Kuigi Eleryn nimetab end eelkõige lauljaks, ei tee ta vahet tiitlitel, kas ta on laulja, muusik või artist – ta on need kõik. "Valin olenevalt päevast, mis ma ütlen."

Ta tunnistas, et neid kordi, kus esinemine sassi läheb, on palju olnud, aga ta on püüdnud võtta seda suhtumisega, et see oli see üks kord ja siit tuleb edasi liikuda. "Ei saa kinni jääda sellesse, sest see muutus mul üks hetk nii haiglaseks," tunnistas ta.

"Need hetked, kus ma mossitan, olen pahane ja nii pettunud, on pigem need, kus ma tunnen, et olen iseennast alt vedanud ja sooritus ei ole tulnud nii hästi välja. Vot siis ma võin päevi voodis veeta ja nutta," jätkas ta.

"Mäletan, et kui mul oli esinemine ära, siis ma ei rääkinud mitte kellegagi pärast esinemist. Lasin videoid teha või keegi oli teinud ja ma läksin istusin vetsu ning kuulasin värisedes selle terve [esinemise] ära ja kui see oli okei, siis ma mõtlesin, et tegelikult oli üli fine, ja kui ei olnud, siis ma olin ikkagi selline, et ... noh, ei olnud väga lõbus."

Kuigi enda selliselt analüüsimine on ebamugav, on ta seda alati teinud. Mugavamaks see ajaga ka kuidagi ei lähe, samas pakub see iga kord ka põnevust, sest annab võimaluse areneda. "Seda on ka olnud, et ma vaatan ja olen, et "tubli, said hakkama". Ülioluline on tunnustada ka, kui läheb hästi. Päriselt."

Ta ei oska näppu peale panna hetkele, mil temas tekkis kirg muusika vastu, küll aga märkis ta, et läks muusikaga ilmselt lihtsalt oma neli aastat vanema õe jälgedes, kes õppis klaverit. Samas ei olnud tema enda kirg kunagi klaver.

"Muusika oli üleüldiselt nii peres ja ma mäletan, et kui olin esimeses klassis, siis käisime õele poest noodivihikuid ostmas ja ma olin nii hirmul ja ütlesin, et mulle ei osta seda noodivihikut, sest ma nägin, kuidas mu õde kodus nuttis klaverit mängides."

Aga kui jõudis kätte kolmas klass, läks Eleryn ja ütles vanematele ise, et tahab muusikakooli minna. "Ma ei mäleta seda, aga nad on öelnud, et nii oli. /---/ Ju siis olin valmis."

Ta tõdes, et tal on elus kõik asjad olnud kuidagi nii, et ta üks hetk tunneb millegi suhtes lihtsalt väga tugevalt sisetunnet. "See on nii naljakas. Kuidagi teistmoodi drive tekib sisse, et "aa, ma pean seda tegema" ja selle järgi ma tavaliselt saan aru, mida ma pean tegema."

Kuigi muusikakoolis laulis ta kogu aeg, läks ta 4. klassis oma esimese lauluõpetaja juurde päriselt ideega, et tahaks nüüd minna lauluvõistlusele ja vajab, et keegi talle vajaliku laulu selgeks õpetaks, selmet et ta üksi selle selgeks õpiks.

"Ta oli väga hea. Me tehnikat ei teinud üldse. Aga ta õpetas, kuidas loosse sisse elada, kuidas sõnumit väljendada ja millele rõhku pöörata. Kui ma olen nüüd täiskasvanueas paar korda ikkagi lastele tunde andnud, siis need asjad, mida tema õpetas mulle, on asjad, mida ma hästi silmas pean."

Näiteks diktsioon, mis on eriti oluline just laste lauluvõistlustel, tõi ta välja. Oluline on ka rääkida välja, millest lugu räägib. "Samuti kindlasti dünaamika, et esimene salm on hästi vaikne, teine on keskmine ja kolmandas lajatad. Emotsiooniga mängimine."

Viljandi on hästi hea keskkond, kus tutvuda muusikaga, seda õppida ja sellega ka tegeleda ning saada praktikat, usub Eleryn.

"Arvestades seda, et see on väike koht, siis oli nii palju võimalusi näiteks suure orkestri ees laulda. 100-liikmeline orkester ja sa saad seal ees solistina laulda. Selliseid võimalusi ei ole väga palju, vähemalt kui ma olen siin Inga või Raheliga rääkinud."

