Alates 2002. aasta veebruarist järjepidevalt tegutsenud Ans. Andur ei tee erilist teemat sellest, et bänd nii pikka aega tegutsenud on. Mõned teised bändid ei püsi nii kaua koos, aga need mõned teised bändid ei ole ka sõbrad, tõi Kirss välja.

"Sõpru ikka sallid. Ei saa nii, et ühel päeval enam ei salli. See ongi see vahe, et me ei hakanud otsima bändikaaslasi."

Bändi kokkutulek toimus orgaaniliselt, märkis Aesma. "Me olimegi enne sõbrad ja alles siis hakkasime bändi tegema."

Päeva, mil tekkis mõte bändi tegema hakata, nad ei mäleta. "Meil ei tekkinudki alguses mõtet. Me lihtsalt mängisime koos pilli," rääkis Aesma. "See pidi olema muidugi kauem kui 20 aastat tagasi, sest 20 aastat tagasi 24. veebruaril me juba salvestasime terve kassetitäie ["1 peatus enne Viljandi kesklinna"] lugusid."

Hiljem nad enam ei mäletanud, millal see kõik toimus ja tuli lihtsalt valida üks kuupäev. "Muidugi valisime selle päeva, kui me selle kasseti tegime," ütles Aesma.

"Vähemalt on hea märk maas. Hea meel ka – vabariigi aastapäev ja madisepäev. Kaks Madist on ka bändis," lisas Kirss. "See oli lihtsalt vaba päev ja saime kassetti salvestada. Keegi ei pidanud tööle või kooli minema."

Pidev mölisemine

See oli aeg, kui nad käisid Paide kultuurimaja proovikas kogu aeg, praktiliselt järjepanu iga nädalavahetus. Reede õhtust pühapäevani. "Kogu aeg ainult mängisime pilli ja jõime õlut," meenutas Aesma.

"Tegime lakkamatult suitsu," lisas Kirss.

See oli veel ajal, kui suitsu tehti ka siseruumides. "Meil on mingid pildid, kus istume suitsud ees ja mängime kitarri," rääkis Aesma.

Kuigi üksteise sallimisega probleeme pole bändis olnud, oli esimese nelja-viie aasta jooksul ka tõsiseid tülisid naiste pärast. "Aga pärast sõprus ikka võitis," märkis Kirss.

"Paar korda olid väga suured draamad, aga need jäävad mingi mängufilmi jaoks," tunnistas Aesma. Samas ei ole nad pidanud pärast nii palju koos olema, et neil oleks väga palju variante jõhkralt ja rämedalt tülli minna.

"Me tülitseme tegelikult kogu aeg. Me möliseme üksteisega praktiliselt kogu aeg," tõdes Aesma.

"Prooviruumis käib kogu aeg mölin," lisas Kirss.

"Kogu aeg," kinnitas Aesma.

See pole aasimine, vaid tõsine mölisemine, selgitasid nad. "Minnakse ikka täiesti närvi. Lahkutakse ruumist ja niimoodi," märkis Aesma.

"Aga siis tõmbad hinge ja tuled tagasi," lisas Kirss.

"Jah, sest lõppkokkuvõttes ei ole see seda väärt," tunnistas Aesma.

Enne Ans. Anduri moodustamist mängis Aesma koolibändis Rooza Öökull koos Ans. Anduri kitarristi-bassimängija Gert Pajuvälja ehk Pajuga.

"Minu pillimäng kusagil Rooza Öökulli poole pealt ei olegi väga edasi arenenud. Ma arvan, et mängisin kitarri ja bassi umbes sama hästi siis, kui ma olin 17. Natuke võib-olla liigub näpp kiiremini."

Kirss käis juba väiksest peale isaga [ansambli Paradoks laulja Peeter Kirss – toim] prooviruumis kaasas, kus sai esimese asjana, kui bänd pausile läks, trummide taha ronida ja esimesed proovimised teha.

"Kunagi isa laulis Fixis ka, ja seal oli vasakukäeline trummar ja siis oli prooviruumis vaja õppida ka vasaku käega trumme mängima, sest sa pidid ikkagi õppima kolistama igal pool, kus vähegi andis," meenutas Kirss.

