Enim on spetsialistide tabelites mainitud Eesti kaastootmisel valminud Juho Kuosmaneni filmi "Kupee nr 6" ja Denis Villeneuve'i suurteost "Düün". Kodumaistest filmidest on kõige rohkem esile tõstetud Carlos Lesmesi dokumentaali "Üht kaotust igavesti kandsin", üsna lähedal on ka Rasmus Merivoo "Kratt" ja Peeter Simmi "Vee peal". Välismaiste filmide arvestuses jäävad konkurendid "Düünist" pikalt maha, küll aga tõsteti palju esile nii Jane Campioni "The Power of The Dogi", Edgar Wrighti filmi "Viimane öö Sohos" kui ka Oscari-laureaate "Isa" ja "Nomaadimaa".

Ülevaates osalesid Tristan Priimägi, Andrei Liimets, Kaspar Viilup, Ra Ragnar Novod, Henryk Johan Novod, Annika Koppel, Timo Diener, Maria Ulfsak, Sten Kauber, Chris Reintal, Kaarel Kuurmaa, Elise Eimre, Mikk Granström, Liisi Rohumäe, Kristjan Gold, Rasmus Rääk, Andres Kauts, Aurelia Aasa, Kristi Helme, Ivar Murd, Tõnu Karjatse, Tiina Teras, Karlo Funk, Hendrik Alla, Dannar Leitmaa, Katre Valgma, Margit Adorf, Siim Rohtla, Edith Sepp, Sten Kohlmann, Ralf Sauter, Helen Saluveer, Aleksander Metsamärt, Maarja Hindoalla, Merit Maarits, Tauno Vahter ja Lauri Kaare.

Tauno Vahter
kirjastaja

Aastat iseloomustas see, et tervet rida soovitud filme ei ole endiselt õnnestunud vaadata, aga nimekiri ilma selge järjestuseta:

"Worst Person in the World" ("Maailma halvim inimene")

Kena lisandus eneseotsingul hipsterite diskursusesse, lihtne lugu natuke värskemas vormis. Ilmselt üks paarist kõige tõenäolisemast kandidaadist võõrkeelse filmi Oscarile, kui jälle kuskilt mõni mustvalge või tehiskeeles lohutu miljoni laibaga sõjadraama välja ei uju.

"Jumala käsi"

Ühest küljest tüüpiline Paolo Sorrentino film, jälle maalitud kaadreid, tema lapsepõlve Napoli, püsiroll Toni Servillolt, volüümikad naised ja nilbevõitu mehed, teisalt lugu perekonnatragöödiast. Aasta üks ilusamaid filme.

"Supernoova"

Stanley Tucci ja Colin Firthi nutufilm suremisest, vaikne ja omas žanris stiilipuhas.

"No Sudden Move"

Steven Soderberghi lavastatud ja tugevate näitlejatega film 1950. Detroitist on midagi veidra põnevusfilmi ja kelmikomöödia vahepealset. Hea tervik.

"Riders of Justice" ("Õigluse ratsanikud")

Mads Mikkelseniga Taani kättemaksufilmis on teatud skandinaavialikku muhedust ning ebamugavust ja kuigi see suurt üllatada ei suuda, on film kokkuvõttes mitmete toredate hetkedega. Ühtlasi on filmis väikeseid seoseid Eestiga, mis on kujutatud varastatud kaupade paradiisina.

"Pig" ("Siga")

90ndatel oleks ehk raske olnud ette kujutada Nicholas Cage´i pulsutunud vanamehe rollis, kes otsib Portlandis taga oma parimat sõpra, kes juhtumisi on trühvlisiga. "Pig" on meeleolufilm ja ühtlasi aasta ilmselt meeldejäävaim kulinaarne film ning olulisem on selle kurbnaljakas meeleolu, mitte asjaolu, et Cage´i repliigid võtavad alla kümne lehekülje.

"Kupee nr 6"

Hea näide filmist, mis toimib tänu selgele loole ja näitlejatetrupi heale keemiale. Ei, seda ei pea vaatama selle pärast, et see on Eestiga seotud film, seda võib vaadata lihtsalt filmina.

"Power of the Dog" ("Koera vägi")

Aasta üks karmimaid vanakooli nutukaid, mis põhineb Thomas Savage´i samanimelisel romaanil. Montana lõputute maastike keskel asuvas suures rantšos 1920ndatel toimuv väga erinevate vendade vaheline toorevõitu perekonnadraama, mis meeldib ehk pigem neile, kes otsivad filmist teatrile omast melodraamat. Omas žanris silmapaistev ja head näitlejatööd, aga kui žanr ei meeldi, siis ei meeldi ka film. Kindlasti esitatakse tervele posule Oscaritele (TM).

"Sparks Brothers"

Isikupärane dokkfilm popmuusika radikaalsetest ja veidratest vendadest. Otsa võib vaadata filme "Unstuck in Time" Kurt Vonnegutist või "Vaino Vahingu päevaraamatut".

"Plan B"

Igal aastal tuleb välja posu filme keskkoolis teiste hulka mitte sobimisest, populaarsusest, karvade kasvamisest imelikesse kohtadesse ja paksude sõpradega veidrikest peategelastest, meenutagem filme "Lady Bird", "Müürililleks olemise iseärasused" jne. Selle aasta väljapaistev esindaja räägib india päritolu tüdrukust ühes Lõuna-Dakota koolis. Jah, siin on ka rida rämedaid nalju, aga elu ei peagi olema "Plekktrumm".

"Düün"

Hoolimata sellest, et a) see film on kõigest üks osa raamatust; b) kui te olete näinud kas või ühteainust "Star Warsi" filmi, siis te olete seda kõike juba varem näinud; c) rasvaselt allajoonitud allegooria muutub tülgastavaks juba enne veerand tunni möödumist, on see ilusa pildikeelega kenasti tehniliselt teostatud koguperefilm, mida vaadates mõtled, kui vinge oleks seda olnud vaadata 25 aastat tagasi. Nüüd ilmselt järgmist filmi enam vaadata ei viitsi.

Andrei Liimets
filmikriitik

1. "Souli suvi" ("Summer of Soul", Questlove)

Vägev arhiivitöö unustatud ajaloo taastamiseks ning meenutuseks, milline ühendav ja ülendav jõud võib muusikas olla.

2. "Sparksi vennad" ("The Sparks Brothers", Edgar Wright)

Nutikas ja vaimukas kummardus ansamblile Sparks, aga ka loovusele, veidrusele ja julgusele erineda laiemalt.

3. "Maailma halvim inimene" ("Verdens verste menneske", Joachim Trier)

Üliandekalt lavastatud lugu inimsuhetest 21. sajandil, üle pika aja parim romantiline komöödia ja uus žanriklassik.

4. "Kupee nr 6" ("Hytti nro 6", Juho Kuosmanen)

Ilus ja igatsev film läheduse võimalikkusest ja võimatusest kahe täielikult erineva inimese vahel. 

5. "Düün" ("Dune", Denis Villeneuve)

Mitme meistri selja murdnud kultusromaani oodatud, kardetud ja lõpuks kõik ootused kuhjaga täitnud ekraniseering, aasta vaatemäng.

6. "Kohatu kepp ehk meeletu porno" ("Babardeala cu bucluc sau porno balamuc", Radu Jude)

Euroopa autorikino tipp, vormilt kartmatu ja leidlik satiir jõmmi- ja natsikultuuri teed minevast riigist.

7. "Mänguväljak" ("Un monde", Laura Wandel)

Kooliminek kui Normandia dessant, otse väikeste inimeste õlalt filmitud lugu kiusamisest, üks kõigi aegade paremaid lastest rääkivaid filme.

8. "Nauding" ("Pleasure", Ninja Thyberg)

Julge, provokatiivne ja intelligentne sissevaade pornotööstuse telgitagustesse.

9. "Quo Vadis, Aida?" (Jasmila Žbanic)

Valus ja oluline meenutus ühest kõige kohutavamast peatükist ja häbiplekist Euroopa lähiajaloos.

10. "Punane rakett" ("Red Rocket", Sean Baker)

Ameerika autorikino tipp, ladus ja muhe film meeslapse poolikutest katsetest oma hinge lunastada.

Kaspar Viilup
ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja

1. "Kapten Volkonogovi põgenemine"

Peame olema õnnelikud, et Eesti kaastootmisel on valminud midagi nii võimsat. Osalt ameerikalik action-film, teisalt allegoorne arthouse, need poolused põimib kokku Juri Borissovi imeline näitlejatöö.

2. "Malcolm & Marie"

Tundub, et praktiliselt kõik peale minu jälestavad seda filmi, kuigi tegemist on ühe parima paarisuhte absurdi ja masohhismi kujutava filmiga. "Malcolm & Marie" seisab igati "Kes kardab Virginia Woolfi?" kõrvale.

3. "Red Rocket"

Sean Baker juba teab, kuidas teha filmi eimillestki. Kaks tundi sellest, kuidas endine pornostaar tuiab mööda kodulinna, kuhu keegi teda tegelikult ei oodanud. Simon Rex, kelle karjääri varasem tippsaavutus oli "Scary Movie 3" (!), teeb imelise rolli, mis vääriks vabalt Oscari nominatsiooni.

4. "Dune"

Denis Villeneuve on täielik ulmefilmide meister ja talle ei saa keegi vastu. Pea kolmetunnine film võinuks vabalt ka kuus tundi kesta, oleksin rõõmuga saalis istunud.

5. "The French Dispatch"

Wes Andersoni armastuskiri ajakirjandusele. Kui Hollywoodis on tavaks teha ülirealistlikke filme ajakirjandusest ("The Post", "Spotlight"), siis "The French Dispatch" on vastupidi unistus ideaalses ajakirjandusest, kus iga artikli taga on omaette seiklus.

6. "Saint Maud"

Peene tunnetusega õudusfilm ühe inimese vaimsest murenemisest. Rõõm, et vähemalt Telia videolaenutuse kaudu sai seda filmi Eestis näha.

7. "The Hand of God"

Paolo Sorrentino meenutus oma nooruspõlvest 1980. aastate Napolis on imekaunis ja meeletult naerutav. Kindlasti ka aasta üks ilusamaid filme.

8. "Promising Young Woman"

Emerald Fennelli debüütfilm on julge kommentaar ühiskonna valukohtadele, mis on tabav ja ülihoogne. Carey Mulligan teeb ka täieliku powerhouse-rolli.

9. "Zola"

Aasta suurim üllatus. Ühel Twitteri thread'il põhinev lugu kahe strippari pöörasest reisist, mis on nii uskumatu, et võtab suu lahti.

10. "Lamb"

Islandlased ikka teavad, kuidas oma kodukohast maksimum välja pigistada. Minimalistliku õudusfilmi meistriklass.

11. "Belfast"

Poleks arvanud, et Kenneth Branagh' meenutus oma lapsepõlvest 1960. aastate lõpu Belfastis nii korda läheb. Südamlik ja imeilus.

12. "Last Night in Soho"

Lemmiklavastaja Edgar Wright tegi oma karjääri kõige rahulikuma ja peenetundelisema filmi. Hitchcockilik triller, mis on tehniliselt veatu.

13. "Spider-Man: No Way Home"

Ei oleks eales arvanud, et üks Marveli film võib mulle tabelisse jõuda. Värske Ämblikmehe-film aga pühitseb ühe tuntuima superkangelase pärandit ja teeb seda nii mõnusa eneseirooniaga, et sellele on võimatu vastu panna.

14. "The Father"

Alati polegi palju vaja, et film südamesse poeks. Meisterlikult lavastatud kammerdraama, kus kinolegend Anthony Hopkins teeb ühe karjääri parima rolli.

15. "Malignant"

Trash-kino ei saagi enam paremaks minna. Filmi pööre on nii geniaalne, et istusin kinosaalis, loll irve näos, kuni seansi lõpuni.

16. "Boiling Point"

Kes oleks arvanud, et üks õhtu tipprestoranis võib olla niivõrd närvesööv? Viimse detailini lihvitud ja ühe võttega filmitud triller, kuhu on pidetud ka inimlik lugu.

17, "Last and First Men"

Tinglikult võib Johann Johanssoni esimest ja viimast (!) filmi nimetada dokumentaaliks, kuid pigem on see ambitsioonikas audiovisuaalne eksperiment, mis räägib tabava loo inimkonna võimalikust tulevikust.

18. "Maailma halvim inimene"

Imelihtne, aga hea tunnetusega romantiline draama ühe 30-aastase Norra naise eneseotsingutest. Parimatel hetkedel ikka täiesti geniaalne.

19. "Cruella"

Enamik Disney mängufilmid on olnud ebavajalikud, "Cruella" seevastu on originaalne ja särtsakas sissevaade 1960. aastate Londoni moemaailma. Erilist mainimist väärib ka heliriba.

20. "Barb and Star Go To Vista Del Mar"

Debiilne komöödia, mis on oma lolluses ja naeruväärsuses nii siiras, et midagi muud peale laginal naermise ei saagi teha. Jamie Dornani rannas lauldud lugu on üks filmiaasta tipphetki.

21. "Passing"

Liiga paljud filmid mustanahalistest kipuvad oma lahendustes olema ühekülgsed, "Passing" seevastu on ülidünaamiline ja keeruline. Pole ammu näinud, et ühe filmi tegelased mind vaatajana niivõrd närvi ajaksid ...

22. "The Last Duel"

Palju on juttu olnud "House of Guccist", aga Ridley Scotti selle aasta parim film on ikkagi "The Last Duel". 14. sajandil toimuv lugu meeste-naiste vahelistest suhetest mõjub väga kaasaegselt, vabalt võiksid samad sündmused toimuda ka 2021. aastal.

23. "Flee"

Animeeritud dokumentaal ühe Afghanistani mehe teekonnast vabaduse poole. Ilmselt poleks ilma animatsioonita niivõrd tundlikust ja keerulisest teemast isegi võimalik filmivormis rääkida. Üks aasta parimaid dokke.

24. "Nobody"

Enamasti sellised action-filmid liiga palju ei liiguta ja tabelisse seetõttu ka ei jõua, aga "Nobody" (eesotsas suurepärase Bob Odenkirkiga) kuulub kahtlemata läbi aegade parimate möllufilmide hulka.

25. "Little Fish"

Koroonafilmid on enneolematult tüütud, "Little Fish" aga suudab rääkida pandeemiaperioodiga seotud probleemidest väga liigutavalt.

Eraldi tuleb esile tõsta tänavuse aasta võimsaima elamuse pakkunud kodumaine film, Eeva Mägi lühilugu "Kolmapäev". Põgus, aga meeletult rikkalik lugu leinast ja jäägitust armastusest. Pisarateni liigutav.

Tristan Priimägi
filmikriitik

1. "Mida me näeme, kui me taevasse vaatame?" ("What Do We See When We Look at the Sky?")
Rež: Alexandre Koberidze
Gruusia-Saksamaa

Poiss ja tüdruk kohtuvad, aga neile pandud needus tähendab seda, et hommikuks on muutunud mõlema välimus ja kohtingule minnes ei tunne nad teineteist enam ära. See on vaid avakäik ja sealt edasi rännatakse siia-sinna, vahel sisuga edasi minnes ja siis taas mingisse kõrvalteemasse ära eksides. Taustal nostalgiline ja justkui mingist paremast vanast maailmast pärit Kutaisi linn.

Läbi Berliini ja PÖFF-i tundub see väike Gruusia film olevat see, mis on aasta vältel kaasas käies mind kõige tugevamalt puudutanud. Grusiinid räägivad oma lugusid teistmoodi kui meie ja selles filmis on ühendatud mitmed olulised nende filmikunstile omased jooned: mitmetasandilisus, poeetilisus nii sõnas kui pildis, maagilise realismi puudutus; vaikne koomika, millest tuleb naer ise üles leida, ja mis juhtub vaid siis, kui võtad aega kuulata

Alexandre Koberidze debüüt peegeldab ühtviisi nii Alejandro Jodorowskyt kui Otar Iosselianit, aga ka Sergei Paradžanovit ja sürrealismi, ning muidugi näpuotsaga midagi sellist, mis on täiesti oma.

2. "Düün" ("Dune")
Rež: Denis Villeneuve
USA-Kanada

Kuna Frank Herberti "Düün" on mulle olulisel hetkel väga palju mõju avaldanud, siis polnud saali sisenedes ilmselt skeptilisemat vaatajat (Ei, seda pole võimalik ekraniseerida, kindlasti mingi tühi paugutamine, hollivuudi krabisev kiirtoode, ära labastatud kommerts blaablaa). Õnneks pidin häbiga tõdema, et olen Villeneuve'i tublisti alahinnanud.

Ainus viis seda lugu teha on võtta aeg maha ja seda oskust tõestas härra juba oma "Blade Runner 2049-ga". Kui aga uus "Blade Runner" oli mulle pigem aeglaselt nakkava toimega toode, siis "Düüniga" läksin kohe kaasa. On seda siis võimalik ekraniseerida? Minu arvates küll, kuna proovisin seda vaadata n-ö puhta lehena ja mulle tundus, et kõik see galaktiliste aadlisuguvõsade omavaheline õukonnadraama oli piisavalt hästi mõistetav.

Villeneuve on oma hanguvate kosmosefilmidega (lisaks ka "Arrival") valinud tähelepanu köitmiseks enamikust täiesti vastupidise tee: kui enamasti üritatakse vaataja meeli haarata ülekoormusega – hõivata kuulmine, nägemine ja tihti ka sisekõrv signaaliga, mis on ülevõimendatud –, siis "Düün" kulgeb majesteetlikus, hüpnootilises, tasakaalukas tempos, mis aga ei vähenda ei filmi emotsionaalset kaalu ega ka põnevust. Kindlasti ei vasta see igaühe ettekujutusele ei suurest stuudiofilmist, ulmefilmist ega seiklusfantaasiast, aga ajalugu teevadki need, kes liivaluidete peale oma uue jäljerea jätavad.