Viljandist liikus ta üks hetk Tallinnasse Otsa-kooli. Ootustest ja unistustest rääkides tunnistas ta, et ei uskunud mitte kunagi, et temast saab päriselt laulja. "Ma tegin selleks igapäevaselt kogu aeg midagi, et saaks, aga tegelikult sisimas ei uskunud."

Ta selgitas, et see oli ehk nii seepärast, et kui ta käis vabariiklikel lauluvõistlustel, tuli sealt alati pigem keskpärane tulemus, nii umbes 6. koht. "Ja miks mul ei teki seda pettumust ja miks ma hindan iga võitu – mulle tundus, et see ongi normaalne. Mul ei olnud seda, et ma oleks alati vabariigis esimene ja kui nüüd jään teiseks, siis olen hästi pettunud ja pahane."

Aga ta käis neil võistlustel siiski ja tegi kogu aeg tööd. Kogu aeg tööd, et õppida ja paremaks saada. Aga gümnaasiumi lõpus tekkis tal tunne, et ta ei lähe laulmist õppima, sest sellega pole midagi teha.

"Kogu aeg peab harjutama ja siis lõpuks ikkagi kuhugi ei jõua – umbes selline tunne. Ja siis veel see, et siis ma pean vaene ka olema, sest kõik muusikud on ju täiesti vaesed. Kuskil kuulsin, et muusikud on vaesed ja siis mõtlesin, et nii ongi."

Nende mõtete pealt tegigi ta katsed hoopis Tallinna Tehnikaülikooli ärindusse ja logistikasse, kuigi läks viimasel päeval õpetaja survel ka lõpuks Otsa-kooli katsetele.

"Mul tekkis see challenge'i tunne, et ma tahan lihtsalt proovida. Ma tahan lihtsalt teada, kas ma saaksin sisse, et siis see otsustab ka selle eest. Kui ma olin sisse saanud, siis sisetunne jällegi ütles, et kui sa praegu ei lähe, siis ilmselt ei lähe mitte kunagi ja sa ei tegelegi mitte kunagi sellisel määral muusikaga. Ja nii oligi. Läksin ja see jäigi ainukeseks ja ma ei läinud ärindusse ega logistikasse. Mind üldse ei huvitanud."

Otsa-koolis veetis ta kolm oma elu kõige lahedamat aastat, tunnistas ta. "See oli kõige suurem muutus mu elus. Ma tulin Viljandist, väikelinna tüdruk, mitte midagi ei teadnud, nii põnev, kõik uued inimesed. Alustades juba sellest, kui palju ma ise tundsin, et ma Otsa-kooli ajal arenesin ... Viljandis me tõesti ei õppinud tehnikale tähelepanu pöörama nii palju, aga Tallinnas on just need võimalused."

Konkurentsi ta oma Otsa-koolis oleku ajal ei tajunud, sellest ajast on pärit ka tema parimad sõbrannad. Tänu Otsa-koolile muutus ka ta arusaam muusika rollist ja ta sai aru, et kõik on su enda kätes, kui palju sa muusikuna teenid.

"Nii palju kui oled nõus tööd tegema ja vaeva nägema, nii palju saad ka tagasi. Tegelikult ei ole ilmselt seda, et muusikud on vaesed, vaid vastupidi, sul on võimalus veel rohkem teenida kui palgatööl, kus on fikseeritud summa."

Esimene töö, mis Tiidul päriselt lauljana oli, oli laevas. "Ma mäletan, kui palju ma harjutasin ja vaeva nägin, sest need olid päris keerulised lood, mida seal teha. Ma polnud selliseid lugusid laulnud. Lady Gaga, Rihanna, Christina Aguilera," meenutas ta.

Varem oli ta esinenud lugudega, mis mingil määral jätsid ta mugavustsooni, sest sobisid tema häälele. Aga laevas töötades olid lood ette antud ja need tuli lihtsalt ära teha. "See tekitas põneva challenge'i tunde, ja see oli hea koht, kus igapäevaselt harjutada."

Rääkides sellest, kuidas ta lahendas enda jaoks küsimuse, kas teha muusikaga kunsti või minna ja laulda iga pool, märkis ta, et tal seda küsimust tol hetkel ei olnud, aga oleks olnud ehk olukorras, kus ta oleks kindlalt teadnud, mida ta teha tahab.

"Ma teadsin, et ma tahan laulda ja kui mul oli kuskil võimalus laulda, siis ma lihtsalt laulsin. Sain hästi palju kogemusi lihtsalt juurde. Esinemiskogemust keikkade näol, lavakogemust teles. Ma vist võtsingi lihtsalt nii, et tahan harjutada ja ennast väljendada."

Aga nüüd mõtleb ta juba sagedamini, kas võtab vastu ühe või teise pakkumise, sest teab võrreldes varasema ajaga nüüd paremini, mida ta teha tahab. "Ma ei teadnud üldse seda suunda, kuhu ma minna tahan või kuhu ma peaksin minema. Ma ei tundnud enda häältki ega teadnud üldse mis saab."

Kui ta peaks kirjeldama praegu oma muusikalist suunda, siis oleks see popmuusika väikese twist'i või särtsuga. "Võib-olla on see ainult minu jaoks särts. Võib-olla kellegi teise jaoks ei ole särts."

Singleid on Tiidul praeguseks ilmunud kolme aastaga viis. Eelmine aasta jättis ta Eesti muusika üldse täiesti tühjade kätega. "Mul oli eraelus väga keeruline aasta ja lihtsalt kogu aeg lükkasin seda edasi. Mõtlesin, et ma ei ole üldse valmis. Ma tundsin, et ma ei taha. Ma tegin keikkasid, olin kogu aeg muusikas ikka, aga nii palju aega läks eraelu peale ja siis jäi lugude väljaandmine ning kirjutamine kuidagi unarusse."

Aasta teises pooles aga sai ta oma jõu tagasi ja hakkas lugusid kirjutama. Laulude kirjutamise protsess on samas olnud tema jaoks alati keeruline.

"Ma olen olnud hästi kinnine ja ei ole julgenud kunagi midagi stuudioruumis välja öelda. Ma mäletan, et pidin 9-aastaselt kirjutama ühe loo emast ja nutsin klaveri taga, et mul ei tule see välja, ma ei saa sellega hakkama, mul ei tule mitte ühtegi [lugu] ... tegelikult tuli jumala normaalne lugu!"

Kuigi liigne enesekriitilisus lööb praegugi aeg-ajalt välja, siis on ta endaga praeguseks teinud piisavalt tööd, et ei analüüsi end enam kogu aeg, vaid laseb muusikat kirjutades kõik välja, mis sees on, sest ainult nii saabki midagi head välja tulla.

"Ma ise panen endale hinnangu, et see on halb. Keegi teine praegu ei ütle, et see on halb, et miks ma arvan, et kõik, mis ma välja ütlen, ei ole maailmatasemel? /---/ See suht kindlalt ei ole maailmatasemel, lihtsalt lõpuks tuleb see kuidagi välja puistata."

Praeguseks on ta jõudnud sinna, kus ta erinevalt algusaegadest kirjutab enamuse ajast lugusid üksi klaveri taga. See hakkas juhtuma eelmine aasta. Neisse lugudesse on pandud asjad, nagu valu ja armastus ning emotsioonid, mida ta varem ei olnud tundnud, aga mida ta tundis nüüd väga tugevalt.

"Lahkumineku valu. Sellist asja ma ei olnud varem kogenud. /---/ See oli ikkagi rõve. Aga samal ajal nii õigest kohast. Kui ma kuulan praegu ka neid lugusid, mis tol hetkel said kirjutatud, siis ma tunnen nende lugudega nii teistmoodi seost," tunnistas ta.

"See ei ole lihtsalt see produkt, et ma läksin stuudiosse ja täna oli vaja kirjutada üks lugu või et täna on laulukirjutajate laager, homme-ülehomme ka, meil on vaja need poplood ära teha, mis raadiosse lähevad, vaid need on minu jaoks nii teistmoodi lood."

Praegu ongi ta võtnud endale eesmärgi kirjutada kogu aeg. Igal võimalusel istuda klaveri taha ja kirjutada ning saada rütm sisse. Kuna tal on alati olnud hästi suur kirjutamisblokk ja muusika kirjutamine pole talle tema sõnul ka omane olnud, tunneb ta, et iga võimalus klaveri taga tuleb ära kasutada.

"Tuletan endale kogu aeg seda meelde ja olen selle teinud igapäevaelu osaks ning olen võtnud [omaks] ka selle, et ma ei taha, et väga palju aega läheks mööda enne, kui ma need lood välja annan ehk tegelikult tahakski albumit teha, ja see ongi praegu plaan."