Esimesed normaalsed trummimänguoskused õpetas talle Rooza Öökulli trummar Marko Sirila ehk Ats. "Aga ma pole ennast kunagi trummariks pidanud. Ma olen pigem inimene, kes mängib ansamblis trumme," tunnistas Kirss.

"Mul ei ole mingit skill'i, ma mängin nii, nagu ma arvan, et seal võiks mängida."

Puudulik pillipark

Kuigi bändist käisid muusikakoolis nii Aesma kui ka bändi klahvpillimängija ja laulja Mihkel Kirss ehk Foto, siis õppisid nad seal hoopis teisi pille ning kitarri ja bassi tuli ise mängima õppida. See andis bändile ka teistsuguse tausta.

"See, et nad on käinud Mihkliga muusikakoolis, on andnud Andurile harmooniate laulmise mõtte, kuidas neid välja mõelda. See on kõige olulisem asi, mis muusikakoolist kaasa on tulnud," märkis Kirss.

Paju pidi samal ajal vasakukäelisena kitarri õigetpidi mängima õppima, sest teist kitarri polnud lihtsalt Paidest kusagilt võtta. "Pajule öeldi, et sina mängid kitarri ja ja siis ta õppis teistpidi mängima," meenutas Kirss.

"Ta ei jäänud midagi muud üle, jah," lisas Aesma, kelle sõnul oli pillide saamisega neil väga suuri raskusi.

Kirss korjas oma esimese trummikomplekti kokku Järvamaa erinevatest kultuuriasutustest. "Ühest sain basstrummi, teisest sain ühe tom'i, siis oli mul ainult üks suur taldrik, hat'i ei olnud, midagi ei olnud."

Aesma märkis, et kui nad 1996. aasta paiku hakkasid Roozat Öökulli tegema, siis oli aeg, kui igasugune kola, mida kasutati ka kultuurimajas, oli nõukaaegne – Estrada kõlarid jne. Seda vähemalt Paides ja ka Järva-Jaanis ja Türil.

"Kui me hakkasime Ans. Andurit tegema, olid ka mingid Ungari ja Bulgaaria võimud. Seal see aeg seisis väga kaua. Kõik esimesed pillid olid ka sotsmaade pillid. Kõige õudsemad pillid, mille peal üldse mängimist õppida, sest et nad olid väga noore pillimehe vaenulikud," meenutas Aesma.

Paksud rõvedad kaelad, kaelast ebanormaalselt kaugel paiknevad keeled, poolesentimeetrine lakikiht. Hästi rasked pillid, mis kuidagi hääles ei püsi. "Isegi häält kätte saada oli kohutav probleem," meenutas Aesma.

Kirss märkis, et vahepeal oli bändil ka selline periood, kus neil ei olnud mikrofoni ja siis nad lihtsalt karjusid üle kitarrivõimendite, et midagi üldse kuulda.

"Kui me 20 aastat tagasi alustasime, siis mingi veebruarist kevadeni me tegutsesime kultuurimajas, aga siis visati meid sealt välja," jätkas Aesma. "Ja siis pidime tegema proovi nii, et meil ei olnud enam asju, mis kultuurimaja stuudios olid, aga meil endal ei olnud mitte midagi peale pillide."

Seetõttu pidid nad iga kord proovitegemiseks käima võimendeid Paide muusikakoolist eraldi toomas. "Seal tuli mingid alarmid maha võtta ja siis jälle avada mingeid uksi, viis tükki üksteise järel," meenutas Aesma.

"Aga Nevesise-vennad Reimid tegid vist tegid ka siis juba bändi ja mõnikord oli nii, et vokaalivõimendustehnika oli nende käes ja siis me pidimegi proovi tegema niimoodi, et meil ei olnud mikreid, millesse laulda ega vokaalivõimendust," jätkas Aesma.

"Ja siis me lihtsalt mängisime kitra ja Kirss mängis trumme ning lihtsalt karjusime. Üritasime üle karjuda mingis paekivist keldris," lisas ta. Seda, miks nad kohapeal muusikakoolis seda tehnikat ei kasutanud, ta selgitada ei oska.

