiooni on väga palju ja oht mattuda – vahet ei ole, kui lahe või hea lugu sul on – on seal olemas."

Samas tuleb arvestada sellega, et plaadifirma räägib ka kogu protsessis kaasa, kuigi Rahel leiab, et heas toimivas koostöös peaks asi käima nii, et kui ta tahab midagi välja anda, siis teeb plaadifirma selle tema jaoks võimalikuks.

"Selles mõttes peab seal ise artistina ise hoidma ka kõva rusikat. Ma täiesti mõistan seda poolt ka, et plaadifirma eesmärk on tulemusi saavutada, sest me kõik näeme, kuidas see maailm toimib. See ongi trial and error, et hüpatakse kõhutunde pealt koos vette ja seepärast ei tehtagi tohutu pikki lepinguid ja võetakse esialgu paar lugu."

Ta usub, et Smuuviga on nad üsna samal lainel. "Meil on olnud ainult kaks reliisi, nii et praegu ei oska veel sada protsenti öelda, aga mulle tundub küll, et me saame ühtemoodi aru sellest, millal lugu toimib ja millal ei toimi. Me otsime sama asja."

Enne kui ta Smuuvi alla läks, oli täispika albumi tegemine üks tema kindlaid plaane, aga ta tõdes, et plaadifirmad ei taha miskipärast seda sõnapaari väga kuulda.

"See ei ole praegu superpopulaarne otsus." Singli alla kulub väga palju vähem töötunde ja suures plaanis saavutad sa justkui sama suure laine, selgitas ta. "Ühel puhul on asja all aasta või aastaid töid, teisel juhul suudad sa selle singli viia kuu ajaga alguspunktist lõpuni. Mõni lühemaltki."

Ta usub, et õige aeg album teha on siis, kui ta ise ka näeb seda tervikkontseptsiooni. "Ei ole mõtet hakata enne midagi lihtsalt seepärast kokku klopsima, et oleks täispikk album. Albumi idee võiks olla, et sul on mingi kontseptuaalne tervik."

Rahel tegutseb aktiivselt ka kollektiivis Dawhy Not koos Inga ja Eleryn Tiiduga, mida ta ise nimetab möllukooseisuks. Sõbranna pulmaks kokku pandud kooseisus puhul ei ole omaloominguga midagi pistmist – see on puhas peomuusika bänd.

"See on lihtsalt kõige toredam viis üldse raha teenida. Ma ei taha jätta muljet, et see on super kerge. Selleks, et teha seda tööd, pead sa ikkagi hoidma end kogu aeg vormis. See, et see on lõbus, ei tähenda, et me ei pingutaks. Kindlasti on see see meie jaoks ka auru väljalaskmise koht."

Soolokarjääri puhul otsib ta ka head tasakaalu enese tõsiseltvõtmise ja nalja vahel.

"Mulle väga meeldib nalja teha ja meeldib, kui nalja saab. Ma proovin seda mitte võtta liiga tõsiselt. Kui ma tunnen, et ma hakkan seda liiga tõsiselt võtma, siis panen endale kujundlikult slap'i näkku."

Kui end liiga tõsiselt võtta, siis see kumab läbi ja muutub omaette naljakaks, tunnistas ta.

Rääkides valdkondadest, kus tal on enda suhtes kõrged nõudmised, märkis Rahel, et esimene neist on kohalolek. "Kui ma seda kätte ei saa, siis ma olen enda peale nii kuri. Kui miski tuleb minu ja kogemuse vahele, viib sind sellest kogemusest eemale, siis see on midagi, millest jääb pärast paha tunne."

Teine asi on vokaalne sooritus.

"See on küll negatiivne kõrvalnäht, mis on koolist kaasa tulnud. Sa oled teiste lauljatega seal ninapidi koos, ja kuigi õhkkond on sõbralik ja toetav, siis sa ikka veits võrdled end teistega. Mida vanemaks saad seda vähem ja seda rohkem saad aru, et see on kõige mõttetum asi, mida teha. Aga sa oled ikkagi lihtsalt inimene."

Ta tunnistas, et kui olla enda suhtes väga kriitline, siis lõpuks hakkab see pärssima ka sooritust. "See on huvitav mentaalne mäng, et mida rohkem sa ennast analüüsid, mida kriitilisem sa teatud aspektides oled, siis seda vähem see kõik välja tuleb."

Rahel on veendunud, et tal on Eesti muusikaturul ruumi, kuhu areneda, kuid on lihtsalt ise olnud oma tegemistega liiga aeglane. "Ma tahaks seda tempot tõsta. Väga palju muusikat on praegu välja panemata ja lõpuni viimata. Ma tahaks väga palju sellest muusikast, mis on pooleli, välja panna."

Ta usub, et tema puhul on õnne ja juhuse ning töö vahekorras suurem kaal olnud tööl, kuigi seda võiks ta enda hinnangul teha rohkem. Samas ei leia ta, et töö peaks olema raske. Töö võib olla tema sõnul ka kerge ja lõbus.

"Miks peab töö olema kannatus? Ma teen iseendale praegu soovi, et ma tahan end rohkem panna olukorda, kus mul on mõnus loomisaeg – kerge, hea, inspireeriv."

"Nukumaja" on ERR kultuuriportaali taskuhäälingu vormis intervjuude sari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: