Sarnaselt eelmistele aastatele ei hakka me filmitabeli juures suuri kokkuvõtteid tegema, aga üht võib ilmselt juba avapildi põhjal eeldada: enim mainisid filmispetsialistid Ruben Östlundi värsket linateost "Kurbuse kolmnurk" ("Triangle of Sadness"), mis jõudis kokku 27 osaleja edetabelisse. Ainsad lähedased konkurendid olid Martin McDonagh' "Inisherini hinged" (19 mainimist) ja Paul Thomas Andersoni "Lagritsapitsa" (18 mainimist).

Välja toomist väärivad veel Daniel Kwani ja Daniel Scheinerti "Kõik, kõikjal ja korraga" (15 mainimist), Jordan Peele'i "Ei" (13 mainimist), Steven Spielbergi "Fabelmanid" (12 mainimist), Darren Aronofsky "Vaal" (11 mainimist) ja Edward Bergeri "Läänerindel muutusteta" (11 mainimist).

Eesti filmidest löövad sarved kokku Ove Mustingu debüütfilm "Kalev" ja Kaupo Kruusiaugu "Machina Faust", mis on mõlemad mainitud kümmekonnas tabelis. Korduvalt toodi välja nii Jaak Kilmi "Tagurpidi torni" kui ka Rainer Sarneri "Vaino Vahingu päevaraamatut", samuti panid spetsialistid tähele Sander Joone "Sierrat".

Filmiaasta ülevaates osalesid Tristan Priimägi, Kaspar Viilup, Eeva Mägi, Timo Diener, Mariliis Mõttus, Tauno Vahter, Pilleriin Raudam, Johannes Lõhmus, Chris Reintal, Liisi Rohumäe, Annika Koppel, Kristina Märtin, Kristi Helme, Mart Noorkõiv, Sten Kauber, Kaupo Liiv, Eda Koppel, Rasmus Rääk, Taavi Hallimäe, Tõnu Karjatse, Andrei Liimets, Katre Valgma, Kristjan Gold, Maarja Hindoalla, Maria Ulfsak, Raiko Puust, Rain Tolk, Siim Rohtla, Aurelia Aasa, Tiina Teras, Edith Sepp, Kalver Tamm, Ivar Murd, Dannar Leitmaa, Ralf Sauter, Lauri Kaare, Elise Jagomägi.

Tristan Priimägi
Sirbi filmitoimetaja

1. "Aftersun"
Režissöör: Charlotte Wells
UK

Huvitav näha, kuidas "Aftersun" on väikese indi-debüüdi kohta tegemas ikka väga kõrget lendu. See on kinni pannud mitu aasta olulisemat tabelit – Sight & Sound, The Guardian, Indiewire – ja ei hakka minagi originaalitsema, sest see tõesti mulle kõige rohkem korda läks. Cannesi Critics Weeki programmis linastumise aegu tänavu mais seda kõike veel ette ennustada polnud võimalik, aga see on ainus, millele ma seal ka tänavu maksimumpunktid panin ja nende edu teeb vaid heameelt. Tahaks aga südamele panna, et tihti mõjutavad filmide head tulemused vaatamiskogemust, sest haip on ootused liiga kõrgele ajanud (vt ka "Kurbuse kolmnurk"). Filmid pole selles süüdi, et neid armastatakse. Võtke vabalt ja vaadake lihtsalt nagu filmi, mitte mingit järgmise messiase tulekut.

Cannes'is kirjutasin nii:

Tänavu küll ükski teine film mulle nii rängalt mõjunud kui šotlanna Charlotte Wellsi "Aftersun", pärast mida ma olin pool päeva ikka täiesti liimist lahti ja oli raskusi enda taas kokkuvõtmisega. Videolõikude ja meenutuste abil jutustatud lugu isa ja 11aastase tütre ühisest kuurordipuhkusest Türgis. Neil on koos äge, tegelased on sümpaatsed. Isana teeb Paul Mescal juba teise andva rolli tänavuses Cannes'sis (ka "God's Creatures"), tütart mängiv Francesca Corio on praegu veel tundmatu debütant, aga vast mitte kauaks. Vaikselt hakkab olmest välja kooruma tumedus, mis imbub ikka päevavalgele, kui väga seda ka ei üritata maha suruda. Tütar tahab avastama hakata oma piire ja võimalusi naisena, isa aga tundub olevat reivipõlvkonna laps, kellel ei ole õnnestunud päris hästi üleminek täiskasvanute maailma, eriti kui 90ndate keskpaiga soundtrack kogu aeg sugereerib, et "I get knocked down, but I get up again", või "Oh, lucky you", peas aga käivad kujutluspildid tantsupidudest koos meeletu püüdega iseend ära kaotada. Pealkiri "Aftersun" viitab aga ilmselt päevituskreemile, kuna ühest küljest suvepuhkus, aga teisalt katse leida leevendust läbipõlemisele kunagistes kuumades pidudes.

Ja ei, see ei ole mingi labaste perverssuste lugu, vaid pilguheit fassaadi taga lagunevasse sisemusse. Kui ümbritseva maailma arvates käib endiselt edasi üks pidev pidu, aga sul on tuled sees juba ammu kustunud. Dokumentaalne ja vahetu visuaalne stiil, ja kiht-kihilt avanev lugu, mida ei suruta peale ja milleni peab ise jõudma. "Aftersun" liigutas ikka sees mingi suure ja sügava kurbuse lahti, mida ei saa lihtsalt minema soovida.

2. "Tár"
Režissöör: Todd Field
USA-Saksamaa

Vahel satub keset keskpärasuse paraadi ette film, mis paneb justkui kõigega pihta: "Tár" on kompromissitult intellektuaalne, ootamatult kaasaegne ja värskendavalt objektiivsest rakursist jutustatud lugu maailma tippdirigendist Lydia Tárist, kes on hakanud aja jooksul oma mõõtmatut geeniuseprivileegi võtma iseenesestmõistetavalt. Sündmuste käigus saab selgeks, et ta suhtub pooljumala rollis teda ümbritsevatesse lihtsurelikesse ehk liiga hoolimatult, ja see, mis varem andeks anti, uues, muutunud maailmas enam ei lenda.

Paaris avastseenis lummab Tár meid oma sädeleva mõistusvooga ja annab oma privileegile ehk päris veenva õigustuse. Kahtlemata on ta geenius ja tekitatakse soov tema eksistentsi kaitsta isegi siis, kui ta teod moraalselt küsitavaks muutuvad. Aga kui kaugele sellega minna? Keegi ütles kunagi, et Eesti kultuurielu seisab kultuuriheeroste kummardamisel, ja see väide ei tundugi olevat vale. Kultuurirahvas on viskunud aivarmägede ja tiitojasoode kaitsele, kuna konflikti vastaspool on tundmatu ja "kultuuriliselt ebaoluline". Seda näeme ka siin, aga värskendavalt on siin soorollid vahetunud, ning #metoo ja privileegipimeduse teemade keskmes on hoopis naisterahvas.

Filmi põhiline tugevus on aga selle viisis keelduda moraalitsemisest ning plahvatuslikku teemat (mida paljud arusaadavalt tänapäeval isegi kaugelt puutuda ei julge) on käsitletud üllatavalt kainelt ja empaatiliselt. Cate Blanchettilt nimiosas ikka väga veenev esitus, mis sai Veneetsias ka parima näitlejanna preemiaga ära märgitud.

3. "Lagritsapitsa" ("Licorice Pizza")
Režissöör: Paul Thomas Anderson
USA-Kanada

Oli tänavu kevadel suur rõõm korraldada Sõpruses Paul Thomas Andersoni retrospektiivi, mis andis loodetavasti oma osa koroonapelgliku publiku kinno tagasimeelitamisse. Üks ägedamaid hetkel tegutsevaid lavastajaid, kes üllatab jätkuvalt ning suudab endale ikka ja jälle väga keerulisi ülesandeid püstitada. Retroka aegu kirjutasin:

Alana (Alana Haim) ja Gary (Cooper Hoffman) on kaks veidi erinevas vanuses noort, kes üritavad 1970ndate aastate Los Angeleses saada hakkama kõigi nende keeruliste asjadega, mis sel ajal elu inimeste ette ikka veeretab: kuidas leida endale koht maailmas, kuidas kogeda armastust ja mida see kõik üldse tähendab.

"Lagritsapitsas" naaseb Anderson oma juurte juurde, lapsepõlveaegsesse San Fernando orgu, et põimida valmis suurepärane film, mis kulgeb läbi värvide, muusika, uskumatute süžeepöörete ja koomiliste intsidentide alati ettearvamatus suunas. "Lagritsapitsa" on tõeline tripp, kaks ja pool tundi Andersoni kvintessentsi, mis paneb lihtsalt imetlema filmikunsti võimalusi rääkida pildi ja sõnaga maagilist lugu mingist teise aja tegelikkusest, aga justkui päriselt, siin ja nüüd. Viitega vanale sõbrale, tänaseks juba lahkunud Philip Seymour Hoffmanile, mängib Gary osa tema poeg Cooper, ühest koomilisest kõrvalosast leiab aga näiteks veel ühe Cooperi, Bradley, kes tundub viimasel ajal mängivat üldse kõigis filmides, aga kes teeb siin Barbra Streisandi seksisõltlasest ja kokaiinikust boifrendi, produtsendi Jon Petersina väga naljaka osa. "Lagritsapitsa" on natuke nagu Tarantino "Üks kord Hollywoodis", aga samas ka üldse mitte, sest kui mõlemad lavastajad tunnevad detailsusest ülimat mõnu, kannab Tarantino filmi stilistika ja Andersoni oma emotsioon.

Paul Thomas Anderson kandideeris selle filmiga tänavu lausa kolmele Oscarile kolmes eri ametis: stsenaristina parima originaalkäsikirja, produtsendina parima filmi, ja lavastajana parima režissööri kategoorias. Ühtki ei saanud.

4. "Fabelmanid" ("The Fabelmans")
Režissöör: Steven Spielberg
USA

Tuleb tunnistada, et mulle isiklikult pole Spielberg juba ammu millegi erilisega silma jäänud. Ehk on selle aastatuhande asjadest enam meeldinud ulmekad nagu "Minority Report" ja "Ready Player One", aga needki on ju rangelt võttes ulmefantaasiad, kuhu on autori enda maailma võrdlemisi napilt lisatud.

Nüüd aga siis selline lugu, et oma isiklikel mälestustel põhineva Fabelmanide perekonna looga on Spielberg jälle täiesti tipptasemel. Noorel Sammy Fabelmanil (Gabriel LaBelle) tuleb toime tulla tüüpiliste teismelise eluraskustega, eriti pärast seda, kui perekond kolib isa töö pärast Californiasse. Esimesed kokkupuuted vastassooga, koolikiusamine ja sees näriv tunne, et vanematega pole kõik päris korras. Kõike seda peab aitama tasakaalustada noore Sammy kasvav filmi huvi ja tundub ka, et märkimisväärne anne jutustada liikuvate piltidega köitvaid lugusid.

Võib-olla ongi "Fabelmanid" alustuseks seetõttu nii hea, et põhineb (ilmselt) väga isiklikel tunnetel ja lugudel. Teema mõttes on huvitav, et 2022 on kindlasti nostalgiafilmide aasta, vähemalt mulle, sest millest muust on ka "Aftersun" ja "Lagritsapitsa", kui kadunud lapsepõlve taasavastamisest ja sellega seonduvast nostalgiast, ilust ja valust. Lisaks siia veel näiteks "Armageddon Time'i" või tegelikult "Fabelmanidega" temaatiliselt kõige paremini sünkiva India tänavuse parima rahvusvahelise filmi kandidaadiga "Last Film Show". Teema on igatahes õhus ja seda ka tänavu kunstiliselt väga edukalt ära kasutati.

Ja üks, mis "Fablemanides" saab nii ilmseks, on ikkagi see vana hea Spielbergi maagia, oskus stseene nii emotsionaalselt kui tehniliselt (montaaž, valgus, kaamera) panna kohati lihtsalt helisema. Mõni oskab näha enam kui teine ja oma parimas vormis on Spielberg lihtsalt täiesti lummav oma oskusega lugu visuaalsete vahenditega edasi anda. Pärast vaatamist oli tunne, et võiks kohe teise ringi otsa teha, et lihtsalt jälgida seda masinavärgi erinevate osakeste täiuslikku liikumist.

5. "Memoria"
Režissöör: Apichatpong Weerasethakul
Tundub vist olevat sajandi tootmismudel, sest: Tai-Kolumbia-UK-Prantsusmaa-Saksamaa-Mehhiko-Hiina-Taiwan-USA-Šveits

Lahe, et Weerasethakuli – tema nimi on nagu üks ultimate arthouse-fänni test, suudad sa tema nime ilma kontrollimata õigesti kirjutada? – uue filmi suunas on kuulda olnud kriitikat justkui "ei juhtuks" seal midagi. Täiesti sümptomaatiline, sest elame ajal, kus peab kogu aeg midagi juhtuma. Siin juhtub vägagi piisavalt, aga tuleb olla lihtsalt kannatlik ja ära oodata need napid sündmused, mis pärast pulsi aeglustamist minimaalseks, tunduvad kui maavärin.

"Memoria" on slow cinema tippnäide. Kolumbias elav šoti lillekasvataja Jessica (Tilda Swinton) kuuleb ühel ööl seletamatut valju ja kumisevat heli ning selle kordumise järel hakkab ta proovima heli olemusele ja päritolule jälile saada. Noore helimehe Hernáni abiga üritab ta heli taasluua ja see viib väga ootamatute tulemusteni.

Täielik põnevik või mis? Tai tuntuimalt lavastajalt üks selline omas suunas kulgev metafüüsiline mõtisklus ajast, päritolust ja, nagu pealkirigi ütleb, mälust. Kolumbia Oscari-kandidaat, aga arusaadavalt selleks liiga omamoodi film, et kuskile jõuda. Cannesi žürii oli mõistvam ja andis n-ö kolmanda koha ehk jury prize'i.

6. "Eo"
Režissöör: Jerzy Skolimowski
Poola-Itaalia

Cannes'is kirjutasin:

Skolimowski on tõeline staar ikka. Järjekordne aktiivne kaheksakümnendik, kes on teisest 84aastasest punkvanamehest Paul Verhoevenist veidi üle kuu aega vanem. Kes soovib, sellel on lihtne viidetesse kinni jääda ja seda filmi mitte vääriliselt hinnata. Jah, Bresson juba tegi eesliga filmi "Au Hasard Balthazar". Jah, me oleme juba näinud loomakaitse filme läbi looma silmade (Kossakovski "Gunda" ja Andrea Arnoldi "Cow"). Meil on endalgi üks eeslifilm ette näidata (Andres Söödi "Unenägu"). Aga ka kõige selle foonil on "Eo" (ehk siis tõlkes vast "Iiah") täiesti meisterlik. Visuaalne tripp, iga teine kaader liigub ja pulseerib oleks nagu elus, sisuliselt ilma tekstita lugu ühest eeslist, kes saab tsirkusest sunniviisiliselt priiks ja kes satub elu keerdkäikudes ühest olukorrast teise. Iiahi seiklused inimeste maailmas on absurdi ja groteski piirimail ja üsna selgeks saab, et inimesed näevad loomas vaid iseenda vajaduste käepikendust. Meie näeme ennast läbi eeslipilgu kõverpeegli ja jääb tunne, et polegi võimalik teist olendit üldse mõista, sest meie maailmad on nii erinevad. Täielik Sartre ju. Läbi eesli silmade.

Cannesist jury prize ex aequo ja parima helilooja preemia Paweł Mykietynile. Mykietyn võitis aasta lõpus ka Euroopa filmiauhinna ja "Eo" on võõrfilmi Oscari shortlist'is Poolat esindamas.

7. "Pacifiction"
Režissöör: Albert Serra
Hispaania-Prantsusmaa-Saksamaa-Portugal

Nagu ikka Albert Serraga, tõuseb mulje tema filmidest aasta jooksul muudkui kõrgemale, sest need lihtsalt ei lahku meelest. Kevadel väljendatud kõhklused on meelest kadunud ja järgi jäänud vaid see pastellroosa, kummaline fluidum, millega "Pacifiction" mu aju ümbritses.

Cannes'is kirjutasin nii:

Minu ees kinosabas ütles üks mees pärast telefoni: "Väga kummaline film. Ma ei teagi, mis sellest arvata. Magasin vahepeal". Kõnekas lause, eks inimorganism tahab end tundmatute ohtude eest kaitsta, kui ta ei saa aru, millega tegemist. Hispaanlane Albert Serra saab minult alati kõrged punktid kätte selle eest, mille ta ütlemata jätab, ja millest aru ei saa. Ja kaotab neid selle eest, mille ta ära sõnastab, vähemalt seekord.

Nagu ikka, on Serra filme väga keeruline kirjeldada. Prantsusmaa kõrge valitsusametnik Tahitil, mösjöö De Roller (Benoit Magimel) elab toredat ja mugavat elu, peab ühtlasi öist lõbustusasutust ja mängib poliitilist mängu nii kõrgel kui madalal tasemel. Kui aga hakkavad levima kuuldused, et lähedal saartel tahetakse taas peale hakata prantsuse tuumakatsetustega, ujub välja mitmeid uusi tegelasi ja sündmused hakkavad kuumenema.

De Rolleri tegelane, "hea kolonialist", on oma ambivalentsuses väga huvitav, Serra näitab saare lopsakat loodust üliimmutatud, postkaardilikus värvigammas, kogu lavastusstiil on väga teatraalne, öised interjöörid ja stiil meenutab ehk kõige enam mulle Fassbinderi "Querelle'i". Kõik on tinglik, kunstlik, butafoorne, ja seetõttu kummastav ja väga äge. Vaikselt kaldub film Serra kohta üllatavalt žanrisse, muutudes mingiks ülihangunud spioonidraamaks, kus sündmusi peab edasi nügima nagu tigu, kes ei taha liikuda. Täielik vastand selle žanri tavapüüdlustele liikuda pigem tempokalt, eriti nende uute koomiksispioonide maailmas nagu Bourne, Bond ja Hunt. Samas on klassikaline loojutustus ja žanri pandud vajadused siiski Serra stiiliga kohati konfliktis ja film nagu ei otsusta ära , kas rääkida rohkem või vähem. Ja eriti ootamatult tuleb filmi lõpus üsnagi plakatlik selgitus sellele, mida me peame nähtud filmist mõtlema. Aga ikkagi väga veider (loe: huvitav) film.

8. "RRR"
Režissöör: S. S. Rajamouli
India

Indias tehakse aastas üle 1600 filmi, nii et tundub kuidagi pealiskaudne siin ära tuua seda üht – kes teab, mida kõike sealt veel leida võib –, aga "RRR" on lihtsalt võitmatu teos, mida pole võimalik alla suruda, nagu ka ülla india rahva tulist vabaduspüüet pääseda inglise kolonisaatorite ikke alt selles totaalselt igas mõttes üle vindi filmis, kus tuleb esikusse maha jätta kõik oma senised arusaamad sellest, mida ühes filmis teha võib.

Unustage usutavus: India seni kalleimas filmis (72 miljonit dollarit) võivad olla kujutatud küll tegelased päriselust – india revolutsionäärid Alluri Sitarama Raju (Ram Charan) ja Komaram Bheem (N. T. Raama Rao Jr) –, aga kõik, mis sealt edasi, on totaalne fantaasiavoog. Või pigem tormilaine, sest üle kolmetunnise pikkuse jooksul pakutakse meile aasta parimaid märulistseene ja aasta parimaid tantsustseene. Eriefekte pritsib üle ekraani nagu oleks kraan lahti ununenud ja iga kaader sobiks oma uskumatus liialduses seinale plakatiks suurendamiseks.

Lisaks kahele meesstaarile tahaks aga välja tuua ka väikeses naiskõrvalosas üles astuva Alia Bhatti.

"RRR" on tõeline pillerkaar, mida peab tõesti nägema, et seda uskuda. India tänavustest filmidest sobivad veel ära märkida "Gangubai Kathiawadi", mille täiesti lummava nimiosa eest saab seesama Alia Bhatt mu isikliku naispeaosa nominatsiooni, ja "O Monica My Darling", mis on nagu lääne filmide masala – "Kill Bill", Hitchcock, Mission Impossible, James Bond jne.

9. "Väike keha" ("Piccolo corpo")
Režissöör: Laura Samani
Itaalia-Prantsusmaa-Sloveenia

19. sajandi alguse Itaalia. Agata (Celeste Cescutti) on just sünnitanud surnud lapse ning kuuleb kirikuesindajatelt, et kuna ta last ei jõutud ristida, pole tal hinge ja ta on seetõttu määratud beebina igaveseks limbosse, eikuskile maailmade vahele, ilma mingi lootuseta sealt pääseda. Küla pealt kuuleb Agata targast, kes suutvat surnuid korraks ellu äratada. Kaasas väike puust kast, asub Agata tarka otsima, et laps limbost päästa.

"Väike keha" on müstikasse mähitud mõistujutt, korraga ilus ja kole. Mõlemad peaosalised, nii Agatat mängiv Celeste Cescutti, kui ta juhuslikult kohatud teekaaslast Lynxi mängiv Ondina Quadri (päriselt ongi sellist värvi silmad või?) on huvitavad uued näod, keda loodaks filmides veel kohata. Õnneks pääseb film ehk vahepeal ähvardanud unustusest, kuna sai nüüd aasta lõpus teenitult European Aasta Avastuse auhinna (kuigi 2021 film).