"Meil oli vaja kuskile keldrisse ronida, kus oli nahkhiir nimega Kevin, kes käis meid hirmutamas," selgitas Kirss. "Kevin tuleb! – siis kõik panid pea alla ja mängisid edasi."

Sama aasta sügisel võttis Paide kultuurimaja nad tagasi. Aga üks hetk lahkusid nad sealt jälle ja tegid mingi aeg Tallinnas proovi. Seejärel hakkas kultuurimaja keldris remonti tegema. Üksaeg elas üldse kogu bänd Tallinnas. See oli 2007. aasta paiku. Samas täpne mälu selle järgnevuse kohta puudub.

Kui bänd sai plaadifirma Seksound tiiva alla, hakkasid nad proovi tegema telemajas. 2008. aastal naasid nad Paide kultuurimajja uude proovikasse, olles vahepeal teinud paaril korral proovi ka Kirsside kodumaja elutoas.

"Kogu mööbel tuli ümber tõsta. Isa barrikadeeriti teise tuppa vormelit vaatama tolleks päevaks. Õnneks vanemad olid bändinimesed, siis ei olnud väga probleeme sellega," meenutas Aesma.

Samuti oli vahepeal umbes seitsmeaastane periood, kui bänd tegi proove endise kohviku Kollane Kass ruumides, kuhu kolis ka teine kohalik ansambel, eestimeelne AKG.

"See oli naljakas. Meie proovikas oli kohviku ühes ruumis ja neil vist seal kõrval, ja kui neil proov ära lõppes, siis nad hakkasid õhtuti mingite tüüpidega karaoket laulma. "Amarillot" ja selliseid lugusid," meenutas Aesma.

"Kui me tegime "Öist bingot", siis salvestasime oma proovikas mingeid asju ja oli mingi lugu, "Pimedus" või midagi, kus oli hästi vaikne voks ja siis ma üritasin laulda ja need tüübid kõrval: Teed mul näitab Amarillo ... . Kostsid läbi ukse. Nad olid seal ikka mingi hommikuni ka."

Põhiline, et saaks Krahli esinema

Aesma ei teagi, kas päris bändi tunne on neil nende aastakümnetega tekkinudki. Küll aga mäletab ta, et juba Rooza Öökulliga oli suur tahtmine esineda Von Krahlis. See oli tol ajal Tallinnas põhiline ja enam-vähem ka ainuke koht, kus käia.

"Oli ainult üks variant – minna Krahli ja pärast Levikasse. Ainult üks variant," märkis Aesma. Esimese laivi Krahlis said nad kohe 2002. aasta lõpus koos ansamblitega Shelton San ja Plastic Whore.

"See oli mingi ilgelt pikk laiv. Ma ei mäleta, kes seda korraldas või mis asjus see toimus, aga me tegime ikka mingi 20 lugu või midagi sellist," meenutas ta.

Kõige esimene laiv üldse oli neil aga Vormsi saarel. "See oli bändikonkurss, mille kohe võitsime. Teine kontsert oli Tudengibänd, mis oli sügisel, selle ka võitsime. Kolmas kontsert oli Krahlis," nimetas Aesma.

Neljas kontsert oli Saku Suurhallis koos Vanilla Ninja ja Genialistidega. "See käis nagu väga ruttu. Pärast seda tuligi Noortebänd ja mõtlesime, et ju siis me võidame ka selle ära. Saime poolfinaali, mis oli Tartus või kusagil. Aga seal läks kõik täiega perse," tõdes Aesma.

"Sest enne laivi vahetasid poisid kidrakeeli ja siis kõik läks häälest ära," meenutas Kirss.

"Meil ei olnud tollal veel häälestusplokke ega midagi. See oli ikka jõhker kakofoonia," lisas Aesma.

Päris algusaegadel, enne kui ilmus esimene plaat ja Aesma ja Foto Tartus elasid, oli neil Tartus isegi rohkem laive kui Tallinnas. See oli aeg, kui olid veel kohad, nagu Sõbra maja ja esineda sai ka endises kinos Illusion.