Praegu on ta selle protsessiga enda sõnul veel väga alguses. "Lugusid on, valikut on. Peab veel juurde kirjutama, aga nad on ikka enamasti sellises faasis, et mina olen salvestanud need oma telefoni, mängin klaverit ja need on inglise keeles."

Kuna ta teeb muusikat inglise keeles, siis tuleb tal need kõik pöörata ka veel eesti keelde. "Ma ei saa kohe kirjutada eesti keeles. Ma ei oska. See võtab mult selle vaibi ära. Kohe. Sekundiga. Eesti keeles peab väga valima sõnu, et see sinna sobiks, sest eesti keel on inimestel nii silme ees."

Ta tunnistas, et inglise keeles saab öelda mõtted ausalt välja, aga seal on teatud filter vahel. "Mingid lood on sellised, et ole õiget vaibi sellele loole ja sellepärast on inglise keeles alguses lihtsam kirjutada, sest sa saad selle mõtte välja öelda. See protsess on kiirem, sul ei teki poole pealt seda, et "ah ma ei viitsi sellega enam tegeleda, sest mul ei tule need eestikeelsed sõnad enam välja"."

Ta usub, et Eestis on mõistlik teha eestikeelset muusikat. "Ma ei tea, kas lihtne on õige sõna, aga võimalus Eestis [kuhugi] jõuda on suurem. See läheb eestlastele korda. Mul ei ole neid plaane, et ma tahaks välismaale minna. Mulle meeldib täiega siin, Eestis töötada ja siin on tegelikult nii palju eesmärke, mida saavutada."

Näiteks tahaks ta osaleda Eesti Laulul, saada suuri esinemisi bändiga ja astuda üles mõnel festivalil.

Rääkides sellest, miks ta välismaale ei tüki, siis tunnistas ta, et ta ei lähe ju Ariana Grandega võistlema. "Ma olen realist. Ma saan aru, et see ei ole see case praegu. Ma ei näe, et mind hullult drive'iks seda tegema. Ma tahan kõigepealt siin kuhugi jõuda ja areneda."

Samas ei taha ta, et see kõlaks nii, et ta ongi nüüd ainult Eestis ja siia jääb. "Mitte kunagi ei tea, kindlasti oleks see väga äge kogemus. Aga see ei ole minu prioriteet. /---/ Kindlasti oleks äge Positivusel kunagi esineda. Aga ma teeksin seda ikkagi eesti keeles, et tutvustada seda muusikat, mida me siin eesti keeles teeme."

Oma muusika sõnumite selgitamisest rääkides tunnistas ta, et on live'del üsna läbipaistev. Ta ei räägi detailselt, aga räägib hea meelega, sest on kindel, et veel kümme inimest sealsamas saalis on olnud täpselt samas olukorras.

"Tegelikult on see vajalik, et inimesed saaksid samastuda ehk ma arvan, et need jäävad kontsertidele. Mulle meeldivad täiega intiimsed akustilised kontserdid. See on minu teema. Mulle nii meeldib, kui on vähe inimesi ja ma saan nendega vahetult suhelda, koos naerda ... Tõesti, sellised kontserdid on mu lemmikud."

Ta tunnistas, et ka väiksena laval esinedes meeldis talle inimestele publikus silma vaadata. "Mulle meeldis nende inimestega läbi pilgu suhelda ja neile laulda. Mulle meeldib see emotsioon ja ma näen ka, et neis tekib läbi selle see emotsioon veel rohkem kui et sa lihtsalt vaatad lakke või oled kuidagi hästi eemal."

2019. aastal osales Eleryn saates "Su nägu kõlab varsti tuttavalt", kuigi tal oli väiksest peale tunne, et tema kuhugi saatesse kunagi ei lähe, sest ei ole selleks piisavalt hea ja saab muudmoodi hakkama.

"Ma ei tea, kuidas muudmoodi, kui tele on tegelikult see koht, kus kõik inimesed saavad sind tundma. Sealt saab tegelikult sinu fännibaas kasvada. Sealt tulevad kuulamised. Sealt saab tekkida üldse mõte, et "aa, ta on lahe" või "ta on lahe laulja", "tal on lahedad lood". Ehk tegelikult see oli ülivajalik ja ma olen ülitänulik iseendale, et ma sinna läksin."

Ta on ülitänulik ka Maikenile, kes ta tegelikult viimasel hetkel saate rollikatsetele üldse kutsus.