10. "Kurbuse kolmnurk" ("Triangle of Sadness")
Režissöör: Ruben Östlund
Rootsi-Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Kreeka-Mehhiko-Türgi-UK-USA

Cannes'is kirjutasin:

Üks tänavusi oodatumaid filme mul isiklikult ja noh – korralik küte. Östlund võtab ette ilukultuse, tarbimisühiskonna ning kapitalismi ja sotsialismi korraga ja muudkui lammutab nii, et naeru on raske tagasi hoida ja ahhetamise momente viskab ka vahele. Eks siin esitatud seisukohad on ju enamuses tuttavad ja Östlundi põhiline teema – meid kammitsevad sotsiaalsed rollid – ka fookuses olemas, aga jällegi nii meisterlikult välja joonistatud originaalsetes stseenilahendustes, et jääb üle ainult turvavöö kinni panna. "Ruudu" taset päris ei saavuta mõttesügavuse mõttes ja kergelt jäävad osad asjad õhku, aga Östlundi leidlikkus ja vaba lähenemine kumavad ikka igal sammul läbi. Mulle meeldib. Haters gonna hate.

Östlundile teine Kuldne palmioks viie aasta jooksul (!) ja film domineeris täielikult ka Euroopa filmiauhindadel. Lisaks publikumenu kinodes nii meil kui mujal.

11. "Vortex"
Režissöör: Gaspar Noé
Prantsusmaa-Belgia

Väga mitte-Noélik teos, aga ka mitte vähem meisterlik. Natuke nagu Haneke "Amour", aga tollest erinevalt väga hea film. Kahe vanainimese Lui (Dario Argento) ja Elle (Françoise Lebrun) elu muutub keeruliseks, kui mõlemat hakkavad kimbutama mäluprobleemid. Ettearvatavalt lähevad sündmused üsna traagiliseks ning ilma liigse sentimentaalsuseta suudetakse ikka hingeliselt päris valus mõlk hinge sisse lüüa.

Tehniliselt äärmiselt mõjuv split screen'i kasutamine ühel vähestest kordadest, kus see pole lihtsalt visuaaltrikk vaid teenib filmi ideed. Kahe peategelase vahele tekib lõhe (ehk ekraanidevaheline must piirjoon siis, kui Elle'il öösel miski peas paigast nihkub. Sellest hetkest edasi on nende vahel alati see barjäär, isegi kui nad kohati ühes või teises kaadris kokku puutuvad.

Tehniliselt ei jõua jälle ära imestada Noé ihuoperaatorit Benoît Debie'd, kes on orkestreerinud selle kahe eri kaameraga kitsas ja sopilises korteris üles võetud, tihti väga pikkade kaadritega jutustatud loo. Filmigurmaani metatasandi annavad peaosalised: itaalia giallo-õudukate tõeline maestro Dario Argento ilmselt oma esimeses kandvas peaosas näitlejana (?) ja naispeaosalist kehastab Françoise Lebrun, kes mängis peaaegu 50 aastat tagasi peaosa Noé ühes kõigi aegade lemmikfilmis "Ema ja hoor" ("La Maman et la Putain", Jean Eustace, 1973).

12. "Igavene tütar" ("The Eternal Daughter")
Režissöör: Joanna Hogg
UK-USA

Kui nüüd viimaste aastate skoori vaadata, siis Joanna Hogg = tabelikoht ja nii ka nüüd. "Igavene tütar" on kahe "Suveniiri"-filmi järel kolmas Hoggi autobiograafiline teos Juliest (Hogg ise), kes läheb oma ema Rosalindiga (Hoggi ema) ühte briti maamõisa mõneks ajaks aega veetma, kuna ema oli seal majas lapsepõlves Teise maailmasõda ajal mõnda aega elanud. Julie rabeleb samal ajal oma järjekordse filmikäsikirjaga, looga oma emast, mis aga kuidagi edeneda ei taha, sest "Igavene tütar" läheb parajaks briti pastoraalõudukaks kätte, kui majas hakkavad kostma kummalised sammud ja juhtuma veidrad asjad.

Hogg läheb siin oma metavärgiga "Suveniirist" veelgi kaugemale, sest nii tema kui ta enda tegelast mängib siin topeltrollis Tilda Swinton, kes "Suveniiris" piirdus vaid ema rolliga. Siin on aeg edasi läinud ja sellise näitlejavalikuga tundub Hogg justkui viitavat, et me oleme kõik rohkemal või vähemal määral oma ema koopiad, tahame või ei taha. Ja tegelikult püüab Julie ju häärberis kirjutada just sedasama lugu, mida me siin ekraanil näeme, ja tema loomingulised kannatused näitavad meile kaudselt, kui keeruline tal võis olla seda lugu rääkida.

13. "Ei" ("Nope")
Režissöör: Jordan Peele
USA

Peele'i parimaks tööks on seni küll jäänud ta debüüt "Kao ära" ("Get Out"), aga vahe järgmistega on nii väike ja tase ühtlaselt nii kõrge, et ka järgmisi filme "Meie " ("Us") ja "Ei" võib rahulikult samas lauses nimetada. Eks on kõik ta lood ju fantastikavallast, aga "Ei" lisab õudusžanrile ka ulme. Peele'i töödes alati olulisel kohal olev sotsiaal-poliit-kommentaar on siin võtnud keerukama ja intrigeerivama vormingu, kuna loo aluseks on filmiajaloos maha salatud mustanahaline džoki, kes ratsutas hobusel Eadweard Muybridge'i legendaarses traaviklipis "Hobuse liikumine" aastast 1878, ja selle džoki järeltulijatel, kes on Hollywoodis olnud hinnatud hobuseteenusepakkujad. Nüüd on pereäri lõhki ja pärija Otis "OJ" Haywood Jr peab vaatama otsa tumedale tulevikule pärast seda, kui ta isa segases õnnetusjuhtumis sureb. Lisaks märkab OJ veel ühe hetkel taevas midagi imelikku ja tal tuleb hakata oma elu eest võitlema kummalise objekti või olendiga.

"Ei" on Peele'i filmidest ehk kõige žanrilikum ja meelelahutuslikum, aga suudab nutikate lahenduste ja pööretega olla piisavalt eriline, et meelde jääda. Paneb tõesti väga ootama Peele'i järgmisi üllitisi, sest seni pole pidanud pettuma.

14. "Õnnistus" ("Benediction")
Režissöör: Terence Davies
UK-USA

Tegin üliinimlikke pingutusi, et juba eelmisel aastal see Daviese San Sebastianis esilinastunud film ära näha, aga käed jäid lühikeseks. Nagu sisetunne ütles, siiski auväärne tabelikoht nüüd aasta hiljem käes.

Pealtnäha lihtne ajalooline eluloofilm briti poeedist Siegfried Sassoonist, kelle looming oli suuresti mõjutatud traumaatilistest läbielamistest I Maailmasõjas ning ka ta varjatud homoseksuaalsusest. "Õnnistus" on aga sellest näilisest lihtsusest hoolimata väga peen ja tundeline teos, ning Jack Lowden terava ja põhimõttelise Sassooni rollis on väga märkimist väärt. San Sebastianist sai Parima stsenaariumi auhinna.

15. "Vaikne tüdruk" ("The Quiet Girl")
Režissöör: Colm Bairéad
Iirimaa

"Vaikne tüdruk" on kindlasti üks aasta vaiksemaid võite, iiri kaheksakümnendate alguse lugu tüdrukust Cáitist (Catherine Clinch), kelle vanemad saadavad rahalise kitsikuse tõttu suveks sugulaste juurde. Laps, kes on harjunud oma vanemate kroonilise hoolimatusega, seisab nüüd silmitsi hoopis teistsuguse pereeluga ja nende kahe maailma konflikt peegeldub noore Cáiti pilgus ja olekus.

Nii rollilahendustelt, kui pildikeelelt ja tempolt on "Vaikne tüdruk" pigem vaatlev film kui eepiline draama, mis on väga värskendav. Suurepärane film, shortlist'i jõudnud iiri kandidaat võõrkeelse filmi Oscarile.

16. "Valguse impeerium" ("Empire of Light")
Režissöör: Sam Mendes
UK

Film, mille puhul ehk mu enda hinnang tundub üldsuse arvamusest kõige enam lahku minevat. Mendese viimasele filmile heidetakse ette nii nõrka stsenaariumi kui kunstlikkust, mida minu rikkumata hing küll seal näha ei oska. Väga südamlik lugu jällegi 80ndate algusest, aga seekord Inglismaa lõunarannikulinnast, keskmes üks vana kino, mille töötajate läbi näeme vanakooli toksilist maskuliinsust, toona veel defineerimata vaimseid häireid, rassismi tõusulainet tolle ajastu Inglismaal ja filmilindi võlujõudu.

Olivia Colman on taas üks selliseid näitlejaid, kes lihtsalt ei oska halba rolli valida (või on tal lihtsalt piisavalt vabadust neist keelduda), "Top Boy" top dog Micheal Ward teises peaosas, operaatoriks üks oma ala parimaid Roger Deakins. Hingelähedased viited nii filmi- kui muusikamaailmast hoiavad mulle selle nostalgiamasina käigus, kuigi "Valguse impeerium" pole kindlasti mingi ilulev "Cinema Paradiso", vaid kohati üsna karmidel teemadel tükk.

17."De humani corporis fabrica"
Režissöörid: Lucien Castaing-Taylor, Véréna Paravel
Prantsusmaa-USA

Kindlasti film mitte igale maitsele, või noh, maitsest ei taha siin mõeldagi, sest enamasti rännatakse sondkaameratega ringi mööda inimese sisemust, et tuua meile kõik need inimkeha müstilised saladused, mida me eelistaksime pigem mitte näha ega kogeda.

Kõige selle juures paneb see film aga muidugi kogu seda inimelu kogu oma hapruses armastama ja taustaks peen kommentaar prantsuse tervishoiusüsteemi suunal, mis võiks ilmselt aeg-ajalt ka paremini toimida. Ja lõpustseen New Orderi "Blue Mondayga" on valgustuslik. Pealkiri Andreas Vesaliuse 16. sajandi murrangulise anatoomiateose "De Humani Corporis Fabrica Libri Septem" ("Inimkeha ehitusest seitsmes raamatus") järgi.

18. "Traumatsoon" ("TraumaZone")
Režissöör: Adam Curtis
UK

Veidi nagu pettus, sest äkki see on hoopis seitsmeosaline minisari? Aga mulle meeldiks mõelda, et Adam Curtise "Traumatsoon" on siiski üks pikk seitsmetunnine dokk elust Venemaal 1985-1999. Filmi teema on käesoleval aastal äärmiselt oluline ja kuigi just huvitaval kombel on Lääne-Euroopast tulnud kriitikat, et Curtis ei peaks inglasena nendel teemadel mingit autoriteedipositsiooni endale taotlema, võin siiski kvalifitseeritud nõukogude inimesena kinnitada, et siin toodud materjal on äärmiselt intrigeeriv ning sedasorti üldkursuse tüüpi sissevaade plaanimajandusse, selle lagunemisse ning uutesse majandus- ning poliitmudelitesse selle järel on igati vajalik. Vaenlast tuleb tunda.

Curtis on dokimaailmas võrdlemisi ainulaadne autor, kes kasutab töödes rohkem arhiivimaterjali ja miksib erinevaid popkultuuri ja üldse kaasaegse elu nähtusi kokku psühholoogiat ja sotsioloogiat kasutades, jõudes kohati päris valgustuslike järelduste ja mustriteni. Kuna ta tööd on tihtipeale üsna pikad, on nendest läbinärimine omaette tegu, aga vaev saab pea alati tasutud. Mitmed ta asjad on ka Youtube'is saadaval, nii et tasub otsida.

19. "Pariisi mälestused" ("Revoir Paris")
Režissöör: Alice Winocour
Prantsusmaa 

Kui Alice Winocouri eelmised filmid "Disorder" ja "Proxima" mulle eriti korda ei läinud, siis "Revoir Paris" on paras pomm sõna otseses mõttes. Virginie Efirast on vaikselt saanud prantsuse filmides regulaarne peaosade mängija ja siin kehastab ta naist, kes elab üle terrorirünnaku Pariisi kohvikule ning püüab pärast seda hakata kokku lappima oma elu ja mälu. Dramaturgiliselt väga mõjus võte võtta tegelaselt mälestused ära ja hakata neid kildhaaval tagasi andes müsteeriumit lahti harutama.

Lummav, kui peenelt ja tundlikult lavastatud ja Efira teeb lihtsalt suurepärase rolli. Winocouri vend oli rünnaku ajal Bataclanis (ja jäi ellu), nii et teema on autorile väga lähedane ja seda on tunda. Muusika on teinud mu suur lemmik, rootsi orelimängija Anna von Hausswolff, kes tegi siia originaalskoori, algust ja lõppu raamib Arvo Pärt. Ikka eestlased ka mingit nurkapidi siin tabelis sees. Läks väga korda, ilmselt mulle ainsana.

20. "Sparta"
Režissöör: Ulrich Seidl
Austria

Mis on neil ühist? Kim Ki-duk, Woody Allen, Nikita Mihhalkov, Emir Kusturica, Roman Polanski, Leni Riefenstahl. Õigus: nad on kõik sattunud ühiskondlike moraalinormide või seadustega vastuollu ja nende looming on n-ö riiulile pandud. Küll veel mitte igas ääremaailma kinos, aga üldises keskustelus küll. Ma ei pidanud seda isegi kontrollima, et olla 100 protsenti kindel, et nende kodanike ühtki teost ei ole näiteks Sight & Soundi saja parima filmi hulgas. Kas ka põhjendatult? Raske öelda, sest igaühe punased jooned jooksevad eri kohtadest (fuck Mihhalkov), aga päris paras ports filme on nüüd igatahes välja lülitatud ja igaüks peab mõtlema, mis selle pärandiga edasi teha.

Kas nende hulka hakkab nüüd kuuluma ka Ulrich Seidl? Väidetavalt oli ta "Sparta" võtetel kohelnud oma alaealisi näitlejaid moel, mis riivas nende turvatunnet. Huvitav, et neil ei tekkinud siiski varem probleemi mängida pedofiiliateemalises filmis, ning oleks ehk abiks olnud ka mõne Seidli varasema teose vaatamine, et saada selgeks, et ebamugavus on Seidli filmides vältimatu.

Oleks väga kurb, kui ka tema aeg tasalülitamise tõttu ümber saaks, sest "Sparta" on, jah, ebamugav film talle tuttaval teemal – sellest, kuidas lääne heaoluühiskonna liikmed ekspluateerivad madalama elatustasemega regioonide puudulikku seadusandlust ja kehva rahalist seisu oma ihamasina kütteks.

Selge seos siin ta parima filmiga "Import / Export", kus rõhutatakse Ida-Euroopa ärakasutamist Lääne-Euroopa poolt (meie enda ENSV-Soome näide kohe varnast võtta). "Sparta" on paariline Seidli filmile "Rimini", siinne pedofiilne peategelane on "Rimini" lembelauliku vend.

Kaspar Viilup
ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja

1. "Kõik, kõikjal ja korraga" ("Everything Everywhere All At Once")
Režissöörid: Daniel Kwan, Daniel Scheinert

Vahel unustad ära, miks filmikunsti nii väga armastad, aga siis tulevad kaks hullu tüüpi ja teevad sellise audiovisuaalse tuumaplahvatuse, et istud kinos suu lahti. Kõige parem ja olulisem film 2022. aastast.

2. "Kurbuse kolmnurk" ("Triangle of Sadness")
Režissöör: Ruben Östlund

Ega komöödiatega pole maailmas kõige parem seis, aga Östlund näitab, et kõige ja kõigi üle saab nalja teha. Isegi sita- ja oksenalja, kui väga tahta.

3. "Vaikne tüdruk" ("The Quiet Girl")
Režissöör: Colm Bairéad

Ei oska selgitada, miks see film mitte midagi tegemata niiviisi südamesse poeb. Kadunud aegade ja lapsepõlvenostalgia apoteoos.

4. "Fabelmanid" ("The Fabelmans")
Režissöör: Steven Spielberg

Spielberg on viimastel aastakümnetel teinud suvalist ja mõttetult ülekiidetud kino, "Fabelmanid" on õrn draama, mis saabki ainult sellise meistri käe all sündida.

5. "Vaal" ("The Whale")
Režissöör: Darren Aronofsky

Võite ju mögiseda selle kallal, et paksusid kujutatakse filmi nii- või naamoodi, aga kahtlemata aasta kõige liigutavam draama. Film kategooriast "tunne kaasa inimesele, kellele sa kaasa tunda ei taha".

6. "Murina"
Režissöör: Alamat Kusijanovic

Eikuskilt tuli üks väike Horvaatia film, mis seisis kuskil maagilise realismi ja coming-of-age groteski vahepeal. Euroopa kino tippklass.

7.-8. "Armageddon Time"
Režissöör: James Gray

7.-8. "Lagritsapitsa" ("Licorice Pizza")
Režissöör: Paul Thomas Anderson

Kaks veenvat ja ülimalt kaasahaaravat üleskasvamise lugu, mis näitavad, et Ameerika indie-kino (kus indie esindab ennekõike vaimsust) elab täiel rinnal. Nende kahe filmi double feature'ile läheks kohe.

9. "Ei" ("Nope")
Režissöör: Jordan Peele

On koomiksifilmid ja muu sodi, mida kassahittideks nimetatakse, aga Jordan Peele tuletas meile meelde, kuidas 80ndatel neid the real shit kassahitte tehti.

10. "Fire of Love"
Režissöör: Sara Dosa

Kui sul on lihtsalt selline kuldaväärt materjal käes – kahe pisut napaka vulkanoloogi lõputu arhiiv –, siis oleks patt sellest halba filmi teha. Aasta ilusaim armastusfilm.

11. "Moonage Daydream"
Režissöör: Brett Morgen

Noh, kui te tahate neid igavaid rääkivate peadega Wikipedia-dokke, siis minge puu taha. "Moonage Daydream" näitab, et üks hea muusikadokk vaatab artisti alt ja ülevalt, seest ja väljas, lähtumata samal ajal liialt faktidest.

12. "Iseendast kõrini" ("Sick of Myself")
Režissöör: Kristoffer Borgli

Ruben Östlundi "Kurbuse kolmnurk" on ikka selline Lasteekraani tase võrreldes hullude norrakate ühiskonnakriitikaga. Steroididel provokatsioon, mis kannab lõpuni välja.

13. "Ära räägi kurja" ("Speak No Evil")
Režissöör: Christian Tafdrup

Ega need taanlased palju normaalsemad pole. Õudusfilm, mis piltlikult öeldes paneb sulle teki ümber ja annab sooja teetassi pihku, aga siis viskab selja tagant pangetäie kuuma rasva kaela.

14. "Hatching"
Režissöör: Hanna Bergholm

Oot-oot, ja misasja need soomlased veel tegid? Deemonlind käib linna peal pahategusid tegemas? Tundub, et eestlased on selleks veel liiga, khm, tavalised, et põhjamaade hulka kuuluda.

15. "Apollo 10 1⁄2: A Space Age Childhood"
Režissöör: Richard Linklater

No mida tean mina Apollo missioonide aegsest Ameerika popkultuurist? Richard Linklater loob aga pastelse unenäo, millest saab imeväel minu isiklik nostalgia.

16.-17. "Blonde"
Režissöör: Andrew Dominik

16.-17. "Spencer"
Režissöör: Pablo Larrain

Eluloofilmid, mis näitavad keskmist sõrme kõigile neile, kes hakkavad moraaliõpikus järge ajama ja millegi üle vigisema. "Blonde" käitub Marilyn Monroe pahelise kuvandiga kui plastiliiniga, "Spencer" lükkab lihtsalt printsess Diana traagilise elu luubi alla ja küsib, kuidas me tänaseni seda debiilset kuningteatrit kummardada saame.

18. "Inisherini hinged" ("Banshees of Inisherin")
Režissöör: Martin McDonagh

Ei tea, kas Martin McDonagh üldse oskab halba filmi teha? Võib isegi öelda, et koos Östlundiga päästavad nad maailma halbadest komöödiatest. Kunagi on entsüklopeedias "musta komöödia" juures "Inisherini hingede" kirjeldus...

19. "Aftersun"
Režissöör: Charlotte Wells

Pisut sarnane lugu nagu Iiri Oscari-kandidaadi "Vaikse tüdrukuga": toimub väga vähe, aga filmi lõpus – kiitus ühe maailma parima loo ehk "Under Pressure'i" imelise kasutuse eest – istud ja pisarad voolavad. Puudutab hinges neid nurgataguseid, kuhu me vaadata ei taha.

20. "Glass Onion: A Knives Out Mystery"
Režissöör: Rian Johnson

Mis on ühe hea whodunnit'i saladus? Ei tohi oma vaatajat idioodiks pidada ja tuleb film valada üle ohtra (ja ma rõhutan veelkord, ohtra!) koguse cool'iga. Kui järgmine osa on sama hea, siis ei soovi küll, et Rian Johnson oma filmisarja veel nii pea lõpetaks..

21. "Lähestikku" ("Close")
Režissöör: Lukas Dhont

Lugu kahe poisi sõprusest, mis viib vaataja alati ühe sammu võrra liiga lähedale. Väga-väga-väga tumedates värvides portree elu halastamatusest, mis sunnib igaüht enda sisse vaatama.

22.-23. "The Stranger"
Režissöör: Thomas M. Wright

22.-23. "Nitram"
Režissöör: Justin Kurzel

Enamikele rahvastele meeldib rääkida oma kangelastest, aga austraallased näitavad ühe aasta jooksul lausa kaht oma kõige rõvedamat jätist. Mõlemad lood on seejuures täpse autorikäega pakitud trilleri vormi.

24.-25. "Guillermo del Toro's Pinocchio"
Režissöör: Guillermo del Toro

24.-25. "Marcel the Shell With Shoes On"
Režissöör: Dean Fleischer-Camp

Einoh toredad on need Disney'd ja Pixarid ja muud peresõbralikud disainmultikad, aga need kaks on ikka tõeline animatsiooni tipptase nii sisulises kui tehnilises mõttes. Väga tahaks, et siia kõrvale kuuluks ka Henry Selicu "Wendell & Wild", mis jäi aga veidi liiga lahjaks.