"Esinesime seal Slide-Fifty singliesitlusel. Tegime soojendusbändina jällegi mingi 20 looga kava. Jumala pikad lood, jumala sitasti mängitud. Tüüpide enda laiv oli mingi 20 minutit," rääkis Aesma.

Keegi midagi ütlema ei tulnud, aga kui ka oleks öelnud, siis nad poleks kuulanud. "Tundus, et on jube hea ja kõik tahavad seda jube palju kuulata," selgitas Aesma.

"Said üle pika aja kuskil esineda, siis muidugi tuleb maksimum võtta," lisas Kirss.

Kui nad Ans. Anduriga alustasid, siis puudus neil ettekujutus, kuhu nad peaksid jõudma. Seda ettekujutust ei olegi Aesma sõnul kunagi olnud. Põhiline oli, et saaks Krahlis esineda.

"Alguses me tegime üldse kõike enda jaoks, siis kuidagi imelikul kombel hakkas inimestele meeldima," märkis Kirss.

"Me pole seda tõesti siiamaani mõelnud, et miks me seda teeme. Pigem on see, et ei ole eriti põhjust mitte teha. See on mõnus, pakub endale üsna palju. See ongi tegelikult vist kõik," selgitas Aesma.

"Saab sõpradega koos olla. Tuleb suhteliselt okeilt välja. Kõige mõnusam ongi uute lugude tegemine. Uute lugudega tegelemine, kas siis proovikas või stutsis. Stutsis olemine on alati selline – puine sõna –, aga inspireeriv. Kõik mölisevad kogu aeg üksteisega," kirjeldas ta.

Uute plaatide tegemine ongi alati olnud üks ja sama tsükkel. "See on protsess. Kuhu jõuda, seda ei tea ega tahagi teada," tõdes Kirss. Kui järjekordne album valmis saab ja esitluskontserdid tehtud, järgneb vaiksem aeg, kuni keegi tuleb jälle mõne uue ideega.

Aesma tunnistas, et vahepeal paneb imestama, kui juhtuvad sellised asjad, et need plaadid jõuavad kuhugi aastalõpu edetabelitesse.

"Alguses võttis küll ikka sõnatuks, kui esimesed suuremad arvustused tulid või albumid kuskile edetabelisse jõudsid. "Öise bingoga" oli põhimõtteliselt kõik, igal pool number üks," meenutas Kirss.

"Öine bingo" ongi ilmselt nende kõige popim plaat. 2021. aastal lõpus ilmunud "Uus palav päev" võiks selles skaalas olla selle järel teine. Nende kahe plaadi vahele jäi 2018. aasta album "Roheline meri", mis aga sarnast tähelepanu ei saanud.

""Roheline meri" on teemadelt üsna dark ja need lood on ka tumedama kõlapildiga," kirjeldas Aesma.

Albumi salvestusperioodi oli ka raske – sündisid lapsed ja käis Ö Stuudio produtsendi, miksija-masterdaja Martin Kikase uue stuudio ehitus. "Kuskil ei olnud ruumi istuda-astuda. Kõik oli kola täis," meenutas Kirss.

"Me hakkasime seda tegema tema vanas stuudios, kioskis Pärmivabriku juures. Lõpetasime uues stuudios, mis ei olnud veel valmis, ja kõigil oli kuidagi elus raske aeg," rääkis Aesma.

"Palju muutusi lihtsalt. Samas tahtsid anda plaadi tegemisse maksimumi ja siis kõik need jooksid kokku," lisas Kirss.

"Kõik need erinevad energiad vormisid selle plaadi selliseks nagu ta on," lisas Aesma.

"Roheline meri" seisab neil praegu kultuurimaja proovikas kastides. "Ma arvan, et kunagi see ikkagi muutub selliseks plaadiks, et kui kriitikud hakkavad meie karjääri lahti harutama, siis nad leiavad, et see on niisugune hidden gem," sõnas Aesma.

Ans. Anduri populaarseim lugu on kahtlusteta 2015. aasta stuudioalbumilt "Öine bingo" pärinev "Kare tekk". Seda lugu on mõned inimesed Aesma sõnul laulnud ka oma lastele magamaminekuks – et kuna laulus on sõna "tekk", on see magamisteemaline.