Teine osa, mis tänaseks kinnitatud, peaks meid viima esimese raamatu lõppu, plaanis on ka kolmas film, mis põhineb Düüni kuuese sarja teisel raamatul "Dune Messiah".

3. "Kohatu kepp ehk meeletu porno" ("Babardeala cu bucluc sau porno balamuc")
Rež: Radu Jude
Rumeenia

"Kohatu kepp ehk meeletu porno" sorteerib oma vaatajaskonna välja juba esimese stseeniga, raju pornograafilise koduvideoga. Ja ma ei pea silmas seksihuvilisi (ent pole ka paha, kui sellest inspireerituna edasi vaadatakse), vaid filmifänne, kellele meeldib see, kui suur kinematograafiline maalritöö toimub väljaspool lubatu ja lubamatu piire.

Kõnealuse video naispeaosas on õpetajanna Emilia (Katia Pascariu) oma abikaasaga. Kui mees selle aga kinnisele saidile üles laeb ja see siiski lekib, on Emilia sunnitud oma õigusi kaitsma nii lastevanemate kui kolleegide ja muude ametnike ees. Järgneb groteskne pila kaasaja Rumeenia ja rumeenlaste aadressil, kui ootamatult tekkinud olukord paljastab inimeste väikluse, väiksuse ja silmakirjalikkuse.

Kui Radu Jude kõige raputavamaks teoseks jääb vist siiani "Aferim!" (2015), siis on sealt alguse saanud viis osutada ajaloo kaudu häbiväärsetele episoodidele oma maa ja rahva minevikus leidnud kuidagi täiesti selgelt eristatava laadi tema kolmes viimases filmis "Ma ei hooli sellest, kui läheme ajalukku barbaritena" (2018), "Suurte tähtedega" ("Uppercase Print", 2020) ja see käesolev film.

Kõik need torkavad valusalt Rumeenia lähiajalukku, ühendades selle tänase inimliku lauslollusega, ja valides loo rääkimiseks ülistiliseeritud laadi, mis on intellektuaalselt nõudlik ja kohati võrdlemisi raske vaadata. Veelgi tinglikumad on tema samateemalised dokid "Surnud rahvus" (2017) või "Rongide väljumine" (2020), mis põhinevad visuaalselt vaid fotodel, aga löövad rahvusliku uhkuse pihta sama kõvasti.

Jude on tõeline autor, kelle filmidel on selge sõnum – mineviku vigadest tuleb teadlik olla selleks, et me neid tulevikus ei kordaks. Ajakohasemat sõnumit on täna raske leida.

4. "Isa" ("The Father")
Rež: Florian Zeller
Prantsusmaa-UK

Kuigi "Isa" oli osade kriitikute tabelis juba eelmisel aastal, siis võib aasta hiljem siiski tõdeda, et film pole oma jõust midagi kaotanud. Anthony Hopkins mängib süvenevat dementsust põdevat vanameest, kellel jääb pidepunkte reaalsusega järjest vähemaks. Film ise on hästi kirjutatud – tuntud teatrilavastaja Florian Zelleri debüütfilm, tema enda samanimelise näidendi ekraniseering –, aga "Isa" kõige tugevam relv on minu meelest ikkagi see, kuidas ta päriselu-dementsuse neile lähemale toob, kellel seda veel pole kogeda tulnud. Zelleri film aitab tõepoolest näha sisse dementsuse maailma, kus päevast päeva vahetuvad tegelaste näod, asjade asukoht, korteriplaan ja isegi korter ise. Ma püüan ärritunud vanainimesi pärast seda filmi päriselt ka paremini mõista, sest mine tea, äkki olen ise järgmine.

5. "Suveniir, II osa" ("The Souvenir Part II")
Rež: Joanna Hogg
UK-USA-Iirimaa

Joanna Hoggi autobiograafiline "Suveniir" oli üks mu eelmise aasta tugevamaid filmielamusi. Järjefilmis näeme, mis saab edasi Hoggi alter ego'st, noorest filmitegijast Juliest (Honor Swinton Byrne) pärast armastatud poiss-sõbra, aristokraat-junkie Anthony surma. Teine osa liigub natuke elavamalt kui esimene, aga arthouse-pildikeel ja kuiv huumor on endiselt omal kohal.

1980ndatel aastatel end filmilavastajana leida püüdva naiivsevõitu tüdruku lugu on niigi väga tõsielule viitav ja täis igasuguseid metakihistusi, aga filmi esilinastusele järgnenud intervjuus Cannes'is tuletas üks tegelane (ja peaosalise ema) Tilda Swinton meelde, et mängis 1986. aastal ka Joanna Hoggi filmikooli lõpufilmis "Caprice". Just niisamuti nagu on "Suveniiri" järjefilmis kujutatud võrratult Julie lõpufilmi, kus näeme mõlema osa sündmuste segipaisatud tõlgendust.

Julge elu segamine kunstiga ja ajamanipulatsioonid teevad ka teisest "Suveniirist" tõelise kunstiteose. Ühel hetkel püüan leida aega, et vaadata mõlemad osad järjest ära.

6. "Paralleelemad" ("Madres paralelas")
Rež: Pedro Almodovar
Hispaania

Kas Pedro Almodovar on tõesti lõpuks täiskasvanuks saanud? Mulle igatahes see tema uus, kaalutletum loojanatuur tundub väga sobivat, nii "Dolor y gloria" kui "Paralleelemad" lähevad mulle väga korda. "Paralleelemad" on kohati nagu mõnede trillerikäikudega telenovela ja ma ei suuda mõista, miks mul seda vaadates kogu aeg nii põnev peab olema, aga on. Meistrid pruulivad.

Täiesti uudsena on siin aga sisse toodud frankoismi teema raamjutustuses, mis räägib ühe nimetu massihaua lahtikaevamisest. Hispaania vabanes Franco ikke alt 1975. aastal ja Almodovar hakkas filme tegema varsti pärast seda (debüüt 1980). Ta on ise intervjuudes öelnud, et tahtis pigem tunda rõõmu vastleitud vabadusest, mida on ju ta filmidest ka näha, ning ignoreerida seda sünget külge oma lapsepõlve kodumaast. Nüüd on ta aga ringiga selleni tagasi jõudnud. Aga jäänud samas ka täiesti iseendaks.

Ja veel üks asi: Almodovaril on haruldane võime teha mehena järjest naistest rääkivaid lugusid, kus keskmes on naistegelased ja nende maailm.

7. "Kupee nr 6 ("Hytti nro 6")
Rež: Juho Kuosmanen
Soome-Eesti-Venemaa-Saksamaa

Üks filmiaasta tähtsündmusi ja meeldejäävamaid lugusid, võimalus näha filmi rahvusvahelisel esilinastusel ja saada osa kogu sellest eufooriast, mis kaasneb ühe hea filmiga. Kõike arvesse võttes, puhtobjektiivselt ka koht aasta parimate filmide hulgas.

Kirjutasin filmist ka KesKus'i täispika arvustuse, aga lühidalt öeldes on "Kupee nr 6" oskuslik segu mitmest ehk mõneti vähemtähtsamaks peetavast žanrist nagu road movie, armastusfilm ja romantiline komöödia, aga need tükid on omavahel kombineeritud inimliku soojusega ja empaatilise püüdega oma tegelasi kõiges mõista.

Lihtsast loost hoolimata ei ole tegelasi rumaluseni lihtsustatud, vaid leitud neid erinevaid tahke, häid ja halbu. Või mis siin üldse on hea või halb. Inimene on tervik koos oma kõigi nõrkuste ja tugevustega, isegi kui ta pole sealjuures terviklik. Ja elu on üks voyage, voyage.

8. "Sotsiaalne hügieen" ("Hygiene sociale")
Rež: Denis Cote
Kanada

"Sotsiaalne hügieen" koosneb staatilise kaameraga üles filmitud dialoogidest literaat-dändi Antonini ja rea inimeste vahel, kelle hulgas on nii naisi kui võlausaldajaid. "Sotsiaalne hügieen" on parim nähtud koroonafilm, kus tegelaste asetumine üksteisest kahe meetri kaugusele või kaugemale peegeldab nende vaimset akontaktsust, ja film on üles võetud nappides isolatsioonitingimustes. Aga nagu öeldakse, piirang inspireerib. Võrratu, epakalt esitatud tekst tantsiskleb kõrgklassi kõnepruuki stiilselt ära kasutades ja seda samas pilades. Ja kui hakkab tunduma, et pildis ei toimu midagi, siis vaadake kasvõi seda, kuidas loomulik valgus stseenides muutub.

Kanada avangardist-avantürist Denis Cote uus film tundub olevat nime saanud nn social hygiene movement'i järgi, mis üritas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses panna sotsiaalsete probleemide tekkimist seksuaalse vabameelsuse süüks. Seosed on filmis olemas, aga end lihtsalt kätte ei anna, nagu tal ikka kombeks.

9. "Nauding" ("Pleasure")
Rež: Ninja Thyberg
Rootsi

Pornoglamuuri dekonstruktsioon, kus noor rootsi tüdruk siirdub Los Angelesse pornostaari karjääri otsima. Tulemus igas mõttes täiesti otse näkku lähenemine, mis ehmatab ilmselt nii mõnegi siivsama kodaniku ära, aga kui murda läbi vinnas mõõkade metsa, on tulemus julge ja provokatiivne, aga ka vaimukas ja väga mänguliselt mõtlemapanev film pornotööstuse eri tahkudest.

Visuaalselt ja toonilt meenutab mitu Viagrat sisse söönud Harmony Korine'i. Mis saaks tänapäeval olla üldse veel parem soovitus? Kuna autor on naine, siis on talle lubatud ka tugev flirt porno fetišeerimisega (mees seda ilmselt enam teha ei saaks, v.a. Kechiche), aga asi ei peatu sealmaal, sest "Nauding" on küll VÄGA graafiline, aga samas ka teravalt kriitiline, ja huvitaval kombel suudab praktiliselt alati vältida labast hukkamõistu või tegelaste asjatut karikeerimist. Olenevalt vaataja, khm, popkultuurilistest teadmistest, on filmis võimalik ära tunda mitmeid päriselu-pornostaare. Väga kõva film, kui nüüd nii võib öelda.

Intervjuu lavastaja Ninja Thybergiga leiab siit.

10. "Soulisuvi" ("Summer of Soul (...Or, When the Revolution Could Not Be Televised)")
Rež: Questlove
USA

The Rootsi mehe Questlove'i lavastajadebüüt näitab oma tõsist muusikasse minekut juba pealkirjaga, mis tsiteerib Gil Scott-Heroni kuulsat lugu "The Revolution Could Not Be Televised".

Sedalaadi musta muusika festivalidokke meenub ju teisigi, kasvõi legendaarne "Wattstax" (1973), mille mõte ja sisu ning isegi osad tegelased on ju laias laastus samad, aga esiteks ilmutab siin filmis end Questlove'i kui trummari suurepärane rütmitaju ning teiseks saab ta materjali üsna hoogsalt kokku monteerides ka lugude kokkumonteerija ehk DJ-na tegutsedes väga hästi aru, mis muusikas töötab ja mis mitte.

Kolmandaks on see 1969. aasta Harlemi kultuurifestivalil, real 1969. aasta suvel NY Marcus Garvey pargis toimunud kontsertidel üles võetud materjal seni olnud kadunud pärast seda, kui 1970ndate alguses seda mitte ükski telejaam näidata ei soovinud, samas kui samal suvel toimunud festivalist rääkiv neljatunnine dokk "Woodstock" võitis parima dokfilmi Oscari. Mahalia Jackson, Rev Jesse Jackson, Nina Simone, Sly & the Family Stone, Steve Wonder, Mavis Staples jne. Aasta parim dokk. Black pride worldwide.

11. "Ali & Ava"
Rež: Clio Barnard
UK

Kui 2010. aastal õnnestus vist PÖFF-il ära näha briti lavastaja Clio Barnardi debüütfilm "The Arbor", oli elamus väga tugev. Ilmselt film kahjuks paljudeni ei jõudnud, ja ega Barnard pole tõeliselt valgustava debüüdi järel ka eriti rohkem enda mäletamiseks põhjust andnud, sest nii "Selfish Giant" kui "Dark River" olid omamoodi UK kitchen sink'i või rural'i draama stampides kinni ja pakkusid vähe uut.

Nüüd aga selline pauk, sest "Ali & Ava" on märksa lihtsam film, aga emotsionaalselt väga raputav. Ja see emotsioon on, üllatus-üllatus, positiivne. Ühe india noorema mehe ja iiri katoliku taustaga veidi vanema naise armastuslugu. Eks sellisel "pehmete väärtuste" filmil on oma piirid, mida see üldse saavutada saab, kui suur saab olla sellise filmi sõnum, või kui kaalukas panus maailmaparandamise üritusse. Kui aga žanripiiranguid ja kõiki neid seonduvaid asjaolusid arvesse võtta, siis nn oma liivakastis teeb "Ali & Ava" peaaegu maksimaalse tulemuse.

Lugu on südamlik, dialoog vaimukas, film orienteerub hästi popkultuuris ja oskab kasutada selle elemente ja instrumente. Ebahariliku armastusloo südamenooled ületavad rassilisi ja kultuurilisi punaseid jooni, nii et draamat on omajagu. Kas aga ütlus "armastus võidab kõik" peab paika? "Ali & Ava" pole rumal romantiline komöödia, et sellele küsimusele saaks anda kohe otsese vastuse, aga vastust otsitakse.

Tehniliselt on kasutatud palju jump cut'e nii helis kui pildis, montaaži abil räägitakse lugu katkendlikult, vahel delikaatselt pildijuppe kokku traageldades, justkui imiteeriks filmi elliptiline stiil ka Ali ja Ava suhte haprust. Huvitavalt tuuakse sisse ka briti lähisajaloo rassiliste konfliktide teema, aga mitte ülepakutuna, vaid orgaanilisena.

"Ali & Ava" ei ole kindlasti suur film. Pigem väike film, aga väga suure hingega. Armastust on siin tabelis tänavu üldse kuidagi palju, ja seda teemat on sel aastal mitmel moel uutmoodi lahti häkitud (vaata ka "Kupee nr. 6" ja "Maailma halvim inimene").

12. "Ivanna elu" ("Жизнь Иванны Яптунэ")
Rež: Renato Borrayo Serrano
Venemaa-Norra-Soome-Eesti

Endalegi üllatuseks tuli teise dokina tabelis nii kõrgele kohale teine Eesti osalusel valminud film, dokumentaalne antropoloogiline portree "Ivanna elu". Võib-olla mul on mingi nõrkus nende polaareksistentsiaalsete lugude suhtes, aga Ivannas on lisaks tavaantropoloogiale ka palju kaunist absurdi a la Ulrich Seidl, väga leidlikke visuaalseid kujundeid ning oskust näha neid detaile, mis on loo rääkimise juures kõige kõnekamad.

Peategelane Ivanna, noor neenetsinaine, kes on jäänud viie lapsega elama keset purgaad suuskadel vagunisse, kus uks käib ristseliti lahti nagu laudas ka siis, kui imik kõrval kisab ja väljas on 50 miinuskraadi. Ivanna mees on linna kolinud ja alkoholiseerunud ning loo keskmesse tõstatub küsimus, kas jätkata lumekõrbes traditsioonilisema eluviisi viljelemist või minna ajaga kaasa ja kolida linna lootuses leida regulaarne palgatöö. Eriti südantlõikavas pikas külaskäiguepisoodis mehe juurde näeme, et linnaminek osutub plaanitust märksa keerulisemaks, aga minema ilmselt peab.

Seda lugu on räägitud ka enne ja keskne konflikt on selles alamžanris tavaline, aga siin tuleb tervik kuidagi eriti hästi kokku. Nagu muinasjutuline võitlus hea ja halva vahel, hingede nimel. Ja kummal pool oleme siis meie, linnainimesed?

13. "Sõbrad ja võõrad" ("Friends and Strangers")
Rež: James Vaughan
Austraalia

Ehk selle tabeli kõige kummalisem film, mis tahab täit tähelepanu, aga pakub ka palju vastu. Siin ei toimu mitte midagi – kuumas Austraalia suves koperdavad laisalt ühest stseenist teise uimased Austraalia noored, kes on ühtviisi väga meeldivad, aga samas ka kuidagi sisutühjad.

Nad räägivad tühjast-tähjast, aga natukese aja pärast hakkad tajuma kogu selle veidra absurditeatri koomikat. Ja siis veel natuke tähelepanelikumalt vaadates hakkad üles korjama viiteid kolonialismile, austraalia aborigeenidele, rassisuhetele. Film haarab samal ajal mugavalt endasse nagu mingi kulg, ja sa saad aru, miks ja kuidas saab see nii olla, et ausside sari "Kodus ja võõrsil" on samamoodi napi sündmustikuga suutnud käigus olla juba 117 aastat. Okei, 34, ma vaatasin järgi, peast ei teadnud, ausalt.

Ja see kõik laheneb vaikselt, aga põhjalikult rabavasse lõputiitrisse, mida võib vabalt teada ka juba filmi alguses: "Filmed on the lands of Eora and Ngunnawal peoples." Sotsiaalkriitika maakera kuklapoole stiilis.

14. "Drive My Car" ("Doraibu mai ka")
Rež: Ryusuke Hamaguchi
Jaapan

Berliinis tuli tänavu välja Ryusuke Hamaguchi fantastiline "Wheel of Fortune and Fantasy", ja pool aastat hiljem Cannes'sis juba järgmine täispikk "Drive My Car", mille pealkirja jätaks tõlkimata, sest selle aluseks on pärast "Norwegian Woodi" järjekordne Haruki Murakami biitlite loo järgi nimetatud teos. Jaapanlased on aga, nagu näha, selle ära kodustanud, nii et siis ikkagi "Draiv mai kaar".