"Ma mäletan, et ma olin maal üksi, istusin aiatoolikese peal ja selline aeg oli ka, et ma täpselt ei teadnud, mida ma teen ka praegu – ma teen keikka'sid, olin siis 2 Quick Startis, et tegelikult on rahaliselt okei, aga hing ei ole üldse rahul. Et tahaks edasi liikuda, teha midagi põnevat ja siis mõtlesin, et davai, hakkasin seal aiamaal katsetama ja proovima, erinevaid hääli järgi tegema," meenutas ta.

"Mõtlesin, et see on lihtsalt nii naeruväärne ja lähen teen oma margi seal täiesti täis. See on nii naljakas formaat ka, et sa lähed kedagi jäljendama ja see casting oligi naljakas. Ma olin oma riietes ja pidin järsku olema teine inimene. Ma pole kunagi näidelnud ka, ma ei osanud seda niimoodi. Aga ju siis oskasin."

Seda saadet peab ta ka murdepunktiks oma muusikukarjääri teekonnal. Ta tunnistas, et kuigi mõned tõsielusarjad on sellised, kuhu ta ise kindlasti ei läheks, kus ei ole võimalik oma annet ja oskust näidata, siis kui inimene läheb ja näitleb kuskil või näitab oma oskust laulmise näol nagu Superstaari-saates, on see geniaalne.

"Ehtne näide – Alika. Praegu me ei teaks teda ja ei teaks, et Eestis on olemas nii vägev laulja. Minu meelest on see täiega õige. Peabki olema selliseid võimalusi."

Ta tõdes, et tänasel päeval ta nn raha-keikka'sid väga ei teegi. "Okei, paar tükki on olnud ja need on minu jaoks sellised DJ-keikka'd. Mitte see, et ma mängin plaate, vaid pigem see, et mul ei ole bändi ega muusikuid, vaid DJ ja siis ma laulan. Neid oli kunagi rohkem. See on üks kindel formaat, millega ma ise ei tunne end mugavalt. Tegelikult ei taha ma teha seda, aga on hetki, kus on olnud, et okei, ma teen selle ära."

Praegu ta valib rohkem ja teeb kõiki asju, mida talle räigelt meeldib teha ega mõtle kunagi selle taga eurode peale.

Eleryn usub, et kõik inimesed on võimelised kõigeks, aga oleneb ajast. "Kuu ajaga on võimalik palju teha, aga... tead, see läheb juba sellest mõttes nii tehniliseks, et oleneb loost. Mul on oma kindlad tehnilised probleemid, millega ma struggle'in ja kui see lugu istub täpselt selle koha peal, kus mul see probleem on, siis see on pikem ja keerulisem protsess."

Ta tunnistas, et kavereid on nii palju lihtsam laulda kui oma lugusid, sest keegi laulab sulle juba ette. Aga kui sa mõtled ise loo välja, siis tuleb sellega esile nii palju rohkem nüansse, millega peab tegelema. Ta ei tea praegu veel, kas tema eelolevalt täispikalt albumilt leiab kavereid, aga ta teab, et tahaks laulda mõnel albumi lool duetti – näiteks Jüri Pootsmanniga.

Albumit julgeb ta lubada 2024. aasta lõpuks. Ta teab, et see võtab kõik kaua aega ja võiks võtta veel kauemgi. "Aeg läheb nii kiiresti. Ma tean, et see võtab nii kaua aega, kuni ma hakkan neid siis veel viimistlema ja ma võin ühe looga istuda ka aasta aega ja nüüd on mul vaja mingi 11–12 lugu saada." Ta kinnitas, et ta juba kiirustabki ennast tagant, sest tal on nii kerge tulema see, et ta lihtsalt aastaid ei tee loominguliselt mitte midagi.

"Aga praegu on mul küll tekkinud see hasart. /---/ Nüüd on teistmoodi ja ma üritan seda hästi hoida ja ära kasutada."

"Nukumaja" on ERR-i kultuuriportaali taskuhäälinguvormis intervjuusari, mille eesmärk on esile tõsta Eesti kohaliku popmuusika naissoost tegijaid, kes on hoogu võtmas just nüüd ja praegu. Miks just "Nukumaja"? Kuigi pealkiri pole otse inspireeritud Henrik Ibseni samanimelisest näidendist, toetub see selle alusideele, kuidas naistel tuleb leida viisid eneseteostuseks ühiskonnas, mille reeglid ja edu kriteeriumid on suuresti paika pannud mehed.