Vaiko Epliku kureeritud eeloleval Anduri kaverite albumil kaverdab "Karedat tekki" Mari Jürjens koos oma kolme pojaga. "See on nende laste lemmiklugu. Nad on kõik suured Anduri fännid ja see on vaieldamatult nende lemmiklugu," rääkis Kirss.

Aesma ei mõista samas, kuidas see lugu peaks lapsi küll kõnetama. "Keegi ärkab kuskil pohmakaga üles ja ei saa aru, kus ta on. Milliseid lapsi peaks selline ebasoovitav karakter kõnetama?"

Ta lisas, et laulusõnu kirjutades on ta üritanud neid kirjutada selliselt, et seal oleks ka moment, et neid võib mitut moodi mõista. "Kare tekk" paraku ei ole eriti selline lugu, leiab ta. "Aga inimesed on ikka sellest täiesti X moodi aru saanud."

Ta tunnistas, et see on viisilt catchy ja lihtne. Ehk isegi rahvalik. "Kuigi ma ise mõtlesin seda riffi kodus tehes, et see on rohkem selline Uus-Meremaa indi. Aga nüüd on see nagu mingi Justament."

Abielu nelja mehega

Aesma lisas, et lõppude lõpuks on see, et sa võid ise midagi mõelda, aga kui lähed stuudiosse, siis seal on veel neli inimest [ülejäänud bänd ja Kikas – toim]. "Praktiliselt mitte kunagi ei ole lood või plaadid lõpptulemusena saundinud nii nagu me alguses arvasime, et need võiksid saundida."

Alati jääb üht-teist häirima, aga mitte nii palju. "Kui sa teed mingit lugu koos teiste inimestega, siis kõik põrgatavad omavahel mingeid faile, üks ütleb üht, teine ütleb teist. Tegelikult võikski lõpmatuseni jääda midagi parandama, aga ühel hetkel ei ole see enam mõistlik," tunnistas Aesma.

"Nagu abieluski pead vahepeal oskama leida kompromisse," lisas Kirss.

"Sa pead olema abielus mingi nelja mehega," tõdes Aesma.

Kirss tunnistas, et viimastel plaatidel jätnud saundipildi teistele tegelemiseks. "Ma ei viitsi sellega üldse tegeleda. Olen loobunud sellest jauramisest, et trummid on liiga vaikselt või liiga kõvasti, sünt on liiga kõvasti."

Iga inimese jaoks on olulised erinevad asjad, jätkas Aesma. "Kui Paju ise miksib, siis ta tegeleb väga palju trummisaundidega – mõned lood [uuel albumil] miksis tema –, ja Kikas on jälle mingite muude asjade peal."

Uue plaadi peal on pooled lood Paju salvestatud ja miksitud, pooled Kikase omad. "Aga need on vahel erinevad – Paju salvestas ühe, Kikas miksis. Kikas salvestas, Paju miksis," selgitas Aesma.

Sellest tulenevalt on ka tulemused erinevad. "Mul oli natuke mure, et võib-olla on need natuke liiga erinevad. Aga kokkuvõttes tundub, et ikka ei olnud." Sellele järgnes jauramine selle üle, mis järjekorda lood panna.

Peale A- ja B-poole pikkuse jälgivad nad muu hulgas seda, et flow oleks okei ning B-pool algaks catchy looga. Aga näiteks avalugu "Senjooride bänd" saigi tehtud eraldi selleks, et plaadil oleks sissejuhatus ja salvestatud paar päeva enne plaadi tehasesse saatmist.

"Plaat oli põhimõtteliselt juba täiesti valmis ja siis mõtlesime, et "kurat, teeks selle ikka ära" ja läksime proovikasse. Paju pani mikrid üles – kidravõimu ette, bassivõimu ette, trummide ette," kirjeldas Aesma.

"Me siis kolmekesi mängisime, Paju salvestas ja siis laulsime ühte mikrisse. Vahepeal tegime paar asja akustiga juurde. Ühesõnaga [tegime selle] proovikas mingi paari tunniga," lisas ta.