26.-27. "Naise sõna" ("She Said")
Režissöör: Maria Schrader

26.-27. "Naised räägivad" ("Women Talking")
Režissöör: Sarah Polley

Naised räägivad, naised kirjutavad. Meie kääriva ja misogüünse värdmaailm avameelsed portreed, mis pühitsevad head loojutustust.

28. "Neiud, neiud, neiud" ("Tytöt, tytöt, tytöt")
Režissöör: Alli Haapasalo

Juba teine Soome film TOP30 hulgas, mis näitab, et oli hea aasta (napilt jäi joone alla ka "Puuraiduri lugu"!). Võimalik, et üldse üks viimase kümne aasta parimaid noortefilme? Keerulised, peaaegu võimatud tunded on kuidagimoodi purki püütud.

29. "Põhjalane" ("The Northman")
Režissöör: Robert Eggers

Pseudoajalugu toob mulle enamasti külma higi otsa ette, aga Robert Eggersi viikingieepos on nii ogar, higine ja verine, et olen selle filmi ees lihtsalt relvitu.

30. "Sparta"
Režissöör: Ulrich Seidl

Kui tema värske triloogia avafilm "Rimini" oli vahva rämekomöödia, siis "Sparta" meelitab sind põrgusse ja keerab ukse selja taga lukku. Film, mida me ei taha näha, aga see ei vähenda kuidagi selle materjali väärtust.

Eeva Mägi
režissöör

Välismaiste filmide TOP

1. "Aftersun", režissöör Charlotte Wells

Selle aasta kõige ilusam ja tundlikum film. Meeletult vaikne tiks, aga otse südamesse.

2. "Tár", režissöör Todd Field

3. "Lagritsapitsa", režissöör P. T. Anderson

4. "Maailma halvim inimene", režissöör Joachim Trier

5. "Inisherini hinged", režissöör Martin McDonagh

6. "Vaal", režissöör Darren Aronofsky

7. "Kurbuse kolmnurk", režissöör Ruben Östlund

8. "Teadmatuse öö", režissöör Payal Kapadia

9. "Ei", režissöör Jordan Peele

Kodumaiste filmide TOP:

1. "Vaino Vahingu päevaraamat", režissöör Rainer Sarnet

2. "Machina Faust", režissöör Kaupo Kruusiauk

3. "Kapten Volkonogovi põgenemine", režissöör Natasha Merkulova, Aleksei Chupova

4. "Koerkorter", režissöör Priit Tender

5. "Sierra", režissöör Sander Joon

6. "Neidsaare hoo peal", režissöör Sulev Keedus

7. "Rentsli krahvid", režissöör Raoul Kirsima

Timo Diener
filmilevitaja

1. "Inisherini hinged" ("The Banshees of Inisherin", rež. Martin McDonagh)

2. "Fabelmanid" ("The Fabelmans", rež. Steven Spielberg)

3. "Menüü" ("The Menu", rež. Mark Mylod)

4. "Glass Onion: The Knives Out Mystery" (rež. Rian Johnson)

5. "Top Gun: Maverick" (rež. Joseph Kosinski)

6. "Üüratu talendi talumatu taak" ("Intolerable Weight of Massive Talent", rež. Tom Gormican)

7. "Kõik, kõikjal ja korraga" ("Everything Everywhere All At Once", rež. The Daniels)

8.–9. "Kalev" (rež. Ove Musting), "Hustle" (rež. Jeremiah Zagar)

10. "RRR" (rež. S.S. Rajamouli)

11. "Kurbuse kolmnurk" ("The Triangle of Sadness", rež. Ruben Östlund)

12. "Naiskuninga armee" ("Woman King", rež. Gina Prince-Bythewood)

13. "Vaal" ("The Whale", rež. Darren Aronofsky)

14. "Vennad" ("Bros", rež. Nicholas Stoller)

15. "Punane pandaplika" ("Turning Red", rež. Domee Shi)

16. "Hea boss" ("El buen patron", rež. Fernando Leon de Aranoa)

17. "Mis on armastusel selle kõigega pistmist?" ("What's Love Got to Do With It?", rež. Shekhar Kapur)

18. "Läänerindel muutuseta" ("Im Westen nichts neues", rež. Edward Berger)

19.–20. "Sisu" (rež. Jalmari Helander), "Tagurpidi torn" (rež. Jaak Kilmi)

21. "Nothing Compares – Sinead O'Connor" (rež. Kathryn Ferguson)

22. "Good Luck to You, Leo Grande" (rež. Sophie Hyde)

23. "Guillermo Del Toro's Pinocchio" (rež. Guillermo Del Toro)

24. "Ei" ("Nope", rež. Jordan Peele)

25. "Pahalased" ("The Bad Guys", rež. Pierre Perifel)

Mariliis Mõttus
Müürilehe toimetaja

1. "Inisherini hinged"

Martin McDonagh´ film kahe mehe pikaajalise sõpruse äkilisest lõpust ning draamast ja absurdist, mis sellele järgneb, on ühtaegu inimlik, kurb ja väga naljakas. Omamoodi Iiri variant Andrese ja Pearu vägikaikaveost. 

2. "Tár" 

Todd Field on toonud ekraanile linateose sellest, kuidas väga andekas, kuid samaaegselt võimuga sehkendav inimene saeb jultunult oksa, millel ta istub. 

3. "RRR"

Parafraseerin kuskilt silma jäänud tsitaati, et kõik Marveli filmid peaksid olema nagu Bollywoodis valminud "RRR". Selle aasta suurim üllataja, mis kaldub oma eriefektide ja märulistseenidega kohati täielikku absurdi ja megalomaaniasse, olgu selleks siis võitlus VFX-tiigriga või tsirkusenumbrid põleval sillal. Muidugi ei puudu siit ka Bollywoodile omased efektsed tantsu- ja laulunumbrid.

4. "Põhjalane"

Kõigepealt tahaksin alustada režissöör Robert Eggersi teemavalikutest, tänu millele olen asunud looma juba mõttelist listi, kellest või millest ta järgmise filmi teha võiks (ametlikult on juttu olnud Rasputini sarjast ja Nosferatu filmist). Seekordses viikingiloos, kust leiab saagadele kohaselt verd, lund, müütilisi tegelasi ja parajas annuses rinnalihaseid, on Eggers jätnud alles müütidele omase tooruse, mis mõjub kohati isegi heas mõttes koomiliselt, kuid näitab Eggersi siirast süvenemist oma algmaterjali.

5. "Batman"

Kuigi mõned süžeearengud veerevad "Batmani" viimasel pooltunnil veidi rööbastelt maha, on gooti-Batman see parim Batman. 

6. "Aftersun"

Isa ja tütre puhkus ühes Türgi kuurortis. Film, mille tunnet ei julgegi tegelikult sõnadesse panna.

7. "We Are All Going to the World´s Fair"

Kõigi maailmas tehtud õudusfilmide hulka arvestades on siiski veel filme, mis suudavad õõva tekitada. Ja veel sellist, et tunned seda füüsiliselt. Päris õudusfilmiks "World Fairi" tegelikult nimetada ei saagi, aga siit võib kaasa võtta mõtte, et inimkogemuses endas koos üksilduse ja oma koha leidmisega on hirmutavat rohkemgi kui fantaasiates.

8. "Guillermo del Toro's Pinocchio"

15 aastat paika lihvitud ning väga selgelt del Toro käekirjaga uusversioon, mida alguses vaatama asudes ei oskaks oodata, et mõtled sellest veel mitu nädalat hiljemgi.

9. "Machina Faust"

Maria Fausti on põnev jälgida nii muusiku kui inimesena, isegi siis, kui ta marineeritud seeni sööb.

10. "Bodies Bodies Bodies"

Zoomer-generatsiooni peegeldav õuduskomöödia, mis ei pane kägarasse tõmbama nagu "World´s Fair" seda teeb, aga on piisavalt pinget hoidev ja meelelahutuslik, et lõpuni välja vedada.

11. "Nope"

Jordan Peele´i filmidega on tihti selline tunne, nagu oleks just poes käinud ja külmkapi täis ostnud – paprikaga võileivamääre, suvikõrvits, porgandisalat, Leedu kohuke. Kõike saab!

12. "Läänerindel muutuseta"

Raamatut ja "Läänerindel muutuseta" ekraniseeringut kõrvutades tunnen filmis puudust peategelase Pauli sisemonoloogidest, kuidas ta suurtükitule eest varju otsides näo mulda vajutab ja maapinna olulisuse üle arutab. Film ise on muidugi robustselt ehe meeldetuletus sõja mõttetusest ja sellest, kuidas midagi muutunud pole.

Elise Jagomägi
filmikriitik

1. "Kaheksa mäge"

2. "The Banshees of Inisherin"

3. "Machina Faust"

4. "Tár"

5. "All Quiet on the Western Front"

6. "Kurbuse kolmnurk"

7. "All the Beauty and the Bloodshed"

8. "Lagritsapitsa"

9. "Corsage"

10. "The Menu"

Tauno Vahter
kirjastaja

"Lagritsapitsa" ("Licorice Pizza")

Kui sulle meeldivad Wes Andersoni, Todd Solondzi või Noah Baumbachi filmid, siis meeldib ka "Lagritsapitsa": siin on sarnast mõrumagusat atmosfääri, üleskasvamise lugu ja koomilise ja traagilise vaheldumist.

"Kurbuse kolmnurk" ("Triangle of Sadness")

Rubenöstlundilik film, mis taas kord rõhub kuivale ebamugavustundele ja ootuspärasele ühiskonnakriitikale, aga kohati mängib selle suurepäraselt välja. Tõsi, järgmine kord võiks ehk juba midagi uut olla.

"Menüü" ("The Menu")

Kulinaar-ühiskonnakriitiline komöödia, lahjem versioon Yorgos Lanthimose käekirjast, aga kena väike vaatamine.

"Tüdrukud" ("Tytöt, tytöt, tytöt")

Kolme soome tüdruku üleskasvamise lugu. Tõestus sellest, et soomlased oskavad teha ka muud kui järjekordset kirjeldust Lapimaal elavatest karvastest meestest ja eeslinna sõnaahtratest mustvalgetest joodikutest.

"Machina Faust"

Mõtlemapanev dokumentaal, milline võiks või peaks olema loomeinimese portree ja mis peitub selle taga (või mis me arvame, et peitub selle taga).

"Kalev"

Aasta kõige vaadatavam eesti mängufilm. Tõsi, konkurents ei olnud ääretult tihe.

"Kõik, kõikjal ja korraga" ("Everything Everywhere All At Once")

Aasta üks suuremaid kui mitte kõige suurem indie-hitt, mille süžee lugemine ei ütle filmi kohta kuigi palju, siis tegevus on kohati lihtsalt nii jabur. Liigselt analüüsida pole mõtet, parem mõju on siis, kui lihtsalt lasta ennast kanda.

"Inisherini hinged" ("Banshees of Inisherin")

Filmist "Palgamõrvarid Brügges" tuttav duo Colin Farrell ja Brendan Gleeson kohtuvad Martin McDonaghi uues filmis seekord vanameestena ühel väikesel Iiri saarel 1920. aastatel. Lihtsast loost kasvab iirilikult tumeda varjundiga koomiline draama.

"Katsumus" ("L´Evenement")

Värske nobelisti Annie Ernaux´ raamatul ja isiklikul kogemusel põhinev lugu räägib tudengineiust, kes 1963. aastal peab otsima võimalust teha illegaalne abort. See film ei erine kuigivõrd kõigist teistest viimaste aastate abordifilmidest, kuid lugu on siiras ja tutvustab Ernaux´ teoste karmivõitu, ent teravapilgulist maailma.

"Vaal" ("The Whale")

"Vaal" on sügavalt inimlik draama ebamugaval teemal, mida hoiab kõrgel Brendan Fraser ja tema grimm või õigemini terve kaadervärk, mis ootuspäraselt ka erinevatele auhindadele nomineeritakse, sest peale tehnilise poole saab see linnukese kirja terve rea auhinnapretendendile esitatud nõudmiste osas.

Pilleriin Raudam
filmikriitik

1. "Elvis"
Režissöör: Baz Luhrmann

Baz Luhrmanni poolt kinolinale püütud Elvis Presley elu kõigi emotsionaalsete värvingute ja muusikaga võlus vanema põlvkonna publikut ning juhatas noorema põlvkonna ajaloopeatükki, mille puhul noored isegi ei teadnud, et nad sellest nii lummatud võiks olla. Austin Butler tegi filmiga ühe säravaima rolli biograafilistes filmides ning tõenäoliselt ootab teda selle eest ka varsti Oscar.

2. "Iseendast kõrini"
Režissöör: Kristoffer Borgli

Absurdi täis pilguheit tänapäeva sotsiaalmeediast mõjutatud maailma. Visuaalilt kohati tülgastav ja kohati kaunilt naturaalne. Borgli küsib, kui kaugele on inimene valmis minema, et olla tähele pandud ja kuuluda eliiti.

3. "Ära muretse, kullake"
Režissöör: Olivia Wilde

"Don't Worry Darling" võiks vabalt pretendeerida aasta skandaalseima filmi tiitlile, ent Olivia Wilde on visuaalselt maitsekas tervik hoiab endas nii arutelu naise positsiooni üle ühiskonnas kui ka inimkonda igavesti painavat küsimust, kuidas olla õnnelik.

4. "Suur soo"
Režissöör: Remek Meel

Remek Meele teoses avaldub inimese ja looduse ühise rütmi võlu. See pole tavaline dokumentaalfilm Eestimaa lummavast loodusest, vaid ühe mehe lugu, mida on võimalik jutustada vaid teda ümbritseva keskkonna toel. 

5. "Kaks tundi õnneni"
Režissöör: Moonika Siimets

Moonika Siimets tõi ekraanile teema, mis on meie ühiskonnas nii tavapärane, et seda peaaegu ei panegi tähele – Soome läinud eestlased. Dokumentaalfilm tabab nii Soome eestlaste rõõme-igatsusi kui ka vaatab lähemalt, milliseks on kujunemas mere taga elavate laste suhe maha jäänud kodumaaga.

6. "Fabelmanid"
Režissöör: Steven Spielberg

Perekonnadraama on Hollywoodi klassika, ent Spielberg on viinud tegevuse 20. sajandi keskpaika, võtnud tegelasteks juudiperekonna ning jutustab läbi Fabelmanide ka enda filmitegijaks saamise lugu.  Osaliselt autobiograafiline, südamlik ja ilusa visuaaliga jutustatud linateos.

7. "Erik Kivisüda"
Režissöör: Ilmar Raag

Raag on kogupere fantaasiafilmiga toonud kinolinale värskuse – noorema vaataja jaoks on filmis südamlikkust ja õppetunde, vanemal publikul on aga põnev jälgida teostust ning veenvat näitlejatööd. Eesti filmimaastik vajab taolisi koguperefilme!

8. "Kurbuse kolmnurk"
Režissöör: Ruben Östlund

Östlund võtab julmalt ette rikkad ja eluvõõrad ning pigistab sellest välja nii palju absurdi ja huumorit kui vähegi võimalik. Režissöör jääb enda käekirjale kindlaks, ent on oma viimasesse filmi toonud kerg(l)ust, mis tema teostes pole varasemalt saanud domineerida.

9. "Kalev"
Režissöör: Ove Musting

"Kalevi" tegijad avasid Eesti filmimaastikul ukse uude filmižanrisse ehk spordidraamasse. Mait Malmsten, Priit Võigemast ja Reimo Sagor said taaskord end tugevate näitlejatena tõestada, kuid "Kalev" paistab eriti tugevalt silma oma kõrge production value poolest.

10. "Teekond emaga"
Režissöör: Hilmar Oddsson

PÖFFil tänavu grand prix võitnud Islandi-Eesti koostöö film kulgeb oma mustvalges vormis ja aeglases rütmis, ent selles rulluvad lahti keerulise ema-poja vahelise suhte, mille universaalsus ei kao maailmast kahjuks mitte kunagi.

Johanne Lõhmus
filmiajakirjanik

Siin on minu sel aastal vaadatud 18 filmi, mis on jäänud pikemaks ajaks meelde ja on kahtlemata väärt kunagi uuesti vaatamist. Oli jälle aasta, kus sai peamiselt vanemat kino avastatud ja taasavastatud, aga oli ka piisavalt palju värsket, mis korda läks ja ka teistele võiks soovitada. Need 18 teost pole paremusjärjestuses, kuna pean neid kõiki võrdselt eriliseks, vaid viimati nägemise järjekorras. 

"Girl Picture ("Tytöt tytöt tytöt")
Režissöör: Alli Haapasalo

Väga eluline ja hea tempoga noortefilm Soomest. Sümpaatsed tegelased, arusaadavad probleemid, emotsionaalsed lahendused, mis on usutavalt välja mängitud ja ilma meeletu maailmavaluta, vaid põhjamaise poolpohhuistlikult südamliku entukaga. Tipp-topp tyttöfilmi.

"Vaino Vahingu päevaraamat"
Režissöör: Rainer Sarnet

Suurepärane näide suurepärases loomingulises vormis filmitegijast, kes teab, mida ta tahab ja suudab tänu sellele luua väga nauditava portree. Väga hea teos loomingule pühendatud elu keerdkäikudest. Esimest korda nähtud 2021 PÖFF-il, aga sel aastal mitmel korral veel üle vaadatud film ning iga vaatamisega läks paremaks.

"CODA"
Režissöör: Sian Heder

Film, mis oma südamlikkusega tõi peaaegu pisara silma. Lihtsalt väga-väga hinge läinud lugu sellest, kuidas perekond annab ja perekond võtab, räägitud teismelise (pool)siirast perspektiivist. 

"Tagurpidi torn"
Režissöör: Jaak Kilmi

Korraga lihtne ja oma lihtsuses ka meisterlik põnevik, mille peaosas on lapsed, kes peavad vanemate tegevusetuse või huvipuuduse tõttu kiiremini suureks kasvama kui see ehk harmoonilisemas või hoolivamas ühiskonnas vajalik peaks olema. Lastefilm täiskasvanutele. 

"Lagritsapitsa" ("Licorice Pizza")
Režissöör: Paul Thomas Anderson

Silmapaistvalt siiras ja kütkestav film kartmatusest väljakutsete ees ja mängulisest suhtumisest iga ette juhtuva takistuse ületamiseks, sest kõik on alles ees ja millegi pelgamiseks pole oidu. Startapapindus-rehepapindus, mis on pandud stiilsemasse ja visuaalselt kütkestavamasse aega kui praegune, aga mis oma lokkava viletsuse ja priiskava külluse paradokside poolest tänasest maailmast väga palju ei erine. 

"Memoria"
Režissöör: Apichatpong Weerasethakul

Elamus, mida kino viimasel ajal liiga harva pakub, raske selgitada, aga hea tunda. Kummaline teekond, mida oli väga mõnus kaasa teha. 

"Korsaaž" ("Corsage")
Režissöör: Marie Kreutzer

Tugev draama, nii teema, teostuse kui kunstiliste ambitsioonide poolest. Alati on läinud korda filmid, mis julgevad oma reegleid kehtestada ning seejärel sellesse kehtestatud reaalsusesse mänguliselt suhtuda. Igati sobiv vaatamine aastal, mil maailmast lahkus Elizabeth II ja Leonardo DiCaprio pruutide vanusepiir oli üks popimaid meeme. 

"Murina"
Režissöör: Antoneta Alamat Kusijanovic

Ülihästi lavastatud ja üles võetud lugu ahistavalt autokraatlikust peresuhtest isa ja tütre vahel imeilusal Horvaatia rannikul. Tänavuse kohaliku kinolevi ilmselt suurim positiivne üllataja (au ja kiitus levitajale, A-One Films!).

"81 Meters"
Režissöör: Janis Abele

Armastuskiri kaduvale kinoromantikale, mis tehtud meie naaberriigis lõunas. Mitut projektsionisti sa tunned?

"Hipodroom"
Režissöör: Vladimir Loginov

Vägagi nauditav poeetiline uurimus kaduvast kultuurinähtusest Tallinna südames, kus peagi valitseb avatud ja värskes õhus kogukondlikult toimuva tegevuse asemel kapitalistlik suletud uste taga naudisklemine, millest mitte üks hing maailmas filmi teha ei viitsiks. Au ja kiitus autorile, kes on üks väheseid filmitegijaid, kes Eestis elava märkimisväärse vähemuse ehk vene keelt emakeelena rääkiva kogukonna lugusid jutustab. 

"A House Made of Splinters"
Režissöör: Simon Lereng Wilmont

Tugev inimlikkuse pauk Ukraina lastekodust, mis pole üldse nii südantlõhestav kui karta võiks. Eelkõige seetõttu, et lastel on imepärane võime endaga hakkama saada eriti hästi just siis, kui lapsevanemate peale absoluutselt kindel olla ei saa. 

"Räägi ära"
Režissöör: Marta Pulk

Eestis tehakse kahjuks väga harva globaalse haardega filme, mis julgevad sekkuda või pakkuda inimestele osalemisvõimalust sellises mastaabis nagu "Räägi ära". Ja Eestis tehakse väga-väga harva poeetilisi globaalse haardega südamlikke dokumentaalfilme, mille loo jutustamine ja üldistusvõime ei vaja eesti keele ja kultuuri kohaspetsiifikat. "Räägi ära" on üks selline film. Hästi õnnestunud ja korda läinud film. 

"The March on Rome"
Režissöör: Mark Cousins

Väga ulatuslik ja mõjus arhiivikaadritest kokku pandud uurimus fašismi sünnist 100 aasta taguses Itaalias. Kahjuks ka Eestis hirmuäratavalt ajakohane, eriti peagi toimuvaid riigikogu valimisi ja avalikkuses ikka hästi levivat sallimatut, vassivat ja labaselt ebaviisakat vastandavat retoorikat silmas pidades. 