Teatrilavastaja Yusuke Kafuku (Hidetoshi Nishijima) näeb enne oma armastatud naise surma kogemata pealt seda, kuidas naine teda petab. Pärast surma, Tšehhovi "Onu Vanjat" lavastama hakates, valib ta ootamatult lavastuse nimirolli noore näitleja, kes oli ta naise armuke. Edasi kulgeb film vähemalt kahel, kui mitte enamal tasandil: segunevad tegelikkus ja näidendimaailm, Tšehhovi tekstikatked omandavad päriselus avanevate saladuste foonil tihti lisatähenduse. Samas pole miski üks-ühene selles väga täiskasvanulikus filmis, vaid vaevu tajutav. Ja Murakami keerukat ja kihilist lugu on võimalik edasi anda küll kolmetunnise filmiga, aga mitte paarilõiguse kirjeldusega.

Filmi pealkiri "Drive My Car" on küll assotsiatiivne, aga omandab filmi kontekstis huvitava uue tähendusvälja, mida võib mõista mitut moodi. Üleskutset "Sõida mu autoga" võiks käsitleda kui usaldust, ja kontrolli ära andmist oma elu üle, alistamist end saatuse kulgemisele, ja punase niidina kogu filmi läbivaid pikki sõite punase autoga kui omamoodi pihitooli, kus avanevad sügavamad hingesopid Yûsuke ja noore naisautojuhi (Tôko Miura) vahel. Isiklik eriauhind läheb aga ühele näidendi osalisele, tumma näitlejat mängivale korealannale Yoo-rim Parkile, kelle mõned viipekeelsed stseenid olid täiesti lummavad – eriti "Onu Vanja" etenduse lõpumonoloog.

Ei oska öelda, kas "Drive My Car" on kohustuslik vaatamine, aga rikastav kindlasti, ja mõninga kannatlikkuse peale tasub vaev end igati ära. Nagu kinnitab Saabi blogi: "Saab is considered the brand of intellectuals. The artist, the cool one. These people are interesting, but sometimes not easy either. If all of this is true, then it is clear why Ryusuke Hamaguchi filmed the story of Haruki Murakami in a Saab 900."

15. "Maailma halvim inimene" ("Verdens verste menneske")
Rež: Joachim Trier
Norra

Norrakad on armastuse dekonstrueerimise teel jõudnud romantilise komöödiani, mis on nii romantiline kui komöödia, aga suudab mõlema poole klišeedest kuidagi mööda tantsida. Ja klišeedest on lausa üllatuslikult edukalt suudetud hoiduda ka peategelase Julie (Renate Reinsve) elu kujutamisel, kui ta iseseisva noore naisena ei taha kuidagi alluda ühiskonna ega vaatajate kivinenud arusaamadele sellest, milline üks naistegelane ekraanil olema peab. Siin filmis on armastus segadus ja segadus armastus. Nagu elus, mitte nii nagu filmis.

Esimene Joachim Trieri film, mis mulle päriselt meeldib.

16. "Jumala käsi" ("E stata la mano di Dio")
Rež: Paolo Sorrentino
Itaalia

Hakkasin Sorrentino uut Netflixi filmi võrdlemisi tõrksalt vaatama, sest kui välja arvata "La grande bellezza" ja "Loro" pikk, 3,5-tunnine versioon, on tema filmidega mul pigem fifty kui sixty. Meetod on ju tal alati sarnane, teadvusvool pildikeelde tõlgituna, mida on nõrgemail hetkedel lihtne süüdistada tühjas maneeritsemises, aga mis parematel hetkedel moodustab nõidusliku, unenäolise kanga.

Siin on tal õnnestunud see kudumine imeliselt, kuna sorrentinolik visuaalia on ankurdatud lapsepõlvemälestustesse ja -kogemustesse, milline oli Sorrentino elu Napolis enne filmitegijaks saamist. Itaaliapäraselt on kõik tegelased peast suhteliselt tutti frutti ja andekaid pöördeid loos aukartustäratava regulaarsusega. Sorrentino seoseid Felliniga olen alati välja toonud, aga nüüd on kapiuks ristseliti lahti ja saladus kapist väljas. Lisaks sellele, et film ise on ju idee poolest analoogne Fellini "Amarcordile", on ka siin lausa episood sellest, kuidas peategelase vend läheb Fellini filmi massistseeni casting'ule.

Nagu Netflixi filmide puhul vahel ikka, tekib üks karjuv küsimus: miks pagana pärast me peame sellist ilu telekast vaatama, kui film on ilmselgelt loodud ennekõike kinno? Nagu ka teine Netflixi film, Alfonso Cuaroni "Roma", mis olla olnud Sorrentinole "Jumala käe" loomisel suurim inspiratsioon.

17. "Metalli kõla" ("The Sound of Metal")
Rež: Darius Marder
USA

Üllatavalt juba 2019. aastal välja lastud film, aga kuna näidati vaid esilinastusel Torontos ja koroona tõttu lükati maailma esikas edasi 2020. aasta lõppu, miskaudu jõudis tänavu lõpuks kahe Oscarini parima helikujunduse ja montaaži eest, siis läheb tabelisse sisse.

Esiteks, mulle kui muusikahuvilisele olulisena on taustatöö päris hästi ära tehtud. Peategelane Ruben (Riz Ahmed) mängib trumme päris stiilses avangardses noise metal'i duos Blackgammon, kui tal hakkab kõrvus vilistama ja ta kuulmine hakkab järsult kaduma.

Järgneb ameerika indie stiilis realistlik argidraama tuuritava bändi argielust, miksituna meditsiinilise probleemi põhjaliku lahkamise ja lahendamisega. Mingis faasis tuuakse sisse ka sotsiaalse tugivõrgustiku teema, kui Ruben leiab endale koha ümberõppivate kurtide turvakodus, ja perekonnateema, kui ta külastab oma kaugenenud tüdruksõpra ja bändikaaslast Loud (Olivia Cooke) Pariisis.

Kõige taustaks on väga leidlik ja kunstiliselt palju panustav helikujundus, mis illustreerib tihti Rubeni kuulmist ja seda, kuidas ta maailmataju kuulmise halvenedes muutub. "Metalli kõla" pole aga mingi odav pisarakiskuja, vaid huvitav ja inimlik karakterdraama, väga asjaliku popkultuuritunnetusega lisaks. Ja kõrvalosa Oscarist jäi turvakodu juhataja Paul Raci siiski kuidagipidi ilma, kuigi seda talle ennustati. Võitis hoopis Daniel Kaluuya minu meelest sisuliselt peaosa eest filmis "Judas and the Black Messiah".

18. "Põssa" ("Pig")
Rež: Michael Sarnoski
USA

Peaosades Nicolas Cage ja trühvlisiga? Kas see on järjekordne crazy-cage-camp? Aga kuulge, me ju räägime tegelikult Oscari-võitjast, eks ole. Mitte siga, vaid Cage võitis ju 1995. aastal parima meespeaosa "Leaving Las Vegase" eest, mis kipub ununema tema hullumeelsete Ž-kategooria filmide laviini all. Nüüd on tal siin võimalus teha üks karakterroll ja miski siin filmis töötab nii, nagu see töötama ei peaks.

Cage'i trühvlisiga röövitakse ja ta peab minema seda taga otsima, sest see on tema ainus sissetulekuallikas. Lühidalt kõik. Igas teises Cage'i filmis moonduks ta endiseks dessantväelaseks, kes keeraks kõigil seavarastel kaela kahekorra nagu kanapoegadel, aga ärme osta põrsast kotis. "Põssa" on hoopis hingeminev karakterdraama mehest, kes püüab oma elu pärast isiklikke traumasid kuidagiviisi koos hoida, ja tema karakterijoonise kangelaslikkust ei iseloomusta mitte ülevalt eepiline ultravägivald, vaid märksa peenemad lahendused. Aasta üllataja ehk.

19. "Quo Vadis, Aida?"
Rež: Jasmila Žbanic
Bosnia ja Hertsegoviina

Bosnia filmitegija Jasmila Žbanic on terve oma senise režissöörikarjääri pühendanud oma kodumaa kannatuste avalikustamisele. Ja kuigi tema minu meelest seni parim film on Berlinale ära võitnud "Grbavica", on "Quo Vadis, Aida?" ka osutunud aasta jooksul üheks selliseks filmiks, mida on olnud väga raske unustada.

Sõjakoledustest on ju Balkani regioonis tehtud tosinaid, kui mitte sadu filme, aga see siin on Srebrenica veresauna sündmuste üksiasjalik kujutamine läbi fiktiivse kooliõpetaja ja Euroopa Liidu tõlgi Aida Selmanagići (Jasna Đuričić) silmade läbi. Nimitegelane Aida annab pingelisele sündmustikule veelgi hoogu oma pideva kohalolekuga ekraanil, kui ta püüab kõigest väest ära hoida kontrolli alt väljuvat olukorda, mängus ka tema enda pere.

Žbanic jõudis aasta alguses Oscari nominatsioonini, aga kaotas "Järgmisele ringile". Nüüd, pärast seda, kui õnnestus teha aasta lõpus puhas töö Euroopa filmiauhindadel (parim film, režissöör, näitlejanna), oleks šansid ilmselt märksa paremad.

20. "Dida"
Rež-id: Nikola Ilić, Corina Schwingruber Ilić
Šveits

Väga raske oli leida siia seda viimast kandidaati, aga pärast pühi, kui paljud eestlased on naasnud sugukondlikelt pühadepidustustelt traumaatiliste mälestustega konfliktidest ekreiit-onude, alkomarinaadis lähikondlaste ja muude karvaste ja sulelistega, keda teadupärast valida ei saa, aga kellega peab edasi suhtlema ja endas hambad ristis kristlikku andestuskuntsi kultiveerima, sobib lõpetuseks just see väga isiklik minadokk keerulistest peresuhetest filmi autori Nikola Ilici ja tema ema Dida vahel.

"Ema pole osanud mu eest kunagi päriselt hoolt kanda", ütleb selles toonilt petlikult kerges ja humoorikas, ent väga isiklikus dokis autor ise, ja nüüd kui ta oma abikaasaga on kolinud ära Šveitsi, saab järjest enam selgeks, et ega Dida ka omaenda elu rohkem ei oska elada. Samm-sammult tõmbab värvikas nimitegelane oma poja taas sisse kaootilisse olmevõrgustikku, kus mängureeglid muutuvad iga nädal ja absurdseid kihistusi tuleb järjest juurde.

"Dida" tuletab meelde, et täiuslikke perekondi on väga keeruline leida, ja kui nad kuskil ka leiduvad, siis ei saa neist kindlasti teha sama ägedat filmi kui "Dida".

Maarja Hindoalla
filmikriitik

Maailmakino TOP10

1. "Maailma halvim inimene" ("Verdens verste menneske", Joachim Trier, Norra/Prantsusmaa/Rootsi/Taani)

2. "Väike emme" ("Petite Maman", Céline Sciamma, Prantsusmaa)

3. "Pulmapäev" ("Wesele", Wojciech Smarzowski, Poola/Läti)

4. "Kupee nr 6" ("Hytti nro 6", Juho Kuosmanen, Soome/Venemaa/Eesti/Saksamaa)

5. "Süütud" ("De uskyldige", Eskil Vogt, Norra/Rootsi/UK/Prantsusmaa/Soome)

6. "Petrovid gripi küüsis" ("Petrovõ v grippe", Kirill Serebrennikov, Venemaa/Prantsusmaa/Saksamaa/Šveits)

7. "Kohatu kepp ehk meeletu porno" ("Babardeala cu bucluc sau porno balamuc", Rumeenia/Luksemburg/Tšehhi/Horvaatia/Šveits/UK)

8. "107 ema" ("Cenzorka", Peter Kerekes, Slovakkia/Tšehhi/Ukraina)

9. "Inni ludzie" ("Teised", Aleksandra Terpinska, Poola/Prantsusmaa)

10. "Metsa tume süda" ("Le coeur noir des forêts", Serge Mirzabekiantz, Belgia/Prantsusmaa)

* Käesoleval aastal kinolevisse jõudnud 2020. aasta filmidest peab kindlasti ära mainima Emerald Fennelli raju kättemaksudraama "Paljutõotav noor naine" ("Promising Young Woman", UK/USA), Chloe Zhao südamliku sotsiaaldraama "Nomaadimaa" ("Nomadland", USA), Florian Zelleri mosaiikdraama "Isa" ("The Father", UK/Prantsusmaa) ja meditatiivdokid "Gunda" (Viktor Kossakovski, Norra/USA/UK) ning "Viimased ja esimesed inimesed" ("Last and First Men", Johann Johannsson, Island). 

Eesti filmide TOP5

1. "Üht kaotust igavesti kandsin" (Carlos Eduardo Lesmes Lopéz)

2. "Mu kallid laibad"* (German Golub)

3. "Kratt" (Rasmus Merivoo)

4. "Sea aasta" (Raimo Jõerand)

5. "Pingeväljade aednik" (Katri Rannastu, Joosep Matjus)

Aleksander Metsamärt
filmikriitik

1. "Konverents"
Rež: van Tverdovski

Vaieldavalt aasta kõige rusuvam film, ühtlasi isiklik lemmik. Dubrovka teatri pantvangikriisi järellainetuse ekraniseering – esitatud räigelt isiklikul tasandil – kägistas lootusi, tõi esiplaanile traumast kantud inimese sisemise haletsusväärse arguse ja ei pakkunud armu. "Konverents" on film, kus on kuulda inimvaimu selgroo murdumist trauma raskuse all. Ning seda kõike ei tee ta õelalt ega pahatahtlikult, vaid jäise siirusega.

2. "Gunda"
Rež: Viktor Kossakovski

"Gunda" on dialoogita, muusikata, mustvalge portreefilm seast. Ning ta pole igav, pretensioonikas ega vaadatav ainult publikule, kes kirtsutab nina selle peale, kui kohvile pannakse midagi muud peale kaerapiima. Harvaesinev teos, mis suudab luua liikidevahelist empaatiat, mõjumata seejuures moraliseerivalt.

3. "107 ema"
Rež: Peter Kerkes

Filmi kohta on tihtipeale öeldud, et on tegu valetamise kunstiga. Me vaatame liikuvat pilti ning kuigi me ees on näitlejad, lavastatud olukorrad ning konstrueeritud narratiiv, võtame seda ikkagi tõe pähe. "107 ema" põimib dokumentaali- ja mängufilmi elemente kerguse ja meisterlikkusega nõnda, et isegi kogenuim filmihunt paisatakse segadusse selle osas, mis on tõde ja mis lavastus. Piisavalt edukalt, et kustutada piir tõe ja vale vahel ja jätta linale vaid "päris". Mida iganes see ka ei tähendaks.

4. "Undine"
Rež: Christian Petzold

Muinasjuttude hambad on kaasaegses maailmas kaotanud oma teravuse, punamütsikese didaktiline mõõde muutub deus ex machina tüüpi jahimehe läbi lahjemaks kui neljandas tassis solgutatavast teekotist saadav lurr. "Undine" pakub sellele tendentsile vastukaaluks neriidide, vetevaimude ja näkkide mütoloogiale kaasaegse värskenduse, mis sarnaselt tõelisele mõistujutule võib anda tükikese sellest võtmest, mille abil keerata lahti kirstuke, kus omakorda peitub teadmine sellest, kuidas elada ja armastada.

5. "Ride Or Die"
Rež: Ryuichi Hiroki

Selle aasta isiklik lemmik Netflixi produktsioon. Kahe naise vahelisest armastusest rääkiv lugu on esitatud rafineeritud ja tundliku stiiliga, kus iga küsiteldav kunstiline otsus realiseerub õnnestumisena. Teose meeleolu on kui köielkõnd elulise raskuse ja eskapistliku kerguse vahel, mis annab kokku hingestatud ning kohati meeldivalt inimliku terviku. 

Merit Maarits
ERR-i kultuuriportaali toimetaja

"Barbi ja Stari puhkus Vista Del Maris" ("Barb and Star Go to Vista Del Mar")

Jah, see film on totakas, aga selle teadmisega on see tehtud ja sellisena see töötabki. Oma seanbaker'likult värvirikka paleti ja jabura huumoriga on sel vabalt potentsiaal kujuneda kultusteoseks.

"Düün" ("Dune")

Kauaoodatud ja mõnes mõttes ka -kardetud Denis Villeneuve'i magnum opus, mis on suutnud kinolinale veenvalt tuua nii alusmaterjaliga loodud vaenuliku maailma mastaabi, detailsuse kui ka intriigi. Absurdselt hästi õnnestunud casting'ust rääkimata.

"Hing" ("Soul", 2020)

Pixari kvaliteet. Film, mis lööb oma iluga – seda nii temaatilises, visuaalses kui ka filosoofilises mõttes – hinge kinni ning annab ette ühe hoopis elutervema viisi eksistentsialismist mõtlemiseks.

"Jumala käsi" ("The Hand of God")

Üks osa Paolo Sorrentino värske filmi köitvusest on võimalus – küll 80ndate oludes – taaskülastada hiljuti eestlaste lemmikreisisihtkohaks kujunenud Napolit, kuid olulisem on välja tuua tunnetus, millega see on tehtud. Sorrentino astub noorusaja iseenda kingadesse ja võttes omaette orientiiriks Maradona Napoli-perioodi, vaatleb elu sellisena nagu see end serveerib – ükski sündmus, ükskõik kui karm, ei ole siin otseselt tegevusahelat käivitav, vaid elu osa, paratamatus ühes muidu lineaarselt kulgevas reas.

