Aasta parimaid albumeid valisid sel aastal Asko Astmäe, Oliver Berg, Siim Boikov, Margus Haav, Andrea Harak, Liina Ilves, Fred Jürgens, Kai Kaljumäe, Tõnu Karjatse, Kaido Kirikmäe, Tiit Kusnets, Maian Kärmas, Sandra Leushina, Andrei Liimets, Oliver Lomp, Inger-Helen Maadik, Merit Maarits, Tauno Maarpuu, Tanel Matsalu, Anders Melts, Jon Mikiver, Anni Betti Noormaa, Andres Noormets, Eva-Maria Pedosk, Brent Pere, Kaisa Potisepp, Hele Priimets, Aleksander Puumets, Marta Püssa, Susanna Raiend, Kristo Rajasaare, Britt Randma, Koit Raudsepp, Tarmo Sikk, Madleen ja Luke Teetsov-Faulkner, Tiia Teder, Bertil Tüvi, Tauno Vahter, Sander Varusk, Aigar Vals, Argo Vals, Kaspar Viilup ja Liisi Voolaid.

50

Flying Lotus ‎"Yasuke" (Warp)

Vahel tekib mul Flying Lotuse loomingut kuulates küsimus, et mis seal siis tegelikult erilist on? Aga parima instrumentaalse hiphopi puhul ilmselt ongi küsimus just neis müstilistes mustrites, mida produtsent väheste vahenditega tekitada suudab. Animasarjale "Yasuke" loodud muusika, mis koosneb mõneminutilistest fragmentidest, on psühhedeelne funk, millele on võimatu vastu panna. Üht lugu valida on samuti võimatu, aga näiteks "Fighting Without Honor" suudab pooleteise minuti jooksul nii palju areneda ja muutuda, et see on lausa uskumatu. Kaspar Viilup

49

The War on Drugs "I Don't Live Here Anymore" (Atlantic)

See on tugevalt igaühe maitse küsimus, aga tundus, et The War on Drugs andis juba aastal 2014 välja oma võimaliku parima albumi, kui ilmus "Lost in the Dream" ja sinna võinuks põhimõtteliselt ka punkti panna. Ei taha üldse jõuda oma väitega sinna, et uue albumiga nad tegid seda jälle, aga "I Don't Live Here Anymore" on väga viisakas ood 80. aastate raadiorokile a la Bryan Adams ja Bruce Springsteen. Merit Maarits

48

Robert Jürjendal "Vesi leiab tee / Water Finds A Way" (ise välja antud)

Robert Jürjendali järjekorranumbrilt viienda sooloalbumi "Water Finds A Way" puhul on tegemist muusikaliste meeleoludega, millede abil võib kuulaja rännata ringi nii mõõtmatus universumis kui ka ekselda suursuguse Tallinna linnahalli lugematudes ruumides. Kui kosmoserännaku abil leiab aset avardumine, siis inimkonna poolt praktiliselt hüljatud betoonehitis suunab omakorda suletusse ja tuletab end ajastu märgina jätkuvalt meelde. Tähelepanelik muusikasõber või heliloojat lähemalt tundev inimene leiab albumilt aga ka kolmanda mõõtme, mis nootidesse peidetuna väljendab kolmeteistkümne loo vältel end kui Roberti pisut metsikuvõitu koduaiake, mille erinevates soppides peidavad end saladuslikud veesilmad ja kus kasvavad kosutavad viljad. "Water Finds A Way" ei ole kindlasti ood võimsalt mühisevale sinisele ookeanile, vaid lugude autor leiab oma otsitud rahu kodutalu lähistel vuliseva oja kallastel uidates. Kaido Kirikmäe

47

Doja Cat "Planet Her" (Kemosabe, RCA)

Kummaline niiviisi öelda, aga Doja Cati debüütalbum "Planet Her", mis on kahtlemata üks 2021. aasta edukamaid plaate, on üllatavalt ambitsioonitu. Siin pole muusikalist eksperimenteerimist ega hulljulgeid katsetusi, pigem teeb Doja Cat just seda, mida kõige paremini oskab: madalatel pööretel RnB'd, mille paneb särama sillerdav ja rikkalik produktsioon. Ja millest me räägime, kui sul on albumil nii hea lugu nagu "Kiss Me More", siis võibki pisut ambitsioonitu olla. Raadiosõbralik popmuusika, mis võib näida tühine, kuid lihtsakoelisus ongi Doja Cati üks võlusid. Kaspar Viilup

46

Noep "No Man Is An Island" (Warner)

Mõni nüüd ehk pahandab selle peale, aga Andres Kõpperi ehk Noepi loominguga on enamasti seostunud alati tunne, et see toimetab umbes kümne aasta taguses ajas. Samas on mehe muusikat saatnud vaieldamatu edu nii Eestis kui ka välismaal ning "No Man Is An Island" teeb selle põhjused puust ja punaseks ette. Album kasutab küll siin-seal kulununa mõjuvaid, aga ilmselgelt jätkuvalt tõhusaid stilistikavõtteid, samuti köidavad ambitsioonikas produktsioon, terviklik nägemus sellest, millist kõla otsitakse ja meeleolude ning popmuusika eri varjundite orgaaniline vahelduvus. Merit Maarits

45

Wolf Alice "Blue Weekend" (Dirty Hit)

Briti muusikasse tugeva pitseri löönud bändi Wolf Alice'i kolmas kauamängiv pakatab enesekindlast alternatiivrokist, mille võiks vabalt paigutada nii suurtele staadionitele, põrandaalusele rokipeole, koduseinte vahele või hoopis automakki. Kaasahaarava indie- ja shoegaze-muusika eepiline produktsioon, mille iga träkk tekitab eraldiseisva, kuid tugeva emotsionaalse oleku. Ettearvamatu ja põnev, sidus ja ühtlaselt kvaliteetne album pakub kuulajale nii rõõmu kui valu, ilu, nostagliat, kurbust, rahutust aga ka katarsist. Sandra Leushina