"Machina Faust"
Režissöör: Kaupo Kruusiauk

On erakordne, kui meestekeskses Eesti filmis võtab keegi vaevaks ka kellestki teisest kui eesti mehest lugusid jutustada. Kaupo Kruusiauk julgeb seda teha juba mitmendat aastat järjest ja tema filmid lähevad aina paremaks. "Machina Faust" on intrigeeriv portree ühest väga tugevast isiksusest ja geniaalsest muusikust. Film, mis väärib tähelepanu. Tehtud dokumentalisti poolt, kes väärib tähelepanu. Hea filmi tunnus on see, kui vaataja näeb midagi sellist, mida tal ilma selle filmita poleks võimalik kogeda, ning "Machina Faust" on täis selliseid momente. 

"All the Beauty and the Bloodshed"
Režissöör: Laura Poitras

Film väga huvitaval ja vajalikul teemal (USA opioidisõltuvus ja -surmad + kunstifilantroopia + ravimimiljardid + New Yorgi 20. sajandi teise poole kunstiskeene = kuidas ja miks need üldse omavahel seotud on?), mis loodetavasti leiab maailmas palju kõlapinda tänu Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi võidule. Näide sellest, et muutus saab toimuda ainult siis, kui kellelgi siseringis on piisavalt palju südametunnistust ja julgust rahale vastu astuda. 

"Sierra"
Režissöör: Sander Joon

Erakordselt leidliku huumorimeelega südamlik film, kus krooksuvad konnad teevad unustamatu kõrvalosa. Kõik auhinnad annaksin "Sierrale", sest eestlased tavaliselt pole olnud eriti head kunstiliselt kõrgel tasemel ja! positiivse meelelaadiga erksates toonides filmide tegijatena. Sander Joon ja "Sierra" tõestavad vastupidist. Samuti film, mida on õnnestunud aasta jooksul mitmel korral vaadata ja läheb iga vaatamisega aina paremaks. 

"Inisherini hinged" ("The Banshees of Inisherin")
Režissöör: Martin McDonagh

Mustemast mustem komöödia jäärapäisusest, keskpärasusest, lauslollusest ja lihtsameelsusest. Aga ka headusest, ebakindlusest, loomingulisusest ja hoolivusest. 

"Katsumus" ("L'Événement")
Režissöör: Audrey Diwan

Väga hästi tehtud ja ülivajalik film ajal, kui maailmas on endiselt riike, kus abordi tegemine on illegaalne või räägitakse tõsimeeli selle keelustamisest (ka meie lähiriikides), samal ajal kui adekvaatse seksuaalhariduse õpetamine üldhariduskoolides paistab pigem tabu olevat. Nii ebaõiglane film, et valus hakkab. 

Chris Reintal
filmikriitik

10. "Ära muretse, kullake" (""Don't Worry Darling")

Moodne "Stepford Wives", kus keskendutakse vähem soorollidele ja rohkem pingekruvimisele ja kesksele müsteeriumile. Vaene Florence Pugh – keda põhjalikult kiusati mõne aasta eest "Midsommaris" – on jälle pandud mängima paranoilist ja paanitsevat naist. Aga kui ta suudab nii-nii hästi seda rolli mängida, siis usun, et tulevikus kiusatakse teda kindlasti veel.

9. "3000 aastat igatsust" ("Three Thousand Years of Longing")

Pärast "Mad Max: Fury Roadi" on George Miller toonud kinolinale veel ühe värvilise vaatemängu. Seekord plahvatavate autode asemel midagi täiesti vastandlikku – vestlused armastusest. Muinasjutuline lugu muinasjuttudest.

8. "Elvis"

Kes võiks paremini sobida portreteerima teemandisäralist keebikandjast rokikuningat kui mitte Baz Luhrmann oma hullumeelse ülespuhutud ja kõrgelennulise stiiliga? Väsitav vaatamine otsast-lõpuni, aga täis väljapaistvaid momente, mida kindlasti tahaks kunagi üle vaadata.

7. "Ei" ("Nope")

Kui räägiksin kõigest, mis selle filmi juures head on, võtaks see teie avastamisrõõmu täiesti ära… Piisab ehk sellest, kui mainida, et tegemist on Jordan Peeli filmiga. Hea ulme ja metafoor on seekord põimunud Hollywoodi teemadega.

6. "Vaal" ("The Whale")

Brendan Frasieri tagasitulek pole sugugi üleliia üleskiidetud.

5. "Kurbuse kolmnurk" ("Triangle of Sadness")

Filmi ühiskonnakriitika on üsna laialivalguv. Kapitalism, feminism, sotsiaalmeedia, mood – kriitikat jätkub iga valdkonna kohta. Küsimus, et mis selle kõige point oli, jääb paraku rahuldamata. Kuid sellest hoolimata on emotsioonid ja kogemused hetkest-hetkesse ehtsad ja mitmekesised. Saab nii laginal naerda kui ka tunda ennast päris tõeliselt merehaigena.

4. "Inisherini hinged" ("The Banshees of Inisherin")

Väga banaalne, ent ometi absurdne. Üks sõber ei taha enam teisega suhelda. Ja nii lihtsalt ongi. Tegemist on aga siiski Martin McDonaghi filmiga, nii et dialoog pulbitseb mustast huumorist. Naljatamise taga on tunda aga siirast nukrust: meil on järjekordselt tegelane, kel on lihtsalt elulust läinud ja kes ei tea, kuidas endaga edasi minna. Kas hr McDonaghiga on ikka kõik hästi?

3. "Tar"

Film viskab oma publiku – kui sa pole just ise orkestrimuusik või dirigent – sügavale tundmatusse vette. Kuuled sügavaid erialaseid vestlusi (mitte pelgalt Mozartist ja Beethovenist!) ning itaaliakeelsed muusikaterminid jäävad seletamata. Lydia Tar on roll, mida ainult ülimalt enesekindla olekuga Cate Blanchett suudab välja mängida. Oma ala tipp ja eneseteadlik, suure lugemusega, terava keelega, ambitsioonikas ja mis kõige tähtsam: veidike sotsiopaat. Kõik on tema kindla kontrolli all. Või nii vähemalt tundub. Aga ometi hakkab see kõik vaikselt lagunema, nagu aegluubis autoõnnetus…

2. "The Batman"

Tundub, et Marvel on kolinud pigem sarjade maailma ja need superkangelaste filmid, mis kinolinale jõuavad, ei saavuta enam päris seda menu, mis eelneval kümnel aastal. Isegi suurte tegijate – Taita Waititi ja Sam Reimi – etteasted said kriitikutelt üsna keskpärase vastuvõtu. Aga siiski, üks superkangelase film jäi sel aasta silma! Matt Reevesi "The Batman" sarnaneb rohkem detektiivifilmidega (eriti "Se7en'iga") kui muude keebisemude värvilise CGI laser-show'ga.

1. "Blonde"

Ma pole küll suurem asi Marilyn Monroe austaja, aga kuuldavasti on tegu üsna kehva eluloofilmiga, mis ei esita oma käsitlusalusest tõetruud ega mitmekesist pilti. Selle filmi puhul kerkib ka mitmeid eetilisi ja moraalseid küsimusi, näiteks see, kas saab teha filmi ärakasutatud inimesest teda ära kasutamata. Aga kui jätta need küsimused kõrvale, on tegemist aasta kõige muljetavaldavama ja meeldejäävama filmikogemusega – pea kolm tundi rusuvat traagikat esitatud kaootilisel ja unenäolisel viisil. Super!

Liisi Rohumäe
stsenarist, BAFTA liige

2022. filmiaasta lemmikud:

"Babylon"

Nimele väärilise suursugususega rullub meie silme ees lahti Hollywoodi kuldajastu. Üdini nauditav kinoelamus, mis pakub meile ühe filmiajaloo parima peostseeni ja ka ühe tabavaima vestluse filmikriitiku ja filmistaari vahel. Siit tuleb teenitult Oscari-nominatsioon nii Margot Robbie'ile kui Brad Pittile.

Damien Chazelle teab, et kunst on korraga nii kaduv kui jääv. Et kõik kordub aina ikka ja jälle. Et iga jumala päev saabub Hollywoodi aina uusi särasilmseid talente. Ja et koidab ka päev, kus mitte keegi ei mäleta mitte ühtegi tänaste filmispetsialistide poolt siin aasta kokkuvõttes mainitud filmidest. Või siiski..?

"Naise sõna"

Mis juhtus enne New York Timesi artiklit, mis kõike muutis? Režissöör Maria Schraderil oli lahendada üks selle aasta keerulisemaid ülesandeid – tuua ekraanile lugu #MeToo sünnist, tehes seda nii fakte kui ka looga otseselt seotud olnud naisi austavalt.

Nii filmitegijal kui filmil endal puudub igasugune ego – "Naise sõna" ei suurutse, vaid jälgib, mõjudes kohati dokumentaalsena. Metatasandit tõstab veelgi eriti puudutav rollisooritus Ashley Juddilt, kes mängib filmis iseennast. See siin on aasta kõige parem film vaprusest.

"Bardo"

Alejandro G. Iñárritu film on vaieldamatult visuaalne meistriteos. Iga kaader on siin imetlust väärt, tekitades samal ajal ka küsimuse, "Oot, aga kuidas nad seda tegid?"

Samavõrd puudutas mind ka filmi otsinguline sisu. Eriti just immigrandi eluga paratamatult kaasnev duaalsus. Kuidas lepitada omavahel kahte kodu ja keelt? Kuidas jääda erinevates riikides ja erinevate kultuuride keskel ikkagi iseendaks?

"Fabelmanid"

Sel aastal on palju filme, mis vaatavad tagasi. Steven Spielberg teeb seda talle omase meisterlikkusega. "Fabelmanid" on üllatavalt aus sisevaade maailma ühe kuulsaima režissööri nooruspõlve. Ühtlasi on see liigutav portree lapse ja vanemate vahelisest delikaatsest suhtest.

Kuid Spielberg räägib siin ka filmitegija vastutusest. Kes on fookuses? Kes jääb sealt välja? Kuhu ja kuidas suunata kaamera omab tihtipeale laiemat kõlapinda kui aimatagi oskame.

"The Wonder"

Sebastián Lelio mõtlemapanev film mängib vaatajaga esimestest sekunditest. Mida me usume ja mida mitte? Ometigi nõuab ju ka kinolinal nähtu vaatajalt usku? Me usume neid tegelasi ja neid maailmu, kuhu film meid viib. See tundub meile päris. See ongi päris. Või ei ole?

Samas olukorras on ka filmi peategelased, kes peavad otsustama, kas nende külas on aset leidmas ime.

Väga hea rollisooritus Florence Pugh'ilt, kuid kõige mõjusam on siiski filmi lugu ja sõnum ise. Mitte miski – ei religioon, poliitika, raha ega kunst – ei tohiks olla olulisem kui ühe lapse elu.

 "RRR"

Kõige meelelahutuslikum film sellel aastal. Ma ei ole ammu ühele filmile nii hoogsalt ja elavalt kaasa elanud – plaksutades, huilates, südamest naerdes. Võimas adrenaliinilaks, mille puhul on hea tuju garanteeritud. Nimest S.S. Rajamouli kuulete veel palju.

Küll ei tohiks filmi vaadates unustada, et stsenaarium on siiski kahepalgeline – Briti kolonialism ja rassism on paksult ja rasvaselt välja toodud, ent teisalt on film ise rassistlik India vähemuste suhtes, kandes jõuliselt edasi riigis valitsevat fašistlikku kastisüsteemi.

"Kurbuse kolmnurk"

Võimu- ja rahajanu ning silmakirjalikkus on Ruben Östlundi käe all nii mõjus ja eluline ja väga-väga naljakas. Niivõrd peenelt läbi töötatud film, kus absoluutselt iga stseen ja kaader annab edasi teemat ja mõtet.

Sattusin filmi juhuslikult vaatama Alamo Drafthouse kinno, kus pakutakse linastuste ajal süüa-juua. Kui teenindaja filmi ajal ringi sibas, mõtlesin endamisi, et huvitav, kas inimesed saalis mõistavad, et "Kurbuse kolmnurk" on just nendest. Ja nagu ütleb ka film ise – loomulikult ei ole neil aimugi.

"Fire of Love"

Sara Dosa dokumentaalfilm toob meieni kaadrid otse purskava vulkaani äärelt. Kaadrid, mis filmiti aastakümneid tagasi abielupaar Katia ja Maurice Krafft poolt. Kaks teadlast, kes pühendasid kogu oma elu vulkaanidele.

Ja need kaadrid... Ma pole kunagi näinud midagi nii pühalikku. Midagi nii ebamaist. Nii kütkestavat. Filmi vaadates tekkis tunne, et näen midagi, mida inimsilm justkui ei tohikski näha.

Ivar Murd
Kino Sõpruse tegevjuht

1. "I Didn't See You There"

See dokumentaalfilm võitis mu südame. Film võtab tohutult palju riske ja poeb hinge ning avab seeläbi maailma, mida paljud meist lihtsalt ei suuda mõista.

2. "Mida me näeme, kui vaatame taevasse?"

Targematel oli see juba nimekirjas eelmine aasta. Minuni jõudis film aga 2022. aastal. Ootamatu, lõbus, värske ja julge – põnev vaatamine algusest lõpuni. Väga kahju, et nii vähesed seda filmi kinno jõudsid vaatama. Pikka elu talle aeglases programmis!

3. "Licorice Pizza"

Nägin seda filmi aasta alguses ja sellest tundub on möödas terve igavik. Umbes nagu aeg, mis filmis jäädvustatud. Ja noorus.

4. "Fire of Love"

Kui keegi ütleks mulle, et see dokk on tegelikult lavastatud ma usuks neid.

5. "Eo"

Teeme Sõpruses Bremeni linna moosekantide päeva: "Eo", "Stray", "Kedi" ja mingi lühifilm lindudest pidi olema.

6. "Triangle of Sadness"

Oleks iga okseratas vaid nii lõbus.

7. "Sierra"

Parim kodumaine film 2022. aastal.

8. "Vaal"

Ma ei ole peale seda filmi enam McDonaldsis käinud. Heas mõttes.

9. "Brian and Charles"

Tore, et keegi veel sellist filmi teeb. Kui mul oleks lapsed, siis ma vaataks seda nendega.

10. "Moonage Daydream"

Kuigi tagantjärgi jättis palju soovida ja 1990. aastad jäid sisuliselt filmis vahele, oli selles maailmas viibimine siiski üli-ülimõnus. Loodan, et jõuab Eestis kinoekraanidele.

11. "Kõik, kõikjal ja korraga"

See film pidavat meeldima imbetsillidele.

12. "Hipodroom"

Parim täispikk kodumaine film 2022. aastal. Golomidovi üllatav ja sihikindel operaatoritöö, Jegorovi oskus ehitada episoode ja peatükke, mis hoiavad lugu pinges ja koos ning Loginovi võime see kõik algusest (pea) lõpuni rööbastel hoida on imetlusväärsed.

13. "C'mon C'mon"

"Ahh yeah, whatever you plan on happening never happens. Stuff you would never think of happens. So you just have to c'mon c'mon, c'mon c'mon c'mon."

14. "Ei"

Jaa.

15. "Tár"

Ainus, mida ma vaadates soovisin oli, et ma oleks saanud filmi kinos näha.

16. "Otsus lahkuda"

Haip oli nii suur, et oleks oodanud veel rohkemat, kuid siiski väga tugev film.

17. "Nitram"

Jälle film, mida käis kinos mingi 20 inimest terves riigis vaatamas, kuid oleks väärinud vähemalt 100 korda rohkem.

18. "Koerkorter"

Eesti anima ruulib.

19. "Memoria"

Jälle film, mis väärib kinoekraani. Midagi helifriikidele ja aeglase kino armastajatele.

20. "To the North"

Hea film! Kuigi ma algusest alates mõtlesin, et meil siin Eestis küll keegi seda vaatama ei läheks, äkki ma eksisin? Äkki peale 2022. aastat läheks?

Dannar Leitmaa
ajakirjanik

1. "Fabian - ühe moralisti päevik"

Umbes kolm tundi kestnud Saksamaa sisekaemuslikku filmi eelmise sajandi kolmekümnendate murdeajast käis vaatamas väga vähe inimesi. Eks pikkus, hüplik kaameratöö ja kõik muu selline. Samas "Babylon Berlin" meeldib kõigile ja nii on tegu ilmselgelt teenimatult väga vähe tähelepanu saanud teosega.

2. "Lagritsapitsa"

Eks nende aasta alguse filmidega on keeruline, sest "Belfast" oli eelmise aasta TOP-is, aga sel korral jääb "Lagritsapitsa" siia. Tänapäeva käntselmaailmas veidi omapärase suhteloo pajatav film oli soe ja armas sõõm õhku. Barbra Streisandi abikaasa hetk oli üks kinoaasta naljakamaid minuteid.

3. "Kõik, kõikjal ja korraga"

Ühel hetkel oli kogu mu sotsiaalmeedia sein täis taevani kiitvaid arvustusi. Läksin ka vaatama, saalis istusin ainsana, esimesed poolteist tundi ei saanud ma suurt midagi aru ja üritasin ajaviitmiseks ka magama jääda. Aga viimasel pooltunnil jooksid kõik pusletükid ideaalselt kokku ja elamus oli seda väärt. Ärge Rain Tolki ja tema igale poole postitatavat "see oli kõige mõttetum saast" uskuge, sest tema läks ka enne viimast pooltundi minema.

4. "Tšaikovski naine"

Ilmselt aastalõpu mõju, sest kui oleks "Leto" lavastanud Serebrennikovi film tulnud mõned kuud varem, siis mälu hägustumisega vajuks film allapoole. Aga erakordselt ebamugav käsitlus armastuse võimatusest, kui osapooled ei sobi absoluutselt kokku.

5. "Nope"

Ehkki tegu võib olla Jordan Peele'i kõige nõrgema filmiga, siis on see piisavalt kõrgel tasemel, et olla aasta üks parimaid. Ulmeõudusvestern kohtub "Lõugadega". Kohalik intelligents muidugi jauras woke-kultuuri mõjudest ja muud säärast.

6. "Elvis"

Igasugu jubedate biopic'ide ülekülluse ajastul tuli üks ausalt eskapistlik teos suvel kinokassasid täitma ja Elvise dramaatiline elulugu säras ja sillerdas koos peaosalise suurepärase rollitäitmisega.

7. "Vaal"

Rasvafoobias süüdistatud teos paksust inimesest, kes ei tantsi nagu Lizzo, vaid on üsna õnnetu. Tänapäeval nii ei tohi filmis näidata, aga näe, kuradid, ikka näitavad. Kes vastutab?

8. "Aurora päikesetõus"

PÖFF-il Baltimaade võistluskavas esinenud dokumentaalne joonisfilm Armeenia genotsiidist. Kunagi hiilgas Jaapani anime, kuna joonisfilm võimaldas fantaasiat kasutada, kui päris võteteks enam sellist võimalust pole. Animatsioon muutub üha kasutatumaks ka dokumentalistikas, sest kust sa ikka sealt 100 aasta tagant neid pädevaid arhiivikaadreid leiad.

9. "Läänerindel muutuseta"

Kui USA sõjafilmides surrakse kangelaslikult, siis Euroopa sõjafilmides surrakse üldiselt täiesti mõttetult. Erich Maria Remarque'i kultusromaani järgi tehtud film saabus Netflixi ja nii mõnigi mitteteadja sai teada, kes esimeses ilmasõjas võistlesid ja mis seal üldse toimus.

10. "Must telefon"

Õudusfilmide üleküllus tänapäeva kinokavas on ilmselt kõigile näha ja suurem osa neist on ikka puhas kräpp. Paranormaalne vangistusdraama "Must telefon" täitis piisavalt lünki ära, et olla aasta parim õuduk.

11. "Koer"

Channing Tatum sõidab koeraga mööda USA-d ringi. Lihtne ja liigutav lugu ettearvatava lõpuga, kuid päris huvitavate süžeemuutustega. Armas väike film.

12. "Nightmare Alley"

Eks nende uute ideedega on Hollywoodis raske ja nii tehti aasta algul veel üks remake'i remake, aga sedakorda krimimüsteerium kandis lõpuni välja ja oli nauditav vaatamine.

13. "Kurbuse kolmnurk"

Sa pole piisavalt hipster, kui sa pole seda filmi näinud ja sotsiaalmeedias kiitnud. Väga vaimukas satiir oli võib-olla veidi liiga pikk ja võib-olla oli ka autoril paremaid teoseid. Aga kiidan ka siin ära, kuna nii on piisavalt hipster.

14. "Ära räägi kurja"

Parajalt häiriv film viisakatest põhjamaalastest, kes on valmis poliitkorrektsuse ja allaheitlikkusega end sisuliselt ära tapma. Võinoh, mis sisuliselt. Ikka päriselt.

15. "3000 aastat igatsust"

Tilda Swindon leiab lambi, kust tuleb välja džinn, kes räägib enda elust. Lood on värvilised ja siirupised, daamid saavad nutta. Mis sa filmilt ikka rohkemat tahad?

16. "Õnne- ja fantaasiaratas"

Jaapani triptühhon armastusest, mida hea õnne korral võis kinos nautida tühjas saalis. See on päris hea, sest siis saad pärast silma ära pühkida ja keegi ei näe, et ajas nutma küll.

17. "Top Gun: Maverick"

Homoerootiline lennufilm tuntud väikeselt mehelt, kes teeb kummalisi asju, aga on enda vanusest hoolimata väga vitaalses vormis. Üks aasta süüdimatuid popkornifilme.

