Arvustus. Lana Del Rey idealistlik Hollywoodi sadcore
Uus plaat
Lana Del Rey
"Chemtrails Over the Country Club" (Polydor)
8/10
Kümne aasta jooksul, mis Lana Del Rey minu teadvuses eksisteerinud on, on ta mind vaid ühe korra üllatada suutnud. See oli aastal 2011, kui ma kuulsin esimest korda tema debüütsinglit "Video Games" ning nägin muusikavideot, mille koduvideo formaat oli pea iga teismelise tüdruku esteetiline unelm. Nii ka minu. Ma ei saa öelda, et "Chemtrails Over the Country Club" oleks üllatuslikkuse osas mingi erand, kuid ma nautisin seda otsast lõpuni sellest hoolimata.
Lana Del Rey teeb erakordseks muusikuks see, kuidas ta suudab aastast aastasse üllitada täiuslikke ja atmosfäärilisi pop-albumeid ilma, et ta oma esteetikas või temaatikas midagi kardinaalselt muudaks. Ta on esteetiliselt ebareaalne ja haruldane anne, kes suudab teha kontseptuaalset ja võrgutavat muusikat mineviku, oleviku ja tuleviku vahel teisenedes ning seeläbi ajatuks muutudes.
Tema muusikavideotes on alati mingi filmilik irreaalne traagika, mida on pea võimatu imiteerida; tema laulusõnades on glamuur ja lihvitud poeesia, mida varjutab hoomamatu kurbus ja kurblooline nostalgia ning seda oleks kuradima raske paremini teha, sest seal ei ole midagi parandada. See on armutult ilus ja läbimõeldud, kuid mässajalikult tundlik ja isepäine sellest hoolimata.
"Chemtrails Over the Country Club" on selle ande järjekordne näide. Ometigi on Del Rey looming esimest korda nii personaalne, peaaegu nartsissistlikuse piiril, et näib, et ta on pärast pikki eksirännakuid viimaks jõudnud selgusele, kes ta on ning kelleks saada tahab. See on manifest mineviku ja tuleviku enesele, jutustatud läbi oleviku enda, ning on seejuures veetlev. Kuid tema eesmärk pole tingimata muutuda, ülim vorm on hoopis igavene ja paleuslik ning sellel on ka hea põhjus – The bеst ones lost their minds / So I'm not gonna change / I'll stay the same" ("Dark but Just a Game").
Igatsus lihtsamate aegade järele iseloomustab kogu albumit. Kuid kuue eelneva albumi ja paljukordse igatsusvalu järel kõlab "Chemtrails Over the Country Club" nagu Lana Del Rey teeks mitmendat korda lihtsalt sama naiivset viga, lootuses, et sel korral läheb paremini. Järjekordselt eksides võtab dramaatiline hingeahastus ja kahetsus aga üle ning sellest sünnib muusika. Probleem on selles, et see viga on suureks kasvamine ning see on midagi, mida ei saa tagasi pöörata. Ja sellega on meeletult raske leppida.
Nagu Lana Del Rey isegi ütleb, siis noorus paneb tundma nagu sa võiks olla jumal: We were talking about life, we were sitting outside 'til dawn / But I would still go back / If I could do it all again, I thought / Because it made me feel, made me feel like a god ("White Dress"). Ja see on tunne, mida on hilisemas elus meeletult raske üle trumbata.
Toimetaja: Merit Maarits