44

Magdalena Bay "Mercurial World" (Luminelle)

Kui bändi Magdalena Bay värske album "Mercurial World" mängiks õrnalt taustal, kus seda suuremat tähele ei pane, mõjuks see ilmselt tuttavliku ja üheplaanilise süntpopina. Põhjalikumal kuulamiseks hakkab see materjal end aga avama sootuks huvitava nurga alt. Plaadile on imekombel kokku surutud rikkalik viimase paarikümne aasta popmuusika nostalgia. Mida see täpselt tähendab? Raske isegi sõnadesse panna, sest muusikaliselt lähtuvad nad siiski üsna tugevalt kaasaegsest popist, see kõik on aga kaetud õrna produktsiooniglasuuriga, mis kutsub meenutama popmuusika lähiajalugu. Magdalena Bay tuhiseb power-ballaadidest poppungini ja uuesti tagasi, miski pole nende jaoks tabu. Kaspar Viilup

43

Black Country, New Road "For the First Time" (Ninja Tune)

Kui Black Country, New Roadile kui ansamblile peale vaadata, siis pakuks, et see inglise noortest koosnev septett on üks järjekordne indipopibänd, aga tõde on hoopis ebakonventsionaalsem. Nende debüüt "For the First Time" on tehniliselt raevukas teos, kus eksperimentaal-jazz kohtub math rock'i ja post-pungiga ning mille eklektilisus kätkeb hästi nende noorte muusikaalast ambitsiooni teha midagi teistmoodi ja suuremalt kui eakaaslased. Siit leiavad endale nii mõndagi Slinti ja Shellaci austajad. Merit Maarits

42

Anthony Naples "Chameleon" (ANS)

Sarnaselt tänavuse edetabeli võitnud plaadile "Promises" on ka Anthony Naplesi kauamängiv "Chameleon" üks neid albumeid, mida liigitan mõttes nn bussisõidu plaatideks. Hoian alati targu selliseid albumeid varuks, et pikkadel bussisõitudel Tallinnast Saaremaale oleks õige taustamuusika olemas. See on enamasti minimalistkum elektroonika, mis igapäevase rabelemise kõrvalt läheks lihtsalt kaotsi: kujutage nüüd ette, et kuulate "Chameleoni" poest vorsti ja piima ostes. Naplesi lendev ja värvikirev ambient kaoks lihtsalt argimüra sisse ära, pimedas bussis tunde otsekui vaikelus istudes hakkab selline materjal aga imehästi tööle. Kaspar Viilup

41

Self Esteem "Prioritise Pleasure" (Universal)

Albumile peale vaadates tundub see justkui järjekordne eneseabiraamat, eriti ajal kui selle terminile on tekkinud pigem negatiivne konnotatsioon. Vaatamata sellele suudab "Prioritise Pleasure" samaaegselt pilada konventsionaalseid eneseabimeetodeid kui ka isiklikes kogemustes kompides luua narratiivi, milles kuulaja võib kas end kuidagi ära tunda või vastupidi, kellegi teise kogetust ise midagi uut õppida. Rebecca Lucy Taylor ehk Self Esteem on siin, oma teisel sooloalbumil, palju julgem ja avatum, võideldes nii oma deemonitega, kui ka tuues nii enda ja teiste luukeresid kapist välja. Sõnaosavus on tema üks kõige tugevamaid külgi, ta suudab kavalalt kritiseerides aksepteerida oma varasemaid vigu ja komplekse, ning samas ka heita varju muuhulgas inimestele, kes teda kümmekond aastat tagasi bändis Slow Club nunnu inditüdruku rolli surusid. Muusikaliselt võib see praegu mõjuda pompoossena, arvestades, et naisartistide seas on viimasel ajal populaarne pigem palju minimalistlikum helikeel, ent siiski kõlab album väga meeldivalt, hästi läbimõelduna ja filigraanselt komponeerituna. See pole lihtlabane katsetus luua midagi moekalt anti-misogüünset ning sellel lainel sõita, vaid pigem on see suurepärane autobiogaafiline raamat, mille abil õppida tundma Rebeccat ja miks mitte vaadata pisut enesesse, võib-olla on igalühel meist mõni viga, mida parandada või trauma, millega tegeleda. Fred Jürgens

40

Maris Pihlap "What Have You Become?" EP (Tiks)

Eestis tõuseb n-ö moodsa folkmuusika eksperimente ikka ja jälle pinnale, aga midagi uut ja huvitavat toimub neis harva. Seetõttu paistab aga laulja-laulukirjutaja Maris Pihlapi lühialbum "What Have You Become?" eriti silma, kuna austab ühest küljest traditsioone, kuid kasutab julgelt moodsa popmuusika esteetikat ja rikkalikku produktsiooni. Žanriliselt on seda muusikat isegi keeruline defineerida: ühest küljest võiks selle kohta öelda indie folk, aga see on ikkagi tugev lihtsustus. Pigem seisab TIKS rekordsi alt ilmunud "What Have You Become?" kuskil indietronica ja folktronica vahealas: elektroonilise produktsiooni paneb eriliselt särama just fookusesse tõstetud minimalistlik viiul. Ka Maris Pihlapi vokaalil on oluline roll selle kõige juures, tema laulmine on siiras ja nüansirohke. Kaspar Viilup

39

Idles "Crawler" (Partisan)

Kui eelmisel aastal ilmunud "Ultra Mono" jäi kriitikute meelest kõvasti lahjemaks kui selle Bristoli bändi rambivalgusesse lennutanud 2018. aastal ilmunud "Joy as an Act of Resistance", siis uuel albumil "Crawler" on bänd oma mojo uuesti üles leidnud ja stagnatsioonist välja murdnud. Vähemalt selleks korraks on bänd ka poliitilisuse ja ühiskonnakriitika sinnapaika jätnud ning seadnud fookuse personaalsematele kogemustele, keskendudes eeskätt solisti Joe Talboti võitlusele narkoprobleemidega. Sisekaemuslik element on bändile kätte mänginud uued kaardid ja annab ruumi jutustada pigem lugusid kui esitada loosungeid. Idles võib küll olla tuntud just oma joovastavalt toore, arutus tempos kihutava hardcore pungisaundi poolest, kuid "Crawleri" kõige põlevamad momendid sünnivad just siis, kuid nad otsustavad sellest loobuda. Merit Maarits