18. "Bullet Train"

Veidi pikem tuntud mees, kes näeb enda vanusest hoolimata erakordselt vitaalne välja. Brad Pitt siis. Taas täiesti süüdimatult lõbus film, mis solvas seekord asiaate, jaapanlasi ja igasugu liiga tõsiseid inimesi.

19. "The Northman"

Põhjamaine vägivaldne saaga toredate näitlejate ja päris jõulise kestvusega. Igasugu viikingi ja muude saagade üleküllusest hoolimata oli täiesti pädev vaatamine.

20. "99 kuud"

Veel üks tore ja väike film, mis jooksis Artises, kus histriooniliselt häiritud noormees sattus samamoodi keerulise psühholoogilise profiiliga neidu suhestuma. Nagu inimeste isiksushäiretest arvata võib, siis lõppeb kõik kaose, kurbuse ja palju seksiga.

21. "Kalev"

Paneme selle ka ikka. Eesti filmiaasta kõige tugevam teos. Või vähemalt kõige meelelahutuslikum film.

Ralf Sauter
Postimehe kultuuritoimetuse ajakirjanik

1. "Memoria"

Ütlen ausalt, et mul oli kiusatus "Memoria" sellest edetabelist hoopiski välja jätta. Ma hirmsasti kardan, et keegi hakkab mu edetabelit uurides "Memoria" vastu huvi tundma, otsustab selle ära vaadata ja küsib siis endalt, et mis igav veidrus see oli. Kindlasti leidub ka inimesi, kes tunnevad "Memoriat" vaadates mingisuguse kosmilise kõrgema jõu puudutust. Kõige rohkem mulle meeldiks, et filmisõbrad avastaksid "Memoria" täiesti kogemata, aga mis seal ikka, otsustasin selle oma edetabelisse panna. "Memoriat" vaadates mõtlesin endamisi: olin unustanud, et filmid sellised üldse olla võivad. 

2. "Wheel of Fortune and Fantasy" ("Õnne ja fantaasiaratas")

"Õnne- ja fantaasiarattasse" kogutud argised, ent võluvad lühilood räägivad erinevatest inimestest samasugustes saatuslikes situatsioonides. Lugudes mängivad rolli ilusad kokkusattumused, igatsuslikud kohtumised ning imelikud suhtekolmnurgad. Ometi ei kaldu film kordagi labasesse melodraamasse. Lavastaja Ryusuke Hamaguchi armastab siiralt inimesi, tunnetab nende küpsust ja kaevab täiskasvanulikult nende sügavustes. Filmitegijana sütitab Hamaguchit ka uudishimu selle vastu, millised jõud meid lähendavad ja vastandavad. "Õnne- ja fantaasiaratta" lugudes kujutab ta inimliku läheduse saavutamist ootamatute juhuste kaudu.

3. "Murina"

"Murina" lavastaja Antoneta Alamat Kusijanovic mõistab, et päriselu ei ole mõni muinasjutt, kus valgel hobusel saabunud prints kõik ilusaks teeb. Päriselus on tingimused, riskid ja kompromissid, mis kipuvad üle kaaluma mugavaid võimalusi. Tõsiasi, et filmi tegevus toimub eksootilisel saarel, mille lähiümbruses Julija näeb võõraid noori lõbusalt puhkamas, teeb teismelise tüdruku olukorra veelgi kurvemaks. "Murina" näitab, et inimese elukoht pole sugugi nii tähtis võrreldes sellega, kellega ta koos elab. Tõeline filmipärl, mis läheneb ühes perekonnas valitsevatele pingetele tähelepanuväärse tundlikkuse ja küpsusega.

4. "The Fabelmans" ("Fabelmanid")

"Fabelmane" vaadates tekkis mul tunne, et Steven Spielberg pidigi ükshaaval kõik oma eelmised filmid ära tegema, enne kui ta sai "Fabelmanide" juurde asuda. "Fabelmanide" suguse filmi saab teha ainult elu videvikuaastatesse jõudnud lavastaja, kes on valmis oma senisele teekonnale meenutavalt tagasi vaatama, et vahendada meile kõiki selle valusid ja rõõme. See mälestusradu mööda kulgev film on nostalgiline nagu polaroidfoto ja tundlik nagu luuletus. 

5. "Triangle of Sadness" ("Kurbuse kolmnurk")

Selle aasta parim komöödia. Kuna ma ei saa endale lubada kruiisi luksusjahil, andis Ruben Östlünd vähemalt hea võimaluse naerda nende üle, kes saavad seda lubada!

6. "Causeway"

Väike väheräägitud pärl, mille taga on rõõm seista. Suurepärane Jennifer Lawrence naaseb edukalt indie-juurte juurde. "Causeway" ei ole lihtsalt nauditavalt tasakaalukas draama posttraumaatilist stressihäiret põdevast sõjaveteranist. See film pani mind ümber mõtestama, kuidas sellisest teemast üldse on võimalik filmi teha. Mõnusalt rahulik film seejuures. Hing puhkab! Leiad voogedastusteenusest Apple TV+.

7. "All Quiet on the Western Front" ("Läänerindel muutuseta")

Mürisevate tankide saabudes mõjub see sõjadraama nagu hirmutav monstrumifilm. Teismelisi poisse saadetakse järjest kahurilihaks, sellega kaasneb lämmatavalt palju soppa, pori, verd, pisaraid ja kisendamist. Mingeid kangelasi või uhkeid triumfe siin ei ole, ainult sõdurite kannatustest surnud silmad. Vaimustava operaatoritöö ja helikujundusega suurfilm.

8. "Watcher" ("Jälgija")

Minu lemmik õudusfilm 2022. aastast. Tõsi, neid "Tagaakna" vaimus paranoiapõnevikke on juba üksjagu tehtud, aga giallode vaimus tehtud "Watcher" mõjus sellegipoolest stiilikindlalt ja pakkus ootamatut närvikõdi. Leiad voogedastusteenusest Apple TV+.

9. "Vortex" ("Keeris")

Mulle meeldib Gaspar Noé, sest ta oskab proovile panna seda, kuidas ma üldse filmi vaatan. Selliseid lavastajaid palju ei ole. "Keerises" jookseb kaks kaadrit, üks jälgib ühe katuse all elavat vanameest ja teine vanaprouat. Kui film kahe kaamera pilti korraga näitab, siis see mõjus ootamatu väljakutsena mu tähelepanuvõimele. Vahepeal tundus, et pean korraks ühe tegelase omapäi jätma, et keskenduda teise tegemistele. See vormilahendus leiab filmis ka eksistentsiaalse mõõtme, sest mõlemast kaamerapildist saab omaette eluliin.

"Keerise" lõppedes tunnetasin heas mõttes oma surelikkust ja mõtlesin muheledes, kui veider see on, et taevariiki kutsutud inimesest jääb maha terve majatäis kraami. Aga film on kurva sisu kiuste üllatavalt eluterve ning väärt vaatamist.

10. "The Northman" ("Põhjalane")

Robert Eggersi suure-eelarveline viikingimärul tekitas tunde, nagu istuksin hevimuusika saatel kaks tundi tulikuumas saunas. Filmi kandvaks jõuks on muidugi Alexander Skarsgårdi barbaarne vägilane, kes oma higise treenitud keha, hallides silmades virvendava loomalikkuse ning vulkaani kombel mulksuva raevuga mõjub suuremalt kui elu. Tema ümber valitsevad müütilised kosmilised jõud, rohetavad maastikud ning inimhingedesse vagusid raiuv vägivald.

Tänu stiilikindlusele ning otsatult ürgsele maailmaloomele pole see ka muidugi pudisev Hollywoodi kraam, vaid kunstipärane suurfilm, mis maitseb ka nõudlikumale filmigurmaanile. Korralik vaatemäng, mille vaatamise järel elektritõukerattaga koju sõites sain tunde, nagu istuksin leegitseva hobuse seljas.

Toon eraldi välja viis kodumaist filmi, mis mind kõige rohkem kõnetasid:

1. "Tagurpidi torn"

Julge draama laste kurjusest, selle võimalikest tagamaadest ning lunastusest.

2. "Machina Faust"

Maria Faust võiks mu tugiisik olla.

3. "Hipodroom"

Visuaalselt esmaklassiline dokfilm unustatud kohast Tallinnas.

4. "Kalev"

Lihtsalt hästi tehtud ajaviide ja Malmsten näeb vuntsidega täitsa kompu välja.

5. "Kõrb"

Mõjuv otsinguline draama ühelt põnevamalt ja intelligentsemalt Eesti filmitegijalt.

Annika Koppel
filmiajakirjanik

1. "Inisherini hinged"
Režissöör: Martin McDonagh

Film kahest kaklevast vanamehest. Ja miks nad kaklevad? Nad on ju käinud aastaid pubis teatud päeval kindlal kellajal ja nüüd järsku üks ei tule, ilma igasuguse selgituseta. Kui teine uurib, milles asi, siis on vastus, et teine on liiga igav. Näitlejad Brendan Gleeson ja Colin Farrell naudivad ilmselgelt oma rolle. Iirimaa vaated filmis on ka muidugi täiesti vastupandamatud. McDonagh sai Veneetsia filmifestivalilt selle eest parima stsenaariumi ja Farell parima näitleja auhinna. Suurepärane film.

2. "Kurbuse kolmnurk"
Režissöör: Ruben Östlund

Film provotseerib, ent Östlundi eelmine film "Ruut" juba harjutas meid sellega. "Kurbuse kolmnurk" on sisuliselt 2, 5 tundi üksteise otsa laotud sketše, sh ka mõningaid klišeesid. Seega, natuke liiga pikk. Mingis mõttes Monty Pythoni "Elu mõtte" remake. Östlundi käsitluses on inimene loll loom ja pälvib nii oma saatuse. Ilmselt vajame ikka ja jälle sellist karmi peeglit oma silmade ette, seda tõendab võit Cannes´i festivalil ja ka Euroopa filmiauhinnad.

3. "Kõik see ilu ja verevalamine"
Režissöör: Laura Poitras

See dokumentaalfilm pälvis tänavu Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi. Võitlus oopiumi sisaldavate sõltuvustekitavate valuvaigistite tootja Sackleri perekonnaga ja aktivism on vaid üks liin filmis. Aga ennekõike on see film kunstnikust Nan Goldinist endast. Terve film mõjub nagu üks suur slide-show heade fotode ja muusikaga. Fotodel näeme New Yorgi kunstielu ja inimesi, mis ongi ehk põnevaim osa selles filmis.

4. "Lagritsapitsa"
Režissöör: Paul Thomas Anderson

1970. aastate ajastudraama sellest, kuidas oli üles kasvada tolleaegses Los Angeleses. See on veidi sihitult kulgev ja otsiv (nagu noorte elu ongi!), ent jätab tervikuna lõpuks meelde hea võbeleva tunde, justkui oleks midagi olulist juhtunud. Kui mõtlema hakata, siis ei juhtunud ju justkui midagi erilist, samas aga juhtus nii palju – oli armastus ja noorus ja elu.

5. "Memoria"
Režissöör: Apichatong Weerasethakul

Lihtsalt nii kummaline film, mis sai Cannes´is žürii auhinna. Tegevus toimub Columbias, kus britt Jessica (Tilda Swinton) hakkab pärast külaskäiku Bogotásse öösiti kuulma üha valjemaid mürtsatusi, mis ei lase tal magada. Pika nimega Tai režissöörist Weerasethakulist kuulsin esimest korda Cannes´is 2010. aastal, kui ta võitis Kuldse Palmioksa filmiga "Onu Boonmee, kes mäletab oma eelmisi elusid". Sellest ajast peale vaatan kõik ta filmid ära, sest need on täiesti teistsugused.

6. "Kõik, kõikjal ja korraga"
Režissöörid: Daniel Kwan, Daniel Scheinert

Pretensioonikas pealkiri tekitab natuke umbusku, aga vastab sisule. Kõik on siin segamini: draama ja ulme, multireaalsus, paralleelmaailmad, suhted jne. Film on hiina-inglise segakeeles, tegemist on siiski ameerika filmiga. Keeruline stsenaarium, pöörane lugu, kus kõike on liiga palju ja liiga segamini, aga selleski võib oma võlu peituda. Öeldakse, et ega küll küllale liiga tee, just siia see ütlemine sobibki.

7. "Luupainaja allee"
Režissöör: Guillermo del Toro

Selle filmi tegelased on suuremalt jaolt kurjad, neid juhib mingi tume jõud, on see siis ahnus, võimuiha või mõlemad. Nad üha valetavad ja usuvad omaenda valesid, järjest enam. Nad manipuleerivad inimeste eludega, et tunda end jumalana. Alahinnatud filmilugu, minu jaoks õhkus just siit – kui see veebruari algul meil linastus – kuidagi väga selgelt vääramatu kurjuse valdavaks saamise eelaimdust.

8. "Kõrb"
Režissöör: Kadri Kõusaar

Ilus küps ja mitmekihiline film. Head osatäitmised. Kammerlik, vaatamata sellele, et tegevuskoht on Siinai kõrb, mille ilu on siiski ka filmi püütud. Tugev feministlik tõlgendus. Pantvangiteema flirdib Stockholmi sündroomiga ja vägivald mõjub kuidagi looritatult. Moraalsed dilemmad jäävad ehk liialt ambivalentseks, aga eesti filmi üldises kontekstis silmatorkav film. Siin on eesti režissöör ja tootmine kaasanud rahvusvahelised näitlejad, mitte vastupidi nagu enamasti. Lugu sealjuures on universaalne.

9. Apteeker Melchiori lood
Režissöör: Elmo Nüganen

Neid Melchiori lugusid on nüüd filmi jõudnud kokku juba kolm, ja seegi on omaette tükk, et Indrek Hargla romaanide põhjal režissöör Elmo Nüganen (ja teised!) on sellise kolmeosalise filmiloo teinud ja kuuldavasti plaanitakse neljandatki. See on päriselt meie oma lugu, unikaalne asi, mis paelub loodetavasti vaatajaid nii meil kui mujal.

10. "Avatar: Vee olemus"
Režissöör: James Cameron

2009. aasta "Avatari" filmi järg. Siin puudub esimese filmi esmakordsuse moment, aga linateos on ootuspäraselt suurejooneliselt vaatemänguline. Sisuga pole kahjuks küll eriti vaeva nähtud. Põhirõhk on muinasjutulistel maailmadel, mis vaataja endasse haaravad, eriti 3D-s ja IMAX-is. See on siis viimane sõna, mida film tehniliselt poolelt pakkuda suudab. Kolm tundi on selle kõige jaoks siiski pisut palju, kuid kui aega varuda ja lasta end rahulikult veemaailmal kaasa haarata, siis "Vee olemuses" pettuma ei pea.

Kristina Märtin
filmispetsialist

"Elvis"

Glamuur ei kurna!

 "Erik Kivisüda"

Mereröövli teema on moes, Estonias esietendus detsembris piraadiballet "Korsaar". Ise ootan sarja "Our Flag Means Death" uut hooaega, aga seniks on tore vaadata, kuidas Juhan Ulfsak ei mängigi seekord NKVD-last või nahkmantlis kurjust.

"Kalev"

Mait Malmsteni (või on need nüüd Jaak Salumetsa) vuntsid vallutamas maailma! Mis siin saaks valesti minna!

 "Kukerpillide rapsoodia"

Nagu ütles Tiit Pruuli: Kukerpillide filmis on head nostalgiat ja kaduvate aegade sõbralikkust.

"Kurbuse kolmnurk"

Terav(meelne) film! Suutsin üllatada iseennast, pole iial arvanud, et okseralli peale naeran nagu hüään! Soolapulki ei vaata ka enam endise pilguga…

Melchiori triloogia

Armastatud raamatukangelase ekraanile jõudmine on kahtlemata sündmus!

"Poeg"

Otsustasin, et selle aasta PÖFFil vaatan ainult rom-com'e. Ahastava autorikino ma saan kätte päevauudiseid vaadates ja sõjablogisid lugedes. "Poeg" nüüd rom-com küll päriselt ei ole, aga elamus oli see siiski!

"Top Gun: Maverick"

Tom Cruise ei ole lihtsalt lihaskimp, ta on ka valged hambad ja ideaalsed juuksed! Ja jube hea vanakooli märulikangelane!

Ja nagu postitas Facebookis Lauri Kaare:

Ajalugu kipub korduma.

1986

Top Gun - aasta kassahitt nr. 1
Argentiina saab maailmameistriks, võites normaalajal Lääne-Saksamaa 3:2

2022

Top Gun Maverick - aasta kassahitt nr.1
Argentiina saab maailmameistriks, alistades Prantsusmaa 4:2 (eelnevalt normaalajal närvesööv 3:3)

"Vaino Vahingu päevaraamat"

Kui kokku saavad Vaino Vahing, Rainer Sarnet ja von Krahli hiilgeaegade trupp, siis on tulemuseks elu, kus põleb ära olme

"Vanamees ja põrsauss"

Väljaspool igasugust keskpärasust! Kuigi 2022 animafilmidest võiks muidugi esile tuua ka "Sierra" ja "Koerkorteri"…

Kristi Helme
Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja

"Kurbuse kolmnurk" 

Ruben Östlundi eelmised filmid on olnud kriitikute lemmikud, kuid tunnistan ausalt, "Force Majure" mulle eriti ei meeldinud (vahel ongi argpüks lihtsalt argpüks, mitte ühiskonna standarditele mittevastav isik/mees). "Kolmnurk" aga kõnetas küll, sarkasminuiaga said kõik, kes ekraanile sattusid. Meespeaosaline, st tegelaskuju oli üks ebameeldivamaid tüüpe, keda olen kinolinal näinud. Nišikas, kuid laiadele massidele, Eestiski juba üle 20 000 vaatamise kogunud. 

"Menüü"

Võiks öelda, et tegemist on kui mitte "Kurbuse kolmnurga" kaksikvenna, siis lähisugulasega kindlasti. Ralf Fiennes ja Anya Taylor-Joy on mõlemad võrratud ja kuigi on ka kritiseeritud nendevahelist vähest keemiat, siis minu meelest oli seda parajas doosis. Filmi lõpp on nõrgem kui ülejäänud film, aga eelnev lausa suurepärane.

"Elvis" 

Selline Baz Luhrmanni eklektiline filmistiil ei pruugi kõigile istuda, aga mulle meeldib. Veidi häiris, et lugu oli jutustatud tema vereimejast produtsendi silme läbi, aga film liigutas sellegipoolest. Hea peaosa karismaatiliselt Austin Butlerilt.

"Kalev"

Aasta parim Eesti mängufilm. Suurepärased rollid Priit Võigemastilt (Soonik) ja Mait Malmstenilt (Salumets), kunstnikud on toonase eluolu väga autentselt loonud (olime ikka vaesed nagu püksinööbid!). Muidugi on filmis väga oluline ka poliitiline mõõde ja Eesti iseseisvuse taastamine, sobib ka noorematele silmaringi avardamiseks.

"Machina Faust" 

Äge ja huvitav naine, andekas artist ja helilooja. Maria Faust on filmis (ilmselt) täpselt selline nagu ta on. Liigagi tihti on dokfilmide puhul näha, et portreteeritav on sisu ja esitlusviisi omajagu dikteerinud, Faust on ka ise intervjuudes öelnud, et nägi filmi kinos esimest korda ja vaatamine polnud talle tema sõnul sugugi kerge. Juba see on suur julgustükk, õnneks oli ka režissöör Kaupo Kruusiauk tasemel.

"Vaino Vahingu päevaraamat"

Rainer Sarneti mängufilmi sugemetega dokk oli kindlasti aasta üks parimaid koos eelmainitud "Machina Faustiga".

"Läänerindel muutuseta"

Erich Maria Remarque'i kultusromaani järgi valminud pea kolmetunnine sõjadraama, mille väljatulek on kahjuks väga ajakohane. 

"Lagritsapitsa"

Soe ja armas täiskasvanuks saamise lugu 1973. aasta Los Angeleses. See kombo lihtsalt on vastupandamatu. 

"Aurora päikesetõus"

Tõsielulugu armeenia näitlejannast Aurora Mardiganianist, kelles suurest perest suurem osa hukkus türklaste poolt toime pandud tapatalgutes, kuid kel õnnestus põgeneda ja jõuda USA-sse lausa kinolinale oma lugu jutustama. Genotsiid, mida siiani (!) ei taha suurem osa ka demokraatlikest riikidest tunnistada, Eesti kaasa arvatud. Linastus PÖFF-il.

"EO"

Poola film, mis kõneleb inimestest meie ümber läbi… eesli silmade. Hea rolli teevad lisaks peaosalisele ka öökull, mitmed puuriloomad ja Isabelle Huppert. Poeetiline ja originaalne film, näidati PÖFFil.

"Fabelmanid"

Steven Spielbergi autobiograafiline film tema lapsepõlvest ja noorusajast. Oli tunda, et Spielberg laotas filmi oma hinge ja näitas, et kui filmitegemise vajadus on veres, siis selle vastu ei saa. Film, mis esmapilgul näis oma stiililt veidi naiivne, sulatas lõpuks vast kõik küünikud. Näidati PÖFFil, jõuab peagi ka kinodesse.

"Blonde"

Nii kriitikutelt kui publikult omajagu nahutada saanud film. Olin kogu kaks tundi ja 45 minutit kestnud filmi vaatamise ajal kahevahel, kas on tegemist Marilyn Monroe (taas)ärakasutamisega või näitab film ilma end tagasi hoidmata seda, mida filmitööstus on naisnäitlejatega aegade jooksul teinud. Sest selles, et nii mõnigi asi just nii oli, väga kahelda pole põhjust. Ajad hakkasid alles üsna hiljuti muutuma selles vallas… Vähemalt osa sellest n-ö nihestatud filmist oli väga heal kunstilisel tasemel ja juba sellepärast võib mu meelest andestada teatud üle võlli minekud.

PÖFFil olid väga toredad ka Iiri draama "Vaikne tüdruk" ja Hispaania hästi näideldud pingeline "piirikontrolli draama" "Sissepääsu lävel". Neid arvatavasti kinodes ei näe.