"Paljutõotav noor naine" ("Promising Young Woman", 2020)

Mõnes mõttes on tegemist ju vesterniga, aga seda väga tänapäevases, reljeefselt ja rõhutatult misogüünses tegevuskeskkonnas. Emerald Fennelli lavastajadebüüt paneb küsima, kas eesmärk ikka pühitseb alati abinõu.

"Prantsuse lähetus" ("The French Dispatch")

Wes Anderson oma ülimas, sest valitud kontseptsioon jutustada eraldiseisvaid lugusid ühe suurema loo sees on võimaldanud režissööril oma kõiksugu veidrused välja elada. Teemad on nišimad kui muidu ja kuigi film on täis A-klassi näitlejaid, siis on Anderson teinud neist huvitaval kombel mitte niivõrd sisulised, vaid puht funktsionaalsed tegelased, kes on täielikult jutustatava loo teenistuses.

"The Power of the Dog"

Jane Campioni esimene täispikk mängufilm üle 12 aasta on võimas allegooriline vestern. Film leiab toksilise maskuliinsuse probleemi harutamiseks tasakaalustatumad vahendid kui pakub tavapärane feministlik distsipliin ning paljastab vaatajale tema peene eksitamise teel samm-sammult selle, kuivõrd petlik on esmamulje.

"Punane rakett" ("Red Rocket")

Sean Baker, kes tõi meieni ühtaegu elu viletsust ja rõõme näitava "Florida projekti", jätkab sama kaunis paletis ja suudab USA ühiskonna läbimurdmatut vaesusringi taaskord (kogu kurbusest olenemata!) kujutada millegi poeetilisena. Kui "Florida projekt" toimetas turvalistes piirides, lastemaailmas, siis raunchy "Punase raketiga" astub Baker häbematu, puritaane proovile paneva julgusega üle piiride ning liigub lavastajana uuele tasemele.

"Sound of Metal" (2019)

Darius Marderi lavastatud ja kirjutatud film on üks neid väheseid, mille puhul peab enne kõike muud rääkima selle helikujundusest, sest just see on see, mis võimaldab vahetult peategelase teekonnale mitte ainult kaasa elada, vaid seda teatud moel ka ise läbi elada. Riz Ahmedi rollisoorituses hakkab filmis keskne elumuutustega kaasnev valu muidugi päriselt elama.

"u.Q."

Dokumentaafilmid, mille keskmes on mõni muusik, kipuvad sageli oma peategelast liigselt idealiseerima. Ivar Murd on aga suutnud Uku Kuudist kokku panna põhjaliku portree, millega julgeb tema fenomeni ka demüstifitseerida ja näidata muusik Uku kõrval ka kõiki teisi Ukusid, kes ei pruukinud üldse nii meeldivad olla, aga vähemalt saab inimesest adekvaatse ja ausa pildi.

Kristjan Gold
filmispetsialist

"No Time To Die"

Daniel Craigi luigelaul oli igati paslik lõpp tema Bondi-ajastule.

"Spider-Man: No Way Home"

Näide sellest, kuidas on võimalik lugupidavalt ja põnevalt ümber käia paarikümneaastase pärandiga.

"Being the Ricardos"

Kui tuleb uus Sorkini film, siis see on automaatselt minu tabelis. Endiselt ei kirjuta keegi nii head ja teravat dialoogi kui Sorkin.

"The Harder They Fall"

Kindlasti mitte originaalseim või sisukaim, aga kurat kui stiilne.

"Üht kaotust igavesti kandsin"

Dokumentaal, mis toimib kui põnevusdraama.

"Last Night In Soho"

Sarnaselt Sorkini filmidega ei suuda ma iialgi välja jätta ühtegi Edgar Wrighti filmi. Mees, kes armastab kino ja suudab ka vaatajad sellega ära võluda. Vabalt võiks siia tabelisse lisada ka Wrighti lavastatud doki Sparksi vendadest.

"Isa"

Hopkins oli igati parima meespeosa Oscari ära teeninud.

"The Mitchells vs the Machines"

Aasta lustakaim animatsioon.

"Nomaadimaa"

Film, kus otseselt midagi ju ei juhtu, aga miskipärast naelutab ekraani ette.

"Nobody"

Aasta lahedaim märul.

"Cruella"

Aasta üllatus.

"Düün"

Aasta visuaalseim elamus.

"Kupee nr. 6"

Aasta kõige soojem film.

"Tina"

Aasta üks valusamaid dokumentaale.

"Don't Look Up"

Millal meil rong rööbastelt nii maha sõitis, et metroole konkurentsi pakkuma hakkas?

Sten Kauber
filmikriitik

PÖFF-i aegse haigestumise tõttu sai üsna hõre filmiaasta mu jaoks, ent TOP10-sse jõudsid järgmised filmid:

"Nomaadimaa"
Rež: Chloe Zhao

Naturalistlik karakteriuuring, mis peegeldab humaanselt ameerika unelma nurjumist halvenevate majandustingimuste kontekstis. Vaikselt võimas, liigutav ja siiras.

"Kupee nr 6"
Rež: Juho Kuosmanen

Vapustavalt terviklik teekonnafilm, kus kohtuvad autentne keskkond, muhe huumor, veenev karakteriarendus ja miljööd toetav kaameratöö. Muhedalt ehe lugu inimsuhetest.

"Maailma halvim inimene"
Rež: Joachim Trier

Kõnetava, mängulise ja elava draamakomöödia meistriklass. Teeviit enese ja enda koha otsinguteks põhjamaises heaoluühiskonnas.

"Düün"
Rež: Denis Villeneuve

Aasta kõige suurejoonelisem kinofilm. Zimmeri pompoossusest hoolimata suure ekraani essents ulmefilmi vormis.

"Isa"
Rež: Florian Zeller

Südantlõhestav dementsuse simulatsioon tippvormis Anthony Hopkinsi ja Olivia Colmaniga. Teema, struktuuri ja visuaali valusalt tähendusrikas sümbioos.

"Üht kaotust igavesti kandsin"
Rež: Carlos Eduardo Lesmes Lopez

Liigutav, tasakaalukas ja empaatiline lugu perekonnast, mille funktsioneerimist varjutab sõltlasest vend ja tema kadumine Kolumbia narkourgastesse.

"Vee peal"
Rež: Peeter Simm

Helge komöödia kasvamise rõõmudest ja valudest 1980. aastate väikelinnas. Suurepärane generatsioonide vahelise dialoogi ergutaja ajastuspetsiifilise kogemuse avamiseks.

"Bo Burnham: Inside"
Rež: Bo Burnham

Y-põlvkonna sisemaailma ja pandeemia efektide põrkumiste kibemagus reflektsioon. Sõltuvust tekitavad muusikapalad, Bo Burnhami suurepärane tervikutunnetus.

"Collective"
Rež: Alexander Nanau

See tervishoiu valdkonna korruptsiooni lahkav kummardus uurivale ajakirjandusele haarab kaasa muserdades ja vihale ajades.

Eesti lühifilmid: "Mu kallid laibad" (rež: German Golub), "Kolmapäev" (rež: Eeva Mägi), "Kuningas" (rež: Teresa Juksaar), "Kingitus orbiidilt" (rež: Leeni Linna), "Üks imeline mees" (rež: Jonas Taul), "Kerberos" (rež: Kaspar Ainelo) ja "Mia & Liki" (rež: Katrin Tegova)

Vähemalt visiooni, ideede, teemakäsitluste, žanrilise mitmekesisuse ja talendi poolest on Eesti filmi tulevik helge.

Rasmus Rääk
Elektriteatri programmijuht

"Quo Vadis, Aida?"
Rež: Jasmila Žbanic

"DAU. Stringiteooria / Natasha / Degeneratsioon"
Rež: Ilja Hržanovski

"Väike emme"
Rež: Celine Sciamma

"Titaan"
Rež: Julia Ducournau

"Vaalapüüdja"
Rež: Philipp Yuryev

"The Power of the Dog"
Rež: Jane Campion

"Mängufilm elust"
Rež: Dovile Šarutyte

"Asugem teele"
Rež: Panah Panahi

"Bloody Nose, Empty Pockets"
Rež: Bill Ross IV, Turner Ross

"Salaagent"
Rež: Maite Alberdi

Chris Reintal
filmikriitik

"Judas and the Black Messiah"

Fred Hamptom on eestlastele kindlasti vähetuntud, kuid samas tähtis mustanahaliste õiguste eest võidelnud figuur 60ndate USAs. Daniel Kaluuya (kes teenis selle osa eest ka Oscari) kehastab seda noormeest, kelle soov oli ühiskonda parandada, kuid mis riigile sugugi ei istunud. On masendav ja frustreeriv mõelda, et need sündmused päriselt aset leidsid ja kuidas asjad oleksid võinud hoopis teisiti minna. 

"Dune"

Eks igaühele on selge, et tänapäevases voogedastusmaailmas on kinoteatri nišš väga olulisel kohal. Võimsad helid ja visuaalid, kuid põhikiitus läheb kostüümidele ja Kubrickut meenutavale külmale ja ebainimlikule set design'ile. 

"Bo Burnham: Inside"

Mõni defineerib seda filmi kui stand-up'i, aga sellest on asi kaugel. Ehkki see koosneb sketšidest, on tegemist selge narratiiviga – ja mitmetasemelise metanaratiivivõrgustikuga – depressiivse muusikal-komöödiaga. Nagu ikka Bo Burnhami loomingus, käsitletakse ka siin tänapäeva olulisi teemasid: füüsiline vs digitaalne mina, mis tähendab olla autentne sotsiaalmeediamaailmas, sügavad ärevuse- ja eksistensiaalsed kriisid, mis tänapäeva noorte eluga kaasas käivad. Ja ka muusika on täiesti kuulatav ja vaimukas. 

"Promising Young Woman"

Girl power'iga film hoopis teises võtmes. Teravalt lõikav ja väga spetsiifilise tooniga, mida on kerge valesti tõlgendada, millal naerda ja millal jääda tõsiseks. Isegi meeldejääv lõpp jätab õhku küsimuse, et kas võidukas või mitte. 

"The Green Knight"

Tekitas huvi võtta kätte "Kuningas Arturi" lood. Film on sobilikult esoteeriline ja raskesti läbi hammustatav, andes väga hästi edasi keskaegse folkloori sürrealismi. Kindlasti läheb palju metafoore ja sümboolikat kaduma, aga siis saab vähemalt nautida ilusat keskaegset muusikat ja kauneid kaadreid. 

"One Night in Miami"

Üldiselt mulle nii teatraalsed filmid ei meeldi. Sisuliselt üks tuba, palju dialoogi ja minimaalselt tegevust. Aga näitlejate etteasted on nii karismaatilised, kehastades unikaalseid sõnaseppasid nagu Malcom X ja Muhammed Ali, mistõttu ei tekkinud kordagi tüdimust. 

"The Suicide Squad"

Superkangelastefilmid on juba pikalt olnud Hollywoodi norm. Marvel trükib oma kindla valemiga juba üle kümne aasta järjest tempokamalt raha juurde. Samas on ka aina rohkem ja rohkem filme, mis selle žanri üle lõõbivad, keeravad omakorda vindi peale, nii et varsti võib tekkida küllastus ka sellest küünilisest lähenemisest. Aga vähemalt praegu suudab James Gunn veel näidata, miks ta selle nišši meister on. 

"Last Night in Soho"

Sai nautida Edgar Wrighti stiili, ehkki lõpus vajus film ära. Omanäoliselt edev kaameratöö perfektses koostöös ägeda taustamuusikaga. Ja palju kostüüme ja glamuuri. 

"Pig"

Kas Nicholas Cage on hea näitleja? Sellele küsimusele ei saa vist kunagi vastust. Isegi selles ülimalt vaoshoitud rollis ootab vaataja, et noh, millal see üle võlli räuskamine ja hullumeelne karjumine tuleb. Ja just sellepärast ta selle südamliku loo peaossa perfektselt sobibki. 

"Old"

See film pole kindlasti hea. Kui üritada võtta täistõsidusega puist näitlemist ja jaburat dialoogi, siis on pettumus garanteeritud. Aga vaadates filmi avatud südamega, leiab selles trilleris lusti ja rõõmu ja see võib olla vabalt üks aasta meeldejäävamaid filmielamusi.

Ra Ragnar Novod
Artise programmijuht

1. "Eile öösel Sohos" ("Last Night in Soho")

2. "Bo Burnham: Inside"

3. "Põssa" ("Pig")

4. "Evangelion: 3.0+1.01 Thrice Upon a Time"

5. "Demon Slayer: Kimetsu no Yaiba – The Movie: Mugen Train"

6. "Düün" ("Dune")

7.  "Süütud" ("De uskyldige")

8. "Pahalane" ("Malignant")

9. "Suitsiidisalk: uus missioon" ("The Suicide Squad")

10. "Tühi mees" ("The Empty Man")

Märkimisväärsed filmielamused olid ka (järjekord pole oluline):

"Juudas ja must messias" ("Judas and the Black Messiah")

"One Night in Miami…"

"Kupee nr 6" ("Hytti nro 6")

"Keemispunkt" ("Boiling Point")

"Üht kaotust igavesti kandsin"

"Roheline rüütel" ("The Green Knight")

"Drive My Car"

"Lambuke" ("Lamb")

"Maailma halvim inimene" ("Verdens verste menneske")

"Vee peal"

"Kratt"

"Mehe raev" ("Wrath of Man")

"Viimane duell" ("The Last Duel")

"Ämblikmees: pole koduteed" ("Spider-Man: No Way Home")

"The Mitchells vs the Machines"

"Matrix: ülestõusmine" ("The Matrix Resurrections")

"Vabamees" ("Free Guy")

Äramärkimist väärib ka 2021. aasta jaanuaris ilmunud täispika filmi mõõtu muusikavideo "Downfalls High", mis valmis Machine Gun Kelly 2020. aasta albumi "Tickets to My Downfall" põhjal.

Lauri Kaare
levitaja, filmispetsialist

1. "Spider-Man: No Way Home"

2. "Belfast"

3. "Hytti nro. 6 ("Kupee nr 6")

4. "No Time to Die"

5. "Last Night in Soho"

6. "Dune"

7. "The Sparks Brothers"

8. "Pig"

9. "Cruella"

10. "Nobody"

Sellised mu lemmikud praegusel hetkel on. Homme võib umbes kolmandik sellest rivist olla vahetunud, aga esikoht jääks samaks.

Elise Eimre
filmikriitik

1. "Bad Luck Banging or Loony Porn"

2. "Drive My Car"

3. "The French Dispatch"

4. "The Worst Person in the World"

5. "Fanishing Fog"

6. "Kupee nr. 6" 

7. "Power of the Dog"

8. "Petite Maman"

9. "The Most Beautiful Boy in the World"

10. "Dune"

Andres Kauts
Elektriteatri eestvedaja

1. "Lambuke" (2021, Valdimar Johannsson)

2. "Hirmutis" (2020, Dmitry Davydov)

3. "Handbook" (2021, Pavel Mozhar)

4. "Kratt" (2020, Rasmus Merivoo)

5. "Taming the Garden" (2021, Salome Jashi)

6. "La Belle Epoque" (2019, Nicolas Bedos)

7. "Nomaadimaa" (2020, Chloe Zhao)

8. "DAU. Natasha" (2020, Jekaterina Oertel, Ilya Khrzhanovsky)

9. "Trühvlikütid" (2020, Michael Dweck, Gregory Kershaw)

10. "Üht kaotust igavesti kandsin" (2019, Carlos Eduardo Lesmes Lopez)

11. "The Dog Who Wouldn't Be Quiet" (2021, Ana Katz)

12. "Luzzu" (2021, Alex Camilleri)

13. "Murust" (2021, Kaupo Kruusiauk)

14. "Härra Bachmann ja tema klass" (2021, Maria Speth)

15. "Set!" (2021, Scott Gawlik)

Aurelia Aasa
filmikriitik

Filmiaasta on olnud sümpaatne. Siin mõned lemmikud vabas järjestuses.

"Kadunud tütar"
Režissöör: Maggie Gyllenhaal

Maggie Gyllenhaal on oma debüütfilmiga saavutanud täiusliku kaasaegse draama. Film põimib sulnid puhkusemeeleolud hillitsetud trillerlike nootidega. Järjekordne tõestus sellest, käes on filmi peaosatäitja Olivia Colmani kuldaeg.

"Õigluse ratsanikud"
Režissöör: Anders Thomas Jensen

Tragikoomiline Taani must komöödia, mis tabab ajastut, kus inimesed on õigluse jalule seadmise nimel valmis meeletusteks. Aga kus on õiglus?

"Keemispunkt"
Režissöör: Philip Barantini

Film restorani telgitagustest võib tunduda leige vaatamisena. Briti draama "Keemispunkt" on kõrvetav aga nii oma tempolt kui loo keerdkäikudelt.

"Amuuri kolgata"
Režissöör: Julia Sergina

Film Venemaa hüljatud ääremaalt, kus Youtube on päriselt cool.

"Beast"
Režissöör: Hugo Covarrubias 

Üks lemmikuid lühianimatsioone tänavusest aastast. Selle unikaalse visuaalse keelega animafilmi kõhe alatoon poeb kontidesse.

"Ametlik võistlusprogramm"
Režissöörid: Mariano Cohn, Gaston Duprat

Kultuurimaailmas on liiga vähe (enese)irooniat. "Ametlik võistlusprogramm" ("Competencia Oficial") täidab selle lünga elegantse satiiriga.