38

Japanese Breakfast "Jubilee" (Dead Oceans)

Kuigi Michelle Zauner ehk Japanese Breakfast on elanud aastaid vähile kaotatud ema surmast tingitud leina ja kaotusvalu tähe all, on "Jubilee" ideaalne manifest teatamaks, et sellest kõigest võib sündida ka midagi kaunist. "Jubilee" on reflektiivne, tõsine tunnete harutamise album, millega on paisu tagant valla pääsenud Zauneri tõeline talent kirjutada detailirikast ja tihedat muusikat, mis sillerdab lootusekiirtest ka kogu taustal kõrguvast nukrameelsusest olenemata. Merit Maarits

37

Dean Blunt ‎"Black Metal 2" (Rough Trade)

Ei tohiks vist üllatusena tulla, et kui legendaarne eksperimentalist Dean Blunt midagi lubab, siis saate tegelikult risti vastupidist. Nii ka värske albumi "Black Metal 2" puhul, mis on mõtteline järg 2014. aastal ilmunud albumile: metal'ist pole haisugi, pigem on Blunt teinud oma kõige popima albumi üldse. Seda muidugi teatavate reservatsioonidega, kuid tema läbi kõverpeegli vaade popmuusikale on kõigiti omanäoline ja köitev. Seal võib aimata midagi Trickyst ja tänu Blunti heas mõttes rämedale vokaalile ka Sleaford Modsist, tervikuna on need võrdlused pigem lihtsustused. Abstraktne ja ootamatu, aga seejuures üllatavalt lihtsakoeline alternatiivpop. Kaspar Viilup

36

Parcels "Day/Night" (Because Music)

Elektropopi ja disko-soul'i vahealal toimetava ja Austraaliast pärit, kuid Berliinis tegutseva viisiku Parcels uusim stuudioalbum "Day/Night" on parimas mõttes tapeedimuusika. Aga mitte mõne igava nõukogudeaegse tapeedi muusika, vaid sellise meelevaldselt funky tapeedi muusika, kus mustrid omatahtsi algavad ja lõppevad ning algavad uues vormis taas juhuslikus kohas uuesti, olles kord troopiliselt kirkad ja rikkalikud, ning teine kord jällegi hoopis melanhoolselt minimalistlikud ja monotoonilised. Merit Maarits

35

Jonas.f.k "TLL.02" EP (Smuuv)

Pigem ekstaatiline ja väljapoole suunatud "TLL.02" tekitab huvitaval kombel seoseid George Michael "Freedom! '90" looga. Seda mitte niivõrd instrumentaalide, vaid vokaalimaneeri ja üldise meeleolu tõttu. Kaarnamets keeras ikka korralikult vinti peale, lastes loodud eksootilisel karakteril möllata. Ülim seksapiilsus ja joovastav gruuv – Jonas.f.k on tulnud, et jääda. Kunstihingede ja ööeluhuntide ood "(They're Calling Us) Loco" illustreerib seda suurepäraselt. Sandra Leushina

34

Joy Orbison "Still Slipping Vol. 1" (Hinge Finger, XL)

Kümmekond aastat tagasi tegi produtsent Joy Orbison innovaatilist, kuid siiski üsna selgepiirilist ja funktsionaalset bassimuusikat, kaldudes korra rohkem dubstep'i, järgmisel hetkel UK garage'i poole. Värske album "Still Slipping Vol. 1" puhul võib tegelikult näha kõiki neid tugevusi, mis olid Orbisonil juba toona, kuid sealt on maha lihvitud klassikalises mõttes tantsulisus. Tõsi, teda huvitavad endiselt tantsurütmid – ta lõhub tükkideks kõike alates jungle'ist lõpetades UK funky'ga –, kuid neist moodustub hoopis ambientne ja visuaalne autorielektroonika, mis on otsekui Briti tantsumuusika kaleidoskoop, austusavaldus kõigele sellele, mis on selles vallas aastakümnetega toimunud ja mis lähiaastatel toimuma hakkab. Tagasi- ja edasivaade samaaegselt. Kaspar Viilup

33

The Weather Station "Ignorance" (Fat Possum)

Kuigi Kanada päritolu Tamara Lindeman ehk The Weather Station on mu muusikaradarile varem korduvalt sattunud, polnud ta senini seda eriti eredalt teinud. Seda kuni selle albumini, kus Lindeman on endale selja taha saanud eriti pompoosse bändikooseisu, mis annab tema viiendal albumil "Ignorance" lõpuks talle selle saundi, mida võiks nimetada päris tema enda omaks. Lindemani kergelt apaatne folkvokaal, mis on seni teiste sarnaste seas märkamatuna püsinud, leiab tänu tugevat seljatagust pakkuvale rikkalikule instrumentide virvarrile oma momendi prožektorite valgusvihus. Merit Maarits

32

Sleaford Mods "Spare Ribs" (Rough Trade)

Aktuaalsus pole Sleaford Modsi veel maha jätnud, ehkki tegemist on juba 11. stuudioalbumiga. "Spare Ribsil" leiab viiteid päevakajalistele teemadele nagu viiruskriis, Brexit, millest kõigil kõrini, või hirm võõramaalaste ees. Samas lubavad Jason Williamsoni ja Andrew Fearni riimid või tekstid end lugeda ka poliitiliselt suhestumata, kuna nad väljendavad seda, mida tunneb ja mõtleb lihtne briti tööinimene, on tal siis tööd või mitte. Sleaford Mods on alates 2007. aastast olnud Inglismaal ventiiliks, mille kaudu auru välja lasta, "Spare Ribs" näitab, et kütet veel jätkub. Tõnu Karjatse