"Meil oli see soome mehe mölin ja kindel plaan, et seda peab kuskil ära kasutama," meenutas Kirss. Mainitud helijupi võttis enne 2019. aastal Poris toimunud festivali laivi juhuslikult telefoniga üles bändi sõber Villem Varik.

"Ja siis Paju lõikas muidugi selle jõhkra rahvakisa sinna juurde Youtube'ist. Seal tegelikult ei olnud midagi," tunnistas Aesma. "See festival oli nagu mitu korda väiksem Plink Plonk [festival Tartus, mis toimus aastatel 2005–2010 – toim]."

Tahtmatu naljabändi-kuvand

Hukkamõistva kriitikaga Ans. Anduril probleeme ei ole olnud, sest nagu Aesma tõdes, siis tegelikult pole nende kohta mitte kunagi nagu väga halvasti kirjutatud. "Kas me oleme kusagil saanud alla seitsme punkti – mina ei tea."

"Võib-olla on see lihtsalt austusest vanainimeste vastu," lisas Kirss.

Aesma meenutas, et esimene plaat "Tuled peale" sai kohe Mart Niinestelt hindeks kümme punkti kümnest. "Aga ma kujutan ette, et tollal oli see suhteliselt kõva plaat. Keegi ei teinud siis eriti üldse eesti keeles mussi."

Põhimõtteliselt oli nad esimene eestikeelne indibänd, lisas Kirss.

Samal ajal hakkas muusikat tegema Vaiko Epliku jt kokku toodud Koer. "Koer hakkas bändi tegema ikkagi pärast meid. Albumi andsid nad enne meid välja, aga me olime esimene eestikeelne bänd tolles laines," meenutas Aesma.

Aesma tõdes, et need, kes eesti keeles tol ajal indimuusikat tegid, olid rohkem naljabändid, nende hulgas näiteks Chupacabra ja Ursula.

"Meil oli ka kogu aeg see naljabändi-jutt, sest me alguses tegimegi päris palju inside-nalja, ja outside-nalja. Aga siis jäi see kuidagi pikaks ajaks külge. Elu ongi kogu aeg suhteliselt naljakas, aga meil ei ole olnud kunagi seda ideed, et tahaks prääksuga kükke teha," selgitas Aesma.

Seljavalu pole tegelikult naljakas

"Meil oli vahepeal ka selline asi, et need sõnad olgu nagu nad on, aga muusika võiks olla suhteliselt hea. Et ei tuleks need järgnevused, et sa tead juba ette, mis sealt tuleb," jätkas Kirss.

Sõnad tulevad alati hiljem. Kirsi sõnul nad alguses sõnadele ka nii palju tähelepanu ei pööranud.

"Suvalt midagi. Et midagi lihtsalt laulda. Midagi peab ju laulma," tõdes Aesma Samas märkis ta, et kui 20 aastat sõnu kirjutada, siis hakkad aru saama, mis on päris banaalne ja kole ning mida on okei laulda.

"Eesti keelega ongi nii, et kuna sõnad on nii pikad, siis laulusõnu on suhteliselt raske kirjutada. Mõni sõna võib terve muusikalise fraasi enda alla võtta," kirjeldas ta.

"Teine asi on see, et ükskõik, mida sa kirjutad, kõik tundub kohe hästi agro. Eriti kui sa lähed sellest tüüpilisest poplauluformaadist välja ja tahad midagi teistmoodi öelda – siis on kõik kohe selline mullaga kaetud."

Kõik tundub esialgu naljakas ja kohmakas, kuigi Aesma sõnul pole nad ammu sihilikult kirjutanud laulusõnu, mis oleks mõeldud mega naljakana. "Elu ise ongi kohati tragikoomiline."

Nende laulusõnad on tema hinnangul alati kuidagi elu või mõne tahuga sellest seotud, aga mitte sihilikult selliselt, et nad näitaksid näpuga millegi peale või teeksid terve loo jooksul selle üle nalja.

Küsimus nalja kohta tekib ka siis, kui üritada kirjutada laulusõnu triviaalsemast asjast, millest võib olla väga palju pole kirjutatud – näiteks seljavalu. "Uue plaadi peal on lugu "Pärast vigastuspausi", mis räägib konkreetselt sellest peaaegu religioossest kogemusest," rääkis Aesma.