"Spencer"
Režissöör: Pablo Larrain

Briti kuningapere elu paelub alati. Ühelt poolt lootnuks, et Larrain keerutab emotsioone sama halastamatult kui Yorgos Lanthimose "Soosik". Ehkki kammerlikum, pakub seegi kostüümidraama allasurutud emotsioonide plahvatusi, millest ei puudu kuninglik satiir.

"The Hand of God"
Režissöör: Paolo Sorrentino

Palju itaallaslikku huumorit, milles on kuraasikat Napoli temperamenti.

"Archipel"
Režissöör: Felix Dufour-Laperriere

Animafilm rändab alati teatud sürrealismi piirimail. Eksperimentaalse koega unenäoline "Archipel" jätab ohjad aga täielikult vaataja kätte. Sume hääl annab küll suuna, aga eri animatsioonitehnikates valminud film lubab rännata just nendel mõtteradadel, kuhu vaim kannab.  Filmi mõjust annab tunnistust ka väärikas festivalide ring.

"Vaino Vahingu päevaraamat"
Režissöör: Rainer Sarnet

Parim Eesti film 2021. aastast.

Liisi Rohumäe
filmispetsialist, stsenarist

"The Power of the Dog"

Jane Campioni uus film ütleb kohe esimestel sekunditel ära, mis juhtub, ja ikkagi tuleb filmi viimane vaatus üllatusena. Ma arvasin teadvat, kuhu see lummava kinematograafiaga vestern viib ja mul on hea meel tõdeda, et ma eksisin. Üks huvitavamaid filme maskuliinsusest, mis ma kunagi olen näinud.

"Ma Rainey's Black Bottom"

Näidenditel põhinevad filmid võivad jääda ühekülgseks ja kahtlemata mõjub režissöör George C. Wolfe'i teos teaterlikult, aga meisterlik dialoog ja Viola Davise ja Chadwick Bosemani võrratud näitlejatööd on niivõrd elektrit täis, et olin algusest lõpuni ekraani külge liimitud. Ja nii nagu suurepärase teksti puhul ikka – dramaturg August Wilsoni sõnad on ajatud.

"Nomadland"

Chloe Zhao on üks mu lemmikrežissööre ja tema suurim trump on oskus leida ja avada päris inimesi ning lasta neil rääkida oma lugusid. "Nomaadimaa" on omanäoline hübriidfilm, kus saavad sõna nii näitlejad ja stsenaarium kui ka päris inimesed ja tõestisündinud lood. Mitte alati ei ole see tasakaal päris paigas ja võib-olla on seda ka natuke palju paluda – ka kõige parem film ei suuda võistelda elu endaga.

"Never Rarely Sometimes Always"

Kaks tüdrukut reisivad ühest osariigist teise, et üks nendest saaks teha aborti. Eluohtlik teekond, mida mitte keegi meist ei tohiks olla sunnitud ette võtma. Tore oleks ju mõelda, et keegi vaatab Eliza Hittmani dokumentaalsena mõjuvat tundlikku filmi ja muudab selle teema osas meelt. Naiseks olemine ei tohiks olla nii raske.

"Petite Maman"

Käputäis näitlejaid, üksikud võttepaigad ja pealtnäha üsna lihtne lugu lapsest, kes kaotab oma vanaema. Filmitegija ja stsenarist Celine Sciamma kätes muutub see aga hoopis sügavamaks ja maagilisemaks. Koroonapandeemia ajal filmitud teos võtab vaatluse alla vanema ja lapse vahelise suhte ning kõik need nähtamatud ja nähtavad niidid, mis sellega kaasnevad. Kõige suurema südamega film, mis ma sellel aastal nägin.

"Spencer"

Me kõik justkui teame printsess Dianat või vähemasti arvame teadvat. Pablo Larraini film ja Kristen Stewarti rollisooritus lähtuvad küll faktidest, kuid nii režissöör kui näitleja jätavad endale ohtralt tõlgendamisruumi ja film ainult võidab sellest. Lugu vaadates tekib klaustrofoobiline tunne: veedame kolm päeva kuninglike traditsioonide jäikades raamides, soovides koos Dianaga leida kasvõi natukenegi hingamisruumi.

"Pig"

Peale "Pig" vaatamist saatsin produtsendile tänukirja – niivõrd võimas oli Michael Sarnoski filmi tekitatud laeng. Mõtlemapanev stsenaarium ja tundlik rollisooritus Nicolas Cage'ilt panevad nii kinokülastaja kui tegelased endasse vaatama. Mille nimel me elame? Kas me üldse teame? Peategelase arvates peaksime me seda ilmtingimata teadma, sest seda, mille nimel elada, on nii paganama vähe.

"Belfast"

Liigutav portreefilm linnast Põhja-Iirimaal, kus enamik meist kunagi käinud ei ole. Aga see polegi oluline, sest režissöör-stsenarist Kenneth Branagh teab täpselt, mis lugu ta räägib ja miks. See on sügavalt isiklik lugu ning lummava mustvalge kinematograafia, heade näitlejatööde ja Van Morrisoni muusika kaudu teeb ta selle isiklikuks ka vaataja jaoks. Suurepärane film.

Henryk Johan Novod
Forum Cinemas programmispetsialist

1. "Vabamees" ("Free Guy")

2. "The Mitchells vs the Machines"

3. "Demon Slayer: Kimetsu no Yaiba – The Movie: Mugen Train"

4. "Mehe raev" ("Wrath of Man")

5. "Eile öösel Sohos" ("Last Night in Soho")

6. "Evangelion: 3.0 + 1.01 Thrice Upon a Time"

7. "Põssa" ("Pig")

8. "Tühi mees" ("The Empty Man")

9. "Miracle: Letters to the President" ("Gi-Juk")

10. "Ämblikmees: pole koduteed" ("Spider-Man: No Way Home")

11. "Kapten Volkonogovi põgenemine" ("Капитан Волконогов бежал")

12. "Roheline rüütel" ("The Green Knight")

13. "Keemispunkt" ("Boiling Point")

14. "Pahalane" ("Malignant")

15. "Drive My Car"

16. "Suitsiidisalk: uus missioon" ("The Suicide Squad")

17. "Viimane duell" ("The Last Duel")

18. "Army Of The Dead"

19. "Düün" ("Dune")

20. "Süütud" ("De uskyldige")

Annika Koppel
filmiajakirjanik

"Kupee nr 6"

See eestlaste vähemuskaastootmisega film tegi ilma Cannes'i filmifestivalil ja rühib tublilt edasi ka Oscarite rallil. Mis nii erilist saab olla ühes rongikupees üles võetud vene kaevuri ja soome lesbilise naise suhteloos? Aga siiski. Võtke kupee klaustrofoobia, Venemaa karm talv ja ettearvamatus, legendaarne vene hing ning vaadake seda kõike läbi ennast otsiva soomlanna silmade. Head režissööri muidugi läks mõistagi ka vaja, samuti nagu suurepärast osatäitmist Juri Borissovilt.

"Kapten Volkonogovi põgenemine"

Teine film, kus samal Juri Borissovil kandev roll. Taas on Eesti kaastootjamaa ja Mart Tanieli operaatoritöö väärib eraldi ära märkimist. Film räägib NKVD-lasest, kes asub otsima lunastust. Kui ükski ohver või ohvri lähedane talle andeks annab, siis pääseb ta põrgutulest. Et aga omad tal pidevalt kannul on, siis tuleb tempot hoida, et lunastus tuleks enne, kui ta tapetakse. Päris karm film, ent paneb kogu seda masinavärki ka veidi teisest rakursist vaatama.

"Armas Thomas"

PÖFF-i võidufilm. Mida me teame Thomas Braschist? Ilmselt suurt mitte midagi, film ongi võimalus selle Ida-Saksa kirjaniku, poeedi ja filmitegija elust ja loomingust rohkem teada saada. Siin antakse nii ajalootausta kui mehe isiklikku elu, kus on ohtralt naisi ja ka seksi. Sealjuures on aga peamine siiski kunst ja vabadus, mida tuleb ikka ja jälle kaitsta ning mille eest võidelda. Veidi liiga pikk, aga väga põhjalik mustvalge eluloofilm.

"Ivanna elu"

Taas üks Eesti vähemuskaastootmine. Dokumentaalne lugu karismaatilisest neenentsi naisest, kellel on 26-aastasena viis last ja kes elab koos nendega tundras onnis, mis aega ajalt põtrade abil teise kohta toimetatakse. Mees on tema kõrvalt linna jalga lasknud. Kuidas ta hakkama saab? Mis on tema unistused, mis teda veel ootab? Film kaduvast elulaadist karmide tingimustega paigas, kohanemisest ja hakkamasaamisest.

"Düün"

"Düün" on Frank Herberti 1965. aastal avaldatud planeet Arrakisest pajatava romaani põhjal tehtud filmi uusversioon, mis ulmesõpru paelub. Sellesarnaseid mastaapseid ulmefilme tuleb harva ja kui nad õnnestuvad ("Düün" on õnnestunud!), siis on vaatamine kaasahaarav ja nauditav.

"Mank"

Hollywoodi ajalugu. Seekord stsenarist Mankiewiczi vaatepunktist, kes kirjutab filmi "Kodanik Kane" (1941) stsenaariumi. "Kodanik Kane" on aga läbi aegade korduvalt erinevate institutsioonide küsitlustes valitud maailma parimaks filmiks ja selle ümber põimuvad filmiajaloo põnevaimad draamad. Hariv, hästi tehtud ja huvitav Netflixi film.

"Šarlatan"

"Šarlatan" põhineb tšehhi ravitseja Jan Mikolašeki (1889–1973) elulool, kes ravis nii natse kui kommuniste, kokku väidetavalt miljoneid inimesi. Film ei sea tema geniaalsust kahtluse alla, vaid uurib, kuidas andekas inimene poliitilistes süsteemides vastu peab ja esitab mitmeid teisigi huvitavaid küsimusi.

"Erna on sõjas"

Eesti kaastootmine ja osa filmist on üles võetud Tartumaal. See uskumatu lugu räägib emast, kes esimese maailmasõja ajal riietub meheks, et pojaga koos sõtta minna. Mitte patriotismist, vaid armastusest poja vastu, kes eluga hästi toime ei tule ja karta on, et sõjas ammugi mitte. Trine Dyrholm peaosas teeb tugeva rolli.

"Paralleelemad"

Film põimib emaduse ja rasked ajaloosündmused Hispaania kodusõja ajal, teemad, mis esmapilgul hästi ei haaku. Vanameister ja suurepärane loojutustaja Pedro Almodovar aga ühendab need sundimatult ja näib ütlevat, et kõik sündinud lapsed saavad geneetilise pärandina kaasa eelnevate põlvkondade üleelamised.

"Undiin"

Vana müüt on ennekõike armastuslugu, tänapäevane Undiin on ajaloolane ja teeb turismigruppidele muuseumis ekskursioone Berliini suurte makettide vahel. Tema kaks armastajat, Johannes ja Christoph, leiavad kumbki oma saatuse. Nauditav romanss, Berliini ja Wuppertali lähedase järve vaated, head näitlejatööd.

Kristi Helme
Päevalehe kultuuritoimetaja

"Kupee nr 6"

Lihtne film, kuid oma lihtsuses geniaalne. Kunstnik ja režissöör viivad vaataja tripile 90ndatesse nii, et on tunne, justkui astukski ajamasinasse. Tekitab tahtmise reisida Venemaale (filmiski nähtud Petroskoisse olen sattunud korra), kuigi paljudele mõjub ilmselt vastupidiselt. Kuid ega keskkond või valitud marsruut olegi kõige olulisemad, küsimus on pigem kahes tahumatu olemisega üksikus inimeses, kes leiavad teises midagi, mis aitab vähemalt ajutiselt tühimikku nende sees täita. Suurepärased näitlejad: Juri Borissov on küll nüüdseks superstaarina mängimas "igas vene filmis", kuid nii head näitlejat on vist ikkagi keerukas üle ekspluateerida.

"The Power of the Dog"

Jane Campioni pingeline ja võimas film, mis ei lase pärast vaatamist sinust lahti. Jõuline ja intelligentne, neile, kes raamatut lugenud ei ole, ootamatu jõnksuga lõpus. Film üllatab küll ka varasemas järgus, kui liinid hakkavad jooksma teisiti kui algul näib (mõneti enda eelarvamuste tõttu). Karismaatiline ​​Benedict Cumberbatch on kindlasti üks peamiseid pretendente parima meespeaosa kuldmehikesele, samamoodi ka Jane Campion režissöörina. Filmisõpradele muidugi eriline nöök vaadata sellist filmi väikselt ekraanilt, oleksin seda ilmselt mitu korda läinud kinno vaatama.

"Üht kaotust igavesti kandsin"

Dokumentaallugu eestlannast Eevast, tema Colombias kadunuks jäänud vennast Laurist ja ema Hillest. See oleks võinud olla narkofilm, kuid on eeskätt ühe pere lugu. Universaalne ja igas maailma otsas mõistetav film, mis läheb korda väga erineva kultuuritaustaga inimestele. Just seetõttu oleks minu arvates just selle dokumentaalfilmi pidanud esitama Eesti kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscaritele. Peeter Simmi "Vee peal" on armas ja hästi näideldud, kuid väga lokaalne.

"Düün"

Kuigi teose lugemine enne vaatamist oleks kasuks tulnud, oli süžeed siiski võimalik jälgida. Nagu ma aru saan, siis just minusugustele mittelugenutele oli režissöör Denise Villeneuve ka mõelnud ning "nämmutas" mõneti, "Düüni" lugenutele võis vast isegi veidi tüütu olla. Võimas visuaal, nagu ka režissööri eelmistes filmides "Arrival" ja "Blade Runner 2049". Tempo on aeglane, kuid pinge tugev, vaataja peab mänguga kaasa minema ja kärsitumad end ohjeldama.

"Maid"

Netflixi miniseriaal üksikema katsest pärast vägivaldsest suhtest välja murdmist ise hakkama saada. Seriaal põhineb Stephanie Landi raamatul "Memoir Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive", Margaret Qualley kandideerib igati õigustatult Kuldgloobusele, tema ema mängiv Andie MacDowell on Margareti ema ka pärielus. Tegijad on ise öelnud, et on suurest edust mõneti üllatanud, aga teema kõnetab ilmselgelt paljusid. Selleks ei pea tingimata WC-potti küürima, et mõista, mida tähendab halvast suhtest lahkumine ning lapse üksi kasvatamine. Suur pluss on ka klišee "tuleb prints valgel hobusel ja päästab naise" puudumine. 

"Nomaadimaa"

Film, mis nõuab vaatajalt kannatlikkust. Nagu nõuab nt Veiko Õunpuu "Viimased" (aasta tagasi panin just selle filmi esikohale). Frances McDormand eesotsas, kaasnäitlejad osalt ka n-ö päris nomaadid, mis süvendab dokumentaalfilmilikkust. Filmile osaks saanud kiidulaul mängis lõpuks pisut filmile vastu, ootused olid liiga kõrged. Siiski on filmi nägemisest piisavalt nüüdseks aega möödas (eks igal aastal kipuvad aasta kokkuvõttes saama n-ö edumaa sügisesed filmid), et võib kindlalt öelda – mõju ajas kadunud pole. Ühiskonnast eraldunud inimesed lõputuna näivatel Ameerika teedel keset tühermaid. Paljudele igavuse etalon, aga vot, mulle meeldib.

"Mia ja Lika"

Katrin Tegova 15-minutiline lühifilm "Mia ja Liki" on esitatud lapse vaatepunktist. Kaks väikeses alevis elavat õde kuulevad kodus pidevalt vanemate tülitsemist, tegelikkus "kogu ilus" on lapsemeelele hoomamatu, kuid sellest, et midagi on valesti, saavad nad aru. Olles ise üsna sarnases alevis üles kasvanud, kinnitan, et alevielu on väga usutavalt edasi antud. Visuaal ja värvid on imeilusad ja väiksed näitlejad tublid ja usutavad. Väheste vahendite ja lühikese kestvusega on saavutatud hingekriipiv tulemus. 

"u.Q"

Muusikadokumentaal Uku Kuudist, kuid samavõrd tema ema Marjust. Hariv, kuid mitte artisti lahti muukiv ega n-ö ära seletav. Ei koosne rääkivate peade paraadist, näeb hoopis "näitlejaid", kes loo jutustamisesse integreeritud. Kusjuures nii osavalt, et filmi vaadates sain umbes poole peal aru, et osa kaadreid on n-ö fiktiivsed. Rahvusvahelise potentsiaaliga dokfilm.

"Kratt"

Film, mis kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Esimesena võib häirida lapsosatäitjate justkui ebaloomulik mängimismaneer ja kohati mitte kõige parem diktsioon, aga mu meelest sobis see filmiga suurepäraselt. Nii Merivoo enda lapsed peaosades kui külast leitud sõbrad mängivad tegelikult väga võluvalt. Hämmastaval kombel on välismaine publik olnud väga kiitev just kandva idee osas. Kratt, kes nõuab lakkamatult töö andmist, kõnetab ja on (eriti mitte-eestlaste jaoks) originaalne. Ja no Mari Lill! Mängib nii justkui homset enam poleks.

"Annette"

Väga vastuolulisi arvamusi tekitanud muusikal, kus peaosades Adam Driver ja Marion Cottilard laulavad igal võimalikul ja võimatul hetkel. Driver mängib taas vaimustavalt, tema kehastatud psühhopaat on ülimalt ebameeldiv, keegi teine seda rolli nii kehastada ei suudaks, et iga hetk teda vaadata ja kuulata on väga nauditav. Tahaks kohe veel ja veel seda hirmsat inimest näha … Nähtud PÖFF-il, pole teada, kas ka Eestis kinodesse jõuab, hetkel ei paista tulevaste filmide loetelus.