31

Grouper "Shade" (Kranky)

Suurem osa Grouperi värskest plaadist "Shade" kõlab nii isiklikult, et mul kuulajana hakkab ebamugav. Aga kui ma sellest tundest üle saan, siis on see võimas emotsionaalne plahvatus, vaatamata sellele, et muusika on vaikne-vaikne, vaat et olematu. Kaspar Viilup

30

Erki Pärnoja ja Collegium Musicale "Anima Mae" (Erik Lindström)

Kitarristi ja helilooja Erki Pärnoja ning kammerkoori Collegium Musicale kahas sündinud teos "Anima Mea", mis sai salve 2020. aasta sügisel Tallinnas Jaani kirikus toimunud esitlusel ja järelproduktsioonis heliliselt timmitud, on Pärnoja melanhoolse esteetilise tunnetuse seni täiuslikeim väljendus, mis leiab oma tõelise sügavuse just sümbioosis Collegium Musicale kooriseadetega. Pärnoja on julgelt võtnud ette ülesande, mille ambitsioonikus peaks äratama aukartust mis tahes kogemusega muusikus ja lahendanud selle kindlasti mitte näiva kergusega, vaid tuntava pühendumuse ja põhjalikkusega. Merit Maarits

29

For Those I Love "For Those I Love" (September)

Eelkõige olgu öeldud, et tegemist on äärmiselt isikliku teosega, mis kannab endas emotsionaalselt rasket ja rõhuvat teemat nagu leinast tulenev kaotusvalu. Nimelt kaotas Balfe 2018. aastal enda lähima sõbra ja endise bändikaaslase, Iirimaa ühe tunnustatuima noore poeedi Paul Currani, kes otsustas minna vabasurma. Emotsioonidega toimetulekuks lukustas Balfe ennast kodustuudiosse ja salvestas materjali rohkem kui mitme albumi jagu. Debüüdile on neist jõudnud üheksa lugu, mis kõnetasid teda kõige rohkem. Artist on otsustanud enda hingemaailma kuulajaile edastada läbi spoken word'i ja osavalt kokku pandud elektrooniliste helide kollaažide, mis stiililiselt hõlmavad enda alla elemente techno'st, house'ist, dubstep'ist ja õhulisest dream pop'ist. Kindlasti leidub neid, kelle jaoks ei ole Balfe'i raske aktsendiga vokaalne sooritus ehk kõige meeldivamate killast. Samas on tundepuhangud kõikides tema riimita värssides hingeliselt sügavad ja liigutavad, isegi kui aeg-ajalt on raske aru saada, millest ta üldse heietab. Tanel Matsalu

28

Maarja Nuut "Hinged" (ise välja antud)

"Hinged" on Maarja Nuudi kolmas sooloalbum ja esimene pärast 2016. aastal ilmunud kauamängivat "Une meeles". See peegeldab 2020. aastat, mil Nuut piiride sulgudes maale ära pages ja noh, tegeles asjadega, millega maal ikka tegeldakse – töörügamisega, sest see ei saa seal kunagi otsa – ja nokitses palju oma modulaarsüntesaatorite kallal Koplis. Selle tulemusena on valmis saanud väga animistlikus vaimus kulgev "Hinged", mis on järgmine peatükk Nuudi süüvimisel eestlaste pärimusse ja ürgolemusse, mida ta oskab teha peaaegu et antropoloogile omase asjatundlikkusega. Šveitsi avangardse jazz'i-trummari Nicolas Stockeri kaasamise vajalikkus kolmes albumi loos on maitse küsimus – momenditi tundub, et see häirib Nuudi loodud tehisorgaanilist omailma, siis teistel hetkedel on seda sekkuvat vastumängu jällegi põnev kuulata. Merit Maarits

27

The Boondocks "Soup Can Pop Band" (ise välja antud)

2012. aastal Pärnus alustanud ansambli The Boondocks kannapööre indie-muusikalt postpungile pole võib-olla teab mis ekstreemne käik, kui mõelda sellele, kui palju tuleb sedalaadi muusikat praegusel ajal taas Briti saartelt ja mitte ainult, aga nende neljas stuudioalbum "Soup Can Pop Band" on tegelikult üsna lõbus ja sümpaatne estopungi-tripp, kus poisid demovad mitte ainult seda, mida nad teistelt tegijatelt kõrva taha pannud, vaid ka seda, mida neil endil on kõigele sellele oma varasema kogemuse pealt juurde anda. Merit Maarits

26

Tyler, the Creator "Call Me When You Get Lost" (Columbia)

Erinevalt 2019. aastal ilmunud "Igorist" jätab Tyler uuel albumil enamuse laulmisest külalismuusikutele ja keskendub ise räppimisele, taustaks nostalgilistes toonides vana kooli sündibiidid. Selles on tema varase loomingu hõngu, aga on ka selge, et Tyleri lähenemine on muutunud ajaga detailitundlikumaks, muusika ise mitmekihilisemaks ja kaasavamaks; "Call Me When You Get Losti" põhjal võiks arvata, et Tyleri bossa nova album näeb ilmavalgust hoopis varem kui 2032. Kuigi "CMWYGL-iga" keerab Tyler mitmes mõttes tooni ja tuure maha ning pöördub justkui oma muusika põhielementide juurde, on see pärast "Igori" kõikehaaravat edu tegelikult sümpaatseim samm üldse. Merit Maarits

25

Neon Fir "Neon Fir" (ise välja antud)