"Seljavalu piin ja sellest vabanemine – minu arust see ei ole eriti naljakas. Mingis mõttes jällegi on, aga mis mõttes see nagu naljakas on? Naljakas on võib-olla see, et inimesed on kirjutanud seljavalust loo, sest et seda ei ole tehtud, aga iseenesest see valu ei ole väga naljakas," selgitas ta.

Samas tunnistas Aesma, et loos on ka alltekstid ja seda võib võtta allegooriana millegi muu kohta. Ei pea kõike lahti ka seletama. Aga kui natukene sellest n-ö tavaliselt valdkonnast välja astuda, siis kõik tundubki nagu nali."

Aesma väga ei imesta, et Ans. Anduri kõla teinekord ka naiivseks peetakse.

"Me oleme ju tegelikult maakad. Olemegi kogu aeg sellised olnud. Isegi siis, kui Tallinnas elasime, olime selle Tallinna skeene jaoks minu meelest ikkagi liiga maakad. Mingid laivid olid, käisime seal, fliisid seljas. Rein Fuks tegi veel mingit nalja selle üle, enne kui me leibeli alla läksime. Pärast ma siis enam fliisiga ei käinud."

Kuigi Seksoundi bänd ei jäänud, aitas see neid väga palju, tõdes Aesma. "Eks me aitasime neid ka, sest meie plaadid müüsid päris hästi, ja nad said ka selleks raha, et enda plaate välja anda." Tülide järel plaadifirmaga otsustasid nad, et proovivad ise midagi teha ja välja anda – ostsid arvutile helikaardi ja hakkasid ise salvestama.

Paju töötas Seksoundis helimehena ja sai selgeks, et see vist ongi suhteliselt lihtne. "Ja siis hakkasimegi tegema seda 2009. aasta plaati ["Kiletron"]. See on ainuke plaat, mille Paju on üksi Kirsside juures kodus salvestanud ja miksinud. Me ei teinud stuudios mitte midagi. Kogu plaat on ainult kodus salvestatud," rääkis Aesma.

Kuigi plaat sai üles võetud elutoas ja magamistubades, on see Aesma sõnul ehk isegi üks nende kõige mõnusamalt saundivaid plaate.

"Hoopis teistsugune tuli see kõik," lisas Kirss.

"Selleks ajaks tundus, et lood hakkasid paremaks muutuma, ja me olime nii palju laivis mänginud, et ise ka mängisime päris okeilt, ning meil olid juba normaalsed pillid. Mingi progress oli toimunud," meenutas Aesma.

Kuigi proovikas on sageli olnud kord, kus nad on kell kolm öösel pannud järjekorda teiste bändide albumeid, siis enda omadega see nii lihtne ei ole.

"Praegu isegi ei oskaks nii öelda. Igal pool on mingid omad nüansid ja omad head lood," märkis Kirss.

"Imelik oleks ka öelda, et "see plaat, mis me just tegime, on mingi neljas", näiteks," tõi Aesma välja.

"Ikka tundub, et alati üritad teha paremat kui eelmine. Endale tundub ka, et alati on parem," tõdes Kirss.

"Aga siis tulevad igasugused asjad ja siis see kõik kujuneb jälle hoopis teistsuguseks. See on ikkagi suhteliselt juhuslik, kogu see 20 aastat on möödunud niimoodi," tunnistas Aesma.

"Kusjuures ei ütleks, et sellest on 20 aastat möödas, ausalt öeldes," lisas Kirss.

"Ei ütleks jah," nõustus Aesma. "Ma ei suudagi kuidagi suhestuda."

"See tundub nagu mingi viis aastat."

Kirss tõdes, et kui neil proovikat ei oleks, siis ta ei kujutaks ette, mis see üldse oleks, mis elu huvitavaks teeb või mis endale ka midagi tagasi annab. Lapsed annavad ka tagasi, aga see on teistmoodi.

"Lapsega sa proovikas kella kolmeni öösel õlut ei joo," märkis Kirss. "Aga on tore, kui on pillid ka, mida saab tinistada."