Tabelis oleks ka "West Side Story" kui Tony rollis oleks olnud keegi teine Ansel Elgorti asemel. Emotsioonitu, tuim, ebausutav armastaja, igas mõttes rolli sobimatu. Kõik ülejäänud osatäitjad ja film ise on head.

Sel aastal kinodesse jõudnud "Vee peal", "Isa" ja "Minu kallid laibad" olid mul eelmise aasta tabelis, nägin toona PÖFF-il.

Tõnu Karjatse
filmikriitik, ERR-i kultuuritoimetaja

Vaatamata koroonapandeemiale on olnud äärmiselt kirev aasta nii kinodes kui ka striimimiskanalitel. Väärtfilmiportaal MUBI aitab täita lünki filmiajaloos, PÖFF seisab koos levitajatega selle eest, et kinodesse jõuaksid ka uuemad hoovused. Eesti film sai tänu rahvusvahelistele projektidele ka suuremat tähelepanu kui kodupublik suudab pakkuda ning kodumaine filmitoodang oli aasta lõikes kirev ja kvaliteedilt igati kõrvutatav suuremate filmiriikide ja -tegijatega. 

"Paralleelemad" ("Madres paralelas")
Rež: Pedro Almodovar

Almodovari seni kõige poliitilisema sõnumiga film, meisterliku melodraama kõrval pöörab Almodovar tähelepanu ajaloolise õigluse probleemile. "Paralleelemad" viib kokku üksikemaduse ja Franco fašistliku režiimi põhjustatud tragöödia, mille tagajärgedega peab Hispaania ühiskond seniajani tegelema. Almodovar näitab, kuidas lähimineviku traumad kanduvad tänapäeva, ja see pole ainult Hispaania probleem. 

"DAU: Degeneratsioon" ja "DAU: Natasha"
Rež: Ilja Kržanovski

Tänu Mustale Käele korraks ka Sõprusse jõudnud ambitsioonika hiigelprojekti peegeldus. Näide totalitaarsest kinost või siis kinokunsti totalitaarsusest, kus hägustub piir reaalse elu ja lavastuse vahel. 

"Üks imeline mees"
Rež: Jonas Taul

Minimalistlik ja mõjuv animatsioon, kodumaise animatsiooni uus ulatus. 

"Gunda"
Rež: Viktor Kossakovski

Väike dokfilm, mis ei jäta oma südamlikkusega maha ka aasta lõpul. Kossakovski annab loomadele võimaluse meile vastu vaadata. See pilk jääb saatma.

"Hit The Road"
Rež: Panar Panahi

Lähis-Ida aktuaalsest põgenikeprobleemist sisemise vaatenurga alt. Aasta paremaid režissööridebüüte tõi rahvusvahelise tähelepanu alla nii režissööri kui ka noore näitlejaande Rayan Sarlaki. 

"Drive My Car"
Rež: Ryusuke Hamaguchi

Põnev ja keeruline ülesehitus, mitme tekstilise reaalsuse põimumine tõi filmile Cannes'is ka parima stsenaariumi auhinna. Tark ja tasakaalukas käsitlus leppimisest, eneseks jäämisest, andestamisest. 

"The Hand of God"
Rež: Paolo Sorrentino

Netflixi katse näidata striimgiganti tõsiseltvõetava filmikunsti sisutootjana. Sorrentino loomingus kõige autobiograafilisem film, vaatamata leviplatvormile autorikino selle parimas tähenduses. Kinokunst kui reaalsuse laiendus. 

"Kohatu kepp ehk meeletu porno"
Rež: Radu Jude

Berliinis Kuldkaruga kullatud satiir, mis tänu siinsetele levitajatele leidis vaid paari kuuga tee ka Eesti kinodesse. Ühiskondlike valupunktide ja lähiajaloo nutikas kiirkursus läbi anekdootliku lähtepunkti. 

"Väike emme" ("Petite Maman")
Rež: Celine Sciamma

Väike kammerlik ja südamlik draama kaotusest ning püüdest sellega toime tulla. Sciamma näitab, kuidas väikeste vahendite ja eelarvega rääkida suurtest isiklikest asjadest. Üks tänavuse PÖFF-i pärle. 

"Sea aasta"
Rež: Raimo Jõerand

Ühiskondlikke protsesse kajastav dokumentaal, tänuväärt juba selle poolest, et selliseid filme tehakse Eestis endiselt väga vähe. Oluline on "Sea aasta" mitte ainult selle pärast, et ta paneb vaataja mõtlema alles läbi elatud sündmuste üle, vaid ka seetõttu, et ta kujutab endast ka dokumenti ühe kümnendi lõpust Eesti lähiajaloos. 

Ivar Murd "u.Q"

Sean Baker "Red Rocket"

Philip Barantini "Boiling Point" 

Apichatphong Weerasethakul "Memoria"

Kirill Serebrennikov "Petrovid gripi küüsis" 

Juho Kuosmanen "Kupee nr 6"

Celeste Bell "Poly Styrene. I Am A Cliche"

Rasmus Merivoo "Kratt"

Edgar Wright "The Sparks Brothers"

Alice Rohrwacher "Neli teed" 

"Narcos. Mexico" 3. hooaeg (Netflix) 

Carlos E. Lesmes "Üht kaotust igavesti kandsin"

Tiina Teras
filmilevitaja

Jätsin loetelust välja Eesti filmid ja kõik muud žanrid ning pikkused peale täispikkade mängufilmide. Lisaks: õige film linastub suurel kinoekraanil, seega pole loetelus ka ühtegi ainult voogedastuskanalitel linastunud filmi.

1. "Pime mees, kes ei tahtnud näha Titanicut" ("Sokea mies joka ei halunnut nähdä Titanicia")
Rež: Teemu Nikki

Alati üllatava Soome režissööri käe all valminud ühemehefilm pimedast halvatud Jaakkost, kes relvitukstegeva innuga asub teele oma telefonisõbratari juurde. Fookusest väljas pildiga loos arvestavad ka vaatajad, mitme inimese headusele pime mees peab oma teekonnal lootma või karjuvad mõttes ekraani poole: "Kuidas sa aru ei saa, et see on paha inimene!" Kuiv soome huumor peenes dialoogis on boonus.

2. "Titaan" ("Titane")
Rež: Julie Ducournau

Mootoriõline ja samas hõbedaselt küütlev Kuldse Palmioksa laureaat rabas Cannes'is nagu sõõm värsket õhku ennastimetlevate kunstifilmide ja kulgemislugude seas. Esmapilgul raskelt samastumisvõimalust pakkuv peategelane – sarimõrvar, kes rahuldab end autodega – paneb kaasa elama nii, et lõpuks hoiad kõigest hingest pöialt, et sündiv perekombo toimiks.

3. "Kapten Volkonogovi põgenemine" ("Kapitan Volkonogov bezhal")
Rež-id: Natasha Merkulova, Aleksei Tšupov

Juri Borissovi tour de force. Film hakkab nii kiiresti peale, et tekib raskusi reele saamisega. Ajalooliselt huvitav, stiilne, veenvate tegelastega ja lisaks näpuotsatäis müstikat. Kapten Volkonogovit võiks tundide kaupa põgenemas vaadata, kuigi temast on kahju ka, sest kusagil peab see põgenemine ju lõppema. Halvasti (kas sunniviisiliselt või vabatahtlikult) käituvate inimeste rehabiliteerimislugusid on alati hea vaadata.

4. "Cruella"
Rež: Craig Gillespie

Väga äge film. Võrratu kunstnikutöö nii Londoni rentslites kui ka peosaalides, kostüümikunstniku fantaasia on justkui maaväline, super näitlejatöö (viimase peal Emmad), muusikavalik, milles üks hitt ajas teist taga, aga mitte närviajavalt. Lugu, mille jagamiseks polnud vaja teada, et see läheb edasi mingiks mummuliste koerte filmiks. Lihtsalt vaatamiseks ja nautimiseks.

5. "Sinu jaoks loodud" ("Ich bin dein Mensch")
Rež: Maria Schrader

Tehisintellekti ja inimeste suhteid saab ja on vaja kindlasti vaagida märksa teaduslikumalt kui selles saksa komöödias, aga väikeste sammudega tulevikumaailma astumisel teeb roboti ja ajaloolase romantika suure sammu edasi. Käesoleva filmiaasta jubeaktsentide laviinis (vt "Gucci tragöödia", "Tulilind", "007: Surm peab ootama") on perfektse hääldusega Dan Stevensi saksa keel justkui paitus vaataja kõrvadele.

6. "Saint-Narcisse"
Rež: Bruce LaBruce

Kanada kino kroonimata pornokunni viimane šedööver on nagu päris film. 1972. aastal toimuv perekonnalugu kaksikutest vendadest, kes otsivad oma ema. Ometi on see ehe LaBruce'i teos, mille stsenaariumis on koos parimad seebiooperite stambid, kõik ihaldavad kõiki ja intsest pole tabu, kirikuisa on tiirane vuajerist ja tema hoolealused ei vaevu riideid kandma. Aga lõpp on õnnelik!

7. "Õigluse ratsanikud" ("Retfærdighedens ryttere")
Rež: Anders Thomas Jensen

Taani kino raskekaardivägi mustas kättemaksufilmis, milles selgub, et igal väiksemalgi teol võivad olla elumuutvad tagajärjed. Varastatud jalgratas viib kokku karmi sõjaväelase, sotsiofoobidest IT-mehed, väärkoheldud teismelise ja palju vägivalda ning poliitiliselt ebakorrektset huumorit, mis aitab keskeakriisiga maadelda. Parim Eestit kujutav välismaine film kinolevis.

8. "Kohatu kepp ehk Meeletu porno" ("Babardeala cu bucluc sau porno balamuc")
Rež: Radu Jude

Seda ei juhtu tihti, et Berliini filmifestivali võidufilm ongi üks parimaid konkursil osalenud filme. Sotsiaaldraama ja porno ei anna õnneks kokku sotsiaalpornot, vaid iroonilise pildi ühiskonna kahepalgelisusest, mida vaadates saab korraga nutta ja naerda.

9. "Viimane "Kallis Bulgaaria"" ("Poslednjaja "Milaya Bolgarija"")
Rež: Aleksei Fedortšenko

Filmikunsti ja kirjanduse sümbioos, põhineb Mihhail Zoštšenko loomingul, mida lapsepõlves loetud sai. Tugeva maagilise realismi vaibiga, kuid kordagi ei teki tunnet, et see on muinasjutt. Vaadates painas pidevalt üks mõte: kas Peter Greenaway on seda filmi näinud ja mida ta selle kohta arvaks?

10. "Luigelaul" ("Swan Song")
Rež: Todd Stephens

Iginoor Udo Kier on pärast sadu kõrvalosi saanud lõpuks endale täiesti oma filmi, milles ta hooldekodus konutava juuksurina peab minema naaberlinna viimast tellimust täitma. Kodumaja on lammutatud, külabaar sulgemisel, vestluskaaslased ka ammu surnud. Uhke härrasmees lööb ikka peene kübara pähe ja seob šifoonsalli kaela. Elu teda ei murra! Aga vaataja nutab, naerdes seiklustele kaasa.

Karlo Funk
Filmimuuseumi kuraator, filmispetsialist

"Radiograph of a Family"
Rež: Firouzeh Khosrovani

Lavastaja jälgib dokfilmis oma vanemate elu enne ja pärast islamirevolutsiooni Iraanis. Dokfilm peegeldab ilmekalt Iraani erinevaid vastuolusid, ent eelkõige on see traditsiooniliste vaadetega naise, režissööri ema radikaliseerumise lugu läbi perekonnapiltide. Meeste religioosne sõjatees on ekraanile jõudnud palju sagedamini ning selline sissevaade on ainulaadne nii teemalt kui stiililt.

"Väike emme" ("Petite maman")
Rež: Celine Sciamma

"Põleva tütarlapse portree" tõi Celine Sciamma ka Eesti vaataja teadvusse, kuid ootuspäraste soorollidega oli ta mänginud juba varasemates filmides. "Väikese emme" fantaasiaga piirnev atmosfäär loob taas omalaadse suletud ja ligitõmbava maailma, kus väikese tüdruku vaimusilmas põimuvad kujutlused, peresuhted ja soovid. "Väike emme" on kergelt muinasjutulik ja samas ebamääraselt ohtlik, samm "Põlevast tütarlapsest…" teises suunas.

"Vortex"
Rež: Gaspar Noe

Gaspar Noe'le meeldib tavaliselt mängida vastuoluliste kirgede gaasipedaaliga, hoida pöörded kõrgel ja pildikeele ärksa. Vahelduseks varasemale šokiteraapiale on see võib-olla esimene kord, kui tema töös on näha tõsist empaatiat oma tegelaste suhtes. Film jälgib vanapaari, põhjapanevat raamatut kavandava filmikriitiku ja tema abikaasa igapäevaelu kahel sünkroonis kulgeval ekraanil. "Vortex" on visuaalselt painav ja realistlik vaade vananemisele, kooselule ja miks mitte ka Lääne perekonna institutsioonile.

"Düün" ("Dune")
Rež: Denis Villeneuve

"Düünist" on piisavalt kirjutatud. Filmil pole ohtu mattuda korrapäraselt lisanduvate vaatemängufilmide alla, sest Villeneuve'il on ulmesaagale suutnud lisada uue visuaalse mõõtme. Küsimus pole eriefektides, režissööri ehk üks kõige paradoksaalsemaid saavutusi on usutavate mitmemõõtmeliste tegelaskujude loomine ja realistlikkus loos, mis on üles ehitatud eepilistele tegelaskujudele ja ooperlikule haardele.

"Asugem teele" ("Jaddeh Khaki")
Rež: Panah Panahi

Mööda kehvasid mägiteid venivas road movie's reisib perekond koeraga oma sihtmärgi poole, mis paistab olevat pooleldi saladus. Kuigi midagi ei ole otseselt valesti, kavatseb üks poegadest ületada piiri, et Iraanist lahkuda. "Asugem teele" on kergelt voolav, vormilt vaba ja vaimukas perekonnaportree, žanreid eirav kindla käega tehtud esikfilm.

"Süütud" ("De uskuldige")
Rež: Eskil Vogt

"Süütud" heidab võrdlemisi pahatahtliku pilgu laste maailma. Norra kena äärelinna kortermajas hakkab juhtuma kummalisi asju. Kui lapsed annavad voli oma üleloomulikele võimetele, muutub nende sõprus vastasseisuks ja mänguhoov lahingutandriks. "Süütud" on pisut tavatu õudusfilm intuitiivsest kurjusest, täiskasvanute maailm eksisteerib siin eraldi ja eemal.

"Kapten Volkonogovi põgenemine" ("Kapitan Volkonogov bezhal")
Rež-id: Natasha Merkulova, Aleksei Chupov

Ka "Kapten Volkonogovi põgenemine" vaatleb lähemalt NKVD masinavärki, millest Vene filmis kuigi palju juttu ei ole tehtud. Filmi peategelane taipab ühel päeval, kui töökad kolleegid enam arenguvestluselt tagasi ei tule, et õnn on pöördunud. Siin on iseloomulikke Vene kino teemasid, nagu süü ja lunastus, aga ka hirmutavaid tavainimeste portreesid, kes seda süsteemi töös hoidsid ja võimalikuks muutsid. Lisaks balansseerib film sugestiivselt tänapäevaste sõnumite, fantaasia ja ajaloo piiril.

"Kupee nr 6" ("Hytti No 6")
Rež: Juho Kuosmanen

Keeruline on arvata, mis tõi heas mõttes klassikalisele kahe karakteri loole tuntud Vahemere-äärse festivali preemia. Ka "Kupee nr 6" on formaalselt teekonnafilm, milles otseselt ja põhjuslikult juhtub väga vähe, aga visuaalselt ja mentaalselt üsna palju. Nagu vanade petroglüüfide – mis loo teekonna peategelase jaoks käivitavad – puhul, jääb ka tegelastesse määramatu kultuuriline distants ja tekib sümpaatne vastastikune mõistmatus.

"Valge kaitsja" ("Cadejo blanco")
Rež: Justin Lerner

Ladina-Ameerika gängidest levivad lugematud uudised ja sarjad. Režissöör Justin Lerner võttis kavandatava filmi stsenaariumi ja kirjutas selle ümber koos kohalike clica'de liikmetega. Selle tulemusel on ekraanil noore naise lugu, kes läheb otsima oma kadunud õde ning on valmis tõe nimel maksma ränka hinda. "Valge kaitsja" on üdini realistlik, sugugi mitte taotluslikult šokeeriv või verine lugu noore naise kompromissitust tõeotsingust autentses keskkonnas.

"Paralleelemad" ("Madres paralelas")
Rež: Pedro Almodovar

Pärast Franco režiimi lõppu ei tõmmatud Hispaanias selget õiglusel põhinevat joont karmikäelise režiimi ja uue demokraatia vahel. Ajaloosündmused kummitavad ühiskonda ka 40 aastat hiljem. Almodovar seob näiliselt kaks erinevat teemat, ajaloo ja emaduse kammerlikus filmis, mille melodramaatiline süžee kulgeb peamiselt korteriseinte vahel. Režissöör juhib oma naistegelasi meisterliku musikaalsusega läbi tõe ja varjamise, surma ja armastuse labürindi. Võiks arvata, et pealtnäha väheste vahenditega draamas pole kaasaegse filmitegemise jaoks enam midagi värsket. Siiski.

Hendrik Alla
Postimehe kultuuritoimetuse juhataja

Pandeemia on ikka oma raske kannaga filmimaailma peale astunud ja aasta oli tühjem kui nii mõnigi varasem.