2019. aastal viie noore muusiku moodustatud Neon Fir vihjab, et Eesti jazz-muusikas on toimumas midagi sellist, mida seni on saanud jälgida eemalt, Ühendkuningriigis toimuvana. Kuigi ansambli mängus kuuleb välja noori muusikuid minu meelest veidi piirava Otsa-kooli jazz-õppe tehnilisi käike, on Neon Fir sellest raamist tänu hulgale inspiratsioonile välja murdnud ja toob julgelt jazz-muusika tööriistakasti võimalusi ja vahendeid juurde. Nende omanimeline debüütalbum teeb seda, mida pressiteates lubab – pöörab 80ndate sündipopi elemendid pea peale ja kulgeb mööda uneleva uuekooli popmuusika rada, hoides samas juured jazz'i põhimõtetes. Bändi enda välja käidud mõiste "progepop" asemele midagi paremat selle saundi kirjeldamiseks pakkuda ei oskakski. Merit Maarits

24

Adele "30" (Columbia, Melted Stone)

Kuigi "30" on seadnud juba niigi ülekoormatud vinüülitehased oma poole miljoni ühiku suuruse tellimusega veelgi suurema surve alla, võib selle andeks anda, sest uus album kõlab kui triumf mitmes mõttes. See on žanriliselt avatum kui oma eksimatult äratuntava käekirja välja töötanud Adele'i puhul isegi oodanuks. Olgu see eht-Adele'lik jõuline klaveriballaad, Max Martini lollikindel popiproduktsioon või mõni Billie Eilishi esteetikas kulgev aeglustatud R&B-pala, Adele'i käiguvahetused on enesekindlad, selge fookusega ja tõestavad, et pole sugugi alust pidada Adele'i kõigest nutumuusikaks. Merit Maarits

23

St. Vincent "Daddy's Home" (Loma Vista)

Kui märtsis ilmus Annie Clarki ehk St. Vincenti uue albumi "Daddy's Home" avasingel "Pay Your Way in Pain", tekkis paratamatu tunne, et St. Vincent võib olla uue aja David Bowie. Pärast tervikalbumi kuulamist tundub, et see tähelepanek annab natuke liiga vähe tunnustust Clarkile endale, kes on muusikaline virtuoos ikkagi täiesti omadel tingimustel. "Daddy's Home" laenab küll palju 60–70ndate soul-, funk- ja folkmuusikutelt ja kindlasti ka Bowie'lt, aga nende rohkete mõjutuste ja inspiratsioonide oskuslik kokkumäng ei reeda päriselt ühtegi õmbluskohta, mis võimaldaks üliselgeid analoogiaid ja paralleele tõmmata. Kõik on nii vana tuttav, ometi täiesti värske. Merit Maarits

22

Spellling "The Turning Wheel" (Sacred Bones)

Bandcampi nišinurgast omale laiema publiku ette teed teinud California eksperimentaalmuusik Tia Cabral ehk Spellling on valmis saanud kolmanda stuudioalbumiga, mis on nii teatraalne, aga ka ebakonventsionaalne, et selle koht näib olevat mõnel off-off-Broadway muusikalilaval. Projekti ambitsioonikus pole ainult näiline – taolise sümfooniliste mõõtmetega barokkpopi saundi saavutamiseks kaasas Cabral albumi salvestamisse 31 ansamblimuusikut, kes kõik andsid oma panuse distantsilt, nagu pandeemia-ajal normiks jõudnud saada. "The Turning Wheel" on nimele kohaselt kui ratas, mis aina pöörleb ja liigub ning end uutesse kohtadesse veab. See on dünaamiline, progressiivne ja paljuski ka tavadest ülesõitev. Enam kui korra tundub kõrv tabavat mõne klassikalise 80ndatest pärit sündipopipala motiivi, mis on Cabrali müstitsismi armastava loojakäe all moondunud millekski gootilikuks ja õuduslikuks. OK, põhimõtteliselt räägime ju Kate Bushist, aga tõesti – peale vokaalse sarnasuse on Cabrali mängulisuses palju Bushile omast ja on lust selle veidra mänguga kaasa minna. Merit Maarits

21

Ajukaja, Mart Avi "Nolk" (Porridge Bullet)

Midagi põrgulikku on tegelikult ka plaadifirma Porridge Bullet alt ilmunud Ajukaja ja Mart Avi ühises lühialbumis "Nolk". Mart Avi androgrüünne superstaarienergia, mida olen juba varem näinud, on nendes neljas loos endiselt alles, aga Raul Saaremets on aidanud murda lahti mingisuguse luku, mis on Avit vähemalt mingil määral varem kinni hoidnud. Nüüd on aga kõik piirid kadunud ja ta lendab nende minimalistlike tantsupõhjade saatel ringi nagu hulluks läinud deemon, kes üritab kuulajat tumedasse mädasohu meelitada. Tulevikupopi tippteos, mis on võib-olla isegi liiga veider, et mulle ka igapäevasele kuulamislauale jõuda. Aga seda võimsam on emotsioon, kui see 16-minutiline reis kahe Eesti andekaima looja pähe aeg-ajalt ette võtta. Kaspar Viilup

20

Hiatus Kaiyote "Mood Valiant" (Brainfeeder)

Hiatus Kayote' muusikat kuulates on mul pidevalt tajunihe, sest ei suuda tänaseni uskuda, et nad on Austraalia ansambel. Nende hullumeelne segu pehmest kohviku-RnB'ist, sõgedast-peatamatust free jazz'ist, imeilusast instrumentaalsest hiphopist ja veiderdavast indie pop'ist meenutab pigem mõnd Jaapani bändi, aga võta näpust! Värske album "Mood Valiant" teeb just seda, mida neilt (ning ka plaadifirma Brainfeeder alt) igati oodata võiks: kõik eelpool mainitud nüansid on olemas, kuid tervikpilt on varasemast veel õhulisem ja peenetundelisem. Kaspar Viilup

19

Leon Vynehall "Rare. Forever" (Ninja Tune)