Mart Noorkõiv
filmivaatleja

1. "This Much I Know to Be True", rež: Andrew Dominik

Dominik sai tänavu hakkama päris erakordse saavutusega, luues nii aasta parima filmi kui ka ühe absoluutselt halvima (vähemalt paljude arvates). Ja mõlemad kahasse Nick Cave'i ja Warren Ellisega. Kuigi ma võin isiklikult "Blonde'i" kohta nii mõndagi tunnustavat öelda, ei pääse see oma misogüünses nihilismis ligilähedalegi tema teisele muusikafilmile The Bad Seeds'i tandemiga. Üdini elujaatav, eiramata hetkekski kurbust, millega tee sinna on palistatud.

2. "After Yang", rež: Kogonada

Teine film, millega mul sel aastal oli kehaväline kogemus. Jagab palju ühist vereringet Don Hertzfeldti "World of Tomorrow" seeriaga ja seega laiendusena ka minuga. Nagu torm teekruusis, Kogonada metoodika paneb mind omamoodi transsi. Ma pole kunagi meditatsiooni proovinud, aga ju see on midagi sarnast.

3. "The Souvenir: Part II", rež: Joanna Hogg

Hoopis teises registris kui esimene osa ja seda põhjusega, arvestades seda, mis esimeses filmis juhtus. Eelmine film oli vajalik elukogemus, mille põhjalt režissööri alter ego Julie proovib teises osas läbi raskuste kunsti luua. See aasta nägi palju filme, kus lavastajad naasid oma noorusaega, et ammutada filmide maagilist essentsi. Joanna Hogg tegi seda ehk kõige selgema pilguga.

4. "Nope", rež: Jordan Peele

Selle aasta parim "Predatori" film ja ühtlasi Peele'i parim.

5. "RRR", rež: S. S. Rajamouli

Ainus põhjus, miks nutta taga nõukogude aega on see, et me ei saa enam India filme kinos vaadata. "RRR" näitab, kui suur kaotus see on.

6. "Cyrano", rež: Joe Wright

Kõige traagilisem armastuslugu oli Cyrano tõrjumine filmipubliku poolt.

7. "Licorice Pizza", rež: Paul Thomas Anderson

Andersoni "Dazed and Confused". Või kui võtta veel üks Linklater film, mille pealkiri kirjeldab tabavalt kõiki siinseid tegelasi, siis ka "Everybody Wants Some". Aasta parim hangout film.

8. "Until Tomorrow", rež: Ali Asgari

Iraani naiste inimõiguste poleemika lahvatas sel aastal suure leegiga, kuigi sealne filmikunst on seda ebaõiglust juba ammu käsitlenud, vaatamata tsensuurile. Alles jõudis kinodesse Ali Abbasi "Püha ämblik", mis kujutab taas seda õõvastavat ükskõiksust, mida põlvkonnast põlvkonda seal meestesse juba noorest east süstitakse. "Until Tomorrow" on parimas Iraani kino traditsioonis lugu ühe naise Kolgata teest leida lahendus meie jaoks täiesti süütuna näivale probleemile. Nägin seda aasta alguses Berlinalel, kuid kahjuks polegi see festivaliringlusest kaugemale jõudnud, mis on omaette ebaõiglus.

9. "Drive My Car", rež: Ryusuke Hamaguchi

Trafaretne sõnum sellest, kuidas elu läheb edasi, aga lavastatud niivõrd peenelt ja märkamatult, et tundub, nagu avastaksid midagi sootuks uut. Kasuks tuleb muidugi ka toetumine kirjandusklassikale, mis on Hamaguchil väga õnnestunult tervesse filmi sulandatud.

10. "Taurus", rež: Tim Sutton

Jälle üks festivalifilm, mis pole laiemat levi miskipärast saanud. Teadmata eelnevalt midagi filmist ega tegijatest, siis puudus ka igasugune pagas. Ei teadnud ma, kes on Machine Gun Kelly, aga tema näitlejatöö tugevalt tema enda kogemustele tuginevas rolllis on imetlusväärselt sügav. Kuulsuse ahelad, toksiline maskuliinsus ja kõik muud jutud, aga teostuselt ja tunnetuslikult täiesti värske.

Sten Kauber
filmikriitik, Filmimuuseumi teadur-kuraator

TOP 5 Kinolevi + voogedastus

"Kõik kõikjal ja korraga"
Režissöör: Dan Kwan ja Daniel Scheinert

Ma ei mäleta, millal mõni film minus sellist elevust viimati tekitas.

"Katsumus"
Režissöör: Audrey Diwan

Meisterlikult realistlik ja valusalt intiimne abordilugu.

"Läänerindel muutuseta"
Režissöör: Edward Berger

Sõja mõttetuse, barbaarsuse ja brutaalsuse audiovisuaalselt suurejooneline kujutus.

"Kurbuse kolmnurk"
Režissöör: Ruben Östlund

Pakub komöödiate defitsiidis rõõmustavalt pöörase ja ebatäiusliku eksperimendi raha, võimu ja armastuse vahekorrast.

"Fire of Love"
Režissöör: Sara Dosa

Leidlikult ja stiilselt arhiivimateriali kasutav lugu erakordsest kirest ja armastusest. 

TOP 5 Eesti filmid

"Vaino Vahingu Päevaraamat"
Režissöör: Rainer Sarnet

Eksperimentaalne portreedokk, millel on tugev iseloom ja kaasahaaravalt mänguline formaat.

"Sierra"
Režissöör: Sander Joon

Nunnu, nutikas ja kultuurispetsiifline, ent universaalne lühifilm super filmimuusika ja helikujundusega.

"Machina Faust"
Režissöör: Kaupo Kruusiauk

Ehe, aus, liigutav, empaatiline ja relevantne portreefilm, mis poeb nii portreteeritava kui vaataja hinge.

"Tagurpidi torn"
Režissöör: Jaak Kilmi

Veenva ja kihilise olustikuga moraalifilosoofiline lugu, mille paneb tööle terviklik teemakäsitlus, tihe süžee ja toimiv tegelaste vaheline dünaamika.

"Kalev"
Režissöör: Ove Musting

Instant classic.

TOP 5 telesarjad

Siiralt ja soojalt immigrandi kogemust avav "Mo", inimloomust absurdselt ja ehedalt ent ebamugavalt käsitlev "The Rehearsal", teravmeelselt tervishoiusüsteemi kitsaskohti torkiv aus briti haigladraama "This is Going to Hurt", Chicago restoraniskeenes tegutsevast lähedase kaotusvalus pereärist rääkiv peredraamakomöödia "The Bear" ning vulgaarne ja ootamatult värske koomiksisari "Peacemaker".

Kaupo Liiv
filmilevitaja

On olnud meeletult tugev filmiaasta. Filmid, mis mõnel teisel aastal oleks jõudnud ehk TOP10 filmide hulka, on sel aastal järekorras 30.-40. koha kandis ning häbeneda pole midagi.  Lihtsalt on väga palju häid filme. Kokku vaatasin ära 126 uut filmi, aga päris palju on veel vaatamata. Näiteks "Living", mis võib Bill Nighyle tuua tema esimese teenitud Oscari nominatsiooni, "Till", "Babylon", "EO", "Saint Omer", "Close", "The Quiet Girl" ning dokumentaalid "All the Beauty and the Bloodshed" ja "Fire of Love". Osad jäid õigel ajal nägemata ja osad alles kinodesse tulemas.

Ilmselt oleksin suutnud kokku panna ka mingi järjestuse, aga otsustasin seda mitte teha. Ühe filmi juures mainin, et tegemist on mu selle aasta lemmikfilmiga ning las see ollagi ainsaks orientiiriks täpse edetabeli osas.

"Aftersun" 
Režissöör: Charlotte Wells

Nimekirja kõige väiksem film, kui nii võib öelda. Film räägib noore isa (Paul Mescal) ja 14-aastase tütre (Frankie Corio) puhkusest Türgis kusagil 1990. aastate teises pooles. See on lugu, kus on kus on kaks täiesti erinevat vaatepunkti. Me näeme seda lugu enamjaolt läbi lapse vaatepunkti, läbi tema mälestuse ning kaameraga üles filmitud lõikude, kuid selle taga on tegelikult ka ta isa lugu, mida laps noorena ei osanud mõista. Tegemist on väga peene looga, mille headus tuleb suuresti sellest, mida filmis otseselt välja ei öelda, kuid mida karakterid annavad mõista läbi oma tegude ja oleku.

"Argentina, 1985"
Režissöör: Santiago Mitre

Argentina filmidest on sel sajandil olnud kolm filmi nomineeritud parima rahvusvahelise filmi Oscarile. Sel aastal võib lisanduda neljas. Mis on kõigil nendel neljal filmil ühist? Ricardo Darin. Argentina parim näitleja, kelle iga roll on puhas kuld. Mängiks ta ingliskeelsetes filmides, oleks tal juba kamaluga erinevaid auhindu.

"Argentina, 1985" on emotsionaalne lugu kahest advokaadist, kes julgevad olla süüdistajateks protsessis, kus on kohtu all Argentiina kukutatud hunta juhid ajal, kui neil oli veel hulgaliselt poolehoidjaid ning süüdistamisega kaasnes oht enda ja perekondade eludele. Suurepärane ülevaade ühest murrangulisest hetkest riigi ajaloos.

"Avatar: Vee olemus" ("Avatar: The Way of Water")
Režissöör: James Cameron

13 aastat on möödnud esimesest osast ning selle aja jooksul ei ole keegi suutnud teha midagi nii suurejoonelist nagu oli esimene "Avatar". Ikka peab James Cameron olema see, kes tuletab meelde, mida on võimalik teha ning kui palju on ülejäänud filmitööstus temast veel maas! Uus osa ei ole võrreldes esimesega midagi revolutsioonilist, aga ta ei ole ka kehvem ning see on sündmus, mida ükski filmifänn ei tohiks mööda lasta.

Kindlasti vaadata kinos 3D-formaadis, muudes formaatides ta siia nimekirja ei kuuluks. See ei ole film, mida hiljem telekast nautida.

"Inisherini hinged" ("The Banshees of Inisherin")
Režissöör: Martin McDonagh

Absurdne must komöödia sellest, kuidas ühel heal päeval otsustab üks kahest sõbrast (Brendan Gleeson) sõpruse lõpetada ning teine (Colin Farrell) ei mõista seda ja üritab igal moel panna teist sellest sellest mõttest loobuma. Komöödia ja absurdi taha on tegelikult põimitud suurepärane lugu sõprusest, mitte midagi tegemisest ning sellest, kui palju eneseteostus sinult lõivu võtab.

Martin McDonagh'ist on saanud mustade komöödiate täielik valitseja ning juba aastaid tagasi näitas see kolmik filmiga "In Bruges", et sobivad suurepäraselt kokku.

"Batman"
Režissöör: Matt Reeves

"Avatari" järje kõrval teine hea Hollywoodi blockbuster. Kehtib lausa reegel, et kui tahad tõsiselt head koomiksifilmi, siis tee see Batmanist või Jokkerist. See on nüüd esimene tõeline Batman, kus tegelane näitab ka oma detektiivioskusi.

Ma olen juba ammu oodanud, et lõpuks tehtaks üks selline, kus Batman peab oma aju tööle panema ning üritama leida kurjategijat detektiivina sünges Gothami linnas. Pole küll ajaloo parim Bamani film, aga vääriline jätk Tim Burtoni ja Christopher Nolani filmidele. Teistmoodi ja ikka hea.

"C'mon C'mon"
Režissöör: Mike Mills

Mõni film on lihtsalt nii ilus, et armud sellesse jäägitult. Iga kaader on selline, mida tahakski jäädagi vaatama ja imetlema. Joaquin Phoenix on ka täiesti perfektne. Ainus film siin nimekirjas, mis mujal maailmas linastus juba eelmisel aastal, kuid kuna maarjamaal alles selle aasta talvel, siis oleks patt jätta antud film nimekirjast välja ja kiituseta.

Filmid nagu Wim Wendersi "Alice in the Cities" ja Peter Bogdanovichi "Paper Moon" kuuluvad mu läbi aegade lemmikute hulka ning "C'mon C'mon" on järjekordne nimi samasse ritta. See on film, mis paneb unustama maailmas toimuva ning lisab doosi positiivsust ja optimismi, et kõik ei ole kadunud. See on siis film, mis on selles nimekirjas minu lemmikuks.

"Elvis"
Režissöör: Baz Luhrmann

Erinevalt ühest sellel aastal tehtud teise ikooni biograafiast on Elvise film väga hästi välja kukkunud. Ta ei tungi kuhugi sügavale, ei mõtle asju juurde ning ei olegi vaja. Paljud biograafiad rikuvad ära meie kujutlused inimesest või võtavad ära kujutatava legendaarsuse aura, kuid Luhrmanni film on perfektselt tabanud tooni, mis annab natuke rohkem aimu Elvisest ning samal ajal ei kustuta sära, vaid lisab seda juurde. Austin Butler Elvisena on hea leid.

Tegemist on austusavaldusega legendaarsele lauljale, mis aitab ka noorematel põlvkondadel temaga lähemalt tutvuda. Film on värviline, suurejooneline ja täis muusikat (nagu Luhrmanni filmid ikka!) ning see sobitub kokku perfektselt Elvisega. Tekib isegi küsimus, et kas kogu Luhrmanni eelnev looming ei ole saanud oma värve ja suurejoonelisust just Elviselt ning kogu tema senine karjäär pole lihtsalt olnud sillutis, et jõuda selle filmini.

"Valguse impeerium" ("Empire of Light")
Režissöör: Sam Mendes

Olivia Colman on viimase viie aastaga kerkinud täielikuks staariks. Neljast viimasest aastast on tal ette näidata üks Oscar ja kaks nominatsiooni. Vaatasin ta IMDb lehelt, et viimase kümnekonna aastaga on ta saanud ligi 200 erinevat auhindade nominatsiooni ning võitu. Uskumatu number! Sel aastal võib antud filmiga tulla veel üks Oscari nominatsioon. Iga asi, mida ta teeb, on super.

1980ndate alguses toimuvas "Valguse impeeriumis" kehastab ta psüühikaprobleemide käes vaevlevat kinoadministraatorit, kes armub endast nooremasse mustanahalisse mehesse (Michael Ward). Suurepärase kaameratööga film, mis on paras komm kõikidele, kelle jaoks kino kui koht on midagi erilist. Kõrvalosades teevad kaasa alati head Colin Firth ja Toby Jones.

"Kõik kõikjal ja korraga" ("Everything Everywhere All at Once")
Režissöörid: Daniel Scheinert, Daniel Kwan

See film on sasipundar. Heas mõttes. Meelega tehtud pusle, kus sassi aetud tükid moodustavad tegelikult terviku ja vaataja peab selle kokku panema, aga kokku panemise järjekord ja viis sõltuvad iga vaataja silmadest ning seda teha on meeletult rahuldav. Film, mida võib mitmeid kordi vaadata ning iga kord avastad midagi uut ning saad justkui täiesti uue kogemuse.

Kui panna erinevad filmivaatajad kirjeldama seda filmi, siis ilmselt sellised kirjeldused, nagu oleksid nad vaadanud täiesti erinevaid filme. Üks vaatas märulit, teine ütleb, et tegemist oli komöödiaga ning kolmas tundis ära sotsiaalseid probleeme kirjeldava perekonnadraama. Ja neil kõigil on õigus ning kõigile film meeldib.

Danielsid on suutnud teha midagi, mida vähesed on üritanud ja veel vähematel on õnnestunud. Võib-olla peaks ütlema, et keegi pole kunagi varem midagi sellist üritanud, sest sellise filmi saavutamine tundub juba täiesti utoopiline ja saavutamatu. See film leiab kindla koha filmiajaloos.

"Fabelmanid" ("The Fabelmans")
Režissöör: Steven Spielberg

Iseendast ju ikka biograafiafilmi ei teeks? Soovitus ilmselt oleks sobiv nii mõnelegi keskpärasele lavastajale, aga Steven Spielberg ei ole keskpärane. Kui tahad teada, kuidas ühest väikesest lapsest võib kasvada välja maailma kõige mõjukam filmilavastaja, siis see film on sinu jaoks. Ma olen kurb, kui Sammyt kehastanud Gabriel LaBelle ei saa Oscari nominatsiooni. Kiidetakse kõiki teisi näitlejaid ja õigusega väärivad kiitust, kuid minu jaoks teeb LaBelle tegelikult filmi parima rolli.

"Guillermo del Toro's Pinocchio"
Režissöör: Guillermo del Toro

See pealkiri võib kõlada imelikult, aga just täpselt seda see on ning teistmoodi kirjutada ei tohiks. Del Toro võtab klassikalise Pinocchio loo, eemaldab sellest kõik, mis on liiga leebe, ja täidab tekkinud tühimiku enda fantaasiate ja nägemustega, mis on ülimalt tabavad, grotesksed ja õudsed. Pinocchio on alati olnud laste õuduslugu ja nüüd on ta seda jälle del Toro kastmes. Kes muu sobikski seda tegema kui mitte tema? Kindlasti ei ole film, mis mõeldud väikestele lastele, vaid pigem vanematele filmisõpradele ning vanematele, kes peaksid mõtlema, mis on see vanus, millal sobib seda lastele näidata.

"Püha ämblik" ("Holy Spider")
Režissöör: Ali Abbasi

Selle aasta parim triller räägib Iraanis prostituute tapnud sarimõrvarist ning naisajakirjanikust, kes üritab teda paljastada. Mõrvar puhastab oma sõnul tänavaid rämpsust ning mingi osa islamistlikust valitsusest ja elanikkonnast ei olegi huvitatud tema paljastamisest, pigistatakse silm kinni ning ollakse isegi pigem poolt.

Kui teile meeldivad filmid nagu "Silence of the Lambs", "Se7en",  "Zodiac" ja "Memories of Murder", siis on see film teile. Filmi on parima võõrkeelse filmi Oscarile esitanud Taani, sest film ei näita Iraani mitte kõige paremas valguses.

"Hustle"
Režissöör: Jeremiah Zagar

Selle aasta parim korvpalli-teemaline film. Julgen ikka kohe päris kindlalt seda väita. Süžee nagu polekski midagi väga uut, aga kõik see on tehtud kuidagi väga hästi ning näitlejatööd on suurepärased. Paluks nüüd tulevikus Sandlerilt üht sellist filmi aastas. Erilised kiidusõnad ka Juancho Hernangomezile Bo osatäitmise eest.

Kui "Kalevi" puhul öeldi, et lihtsam on teha näitlejatest korvpallurid, siis Juancho tõestas, et ka päris NBA korvpallur suudab näidelda. Kõik ei ole nii puised nagu LeBron tragöödias nimega "Space Jam 2" või üritused sellistelt meestelt nagu Dennis Rodman või Shaquille O'Neill. Täiesti korralik töö. Ilmselt parim spordifilm pärast "Moneyballi" ning ei pea üldse olema spordifänn, et seda filmi nautida. Kindlasti on see film positiivne üllatus, sest ootasin midagi gramm kehvemat.

"Marcel the Shell with Shoes On"
Režissöör: Dean Fleisher Camp

Ma ei olnud valmis selleks filmiks. Üldiselt ei ole ma eriline libadokkide austaja, kuid ma ei suuda seda animatsiooni kuidagi teistsugusena ette kujutada. Ja see on lihtsalt nii hea. Sa pead armastama seda väikest ja üdini armsat, uudishimu ning positiivsust täis teokarpi, kes üritab leida oma kaotsi läinud perekonda.

Tegemist ei ole mitte ainult aasta parima animatsiooniga, vaid ilmselt kuulub ka parimate animatsioonide hulka, mis kunagi tehtud, ning sobib vaatamiseks nii väikestele kui suurtele filmisõpradele.

"Menüü" ("The Menu")
Režissöör: Mark Mylod

Mõnel aastal ei tule välja ühtegi head musta komöödiat, aga sel aastal on neid jalaga segada. "Menüü" ei ole niivõrd absurdne ja koomiline kui Östlundi "Kurbuse kolmnurk", kuid hindan seda siiski grammivõrra rohkem, kuna ta ei muutu ise selleks, mille üle nalja heidetakse. Head filmid muidugi mõlemad, aga välja toon siiski just selle.

Filmis läheb paar (Nicholas Hoult ja Anya Taylor-Joy) ekslusiivsele, Ralph Fiennesi poolt kehastatud meisterkoka valmistatud õhtusöögile, mis on selline, mida toidunautijad kunagi varem kogenud ei ole. Film, millele restoranitöötajad hakkavad ilmselt tulevikus vihjama umbes samamoodi nagu teatritegijad viitavad "Macbethile" või Harry Potteri tegelased Voldemortile. Näiteks "Film, mida ei tohi nimetada".

"Naise sõna" ("She Said")
Režissöör: Maria Schrader

Harvey Weinstein on koletis. Me kõik oleme temast lugenud ja teame suuremal või vähemal määral, millega ta on hakkama saanud. Tihti jäävad sarnased lood aga umbmäärasteks ning inimesed, kes on kurjategija paljastanud, nähtamatuteks.

Ajakirjanduslikud lood nagu "Spotlight" ja "All the President's Men" on mulle alati sümpatiseerinud. Nad pakuvad rahulolu, et kurjategijad saavad paljastatud ja õiglus võidutseb ka mitte välja mõeldud lugudes. Eks loomulikult oleks parem, kui selliseid lugusid üldse ei juhtuks. Zoe Kazan ja Carey Mulligan on ajakirjanike rollides suurepärased ning vääriksid auhindade hooajal kindlasti tähelepanu.