Olen tänavu vaadanud 190 filmi (viimati "Matrix: taassünd" 22. detsembri hommikul ja see kindlasti edetabelisse ei pääse) ning kahtlustan, et 200 aasta lõpuks enam täis ei tulegi. Seda on kõvasti vähem kui tavaliselt, aga nendegi seas leidus ka pärle. Poetan need siia.

"Petrovid gripi küüsis"

Aleksander Salnikovi romaani suurepärane linaversioon, režissöör Kirill Serebrennikov. Sobib kogu koroonaaega kokku võtma, Semjon Seržini ja Tšulpan Hamatova suurepärane näitlejatöö, kaasa lööb ka "Kupee nr 6" täht Juri Borissov.

"Isa"

Florian Zelleri režissööridebüüt, lavastab oma samanimelist näidendit. Anthony Hopkinsi superroll, aga temalt midagi vähemat ka ei oota. Fantastiline loojutustamise mehaanika, mille võlu ei kao ka mitmendal vaatamisel, kui juba tead, mis võtteid kasutatakse.

"The Power of the Dog" (Netflix)

Jane Campion väga sageli filme ei tee, aga kui teeb, siis nii, et on ka tehtud. Üllatav ja jõuline draama tugeva näitlejateansambliga: Benedict Cumberbatch ja minu jaoks suur üllataja Kodi Smit-McPhee, kõrvalosades Kirsten Dunst ja Jesse Plemons.

"Gunda"

Viktor Kossakovski mustvalge tekstita seafilm, loodusfilmi ja dokumentaali piire kokku sulatav lugu. Mul on kahju kõigist, kes ei läinud seda kinno vaatama. Jälle näide loost, mida saab jutustada vaid filmikunsti vahenditega.

"Eile öösel Sohos"

Edgar Wrighti õudusmuusikal. Kas selline žanr on olemas? Ajastunostalgia (60ndad) paitab silma ja kõrva, aga lavastuslikud lahendused löövad need veel kõrgelt üle.

"Düün"

Kartsin väga, mis sellest saab, aga Denis Villeneuve tegi suurepärast tööd, ei läinudki untsu! No ja edetabelis peab ka olema üks suurejooneline kosmoseulmekas.

"Ivanna elu"

Guatemaala režissöör Renato Borrayo Serrano tegi koos eestlastega dokfilmi tundras elava neenetsi naise elust. Te mõtlesite, et teie elu on raske, eks. Tuhkagi, aga see raske, kuid lootuserikas elu tuleb filmis välja väga ehedalt ja vahetult.

"Kupee nr 6"

Soome-Eesti-vene ühistöö valiti ka Oscarite parima rahvusvahelise filmi eelnimekirja. Ega siin muud polegi öelda, et väga hea film ning meespeaosas Juri Borissov!

"Kapten Volkogonovi põgenemine"

Poliitiline põnevik diktatuurist, kättemaksust ja lunastuse võimalikkusest. Fantastiline kunstnikutöö ja peaosas jälle Juri Borissov!

"Roheline rüütel"

David Lowery filmis on rüütel Dev Patel. Müstiline draama, mis meenutab kohati tugevalt "Monty Pythonit ja Püha Graali".

"Candyman"

Nia Dacosta originaalne lähenemine linnalegendide õuduste tagamaadele.

"Sound of Metal" (Amazon Prime)

Darius Marderi uurimus maailma tunnetamisest. Mis juhtub siis, kui heavy-trummar kurdiks hakkab jääma. Kuulmine on mulle isiklikult väga tähtis meel, seepärast puudutas see minimastlik draama ka väga sügavalt.

"Väike emme"

Celine Sciamma kohutavalt südamlik ulmeelementidega draama, taas ajasilmuse temaatika. Aga mitte siirupine!

"Oxygen" (Netflix)

Alexandre Aja' ulmekas. Naine (Melanie Laurent) ärkab mingis kõrgtehnoloogilises kirstus, kus hakkab hapnik lõppema, välismaailmaga saab suhelda nuditud interneti ja telefonikõnede vahendusel. Väärib märkimist, sest esitaks taipasin, et see kujutab sisuliselt minu elu viimase pooleteise aasta jooksul ja teiseks stseenid kirstus, kus enamus enamasti toimub, nii näitleja kui operaatori poolt suurepäraselt lahendatud.

Siia lõppu lisan tähestiku järjekorras oma lemmikud tänavuste Eesti filmide seast. Täiesti juhuslikult on need täpselt samad, mis tänavused Neitsi Maali nominendid.

"Kratt", režissöör Rasmus Merivoo

"Mu kallid laibad", režissöör German Golub

"u.Q.", režissöör Ivar Murd

"Vee peal", režissöör Peeter Simm

"Üht kaotust igavesti kandsin", režissöör Carlos Lesmes

Dannar Leitmaa
Õhtulehe päevauudiste ja veebikeskkondade juht

Igal aastal on kõigis tabelites meeletu segadus, et mida lugeda tänavusteks filmideks. Et veidigi enda jaoks asja selgemaks teha, siis jätsin välja kõik tänavu Oscaritele kandideerinud filmid. Valik oli seal tavapärasest kesisem, aga umbes poole tabeli jagu filme sinna mahtunuks ja "My Octopus Teacher" oleks ilmselt suisa esikohal. Samal põhjusel jääb välja "Nomaadimaa" ja "Paljulubav noor naine", mis tulid meil küll eelmisel aastal kinno. Aga siit tuleb täiesti subjektiivne list rõhuga "kas mul oli lõbus".

1. "The French Dispatch"

Polnud kindlasti Wes Andersoni kõige parem film, kuid sellest hoolimata tekitas härduspisara silmanurka. Lõbus, rõõmus, nukker ja kõik nii selgelt kontrastne.

2. "Barb and Star Go to Vista Del Mar"

Oli veidi vaba aega ja läksin kinno. Olin saalis üks inimene kolmest. Ülejäänud kaks olid paarike. Filmist suurt midagi ei teadnud, esialgu tundus pingutatud ja rumal, kuid korraga hakkas juba päris lõbus ja seejärel jõudis film registritesse, mis jääb eelmisest aastast eredalt meelde. Jah, mul oli lõbus.

3. "Last Night In Soho"

Stiilne, kõhe ja piisavalt lihtsa puändiga õudusfilm andekalt lavastajalt. Soundtrack oli ka kuradima hea.

4. "The Hand Of God"

Filmidest vaadates tundub Itaalia kõige ilusam, värvilisem ja nauditavam riik kogu maailmas. Lavastaja täiskasvanuks saamise lugu on küll teos puhtalt meestele – jalgpall, suvi ja palju paljast naiseihu. Aga esimeste armastuste ehedus tungib läbi ekraani kuhugi ammu ununenud hingetunnelitesse.

5. "Elu parimad aastad" ("Gli anni piu belli")

Jälle Itaalia film. Kõik käivad kõigiga, kõik on emotsionaalsed ja kõik on ilus. Filmi lõpus oli mingil põhjusel pisar silmas. Aga lõbus oli ka.

6. "Wedding" ("Wesele")

PÖFF-il eripreemia saanud väga jõhker Poola film. Holokaust ja sallimatus segunevad tänapäevaga. Kõik see on nii hästi ühendatud, et hoolimata väga raskest teemast ja koletust õõvast, oli väga nauditav paar tundi.

7. "Tick, tick ... BOOM!"

Sattusin sel aastal vaatama Netflixist sarja "Superstore" ja pärast seda näen kogu aeg Andrew Garfieldi vaadates vaimusilmas Glenn Sturgist. See selleks. Muusikalid pole päris minu teetass olnud, kuid hoogne film 90ndate New Yorgi elust jätab vähemalt viis lugu pärast vaatamist püsivalt pähe kummitama.

8. "Dune: Part One"

Ma pole siiani "Düüni" lugenud, mistap läksin filmile tühja lehena, kuid ekraanil nähtu tase ja sisu olid tänapäeva värviliste möllufilmide ülekülluses tõeliselt nauditav.

9. "Päästa meid kurjast"

HÕFF-i tänavune parim film. Mürgel ja inimeste veristamine eriliselt hoogsas tempos.

10. "Bad Luck Banging or Loony Porn"

Kolmest osast koosnev kriitika Ida-Euroopa hetkepoliitika ja ühiskonna kohta. Väga terav ja kohustuslik vaatamine ka eestlastele. Alguses muidugi on hirmus porno!

11. "Belfast"

Tänavuse PÖFF-i üsna tähelepanuta jooksnud film (saalis oli vabu kohti), aga ilmselt uuel aastal preemiajagamistel lauad üsna tühjaks lööv lapsepõlvemeenutus Põhja-Iiri elust 1960ndatel.

12. "Vee peal"

Ilmselt preemiajagamistel Eestis laua üsna tühjaks lööv lapsepõlvemeenutus Võrust. Ma olen ka Võrust. Üsna hea film on.

13. "The Power Of The Dog"

Võimsate näitlejatöödega väga hea lõpuga film. Kui oleksin vaadanud kinosaalis, siis ilmselt oleks kõrgemale pannud. Netflix ikka pole veel päris see, sest külmkapp on ju nii segav faktor!?

14. "Malignant"

Täiesti ogar, täiesti ootamatu ja täielikult nauditav õukar. Ei treiler ega ükski muu ei andnud aimdust, et kuhu see film lõpuks jõuab, mis ilmselt oli ka nii kõrge koha põhjus. Ootamatult värske film üleekspluateeritud õudussektoris.

15. "Nobody"

Ilmselt iga keskpärase mehe unistus, et tegelikult on ta karm mees, kes kõik puruks peksab, sai selles filmis reaalsuseks. Bob Odenkirk prõmmis midagi kartmata ja kellelegi kaotamata kõiki vastaseid, nagu oleks talle keegi cheatcode'i aktiveerinud.

16. "Kupee nr 6"

Imelise detailitajuga ja väga autentne rongikogemus Venemaal. Tehtud siis Soome kirjadega ja vähemalt Eesti meedia hinnangul ka suuresti Eesti jõududega. Hea film, väga hea. Aga ilmselt forsseerisin enda ootused üle.

17. "I Care a Lot"

Kavala käiguga film, kus hooldust vajavatest vanainimestest on saanud äritegemise mudel. Ülimusta huumoriga film, loodetavasti Eestis hoolitakse ikka tõeliselt vanainimestest, eks? Ja sellist asja ei saaks meil juhtuda, eks?

18. "Riders Of Justice"

Ilmselt tehakse sellest filmist kohe USA versioon, sest Skandinaavia kehvatuju leevendamise film (loe: pahadele antakse julmalt molli) müüb kindlasti ka seal. Ka selles filmis oli oluline roll Eestil!

19. "No Time To Die"

Üks parimaid Craigi-Bonde. Täiesti ausalt. Lõpp oli väljamõõdetud pisarakiskuja. Põhipaha oli täiesti mõttetu, aga ilmselt ei pidanudki ta väga oluline olema.

20. "Fear Street" triloogia

Kolm ühte terviku moodustavat õudukat Netflixilt, mis kasutab kõiki klišeesid, aga ei ole ka päris "Scary Movie", vaid ausalt scary movie.

Katre Valgma
filmilevitaja

Tänase seisuga filmiaasta TOP15 sai seekord selline (filmid ei ole järjestatud lemmikute, vaid linastusaja alusel, välja arvatud "Dune" on #1 lemmikfilm aastal 2021)

"Dune" (kinodes, Sep 17)

"Palmer" (Apple, Jan 29)

"Malcolm & Marie" (Netflix, Feb 5)

"The Little Things" (kinodes, Feb 12)

"News of the World" (Netflix, Feb 10)

"Concrete Cowboy" (Netflix, April 2)

"The Woman in the Window" (Netflix, May 14)

"Chaos Walking" (kinodes, May 28)

"Wrath of Man" (kinodes, June 11)

"What Is Life Worth" (Netflix, Sep 3)

"Coda" (Apple, Oct 22)

"The Unforgivable" (Netflix, Dec 10)

"The Hand of God" (Netflix, Dec 17)

"The Matrix Resurrections" (kinodes, Dec 22)

"King Richard" (Eesti kinodes, Feb 25 2022)õ

Margit Adorf
filmikriitik

Tuleb tunnistada, et ühest küljest on sel aastal raske tabelit koostada, sest kinoskäimisega on olnud parasjagu ikaldus, mu laps läks esimesse klassi ja sealtkaudu hakkas koju tulema igasuguseid tati-köha tõbesid (ei, mitte seda kõige krooni, vaid kapaga kõike muud). Nii et osa filme on minust sügisperioodil mööda voolanud ja seega võib-olla mõni ei ole jõudnud tabelisse seetõttu, et ma lihtsalt ei ole saanud vaadata.

Aga vähemastl Eesti filmid olen püüdnud kõik ära vaadata, nii et see siis seletab ka seda, et seekord lipsab tabelisse mitu Eesti filmi. Üldiselt arvan, et filmide poolest on sel aastal olnud päris hea aasta, 2020. aasta šokk paistab olevat ületatud ja nagu oleks lootust, et saab jälle vanaviisi kino ka peagi.

Mind hämmastab aga see, et nii vähe on valminud pandeemiaolusid kajastavaid filme. Õieti neid nagu polekski. Kõik filmid ikka sellised nagu poleks mingit pandeemiat olemaski. Ma ise arvasin, et nüüd tuleb viirusefilme ka rohkem, aga ju siis arvasin valesti. Või siis need ehk hakkavad alles tulema. Lood kangelaslikest meditsiinitöötajatest ja isolatsiooniaja õudustest. Küsimus on muidugi ka selles, kas niisugustele filmidele praegu oleks vaatajat. Ma isegi siin aasta lõpus eelistan pigem kas ulmefilme või täiesti imalaid komöödiaid, ükspäev vaatasin Netflixi pealt filmi "Me oleme Millerid" ja kohe hakkas parem. Ma siiski loodan, et pandeemiamuserdus ei muuda pöördumatult inimeste filmimaitset ja me edaspidi ei jäägi kinni ainult sellistesse žanritesse, mis aitavad igapäevaelu unustada.

Eraldi tahaksin ära märkida, et mulle väga meeldis ka Rainer Sarneti film Vaino Vahingust, aga kuna see ei ole ametlikult pikemalt kinodes jooksnud, siis ilmselt edetabelisse jõuab järgmisel aastal. Igal juhul soovitan silm peal hoida, kui too Vahingu film tuleb suurema publiku ette, vaadake kindlasti ära, super.

Minu jaoks on möödunud aastast problemaatiline film dokumentaal "Üht kaotust igavesti kandsin", mida ma olen paar korda juba erinevatesse edetabelitesse lisanud, aga siis viimasel momendil ikkagi maha tõmmanud. See on selline, et on hea film küll, aga vist ikkagi mitte niisuguse emotsiooniga hea, et ma seda enda isiklikku edetabelisse lisada sooviksin.

"Kratiga" on ka see teema, et iseenesest super, aga kui kõrgele kohale seda seada? Igal juhul jäi "Kratt" mu tabelisse sisse, sest nii pöörast asja ei saa tähelepanuta jätta. Kaotuse-filmi sarnaseid on aga veelgi.

1. "Düün"

2. "Nomaadimaa"

3. "Matrix 4"

4. "West Side Story"

5. "The Electrical Life of Louis Wain"

6. "The Green Knight"

7. "Kupee nr 6"

8. "Vee peal"

9. "Põssa"

10. "Kratt"

Siim Rohtla
Kultuuriministeeriumi filminõunik

1. "The Sparks Brothers"

2. "Kupee nr 6"

3. "Spider-Man: No Way Home"

4. "Dune"

5. "West Side Story"

6. "tick, tick… BOOM!"

7. "Red Rocket"

8. "Nomadland"

9. "One Night In Miami"

10. "Üht kaotust igavesti kandsin"

11. "The Michells vs the Monsters"

12. "The Innocents" 

Joonealuselt mainin juhuslikus järjekorras veel lisaks ära:

"107 Mothers", "Petrov's Flu", "A Quiet Place 2", "Supernova", "Pig", "Belfast", "Luca", "The Suicide Squad", "Soul", "The French Dispatch", "CODA", "The Worst Person in the World"

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juhataja

Aastat iseloomustab suur ja väga eripalgeline valik. Kõik sõelale jäänud filmid on ühel kindlal ajahetkel andnud emotsionaalse laengu, mis on kandnud läbi aasta.

"Playground" (Wandel)

"The Blind Man Who Did Not Want To See Titanic" (Nikki)

"Drive My Car" (Hamaguchi)

"The Father" (Zeller)

 "The Worst Person In The World" (Reinsve)

"The Power of the Dog" (Campion)

"The Lost Daughter" (Gyllenhaal)

"Lamb" (Johannsson)

"Flee" (Rasmussen)

"Gunda" (Kossakovski)

"Kupee nr 6" (Kuosmonen)

"Üht kaotust igavesti kandsin" (Lesmes)

"Boiling Point" (Barandini)

"Petite Maman" (Sciamma)

Kaarel Kuurmaa
filmispetsialist

"Kapten Volkonogovi põgenemine"

Tänavune kroonijuveel. Film, mis üllatab, lammutab, ehitab, jõuab kohale, tõmbab vaiba alt, teeb haiget, avab akna ja tõstab kõrgemale. Kui oma esimeses kahes filmis oli Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupovi režissööritandemil justkui paberil kõik olemas, siis mõlemad teosed jäid ikkagi justkui seina ette seisma. Siin on nad aga täielikult valla pääsenud ning tulemus on Suur Kino. Kolmandas koostöös režissööriduoga on meie Mart Taniel lisaks operaatorile seekord ka kaasstsenarist. Ehk on siin peidus saladus, miks see film eelmise kahe kombel seisma ei jää ning lõpuks ka nähtamatust seinast läbi murrab? Peaosatäitja Juri Borissovilt 10 punkti sooritus!