Mõistan väga hästi neid, keda ajab Leon Vynehalli värske album "Rare, Forever" meeletult närvi. Arvestades, et Vynehall on teinud pea kümne aasta jooksul võib-olla parimat võimalikku house'i (no kuulake kogu albumit "Rojus", palju paremaks minna ei saa!), siis võib niivõrd abstraktne ja žanriväline kunstelektroonika tõesti oimetuks lüüa. Reaalsuses on Vynehalli värske album aga moodsaim võimalik jazz, võib-olla isegi nii moodne, et keegi teine seda veel päris sedamoodi ei teegi. Instrumendid ilmuvad ja kaovad, peale on kihiti laotud vokaalsämpleid ja põksuvat tantsubiiti. Muusika pikkadeks jõudehommikuteks, muusika higistesse ööklubidesse, muusika praktiliselt igale poole. Kuigi "Rojus" on tänaseni minu go-to tantsuplaat, siis "Rare, Forever" põhjal võib öelda, et Vynehall läheb ikkagi üha paremaks. Kaspar Viilup

18

Amyl and the Sniffers "Comfort to Me" (Rough Trade)

Oma teise albumiga ei karda Austraalia punk-kvartett kõndida varem tallatud radu, kuid sel korral veel valjemalt ja ülbemalt. Nende kõlakeeles võib iga pikaajalisem pungifänn hakata ette lugema pika nimekirja mõjutajaid, ent vaatamata sellele ei kõla bänd kaugeltki lihtlabase jäljendajana. Vastupidi, nad on tolmu pühkinud imelistelt elementidelt 70ndatest ja 80ndate algusest, bändile kohaselt lasknud oma krantsidel need ära märgistada ning enda omaks teinud. Miks muidu on nende üks valjuhäälseim toetaja ja promoja just härra Iggy Pop. Eks juba esimesel kuulamisel tekkis mõte "just nii peabki selline muusika kõlama", täpselt samamoodi mõjus eelmisel aastal ansambli X tagasituleku-album. Lisaks on sel aastal andnud vokalist Amy oma hääle külalisvokaali näol näiteks Sleaford Modsi ja Viagra Boysi albumitele. Kirss tordil on muidugi see, et albumi masterdas legend Bernie Grundman, kelle kliendid on varasemalt olnud muuhulgas Steely Dan, Prince, Michael Jackson, Dr. Dre, Outkast. Tegemist on bängiva punk-oopusega ja kuulata tuleks seda valjult. Fred Jürgens

17

Viagra Boys "Welfare Jazz" (YEAR0001)

Rootsist pärit Viagra Boysi üks tugevamaid müügiargumente on see, et nad ei võta end liiga tõsiselt, kuigi nende teatud meta-olek, millega nad tahavad presenteerida kõike seda, mille vastu võitlevad, räägib justkui teistsugust lugu. Bänd jätkab oma teisel kauamängival juba tuttavaks saanud amfetamiinienergiaga, kuigi rammestusmomente on oodatust enam. Rohkem kui korra tahaks ka vaidlustada nende kutsumise sirgelt postpungiansambliks, sest bänd näib leidvat selle kõige kõigema oma hoopis kuskil jazz'i kastetud rockabilly'is. Merit Maarits

16

Mdou Moctar "Afrique Victime" (Matador)

Viimastel aastatel on rahvusvahelist tähelepanu pälvinud mitmed sellised suurepärased Põhja-Aafrika muusikud nagu Bombino ja Songhoy Blues. Tänavuseks suureks läbilöögiks võib pidada Nigeri kitarristi-multiinstrumentalisti Mdou Moctari. Tema "Afrique Victime'i" üheksas loos kohtuvad kõrbebluus ja rock'n'roll, traditsiooniline Tuareegide muusika ja läänelik psühhedeelia, moodustades korraga põnevalt eksperimentaalse ja samas täiesti pretensioonitult kulgeva terviku. Andrei Liimets

15

Dry Cleaning "New Long Leg" (4AD)

2019. aastal kokku tulnud ehk vaevu kolm aastat tegutsenud ansambli Dry Cleaning debüütalbum paneb küsima, kui palju uusi inglise postpungibände veel skeenesse mahub, sest see on üks järjekordne selline. Dry Cleaningu kasuks räägib küll see, et isegi kui need bassiliinid ja kõnetaoline vokaalosa on väsitavalt žanritüüpilised, siis laulja, muu hulgas ülikooli õppejõuna töötav Florence Shaw toob naishäälena ja erudeeritud tähelepanekutega siia vähemalt üksjagu huvitavust. Tema deadpan, eemalolev, ajuti peaaegu et tehislikuna toimiv vokaal võiks vabalt täita uue põlvkonna Kim Gordoni kohta. Merit Maarits

14

Jungle "Loving In Stereo" (Caiola)

Londoni produtsentide Josh Lloyd-Watsoni ja Tom McFarlandi duo Jungle'i kolmas stuudioalbum "Loving In Stereo" tõstab esile muusika funktsiooni mitte sissevaatamise, vaid väljaelamise vahendina. Selle põrkuvaid pakse bassiliine on istudes isegi psühholoogiliselt kuidagi vale kuulata, sest muusika ise näeb nii palju vaeva, et püsida seal kuskil kergema otsa aeroobikatrenni tempos. "Loving In Stereo" on pretensioonitu, kergelt naiivne hea enesetunde album, mis on leidnud töötava tasakaalu vana ja uue vahel. Siin kohtuvad ühelt poolt 70ndate lollikindel disko-, soul- ja funk-muusika ning teiselt poolt kaasaegne elektrooniline tantsumuusika, mis pakib selle mis tahes kuulajale ühtviisi seeditavasse formaati. Täielik festivalimuusika, toogu lähitulevik siis duole ainult ka mõne festivali, kus seda kõike ette mängida. Merit Maarits

13

Janek Murd "Viiv" (ise välja antud)