"Tagurpidi torn"
Režissöör: Jaak Kilmi

Ainuke Eesti film nimekirjas, kuid see-eest väga tugev linateos. See on selline film, mida on raske vaadata. Kinosaalis oli tunne, et tahaks välja jalutada. Mitte, et film oleks halb olnud, aga kogu see tegevus oli lihtsalt nii vastik ning vastumeelne. Aga ära ma ei läinud, sest tahtsin ikkagi teada, millega lõpeb.

Loomulikult on kõik see meelega tehtud ning nii peakski tajuma seda. Lapsed on lapsed ja alati ei saa aru, et nende teod võivad olla raskete tagajärgedega. Tehakse üks viga teise otsa. Kõik tundub osaliselt mänguna.

Ma arvan, et see on selline film, et lastel on seda lihtsam vaadata, kui täiskasvanutel, sest lapsed vaatavadki osaliselt ekraanil olevate laste tegusid mänguna, aga täiskasvanud mitte, sest nad saavad aru, kui raske see kõik on. Natuke sarnane filmi "Aftersun" loole, kus lapse ja täiskasvanu vaated erinevad.

Ma loodan, et see film jääb aastateks koolide kohustuslikku kinokavasse.

"Tár"
Režissöör: Todd Field

"Tár" räägib meile loo Lydia Tárist (Cate Blanchett), kujuteldavast maailma parimast naisdirigendist, esimesest, kes tõusnud juhtima ülimalt hinnatud Berliini Filarmoonikuid. Ta elab äärmiselt konkureerivas valdkonnas, kus iga viga ning eksisamm võib tähendada kiiret allakäiku. Lisaks on tal riidekapis peidus nii mõnigi luukere, mille väljatulemist on vaja takistada.

Blanchett teeb järjekordse imelise, võib-olla isegi oma karjääri parima rolli. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis kolmanda Oscari saamisel võib olla Michelle Yeoh, kes näitab kõva konkurentsi. Lihtne on jääda pärast filmi vaatamist mõtisklema selle vastuolulise karakteri, tema valikute, võimaluste ja kujunemise peale.

"Naiskuninga armee" ("The Women King")
Režissöör: Gina Prince-Bythewood

Harva näeb tempokaid põnevusfilme, milles on ka piisavavalt sisukust, kuid antud filmi puhul saab seda kindlasti väita. Film räägib päriselt eksisteerinud Agojie naissõdalastest, kes kaitsesid Dahomey kuningriiki valgete orjakaubitsejate ja teiste hõimude eest. Päris ajaloolist tõde film ei järgi, aga filmiks sobib küll.

Lugu on jutustatud läbi noorukese Nawi (Thuso Mbedu), kes võetakse Agojie ridadesse ning jälgib tema kujunemist haprast naisest tõelise sõdalaseni. Nawi nimeline Agojie naissõdalane elas ka päriselt ning oli viimane elus olev Agojie. Seda, kas ta on andnud oma nime ühele hõimule, keda kohtab teises nimekirjas figureerivas filmis, jäägu teie otsustada. Kindlasti olid nad aga eeskujuks "Black Pantheri" filmidest tuttavate Dora Milaje sõdalaste loomisele.

Sõdalaste juhti Naniscat kehastavale Viola Davisele ennustatakse rolli eest isegi Oscari nominatsiooni. Ma ei oleks sellele vastu. Tegelikult on filmis auhindu väärivaid rolle rohkemgi. Seda, kas film järgib Gibsoni "Bravehearti" teed, millega ta natuke olemuselt sarnaneb, seda näeb juba tseremoonial.

"Naised räägivad" ("Women Talking")
Režissöör: Sarah Polley

See on võimas lugu. Eriti võimas on see siis, kui tead, et baseerub millelgi, mis tõesti juhtus. Üks paljudest selle aasta headest filmidest, mis räägivad naiste õigustest ja võitlusest õigluse nimel. Lugu jutustab sügavalt usklikust kolooniast, kes elab muust maailmast isoleerituna ning kus kõik otsused on meeste käes. Kuid kui naised avastavad, et neid uimastatakse ning öösel teadvusetult vägistatakse, tulevad nad kokku ja arutavad usu ning selle üle, kuidas nad peaksid käituma. Kas leppima meestega, vastu hakkama või üheskoos kolooniast lahkuma? Võimas ja mõtlemapanev film suurepäraste osatäitmistega Claire Foy, Jessie Buckley, Rooney Mara, Frances McDormandi ja Ben Whishaw poolt.

Napilt jäid nimekirjast välja, kuid väärivad märkimist sellised filmid nagu "Apollo 10 1/2", "Causeway", "Confess, Fletch", "Devotion", "Glass Onion: A Knives Out Mystery", "Kiik, kirves ja igavese armastuse puu", "Nope", "Thirteen Lives", Top Gun: Maverick" ja "The Whale".

Eda Koppel
Eesti Filmi Instituudi turundusjuht

Päris keeruline oli seda valikut kokku panna, sest filmiaasta oli põnev, filme palju ja mõned olulised linateosed, mis ilmselt võiksid siia nimekirja kuuluda, veel vaatamata. Aga siin on valik, mille vaatamist nautisin ja mõnda neist vaataks vähemalt korra veel. Üks film oli küll juba 2021. aastal PÖFFi kavas, aga kuna nägin seda sel aastal, siis läheb ta ka siia kirja.

Kuna edetabelisse või paremusjärjestusse filme panna ei suutnud, siis reastasin nad võimetekohaselt tähestikulisesse järjekorda.

"Eo", rež: Jerzy Skolimowski

"Erik Kivisüda", rež: Ilmar Raag

"Inisherini hinged", rež: Martin McDonagh

"Jaanuar", rež: Viesturs Kairisš

"Kalev", rež: Ove Musting

"Korsaaž", rež: Marie Kreutzer

"Kurbuse kolmnurk", rež: Ruben Östlund

"Luxemburg, Luxemburg", rež: Antonio Lukich

"Machina Faust", rež: Kaupo Kruusiauk

"Mariupolis 2", rež: Mantas Kvedaravicius

"Puuraiduri lugu", rež: Mikko Myllylahti

"Rimini", rež: Ulrich Seidl

"Sparksi vennad", rež: Edgar Wright

"Unistavad seinad. Chelsea hotell", rež-id: Amélie van Elmbt, Maya Duverdier

"Valguse impeerium", rež: Sam Mendes

Rasmus Rääk
Elektriteatri programmijuht

"Bergmani saar", rež: Mia Hansen-Løve

"Katsumus", rež: Audrey Diwan

"De humani corporis fabrica", rež-id: Lucien Castaing-Taylor ja Véréna Paravel

"Mänguväljak", rež: Laura Wandel

"Tar", rež: Todd Field

"Inisherini hinged", rež: Martin McDonagh

"Machina Faust", rež: Kaupo Kruusiauk

"Rimini" ja "Sparta", rež: Ulrich Seidl

"Püha ämblik", rež: Ali Abbasi

"Aftersun", rež: Charlotte Wells

Eraldi tooksin välja filmi "This Is Not a Burial, It's a Resurrection" (rež. Lemohang Jeremiah Mosese). Film valmis küll juba 2019. aastal, kuid tänavu nähtud linateostest on see mind vist enim kummitama jäänud.

Lauri Kaare
filmilevitaja

1. "Top Gun: Maverick"

2. "Kõik, kõikjal ja korraga" ("Everything Everywhere All At Once")

3. "Inisherini hinged" ("Banshees of Inisherin")

4. "Babylon"

5. "Fabelmanid" ("The Fabelmans")

6. "Vaal" ("The Whale")

7. "Prey"

8. "Glass Onion: A Knives Out Mystery"

9. "Turning Red"

10. "Elvis"

Honorable mention: "RRR", mida olen vaadanud juba 2,5 korda

Taavi Hallimäe
kultuurikriitik

1. "Decision to Leave", rež: Park Chan-wook

Erilise nüansitundlikkusega orkestreeritud müsteerium inimestevahelistest suhetest. Kuigi nii montaaž kui ka erinevad vormilised ja sisulised lahendused mõjuvad väga ootamatult, on need omavahel veenvalt kokku seotud.

2. "The Banshees of Inisherin", rež: Martin McDonagh

McDonagh vaatleb oma tragikoomilise filmiga sõprust, üksindust ja suutmatust iseenda eluga leppida. Film töötab kui sotsiaalne labor, kus väljapaistva šüzee ja leidliku dialoogiga pekstakse laiali tegelaste senised ootused nii iseendale kui ka teistele.

3. "The Quiet Girl", rež: Colm Bairead

Visuaalselt liigutav film, millega kuhugi ei kiirustata. Vormilt kutsub "The Quiet Girl" vaatlema ja kuulatama, sisult aga näitlikustab, kuidas me õpime maast madalast oma tegelikke emotsioone varjama.

4. "Holy Spider", rež: Ali Abbasi

Väga sünge ja šokeeriv film Iraani ühiskonnas valitsevast misogüüniast. "Holy Spider'i" kummituslik esteetika (visuaal, heli, tempo jne) mõjub nii domineerivalt, et sellest väljumine osutub üpris keeruliseks.

5. "Close", rež: Lukas Dhont

Film, mis tuletab meelde, et süütunde ees oleme me kõik nõutud. Süütundega elama õppimine võtab aega ja sellest lahtisaamine eeldab leppimist ja unustamist, milleks meil tööriistad üldiselt puuduvad.

6. "Hustle", rež: Jeremiah Zagar

Soe film argiste väljakutsetega maailmast, mis tänapäeval mõjub üksjagu võõristavalt.

7. "Everything Everywhere All at Once", rež-id: Dan Kwan, Daniel Scheinert

"Rick and Morty" väike õde või vend.

8. "The Whale", rež: Darren Aronofsky

"The Whale" kirjeldab keerukat väljakutset kirjutada oma elu lõpp nii, et sellel oleks vähegi positiivne tähendus. Brendan Fraseri hea rollisooritus võimaldab käsitleda üksinduse, depressiooni ja söömishäirete seoseid. Tasub võrrelda "To Leslie'ga".

9. "To Leslie", rež: Michael Morris

"To Leslie" peegeldab võitlust alkoholisõltuvuse ning soovi vahel leida teiste inimeste usaldust ja pereliikmete andestust. Film, mis süstib pidevalt uut lootust, kuid ei taga seda kunagi. Tasub võrrelda "The Whale'iga".

10. "The Menu", rež: Mark Mylod

Kuiv ja satiiriline film restoranide köökides valitsevast totalitaarsest töökultuurist. Esialgne üllatus asendub mingil hetkel ülevoolava musta huumoriga.

Tõnu Karjatse
filmiajakirjanik

"Summer Nights"
Režissöör Ohad Milstein

Südamesse minev ja sinna jääv dokumentaalfilm ühe lapsepõlve viimasest suvest. Ohad Milstein jäädvustab oma kuueaastase poja viimase koolieelse suve hetkede kaudu ka põlvkondade erinevuse ja vahetumise lugu. Milsteini filmis kohtuvad ühe pere meesliini kolm põlvkonda, kolm erinevat ajastut ja maailmanägemist. Vaatamata kogu sellele hädale ja viletsusele, millest need põlvkonnad on läbi tulnud ning mis meid praegu ümbritseb, annab Milstein lootust, et tulevik on helgem. 

"Kildudest maja" ("A House Made of Splinters")
Režissöör: Simon Lereng Wilmont

Ida-Ukrainas üles võetud, kuid tegelikult kogu maailma hüljatud lastest rääkiv dokumentaal. Asi pole sõjas, vaid inimeste väikluses ja isekuses, mis need väikesed inimesed oma elu hakul on üksi jätnud. 

"Mariupolis 2"
Režissöör: Mantas Kvedaravičius

Inimesed sõja keskel, pole rahvust, riiki, on ainult soov ellu jääda. Kvedaravičiusel õnnestus enne oma surmasaamist portreteerida samas sõjas inimest murdumise äärel. Aktuaalseim ja ka kiireim dokument lõputuna näivast Ukraina sõjast. 

"Memoria"
Režissöör: Apichaptong Weerasethakul

Meditatiivne filmpoeem vaikusest ja veel paljudest asjadest. Iga vaatamise korraga paneb end uuesti kokku. 

"Kurbuse kolmnurk"
Režissöör: Ruben Östlund

Östlund tegeleb süvitsi tänapäeva heaoluühiskonna inimesega, kelle pikk rahuaeg on ära rikkunud. Ta asetab oma edevad kangelased olukorda, kus tuleb teha raskeid valikuid, kuna ära on võetud kõik, millele saad tavaolukorras tugineda. Mis on võim, mis on inimlikkus ning mis hind on heaolul. Östlund oskab lavastada ja jutustada äärmiselt tõsistest asjadest groteskselt ja naljakalt, võimaldades vaatajal oma peegelpilti ära tundes ka iseenda üle naerda. 

"Kirves, kiik ja igavese armastuse puu"
Režissöör: Meel Paliale

Julge, värske ja vaba pealelend kodumaisele mängufilmile. Meel Paliale ja Urmet Piiling näitavad, et täispikkusest hoolimata hoogsa mängufilmi saamiseks polegi iga kord vaja akadeemilist filmiharidust ega riiklikku rahastust, piisab heast tahtest ja armastusest filmikunsti vastu. Ja muidugi, annet on ka vaja. Siin seda on.

"African Desperate"
Režisöör: Martine Syms

Haaravalt lavastatud ökonoomselt väike film ellu astumisest. Mustanahalise noore naise magistritöö kaitsmisega algav film käsitleb leidlikult pinutäit teemasid nagu elu ja kunsti suhestumine, naiste ja mustanahaliste õigused, iseolemine, sõbrad ning lihtsalt minnalaskmine – get wasted! Lisaks kaval muusikaline lahendus. Režissöör, kelle tegemisi jälgida. (MUBI)

"Vortex"
Režissöör: Gaspar Noé

Prantsuse filmi enfant terrible'i intiimseim (sic!) ja valusaim töö elust ja surmast, kaduvusest. Noé ei loo illusioone, vaid pigem purustab neid. Väga vähe on neid režissööre, kes nende teemadega julgeks tegeleda ja veel vähem neid, kel see õnnestub. 

"Lagritsapitsa"
Režissöör: Paul Thomas Andersson

Tänu Sõpruse kino "aeglase kino" programmile pea aasta aega Sõpruses jooksnud üleskasvamislugu – haarav süžee, klassikaline loojutustus, stiilne lavastus ja kunstnikutöö, legendaarsed rollisooritused, vaimukas romantika. Mida sa veel oskad tahta?

"Athena
Režissöör: Romain Gavras

Romain Gavrase ja operaator Mathias Boucard'i adrenaliinist nõretav tour de force moslemite mässust ühes Prantsuse suurlinna magalarajoonis. Nõudlik ja keeruline ülesandepüstitus (pikad võtted, kaadrisisene montaaž), millega meeskond tuleb hiilgavalt toime. (Netflix)

"The Harder They Fall"
Režissöör: The Bullits

Aasta vestern tuleb briti lauljalt, muusikaprodutsendilt ja filmilavastajalt Jeymes Samuelilt, keda tuntakse kunstnikupseudonüümi all The Bullits. Samuel ehitab vesterni stereotüübid üles mustanahalistele näitlejatele, tehes seda mitte vähem stiilselt kui Tarantino. Ehkk lugu keerleb kättemaksumeemi ümber, keerab Samuel finaali pea peale, pannes küsimuse alla vägivalla kui meetodi olemuse. (Netflix)

"Ozark" (2017-2022)

Jason Batemani koomikust tõsiseltvõetavaks näitlejaks ja lavastajaks tõstnud menuka draamasarja viimane, 4.hooaeg. Nii mõneski mõttes telesarju uuendanud "Breaking Badi" temaatiline edasiarendus – heade kavatsustega "kurjale teele" ei lähe mitte ainult pereisa, vaid kogu perekond. Äärmiselt hea ansamblifilm, kus pea iga kõrvalosa on sama tugev kui tegevuse keskmes olev perekond. Ei meenugi ühtegi nõrgalt lavastatud või kirjutatud episoodi. (Netflix)

"Better Call Saul" (2015-2022)

Bob Odenkirki kelm-advokaat Saul Goodman on üks paremaid spin-off'e, mida teleajalugu seni teab. Menusarjas "Breaking Bad" (2008-2013) oli Saul Goodman juba oma karjääri tipus, kaitstes seadust keerates igasuguseid sulisid, "Better Call Saul" viib tegevustiku ta karjääri algusse, mil ta kandis veel nime Jimmy McGill ja oli abiellumise äärel. "Better Call Saul" on psühholoogiliselt sügavam kui "Breaking Bad". Jimmy elukaaslane Kim Wexler (unustamatu Rhea Seehorn) tõuseb pea sama oluliseks kui Jimmy ise, kusjuures nad mõlemad läbivad slaalomit rajal "breaking bad and back". Sarja moraal – kuritegevus ei tasu ära –, pole eetiline liialdus, nii ühiskond ja inimene toimib. (Netflix) 

"Machina Faust"
Režissöör: Kaupo Kruusiauk

Oma subjektile halastamatu dokumentaalfilm, mis toimib mitut moodi - söandab näidata, et ka kõige andekam kunstnik on inimene, ja ka sellest, kui ilus ja valus on olla naine meestekeskses ühiskonnas. Ühtlasi on see film muusikast ja selle kandjast ning ka film survest, mis võib loometegevust pärssida,, kuid kui oled piisavalt karastunud, siis hoopis tagant tõugata.

Eraldi tasub välja tuua veel "She Said", "Räägi ära", "Koerkorter", "Moonage Daydream", "Tralala", "What Beat You Nothing", "Kaheksa mäge", "Hipodroom", "Tagurpidi torn". 

Andrei Liimets
filmikriitik

1. "Everything Everywhere All At Once" ("Kõik, kõikjal ja korraga")

Raske on ette kujutada sobivamalt pealkirjastatud filmi – vaataja suunas heidetakse tõepoolest kõike, kõikjal ja korraga, sealhulgas rotte, dildosid ja rääkivaid kive. Erakordselt lõbus ja loominguline meelelahutus, mis peidab oma ekstsentrilise huumori ning ülevoolava madina alla ühe kihi teise järel. Ühtaegu ulmefilm universumi saatusest, satiir immigratsioonist, kõverpeegel internetipõlvkonna vaimsest tervisest, tervete kultuuride ja põlvkondade, aga ka üheainsa perekonna, ema ja tütre lugu.

2. "All That Breathes" ("Kõik, mis hingab")

Nii Sundance'ist kui Cannes'ist parima dokumentaalfilmi preemiad korjanud lugu kahest vennast, kes peavad keset 16 miljoni elanikuga Delhit oma keldris lindude varjupaika. Lokkava võõraviha, suitsevate vabrikukorstnate ja lõputu mustuse kiuste leiab lavastaja üles lootustandva sõnumi alandlikkusest elu enda vastu, hoolivusest nõrgemate suhtes ja liikideülesest empaatiast kui inimlikkuse mõõdust. Ilmselt aasta kõige olulisem film.

3. "All Quiet on the Western Front" ("Läänerindel muutuseta")

Uustõlgendus 1929. aastal avaldatud I maailmasõja traumast rääkivast raamatust ei kõla teoorias just sellena, mida maailm täna vajaks, aga seda muljetavaldavam on Netflixis maandunud filmi mõjuvus. Erich Maria Remarque'i kirjandusklassika on pandud siin elama ja hingama viisil, mis jääb truuks teksti hingele, kuid räägib lugu suuresti läbi piltide ja helide. Isegi sõjafilmide üleküllastunud žanris vägev saavutus, aasta paremaid filme ja kahjuks ka kõhedusttekitavalt päevakajaline ning vajalik vaatamine.

4. "The Quiet Girl" ("Vaikne tüdruk")

Väike ja vaikne draama üheksa-aastasest Cáitist, kelle tõredad vanemad suure pere majandamisega tõsisesse kimpu jäävad. Nii saadetakse tasase iseloomuga tüdruk ajutiselt sugulaste juurde. Midagi erilist justkui ei toimugi, kuid samas puudutab film nii paljut saladusi, süüd, välja öeldud ja maha vaikitud sõnu, erinevaid viise, kuidas inimesed end väljendavad, pea märkamatute hetkede mõõtmatut mõju meile, laste ja täiskasvanute maailma kokkupõrkumist, enesega ja teineteisega leppimist.

5. "Navalny" ("Navalnõi")

Lugu on rohkest meediakajast tuttav: Putini ainus tõsiseltvõetav konkurent Aleksei Navalnõi mürgitatakse, kuid tuuakse pärast pääsu välismaale elule tagasi. Varustatud sisuliselt vaid arvuti ja mobiiltelefoniga, ajab ta mõrvakatse jälgi otse Kremli troonini ning naaseb siis vabatahtlikult Venemaale, et lõpetada fiktiivsete süüdistuste toel trellide taga. Kõike seda kõrvalt vaadata on ses rabavalt vahetus dokumentaalfilmis aga pingelisem ja kõhedam kui parimates spioonipõnevikeski.

6. "Holy Spider" ("Püha ämblik")

Paremat ajastust oleks raske leida – aastal, mil Iraanis lahvatasid massirahutused konservatiivse valitsuse vastu, räägib Ali Abbasi tõsielulise loo 2000date alguses tegutsenud sarimõrvarist, kes kägistas ühiskonna puhastamise sildi all prostituute, ja tema jälgi ajavast naisajakirjanikust. Kõheda atmosfääriga, laitmatult filmitud ja näideldud teos, mille trumbiks on võime liikuda üksikult üldisele ja näidata ühiskonda, mis mõrvu mitte üksnes võimalikuks ei teinud, vaid need heaks kiitis. 