"Kohatu kepp ehk meeletu porno"

Rumeenlase Radu Jude Berlinale võitja on uskumatult mõnus hullumeelsus, mis segab kokku porno, dokumentaalsuse, kollaažfilmi ning üle võlli keeratud terava teatraalse sotskriitika nauditavalt üllatusterohke kindlakäelisusega. 

"Petrovid gripi käes"

Režissöör Kirill Serebrennikovi osas ei ole mul tavaliselt suuri ootusi ning selle filmi puhul oli see väga hea, sest madalad ootused said kuhjaga ületatud. Unenäoliselt mitmekihiline rännak ajaloos, olevikus ja tulevikus. Õrna alateadvust puudutav teos. Ühtaegu absurd ja ehe sotsrealism. Kino. 

"Kupee nr 6"

Selle filmi puhul olid suvised rõõmusõnumid Cannes'i festivalilt tekitanud suisa hirmutavalt kõrge ootuse. Olin suures vaimustuses juba Juho Kuosmaneni debüütfilmist "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus", mis oli mu 2016. aasta lemmik. Kuosmanen tõestab, et režiikunsti tunnetus on mõnedel loojatel tugevam kui teistel ning ka seda, et lihtsas kammerlikkuses võib saavutada ajastuülest suurust. Eesti stsenaristide Ulmani ja Feldmanise osalus selle filmi loomise juures on muidugi suur rõõm. Peaosatäitja Juri Borissovilt 10 punkti sooritus!

"Nomaadimaa"

Küll tehniliselt 2020. aasta film ja seega kiirelt kihutavas maailmas justkui "eelmise talve lumi", aga tänavuste suurte auhindade võitja lihtsalt tuleb ka tänavu ära märkida. Chloe Zhao režii ja peaosatäitja Frances McDormand jäävad tegelikult 2021. filmiaasta nägudeks, sest üleilmset kinolevi tegi see ajatu pärl alles tänavu.   

"My Octopus Teacher"

Aasta suurim üllatus. Väike Netflixi hitt, mis muudkui levis ja puudutas. Tõeline mees ja film metsast, kus kohtuvad kõrgetasemelise loodusfilmi tehniline teostus ning isiklik-inimlik lugu armastusest inimese ja noh ... kaheksajala vahel. On paradoksaalne, et parima mängufilmi Oscari võitis tänavu rõhutatult argine ja mitteprofessionaalsete osatäitjatega "Nomaadimaa" ning tõsielufilmi võitis see täielikult muinasjutuline ja tavainimesele kättesaamatu ulmefilmina mõjuv teos.

"Hing"

See Pixari animatsioon linastus Eestis eelmise aasta viimastel päevadel pärast ERR-i filmitahvlit, olles seega tehniliselt samuti 2020. aasta teos. Samas on vaja "Hing" siia ritta tuua, sest tegu on ikka väga mõnusa filosoofilise rännakuga, mida võiks ilmselt teatava regulaarsusega vaadata erinevas vanuses hingekandjad. 

"Asugem teele"

Meil seni ainult PÖFF-il linastunud Panah Panahi tegi aasta parima debüütfilmi. Mõnus pärsia absurdihuumor. Saladust täis kummaline teekonnafilm, mis hästi vastuseid ei annagi, aga seda on pagana huvitav vaadata. Paneb küsima, et mida need iraanlased küll söövad, et nad selliseid filme teha oskavad, mis justkui mitte millestki kõneledes nii põnevad on?

"The Power of the Dog"

Jane Campioni kaua-kaua oodatud tagasitulek. Film, mis on veel liiga värske ja vajab oma kullaproovi kindlaks tegemiseks veidi aega settimiseks ning ehk ka üle vaatamist. Lihtsalt jube kahju, et seda ei saagi suurel kinoekraanil vaadata, mis tuleks selle filmi tegeliku mõju ja võimsa operaatoritöö maksvusele pääsemisel kasuks. 

"The Balcony Movie"

Intiimne, humoorikas ja eluliselt ehe film žanrist "kino kui pihitool". Kuigi tooli asemel on avalik linnaruum ning "preester" püüab pihtimusi mikrofoni ja kaameraga üle oma rõduääre küünitades. Pawel Lozinski Varssavi kortermaja kodurõdult filmitud dokumentaal tõestab lihtsa inimliku kontakti tähtsust ja kaamera võimet seda lähedust luua ka kümnekonna meetri kauguselt. 

"Faya Dayi"

Jessica Beshiri mustvalge film segab kokku Etioopia sufide pärimuse ja kesknärvisüsteemi stimuleeriva psühhoaktiivset ainet sisaldava khat'i taime närimisel saavutatava seisundi. Ühtaegu nii fiktsioon kui antropoloogiliselt ehe dokumentaalsus, mis tekitab aegruumist irduva seanssi kusagil tegelikkuse piirialadel. Ma ei ole teadlikult oma hammaste vahele küll khat'i maitset tunda saanud, aga peale selle filmi vaatamist on mul väga tugev tunne, nagu ma juba oleks. 

"Where Are We Headed?"

Ruslan Fedotow käis aastaid Moskva metroos "tööl" ehk võttis oma kaamera ja sõitis mööda allilma filmides ümbritsevat. Tulemus on parima vene kirjandusklassika vaimus loodud tragikoomiline, aga samas universaalne inimlikkuse raamatukogu. 

Eestis oli tervikuna mitmekesiselt hea tugev dokiaasta ning kvantitatiivselt suur, aga kvalitatiivselt üsna lahja täispikkade mängufilmide aasta. See eest õitses anima ning aasta suurima kodumaise kinoelamuse pakkus hoopis Joonas Tauli säravselgelt puhta esteetilise maailmaga nukufilm "Üks imeline mees". 

Timo Diener
filmilevitaja

"Being the Ricardos", rež: Aaron Sorkin

"Belfast", rež: Kenneth Branagh

"Boiling Point", rež: Philip Barantini

"Cruella", rež: Craig Gillespie

"Don't Look Up", rež: Adam McKay

"Encanto", rež: Jared Bush, Byron Howard

"The Father" ("Isa"), rež: Florian Zeller

"The French Dispatch" ("Prantsuse lähetus"), rež: Wes Anderson

"Hytti No. 6" ("Kupee nr. 6"), rež: Juho Kuosmanen

"The Last Duel" ("Viimane duell"), rež: Ridley Scott

"Last Night In Soho" ("Eile öösel Sohos"), rež: Edgar Wright

"The Mauretanian", rež: Kevin Macdonald

"The Mitchells vs. The Machines" ("Mitchellid masinate vastu"), rež-id: Michael Rianda, Jeff Rowe

"No Time to Die" ("007: Surm peab ootama"), rež: Cary Joji Fukunaga

"Pig" ("Põssa"), rež: Michael Sarnoski

"Promising Young Woman" ("Paljutõotav noor naine"), rež: Emerald Fennell

"Raya and the Last Dragon" ("Raya ja viimane lohe"), rež-id: Don Hall, Carlos Lopez Estrada

"Retfaerdighedens ryttere" ("Õigluse ratsanikud"), rež: Anders Thomas Jensen

"The Sparks Brothers", rež: Edgar Wright

"Spider-Man: No Way Home", rež: Jon Watts

"Stillwater", rež: Tom McCarthy

"The Suicide Squad" ("Suitsiidisalk: Uus missioon"), rež: James Gunn

"Supernova" ("Supernoova"), rež: Harry Macqueen

"Tina", rež: Daniel Lindsay, T.J. Martin

"Vee peal", rež: Peeter Simm

Sten Kohlmann
ajakirjanik

Aasta 2020 oli filmide vaatamise aspektist äärmiselt keeruline. Kohe üldse ei viitsinud, sest alguses olid kinod kinni, suvel aga polnud jällegi seda *tunnet*. 2021 üritasin hästi palju vanu võlgu tasuda, mistõttu jäid paljud n-ö kohustuslikud linateosed nägemata. Nimekiri jäi ühesõnaga lühikeseks. Õnneks oli siiski viis filmi, mis minu jaoks teistest rohkem esile tõusid.

5. "Spider-Man: No Way Home"

Jah, tegemist on stuudiopoolse nostalgilise eneserahuldamisega, ent selle käigus tuuakse meieni seni kõige südamlikum ja kaasahaaravam Ämblikmehe seiklus MCU-s. Kes varasemaid linateoseid näinud, selle jaoks on äratundmisrõõmu muidugi ohtralt ja nauding ehk sellavõrra suurem. Samas, kelle jaoks Tom Holland esimene ja ainus võrgupea, leiab sellest hoolimata endalegi midagi. Kasvõi teadmise, et Willem Dafoe on võrratu näitleja ning tõenäoliselt üks parimaid kurjameid, kes koomiksifilmides viimase paarikümne aasta jooksul ekraanilt läbi käinud.

4. "Last Night in Soho"

Edgar Wrighti värskeim linateos tammub alguses pisut vanadel ärakulunud radadel, aga kui lugu tööle hakkab, siis ikka kogu täiega. Visuaalselt on "Soho" üks 2021. aasta suurimatest naudingutest, filmis kõlav muusika on fantastiline ning näitlejad absoluutsel tasemel. Ma loodan, et Thomasin McKenzie hakkab tulevikus senisest tihemini kinolinale sattuma.

3. "Nobody"

"Nobody" oli täiuslik film. See austab vaataja aega, pakub meeletus koguses nauditavat märulit ning filmi keskmes on tegelane, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. Enne "Nobodyt" ei osanud keegi arvata, et Bob Odenkirk võiks olla usutav märulikangelane. Peale "Nobodyt" on tegemist iseenesest mõistetava faktiga.

2. "Dune"

Mul ei olnud "Dune'iga" varem mingisugust seost. Pole lugenud raamatuid, pole näinud David Lynchi väidetavalt vastakaid emotsioone tekitavat 1984. aasta tõlgendust. Ma pole isegi niivõrd suur Denis Villeneuve'i fänn, et oleksin kinoskäiku kannatamatult oodanud. Pigem sattusin filmi vaatama poolkogemata. Ja tegemist oli 2021. aasta kõige õnnelikuma õnnetusega (tegemist oli teise korraga, mil Villeneuve mind üllatanud on, esimene oli "Blade Runner 2049"), sest kinos veedetud kaks ja pool tundi möödusid justkui hetkega. Visuaalselt oli linateos võimas ja intrigeeriv ning maailma mütoloogia lahtiseletamist (olgugi, et väga suur osa filmist oli just sellele pühendatud) oli väga põnev jälgida.

1. "Bo Burnham: Inside"

2021. aasta parim film ei olnud isegi päris film ning ei saanud seda näha kinos. Bo Burnhami Netflixi eri oli ühekorraga huumoriprogramm, segane videopäevik, muusikavideote kogumik ning tõsine pilguheit pandeemia mõjust inimesed vaimsele tervisele. Seda vaadates sai korralikult naerda ning sai ka pisaraid valada. Tehnilisest aspektist oli hämmastav vaadata, kuidas üks inimene saab võrdlemisi lihtsate vahenditega pakkuda niivõrd mitmekülgseid visuaalseid lahendusi. Burnham on äärmiselt talendikas mees ning ma hoian kõik enda pöidlaid (ja laenan teiste omi juurde), et tal kõik hästi läheks.

P.S. Aasta lõpus andis Spotify teada, et olin terve aasta jooksul kõige rohkem just "Inside'is" kõlavaid palasid kuulanud. Ilmselgelt jättis "Inside" endast jälje.

Maria Ulfsak
Eesti Ekspressi filmitoimetaja

1. "The Power of the Dog"

Film, mille puhul ajab ahastusse, et seda Eestis suurelt ekraanilt vaadata ei saa.

2.–3. "Kupee nr 6" ja "Kapten Volkonogovi põgenemine"

Iga eestlane võiks nende kahe teose üle uhkust tunda. Tipptase!

4. "Punane rakett" ("Red Rocket")

Sean Baker armastab inimesi ja räägib vapustavaid lugusid.

5. "Maailma kõige halvem inimene"

Romantilised draamad võivad olla väga vastikud. Või siis väga head. See siin on väga hea.

6. "Annette"

Masendav muusikal, Adam Driveri vapustav one-man show toksilisest maskuliinsusest.

7. "Kohatu kepp ehk meeletu porno"

Satiir, mis tabab erakordselt hästi ajastu vaimu.

8. "Rusikast lahti" ("Разжимая кулаки")

Põhja-Ossetia andeka noore režissööri Kira Kovalenko teine mängufilm paneb vaatajale päris korralikult vastu hambaid.

9. "Memoria"

Film, mis tervitab oma publikut teiselt poolt.

10. "The Souvenir: Part II"

Mulle meeldis esimene, ja meeldib ka teine osa Joanna Hoggi peenest ja nostalgilisest nooruspõlve autoportreest.

* Kahjuks pole ma veel näinud Paul Thomas Andersoni filmi "Licorice Pizza", mis jõuab Eestisse alles 2022 aastal. Olen päris kindel, et ka see oleks muidu tänavuses topis, sees, aga jääb kahjuks järgmisse edetabelisse.

Mikk Granström
Just Filmi programmijuht

Filmiaasta oli minu hinnangul väga kirev ja hea, valikut teha oli raske, aga valisin välja selle aasta filmid, mis kõige rohkem hinge läksid.

1. "Kupee nr 6" (Soome, Venemaa, Eesti, Saksamaa, 2021, R: Juho Kuosmanen)

2. "Kapten Volkonogovi põgenemine" (Venemaa, Prantsusmaa, Eesti, 2021, R: Natasha Merkulova, Aleksey Chupov)

3. "R#J" (USA 2021, 91 min R:  Carey Williams)

4. "Tagasitulek Legolandi" ("Return to the Legoland", Poola 2021, R: Konrad Aksinowicz)

5. "Diiler" ("Dealer", Belgia 2021, R: Jeroen Perceval)

6. "In Limbo" (Venemaa 2021, R: Alexandr Khant)

7. "Vanem" ("Parent", Venemaa 2021, R: Vlad Furman)

8. "Drive My Car" (Jaapan 2021, R: Ryusuke Hamaguchi)

9. "Coda" (USA, Prantsusmaa, Kanada 2021, R: Sian Heder)

10. "u.Q." (Eesti 2021, R: Ivar Murd) 

Ralf Sauter
filmikriitik

Välismaa filmide TOP 10:

1. "Kupee nr 6"

2. "Maailma halvim inimene"

3. "Põssa"

4. "Düün"

5. "Petrovid gripi küüsis"

6. "Lambuke"

7. "Belfast"

8. "Drive My Car"

9. "Kaardimängur"

10. "Punane rakett"

Eesti filmide TOP 5:

1. "Kolmapäev"

2. "Minu kallid laibad"

3. "Üht kaotust igavesti kandsin"

4. "Vee peal"

5. "Kratt"

Helen Saluveer
Moefilmide festivali MoeKunstiKino asutaja ja Toidufilmide festivali kaasasutaja

1. "Stray"

Film koertest ja inimestest. Inimestest koerte pilgu läbi. Inimeste maailm võib koertele üks tõeliselt veider koht tunduda. Ja on ju ka.

2. "u.Q."

Fantastiliselt stiilne ja sisukas portreelugu.

3. "Roadrunner"

Dokk ja telestaar Anthony Bourdain kihutas läbi elu võimsal kiirusel ning kuigi ta ühel hetkel otsustavalt ja fataalselt pidurit vajutas, jäi osa temast igavesti alles. Väike killuke on sellest ka filmina talletatud. Film linastus Toidufilmide festivalil.

4. "Soul"

Multifilm hingest, mis puudutas hinge.

5. "Üht kaotust igavesti kandsin"

Lood elust enesest. Lood pojast, tütrest, emast, mis kõik kokku loovad ühe suurema loo. Mõtlemapanev nii mitmes mõttes.

6. "Audrey"

Moefilmide festivalil MoeKunstiKino linastunud dokumentaal inimesest, kes oli ilus nii seest kui väljast.

7. "Dune"

Lugu, visuaal, näitlejatööd. Eelkõige muidugi visuaal. Kõik kokku moodustas suurepärase (küll veel pooliku) elamuse.

8. "Luca"

Värviline, lõbus ja positiivne. Selliseid elamusi on ka väga vaja.

9. "Firebird"

Eesti mängufilm, mis nagu polekski Eesti film. Heas mõttes. Suurepärane tulemus.

10. "A Chef's Voyage"

Toidufilmide festivalil linastunud film kokast ja teda ümbritsevatest inimestest, kes teevad oma tööd kirega. Ja see kirg kandub vaatajale edasi, kõnetab ja paneb suu vett jooksma. Nii otseselt kui kaudselt.

Eriline (kordus)elamus: "My Octopus Teache"

Last but not least. See dokumentaal oli juba mu eelmise aasta nimekirjas esimene, aga kuna sai sel aastal veebruaris Oscari, siis panen ta uuesti kirja. Olen veelkord vaadanud ja vaimustus ei vähene. Paneks uuesti esimeseks, aga kuna eelmisel korral juba oli, siis seekord jääb siia lõppu. 

Ivar Murd
Sõpruse kino tegevjuht

1. "Kohatu kepp ehk meeletu porno"

2. "Flee"

3. "Vadim On a Walk" ("Vadim na progulke")

4. "The Most Beautiful Boy in the World"

5. "Petrov's Flu"

6. "Dune"

7. "Kapten Volkonogovi põgenemine"

8. "Kupee nr 6"

9. "Vaino Vahingu päevaraamat"

10. "Üks imeline mees"

11. "Summer of Soul"

12. "One Thousand and One Attempts to Be an Ocean"

13. "All Light Everywhere"

14. "The French Dispatch"

15. "Easter Eggs"