Janek Murdi nelja aasta jooksul sündinud lugudest kokku pandud "Viiv", kus kõik peale ühe pala on instrumentaalsed, on vaimustavalt visuaalne kuulamiskogemus. Murdi loodud helitekstuurides on filmidramaatilist sügavust ja suurust, palju värve ning meeleolusid, mis teravustavad rohkem kui ainult kuulmismeeli, aga mille kombinatsioonis säilib siiski terviku suhteline kergus ja vähenõudlikkus. Merit Maarits

12

Low "Hey What" (Sub Pop)

1993. aastal muusikalist teekonda alustanud Low, mille moodustavad abielupaar Alan Sparhawk ja Mimi Parker, on aastate jooksul seigelnud erinevate kõlapiltide ja helide ning žanrite vahel. Uusimal albumil "Hey What" jätkab bänd aga 2018. aasta albumil "Double Negative" alustatud ulatuslikke otsinguid elektroonilise muusika maastikul, samas mitte kaotades täielikult rokilikku kõla, mis neid aastate jooksul saatnud. Kummitusliku ambient-kõlaga lood vahelduvad kohati isegi vihaste elektrooniliste katsetustega, viies kuulaja ebamaisena tunduvale rännakule. Täpp i peal on kaunid vokaalid organiseeritud kaosena mõjuva instrumentaali peal. Kaisa Potisepp

11

Puuluup "Viimane suusataja" (Õunaviks)

Õieti polegi tarvis parandada seda, mis pole katki ega oma aega (veel) ära elanud. Ei pingutata liigselt autentse kandlemängu ega modernse folktroonika poole ning isegi Uku Masing ei jõuaks lugeda kokku lauludes kõlavaid arvukaid keeli, milles esitatud sõna- ja kõlamängude kõrvalt võib tabada obskuurseid kultuuriviiteid ("Roosad suusad" ja kunagine tränahitt "Streets at Night"). Sarnaselt õllega võiks lüüa albumi kahte lahku: hele ja tume. Esimene on helgelt tempokas, teisalt annavad tooni sünkjavõitu meditatsioonilainele keeratud (kandle)keeled. Mihkel Braun

10

Silk Sonic "An Evening with Silk Sonic" (Aftermath, Atlantic)

Eks see oli vist ainult aja küsimus, kui Bruno Mars ja Anderson .Paak koos muusikat hakkavad tegema. Nende muusikaline identieet on paljuski sarnane: sensuaalne ja seksikas kuldaja funk'ist läbi imbunud RnB, mis mängib oma retrohõllanduse igati veenvalt välja. Värske koostööprojekt Silk Sonic on kvintessents kahe artisti tugevustest, imelik nii öelda, aga miskipärast on seda muusikat kuulates tunne, et sellel peaks olema vanusepiirang. Alla 18-aastased ei tohiks nii meelast, himurat või isegi flirtivat muusikat kuulata! Kaspar Viilup

9

Yasmyn "Yasmyn" (Tiks, FastRise)

Kodumaine soul'i ja R&B artist Yasmyn tekitas paar aastat tagasi muusikamaastikule tulles paraja põnevust täis sumina. Olles valmis saanud oma teise kauamängiva "Yasmyn", annab ta põhjust veel suuremaks suminaks, näidates plaadil oma küpsust nii artisti, muusiku kui naisena, olles tugev ja haavatav korraga. Tundub, et Yasmyn on end igas mõttes leidnud ning jumal tänatud, et ta leitu ka plaadile pani. Kaisa Potisepp

8

Genka, Dew8 "Oleg" (Legendaarne)

Sisutihe "Oleg" ei liugle ringi fiktiivsetes maailmates, vaid lööb rusikaga näkku sotsiaalkriitiliste, eluliste, egoistlikult mänguliste ja satiiri täis riimidega, seega nõuab album kuulajalt ühiskonnas toimuvaga kursis olemist. Genka päevakajalised tekstiread on laetud küpsusest ja oskuslikust mõttelennust. Ega see ei üllata: üks Eesti räpi alustalasid on pea iga oma tegemisega näidanud töökust, tõsiseltvõetavust ja laia silmaringi, lisaks on ta katsetanud räpi kõikvõimalike tahkudega. Kui üks mees on omale juba nime teinud, siis teine mees on nime parasjagu tegemas – DEW8 on üks ägedamaid pärleid, kes viimase nelja-viie aasta jooksul kodumaa räpi- ja biidiskeenes pead tõstnud. Tegelikult on ta isegi pigem kunstnik kui MC. Oma riimides on ta abstraktsem tegelane, kes armastab allegooriaid palju rohkem kui kaasautor Genka. Sandra Leushina

7

Arlo Parks "Collapsed in Sunbeams" (Transgressive)

Arlo Parksi debüütalbum "Collapsed in Sunbeams" on igati konservatiivne neo soul – pole mingeid lõhutud rütme, elektroonilist hullust, ootamatute žanri segamist, kõik on tema muusikast igati ootuspärane ja viisakalt raamides. Aga samas ei ole sellele ühtki etteheidet, kuna Arlo Parksi lood on lihtsalt niivõrd head, et polegi midagi muud vaja. Lihtsalt üks imekauni vokaaliga laulja esitamas nukrameelseid ballaadikesi, uniseid soul-pärle ja kohati isegi otsekui suviselt lainetavat yacht rock'i. Kaspar Viilup

6

Ans. Andur "Uus palav päev" (Agrosound)

Paidest pärit Ans. Andur seisab endiselt oma pretensioonitu koostegutsemise rõõmuga väljaspool ülejäänud Eesti muusikat. Bänd jätkab oma üheksandal stuudioalbumil "Uus palav päev" juba tuttavatel väikelinnaromantilistel viisidel, kuigi varasemast mõtlikumana. Lugudesse on sugenenud teemad vanemaks jäämisest, väsinud kehast ja vaimust. Melanhoolne alatoon, mis ikka koos pealtnäha muretu plõnnimisega kaasas on käinud, kumab senisest enam läbi, tuues meelde tumedamad ajad Beach Boysi loomingus – "Mu keha on mind reetnud" koos Tursa ja Foto häälte koosmänguga võiks vabalt olla lugu "Surf's Up'ilt" (1971). Aga seda premeerivamana mõjub diskopala "Kesköö", mis albumi otsad positiivsemal noodil kokku seob. Merit Maarits