Sõltumatus muudab bänditegemise lihtsaks

Rääkides sellest, kuidas bändielu on 20 aasta jooksul muutunud, märkis Aesma, et seda on lihtsalt vähem, sest teisi asju on rohkem. "See poleks ka mõeldav, et me nüüd reedel pärast tööd läheme proovikasse ja tuleme sealt pühapäeval välja."

Bändielu ei ole jäänud järsult vähemaks, vaid tasapisi.

"Lapsed on tulnud erinevas vanuses kõik, siis ei jää mitte korraga vähemaks, vaid vaikselt. Mina sain lapse, siis sai Paju, enne sai Foto kaks tükki. Nii see on läinud. See ei tähenda, et see lõpuks ära lõppeb. Inimesel on ikkagi vaja ennast ka välja elada," selgitas Kirss.

Seega on Kirsi sõnul tõenäoline, et nad teevad veel 70-aastasena ka Ans. Andurit. "Vabalt. Ma arvan, et me oleme nagu Rolling Stones, mis ei jää kunagi vanaks. Ma ei näe põhjust, miks see ei peaks jätkuma."

Aesma pole küll kindel, kas see saab olema just niisugusel kujul või vormis. "Me ju ei kujuta ette, mis elu see on 30 aasta pärast. Aga see ongi olnud osa meie elust, mis ei ole meile kuidagiviisi raskelt kätte maksnud. Me ei ole sellest saanud traumasid."

Tema sõnul on nad suutnud tegutseda niimoodi, et nad on sinna mõõdukalt investeerinud – iga mõne aasta tagant pille ostnud – aga ei ole sellest samal ajal sõltuvad. See teeb bänditegemise lihtsaks, tunnistas Aesma.

"Pärast laivi me ei maksa üksteisele palka. Me kogume ühte potti, lähme salvestame stuudios plaadi ja anname selle välja," lisas Kirss.

"Asi, mis teeb selle tegemise mõnusaks, on see, et me ei pea seda tegelikult tegema," märkis Aesma. Hobiks ta samas seda päris nimetada ei saa. "Hobi on see, kui sa käid kusagil saviringis." See on rohkem nagu elustiil, usub ta.

"Me ei pea kõiki kontserte vastu võtma. Me ei pea esinema kuskil pulmades või firmade sünnipäeval või kus iganes. Kui me ei taha, siis me ei tee," lisas Kirss. "Sõprade pulmas oleme ikka esinenud. Aga kui ABB ütleb, et tulge meie suvepäevadele esinema – ei taha," selgitas Kirss.

"Kui nad väga palju raha maksavad, siis me võime minna. See ei ole probleem," märkis Aesma.

"Meil ei ole otseselt ora ka perses. Okei, siis kui on plaaditegemise tsükkel, siis mingil hetkel see tekib, et võiks nagu selleks ajaks valmis saada. Sa võid olla ka 20 aastat teinud, lõpuks on ikka kiirustamine."

"Ei õpi ka oma vigadest," tõdes Kirss.

"Ei, absoluutselt. Seda küll ei ole, et õpiks oma vigadest. Samas need vead ei ole väga dramaatilised olnud," lisas Aesma.

Kuigi laupäevasel kontserdil Sveta baaris tulevad esitamisele ka päris vanad lood ja albumid, ei usu Aesma, et üritus tuleb nostalgiline.

"See ei ole väga nostalgiline selles mõttes, et mõned lood on nii vanad, et nendega seoses ei meenu nagu enam midagi. Need on nagu uued lood, mis on kusagil mälus olemas," selgitas ta.

"Mõnedel lugudel on nostalgiline kõla kohe olemas, kui nad on juba uued lood," lisas Aesma.

Ö stuudio võtab kontserdi laupäeval ka videosse ja hiljem sünnib sellest film. "Sellest tuleb nagu umbes "Stop Making Sense" [kontsertfilm Talking Headsi 1983. aasta kontserdist Hollywoodis – toim]. Pange kõik ilusad riided selga," märkis Aesma.

"Tulge plaksutage," lisas Kirss.

Ans. Andur esineb Sveta baaris laupäeval, 5. märtsil algusega kell 19.00. Bändi soojendab ansambel Seltskond Pargis.