7. "Nope" ("Ei")

California kõrbes asuvat rantšot ja ümberkaudseid elanikke asub kimbutama pilvede vahel luurav maaväline olend. Lähtepunktideks on siin nii Spielberg kui kino sünniaastad 19. sajandi viimasel veerandil, klassikalised vesternid kui filosoof Guy Debordi termin "vaatemänguühiskond". "Ei" peegeldab korraga meie sõltuvuslikku suhet spektaakli, meelelahutuse ja müütidega ning pakub samas ise ühe aasta kõige muljetavaldavama vaatemängu.

8. "Marcel the Shell with Shoes On" ("Teokarp Marcel, tossud jalas")

YouTube'i-sensatsioonist sündinud täispikk mängufilm raskest lahkuminekust toibuvast dokumentalistist ja rendikodust avastatud väikesest teokarp Marcelist, kes on kaotanud oma pere. Kiiksuga huumor ja küllaga omapärast eksistentsialismi võivad kõlada pretensioonikate märksõnadena, kuid tegemist on äärmiselt ligipääsetava ja armsa filmiga, mis räägib ennekõike elusolemisest endast, vajadusest läheduse ja kogukonna järele, aga ka üksindusest ning iseenda leidmisest.

9. "EO"

Terrence Malick kohtub "Okjaga", lugu eeslist, kes satub tsirkusest eri tegelaste kätte ning näeb pealt elu kaasaegses Poolas. Eksperimentaalne, eksistentsiaalne ja peaaegu piibellike tähendusmõõtmetega film, ühtaegu satiir ja nukker peegeldus inimkonna banaalsusest ja barbaarsusest, julmusest üksteise ning veelgi enam ülejäänud liikide suhtes. Kohati sürrealistlik, kuid lõpuks ennekõike valus vaatamine, tehniliselt jalustrabav ja sisuliselt liigutav.

10.= "Triangle of Sadness" ("Kurbuse kolmnurk")

10.= "The Menu" ("Menüü")

Rootsi ja Ameerika filme seovad ennekõike nõelterav satiir überrikaste aadressil ning toidu fetišeerimine klassinäitajana. Östlund on oma taotlustes kahtlemata kihilisem ja jätab rohkem vaataja teha, aga tema Cannes'i peapreemia võitja laguneb ka tervikuna pisut enam laiali, saavutades kliimaksi keskmise kolmandiku okseorgiaga. "Menüü" on omakorda pealiskaudsem ja sirgjoonelisem, aga ka põnevam ja terviklikum. Kuratlikult naljakad kõverpeeglid end ogaraks tarbinud heaoluühiskonnale on mõlemad.

Katre Valgma
filmilevitaja

2022.aasta TOP10 filmide linastumise aja järjekorras:

"The Batman" - Eesti kinodes 04.03.2022

"Tagurpidi torn" - Eesti kinodes 29.04.2022

"Nope" - Eesti kinodes 19.08.2022

"Triangle of Sadness" - Eesti kinodes 23.09.2022

"Blonde" - Netflix 28.09.2022

"Raymond & Ray" - Apple TV+ 21.10.2022

"Causeway" - Apple TV+ 04.11.2022

"Women Talking" - PÖFF november 2022

"The Fabelmans" - PÖFF november 2022

"Glass Onion: A Knives Out Mystery" - Netflix 23.12.2022

Kristjan Gold
filmispetsialist

1. "Kõik, kõikjal ja korraga"

2. "Inisherini hinged"

3. "Top Gun: Maverick"

4. "Menüü"

5. "Kurbuse kolmnurk"

6. "Vaal"

7. "Belfast"

8. "Fabelmanid"

9. "Lagritsapitsa"

10. "Katsumus"

11. "Glass Onion: Knives Out Mystery"

12. "Kalev"

13. "Tagurpidi torn"

14. "Vaino Vahingu päevaraamat"

15. "Läänerindel muutuseta"

16. "Elvis"

17. "Luupainaja allee"

18. "Ei"

19. "Prey

Maarja Hindoalla
filmikriitik

Eesti filmide esiviisik:

1. "Machina Faust" (Kaupo Kruusiauk)

2. "Vaino Vahingu päevaraamat" (Rainer Sarnet)

3. Kalev" (Ove Musting)

4. "(Ära) vaata" (Raoul Kirsima)

5. "Tagurpidi torn" (Jaak Kilmi)

Eesti filmide edetabelis troonivad kaks väga erinevat, ent teineteist huvitaval kombel ideaalselt täiendavat dokfilmi, mis kinnitavad kodumaise tõsielufilmi tervislikku seisukorda. Loomulikult ka Ove Mustingu väga tugev täispika mängufilmi debüüt, ühiskondlikult ärevat aega portreteeriv spordifilm "Kalev" ning Jaak Kilmi kogupere põnevusfilm "Tagurpidi torn", sekka ka meisterlik žanrifilmi sooritus, tõsisema ühiskondliku alatooniga tudengifilm "(Ära) vaata" Raoul Kirsimalt.

Välismaa filmide esikümme: 

1. "Everything Everywhere All at Once"/"Kõik kõikjal ja korraga" (Dan Kwan, Daniel Scheinert)

2. "An Cailín Ciúin"/"Vaikne tüdruk" (Colm Bairéad)

3. "Moonage Daydream" (Brett Morgen)

4. "Women Talking"/"Naised räägivad" (Sarah Polley)

5. "Klondike" (Maryna Er Gorbach)

6. "Cinco lobitos"/"Unelaul" (Alauda Ruiz de Azúa)

7. "Sanaa" (Sudhanshu Saria)

8. "This Much I Know to Be True" (Andrew Dominik)

9. "Holy Spider"/"Püha ämblik" (Ali Abbasi)

10. "Good Luck to You, Leo Grande" (Sophie Hyde)

Mööduval aastal Eesti kinolevisse jõudnud mullustest filmidest olgu mainitud "Bergmani saar" ("Bergman Island", Mia Hansen-Løve), "Spencer" (Pablo Larraín), "Põgenemine" ("Flugt", Jonas Poher Rasmussen), "Suur vabadus" ("Große Freiheit", Sebastian Meise), "Memoria" (Apichatpong Weerasethakul), "Katsumus" ("L'événement", Audrey Diwan) ja "C'mon C'mon" (Mike Mills).

Maria Ulfsak
filmiajakirjanik

1. "Lagritsapitsa"

Pole midagi parata, Paul Thomas Anderson on geenius. Selles filmis on tabatud üht haruldast tunnet – seda, kui sa oled noor, ärkad hommikul üles ja sul pole õrna aimugi, mida algav päev endaga kaasa toob. Kõik on võimalik, vaba ja voogamises.

2. "Eo"

Tänavuse Cannesi kõige moodsam film tuli võistlusprogrammi kõige vanemalt režissöörilt. 84-aastane Jerzy Skolimowski teeb endast poole noorematelegi silmad ette. Siin on ökoteadlikkust, loomaõiguslust, ühiskonnakriitikat ja muid olulisi teemasid, aga see film on kindlasti kõige moodsam ka vormilt – täiesti sõge ja värviküllane happerännak kuskile teise reaalsusesse.

3.-4. "Korsaaž"

Marie Kreutzeri draama, mis räägib keisrinna Sissist ehk Elisabethist, kes oli Franz Joseph I abikaasa, on erakordselt mängulise olekuga film, mis teeb ajalooga seda, mis ise tahab. See on ühtaegu naljakas, kurb ja raevukas lugu üksindusest ning hirmust vananemise ees. Peaosalist kehastav Vicky Krieps on vapustav.

3.-4. "Aftersun"

Charlotte Wellsi lavastatud magusnukker perekonnalugu on ühe naise tagasivaade kunagi isaga koos veedetud puhkusreisile, laiemalt aga linateos mälust ja mälestustest. Ilus ja kurb film, väga liigutav.

5. "Kurbuse kolmnurk"

Ruben Östlundi terav satiir sunnib vaatajaid mõtlema selle üle, kui iseenesest mõistetavalt me võtame omaks sotsiaalseid rolle ja klasse – ja kui kergelt need võivad sekunditega tegelikult põrmu pudenda.

6. "Kaheksa mäge"

Belgia režissööride Felix van Groeningen ja Charlotte Vandermeerschi ilus ja õhuline film jutustab mägedest ning sõprusest.

7. "Ei"

Jordan Peele'i lavastatud vaimukas õudus-ulmekas pakub erakordselt head meelelahutust. Aga kuna seda filmi peab nägema nii, et mitte midagi ette ei tea, siis lihtsalt soovitan vaadata, kel veel nägemata.

8. "Inisherini hinged"

Martin McDonagh'i süsimust draamakomöödia, mis alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.

Raiko Puust
filmiajakirjanik

20. "Samaritan"

19. "Avatar: The Way of Water"

18. "The Woman King"

17. "Bull"

16. "Elvis"

15. "Top Gun: Maverick"

14. "The Northman"

13. "Kalev"

12. "The Black Phone"

11. "Barbarian"

10. "Guillermo Del Toro's Pinocchio"

9. "Banshees of Inisherin"

8. "The Power of the Dog"

7. "The Whale"

6. "Tagurpidi torn"

5. "CODA"

4. "The Fabelmans"

3. "Thirteen Lives"

2. "Everything Everywhere All at Once"

1. "Belle"

Rain Tolk
režissöör, näitleja

1.-2. "Lagritsapitsa", rež: Paul Thomas Anderson

1.-2. "Aftersun", rež: Charlotte Wells

Kuna ametlikult on "Lagritsapitsa" justkui 2021. aasta film ent linastus 2022. aastal, siis tingib see kaks esimest kohta. Igatahes on mõlemad filmid päästnud mu usu (kino)kunsti ja inimkonda. 

3. "Sparta", rež: Ulrich Seidl

Perfektne ajunuss moraali, ideoloogia ja inimhinge peenmateeria vastuolulisuse teemal. Hardcore stuff, nõrgad lahkuvad ja solvuvad, teised võivad saavutada hetkelise katarsise. 

4. "Vaikne tüdruk", rež: Colm Bairéad

Salapärane ja aeglane, ent kindlalt ajukurdude vahele pugev väga ilus film. Karakterid ja lugu avanevad stoilise rahuga justkui mõnes (kõige paremas mõttes) eesti filmis. Lõpuks on pisarad silmas ja hing avali.

5. "Bones and All", rež: Luca Guadagnino

Kuna Luca Guadagnino on mu arust üks kaasaja parimaid lavastajaid, siis maandub "Bones and All" loomulikult ka siin tabelis. Nagu ikka, eriti hea. Romantiline gore, kus kannibalid on uued vampiirid. 

6. "Kurbuse kolmnurk", rež: Ruben Östlund

Vana hea satiir toimib alati, kui tegijal on intelligentsi ja – mis peamine –  huumorimeelt. 

7. "Palm Trees and Power Lines", rež: Jamie Dack

Ebaameerikalikult ambivalentne käsitlus manipulatsioonist. Täpne ja elegantne debüüt.

8. "Funny Pages", rež: Owen Kline

Safdie vendade produtseeritud toores stuff piiripealsest teismelisest liigub kusagil John Cassavetese poolt ette raiutud territooriumil. 

9. "Tár", rež: Todd Field

Meeldib, kuidas siin sündmustik tasahilju käivitub ja endalegi arusaamatult oled ühel hetkel pöialt hoidmas geniaalsele t*rapeale. Tühistamiskultuur ja manipulaatorid on siin ühe mündi kaks külge ja võrdselt nahutamist väärt. Hea töö. 

10. "Nope", rež: Jordan Peele

Puhas fun, mida vaadates on tunne, nagu oleks uuesti 12 ja näeks esimest korda Spielbergi "Jaws'i".

11. "Silent Twins", rež: Agnieszka Smoczynska

Päriselul põhinev ja visuaalselt leidlik jõulise näitlemise triumf rassimist, loomistungist, vaimsest eripärast, maagiast kaksikute vahel. 

12. "Ali & Ava", rež: Clio Barnard

Vahelduseks kümnetele (samas väga headele) viimasel ajal välja tulnud coming-of-age filmidele üks delikaatne armastuslugu vanematest inimestest. Õpikunäide, kuidas teha romantilist filmi ilma sentimentaalsuse ning lollide naljadeta, olles samas kohati väga naljakas ja elujaatav.

Tõenäoliselt uhkeldaksid siin tabelis veel "EO", "Pacifiction", "Godland" ja veel mõnigi muu, kui nende nägemiseks siin paesel pinnakesel võimalust ja aega oleks antud. 

Siim Rohtla
filmispetsialist

"Everything Everywhere All at Once", rež-id: Dan Kwan, Daniel Scheinert

"Top Gun: Maverick", rež: Joseph Kosinski

"The Fabelmans", rež: Steven Spielberg

"Licorice Pizza", rež: Paul Thomas Anderson

"Triangle of Sadness", rež: Ruben Östlund

"Empire of Light", rež: Sam Mendes

"C'mon C'mon", rež: Mike Mills

"EO", rež: Jerzy Skolimowski

"The Banshees of Inisherin", rež: Martin McDonagh

"All Quiet on the Western Front", rež: Edward Berger

"Women Talking", rež: Sarah Polley

"Holy Spider", rež: Ali Abbasi

Aurelia Aasa
filmikriitik, produtsent

Listis ka mõned eelmise aasta lemmikud, mis alles sel aastal vaadatud said.

"Maailma halvim inimene"
Režissöör: Joachim Trier 

2021. aasta absoluutne lemmik. Väärinuks parima rahvusvahelise filmi Oscarit.

"Iseendast kõrini"
Režissöör: Kristoffer Borgli 

Eneseimetluskultuuri kõverpeegel, mis antud edasi Borglile omase rajususega. Film mõjus nagu sauna-järgne hüpe lumehange. Karastav.

"Kurbuse kolmnurk"
Režissöör: Ruben Östlund 

Juba filmidega "Vääramatu jõud" ja "Ruut" võttis Östlund luubi alla jõukate eluolu. "Kurbuse kolmnurk" kannab senisest veelgi karmimatele radadele, kellelegi asu andmata. Filmis on Östlundile omast tabavust, olgu fookuses siis moetööstuse palgalõhe, teeninduskultuur või teemantkeedesse mässitud naised, kes üksteise võidu õhtusööke välja oksendavad.

Ehkki "Kurbuse kolmnurk" on riisunud koore pea kõikidel auhinnatseremooniatel alates Cannesist kuni Euroopa filmiauhindadeni, pole siin siiski sama värskust ja vahetust mis "Ruudus". Sellele vaatamata on Östlund praeguse Euroopa kino üks silmapaistvaimaid esindajaid.  

"Nauding"
Režissöör: Ninja Thyberg 

Irooniline vaade pornotööstusele.

"Kalev"
Režissöör: Ove Musting 

Eesti 90ndate nostalgias on alati midagi kodust ja südantsoojendavat.

"Läänerindel muutuseta"
Režissöör: Edward Berger

Ehkki "Läänerindel muutuseta" on enamike jaoks Erich Maria Remarque'i tähtteos, on minu lugemislaual alati olnud soosingus pigem "Triumfikaar", "Taeval ei ole soosikuid" jt. Netflixi "Läänerindel muutusteta" on aga valus ja oluline vaatamine, mis lõikab tänases Euroopas eriti tugevalt. 

"Lagritsapitsa"
Režissöör: Paul Thomas Anderson

 Siiras ja sume suureks sirgumise lugu, mis kütab südame alt soojaks. 

"Debütant"
Režissöör: Elizabeth Hobbs 

Animatsiooniveteran Elizabeth Hobbsi "Debütant" on kaunis visuaalne popurrii, kus kohtuvad kollaaž, joonisfilm ja rotoskoop-tehnika. Üks tänavustest 15 lühianimatsiooni Oscari shortlist'i filmidest.

"Machina Faust"
Režissöör: Kaupo Kruusiauk 

"Kaua ma pean alandlik olema?" küsib oma karjääri tipus olev Maria Faust köögilaua taga oma emalt. "Machina Faust" on aus portree loomisest ja loomisvalust. Kruusiauk on jõudnud portreteeritavale aukartustäratavalt lähedale.

"Pahad kutid"
Režissöör: Pierre Perifel 

Täispika animatsiooni Oscar on enamasti üks etteaimatavamaid (ja seetõttu ka igavamaid?) kategooriaid, sest animatsioonihiidude võimu on pea võimatu kõigutada. Hoogne "The Bad Guys" on antud kategooria underdog. Samas on tegu ühe hoogsama tänavuse täispika animafilmiga.

Tiina Teras
filmilevitaja

Lõppeval aastal kinoekraanilt nähtud 281 täispika filmi hulgast tippe valida ei olnud kerge, sest tabeli esiosa oli ühtlaselt tasapaks. Hulga filmide puhul (Östlund, McDonagh, Aronofsky, Polley, Peele ja Danielid) olid ootused natuke liiga suured, sellepärast tooksin välja järgmised filmielamused vaatamise järjekorras. Enda levitatud filme valikusse ei pannud.

"Good Luck to You, Leo Grande"

Suurepärane (hotelli)tubateater nauditava dialoogiga ja Emma Thompsoni julge rolliga.

"Cyrano"

Suurepärane Peter Dinklage vaimustavas muusikalis. Elamus.

"Benediction"

Ülimalt väljapeetud briti eluloofilm luuletaja Siegfried Sassoonist. Filmidel on mind kerge ära võluda intelligentse dialoogi ja viisakusega.

"Lagritsapitsa" ("Licorice Pizza")

Ma pole kunagi mõistnud Paul Thomas Andersoni ülistamist, aga nii head filmi lihtsalt tuleb kiita.

"Üüratu talendi talumatu taak" ("The Unbearable Weight of Massive Talent")

Nicolas Cage'i fänni unistuste film. Ma õnneks pole näinud eriti "vanameistri" viimaste aastate möödalaskmisi, aga viited tema ammustele filmidele panid härduma.

"Pahalased" ("The Bad Guys")

Aasta parim multikas, milles on seiklust, peent dialoogi ning häid (ja pahasid) tegelasi. Ilmselt sobib ka lastele.

"Tavalised tegelased" ("The Ordinaries")

Väike ja vahva saksa düstoopia teise plaani näitlejatest, kuhu on peidetud nii palju tasandeid, et paarist vaatamiskorrast jääb väheks.

"Lynch/Oz"

Põnev filmiajalooline dokumentaal David Lynchi loomingust võrdluses "Võlur Ozi" filmiga. Hea, et olin just enne kinoekraanilt uuesti "Loomu poolest metsikud" ära näinud.

"Top Gun: Maverick"

Oli küll ette aimata, mida see film endast kujutab, aga ikka hoiad vaadates hinge kinni, et Tom Cruise'il hästi läheks. Kõik ootused said kuhjaga täidetud.

"Kuningriik. Exodus" ("Riget Exodus")

Film, mis ka film on. Lars von Trier paneb jätkuvalt hullu, toob mängu uusi nägusid ja pakub taaskohtumist vanadega. Nüüd tahaks kõik kolm "Kuningriiki" järjest suurel ekraanil uuesti ära vaadata.

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juhatuse liige

"Holy Spider", rež: Ali Abbasi

"Inisherini hinged", rež: Martin McDonagh

"Triangle of Sadness", rež: Ruben Östrund

"Sierra", rež: Sander Joon

"Korsaaž", rež: Marie Kreutzer

"Lähestikku", rež: Lukas Dhont

"Decision to Leave", rež: Park Chan-wook

"Suur noos", rež: J.-P. Valkeapää

"Armageddon Time", rež: James Gray

"Mariopolis 2", rež: Mantas Kvedaravičius

"Teekond emaga", rež: Hilmar Oddsson

Kalver Tamm
filmisõber

"Tagurpidi torn"

Lapsed ikka mängivad oma toredaid ja süütuid mänge, ehk tasub aga vahel siiski päriselt huvi tunda, kui toredad ja süütud need mängud täpselt on.

Eesti muusikadokumentaalid

Valige üks oma muusikamaitsest lähtuvalt või siis sellele risti vastu, valik on esinduslik, eelmisest aastast "Päris Rannap" ja "u.Q.", sel aastal  "Naerdes ja naeratades. Marju Länik", "Kukerpillide rapsoodia" ja "Machina Faust".

"Moonage Daydream"

Film David Bowiest, kus David ise päriselt räägib ja laulab, täpselt nii silmapaitav ja kõrvatungiv film nagu David ära on teeninud.

"RRR"

Juba selle filmi treiler on eepilisem kui üks Marveli film kunagi olema saab. Režissöör S.S.Rajamouli ei lase endale kordagi pähe mõtet, et kas päriselt nii saab olla, see on tema maailm, tema universum, kõik on võimalik.

"Crimes of the Future"

Astuge palun David Cronenbergi maailma, kus liha kohtub metalliga, film teravama elamuse otsijatele maailmast, kus ei tunta füüsilist valu.

"Triangle of Sadness"

Ruben Östlund on teinud oma versiooni filmist "Mehed ei nuta", merereis on ainult natuke seikluslikum.

"Pearl"

Üks käesoleva aasta tugevamaid näitlejatöid tuleb žanrifilmist, Pearl tahab lihtsalt olla armastatud, ihust ja hingest, õnnetuseks on keeruline armastada mõrvarlike kalduvustega psühhopaati.

"The Good Person"

Sharon tahab lihtsalt teha filme tugevatest naistest, õnnetuseks satub ta produtseerima eepilist piiblilugu kuningas Saulist, mille lavastaja ei ole nõus isegi naise kätt suruma.

"Speak No Evil"

Vahel on vaja olla ebaviisakas, viisakas olemine iga hinna eest, hoolimata kõigest, oma tunnetest ja tõekspidamistest võib viia selleni, et lõpuks ei olegi sul enam valikut.

"All Quiet on the Western Front"

Ma olen kindlal veendumusel, et inimesed vaatavad liiga vähe sõjafilme, just häid sõjafilme, sest head sõjafilmid on sõjavastased filmid, kogu selle mõttetu raiskamise vastased filmid, filmid, mida vaadates terve mõistus tõrgub mõistmast, et kuidas me ei suuda eelnevast õppida