5

Nick Cave, Warren Ellis "Carnage" (Goliath)

Kuigi Nick Cave ja Warren Ellis on koos muusikat teinud 30 aastat, polnud nad seni veel duona peale rohke filmimuusika ühtegi täispikka stuudioalbumit välja andnud. "Carnage" on maailmalõpumuusika – tume, raskesammuline ja nukrusest laetud kuulamine, mille emotsionaalne mass vajub sulle selga suure liivakotina, mida jäädki kogu albumi ajaks kandma. Samas oskab album kõige selle juures üllatada oma ainulaadse, groteskse iluga, mis saabki sündida ainult nende kahe, teineteist poolelt sõnalt mõistvas koostöös. Merit Maarits

4

Tirzah "Colorgrade" (Domino)

Londoni päritolu Tirzah Mastin ehk lihtsalt Tirzah, kellelt ilmus 2018. aastal väga hästi vastu võetud debüüt "Devotion", viibib oma uuel albumil "Colorgrade" Kedr Livanskiyga sarnases üleminekufaasis, kuigi seda veidi teistel tingimustel – album sai kirjutatud esimese lapse sünni järel ja salve enne teise lapse tulekut. Mica Levi ja Coby Sey, kes aitasid Tirzahil välja töötada tema omareeglitega RnB-saundi, olid kohal ka selle albumi juures. Selle tulemusel sündinud "Colorgrade" on instrumentaalselt visandlik ja jätab taotluslikult palju ruumi täitmata, kuid sellele vastandub Tirzah enda personaalne mõttetulv, mis toob ta koos kuulajaga oma väikesesse isiklikku aegruumi, luues eriti kammerliku atmosfääri. Merit Maarits

3

Billie Eilish "Happier Than Ever" (Darkroom, Interscope)

Ei kujuta ette, milline soorituspinge võib peale tulla eduka debüütalbumi järel, kui ootused on kõrgeks aetud ja letti on vaja lüüa samaväärselt hea – aga soovituslikult ikka esimesest parem – hittalbum. Billie Eilish on koos oma venna Finneas'iga sellest mäest üle saanud. Kui 2019. aastal ilmunud "When We All Fall Asleep, Where Do We Go?" oli kergemeelne ja kädistav, siis "Happier Than Ever" on oma pealkirjale risti vastupidiselt melanhoolne ja nukram kui kunagi varem, aga hoopis küpsem. "Happier Than Ever" on aeglaselt põlev ja sügava täidlase produktsiooniga emo soul'i album, mis näitab, et Eilishi ja Finneas'i edu debüüdiga polnud juhuslik õnn, vaid sellises sümbioosis sünnivadki nii suurepärased asjad. Debüüdi ilmumise järel Eilishile nii omaseks saanud duh-suhtumist siin peaaegu ei kohtagi. Muretule ja mõtlematule teismeeale on järgnenud muusikatööstuses paratamatult kiire täiskasvanuks saamine, mille valudega leppimine on uuel albumil nii rõhutatult keskne, et selle kuulamise järel ei peaks keegi ihalema suure abstraktse kuulsuse järele nagu Eilishile osaks on saanud. Merit Maarits

2

Little Simz "Sometimes I Might Be Introvert" (Age 101, Awal)

Yoruba juurtega ja Londonist pärit Simbiatu Abisola Abiola Ajikawo ehk Little Simzi nimetamine lihtsalt räppariks mõjub õige hõreda kirjeldusena, kui oled juhtunud kuulama tema uut, neljandat stuudioalbumit. "Sometimes I Might Be Introvert" on meisterlik draamateos, mis kombineerib Simzi grime'ilikud, kuid aeglustatud räpipõhjad sümfooniliste seadete ja jazz'iga ning lülitab jooksvalt sekka ka soul'i, gospel'it ja afrobeat'i. Kogu seda küllust selgitab osaliselt asjaolu, et albumi produtseeris Inflo, kes töötanud ka Saultiga, kelle muusikas kohtab sarnast žanrilist dünaamilisust. Kuigi Simz ei salga ära räpile omast praalivat stiili, käib see enesekindlus käsikäes enese haavatavuse teadvustamisega, seda liigse tundlemiseta. Muusika kõrval on "SIMBI" ühtviisi rikkalik ka lüüriliselt; Simzi sõnaseadmisoskuses on palju Kendrick Lamarile omast, Pulitzeri-auhinna väärilist poeetilisust, mis teeb temast oma põlvkonna ja kogukonna ühe olulise hääle. Merit Maarits

1

Floating Points, Pharoah Sanders, London Symphonic Orchestra "Promises" (Luaka Bop)

Selle aasta kõige olulisem album ja kahtlen sügavalt, et miski suudaks seda ületada. Legendaarne saksofonist Pharoah Sanders ja produtsent Floating Points seedisid seda materjali aastaid ning see paistab ka selgelt välja: iga element "Promises'i" juures on läbitunnetatud ja põhjusega omal kohal. Ühelt poolt on kogu teos äärmuslikult minimalistlik – samad motiivid tulevad ja lähevad ning arengut on selles kõige esmapilgul vähe –, kuid tegelikult on plaadile koondatud mingi muusikaline algollus, kust on maha kooritud ülearune ja alles jäetud vaid see vähene, mida päriselt vaja on. Tegelikult ületab Sandersi ja Pointsi muusika sõnad, sellest pole otsekui võimalik rääkida: olen seda plaati kuulates korduvalt avastanud, et pisar tuleb silmanurka. Miks? Ratsionaalselt pole seda võimalik selgitada, siin plaadil on mingi maagiline ja lummav ilu, midagi sellist, mida kuuleb muusikas paraku liiga harva. Kaspar Viilup