"Komtuuri tapmine" on üks kummaline romaan. Murakami puhul pole see muidugi midagi enneolematut, aga algupäraselt 2017. aastal jaapani keeles kahes osas ilmunud teose kummalisus näitab ennast pisut teises võtmes kui hittkirjaniku austajad võiksid loota. Ambitsiooni ja peenelt koetud narratiivi poolest on "Komtuuri tapmine" kahtlemata klassikaliselt murakamilik, kuid stiili ja rõhuasetustega sageli ka kuidagi võõras. See stilistiline võõristus näib küll olevat tahtlik, kuid soojema tekstivooga harjunud Murakami-austajad võivad värsket eestikeelset tõlget lugedes kohati segadusse sattuda, sarnasesse segadusse nagu kõik romaani tegelasedki: millega siin õieti tegu on?

Ennekõike on tegu siiski suhteliselt traditsioonilise romaaniga, vähemalt mis puutub loo jutustamisse ja haardeulatusse. Minavormis tekst viib lugeja nii isikliku kui loomingulise kriisiga vaevleva portreekunstniku maailma, kes pärast ootamatult karile jooksnud abielu kolib oma ülikooliaegse sõbra mägimajja, kus elas ja maalis sõbra isa, kuulus nihonga-maali kunstnik Tomohiko Amada. Nüüdseks hooldekodusse viidud Amada mõju ja vaim jäävad maja ümber aga hõljuma, mille järellainetusel avaneb uks tabamatusse maailma teispool tavareaalsust, kuigi selle ukse avamisel on oma osa mängida kõigil tuumiktegelastel.

Lühidalt: esineb veidraid sündmuseid, kus jutustaja mängib sarnast rolli nagu kunagi Alice oma imedemaad avastades. Minategelase kõrval paistab kaalukusega silma rikas ärimehest naaber teispool orgu, Wataru Menshiki, kes saadab oma eraklikke päevi mööda luksuslikus ja turvatud häärberis, mida terve romaani vältel esitletakse kui teatud salajast aardelaegast, kus nii mõndagi võib peidus olla. Menshiki ja minajutustaja tutvus pole just täienisti juhuslik, kuna miski "Komtuuri tapmises" pole täienisti juhuslik, kõik sündmused on mingitmoodi otsapidi seotud, isegi kui põhjus-tagajärje telg jääb üldiselt peitu abstraktse maailma varjudesse.

Tutvus Menshikiga on üks põhilisi mehhanisme, mis pikka aega näiliselt kohapeal tammuva loo veerema lükkab, isegi kui Menshiki jääb teoses lõpuks sama salapäraseks kujuks nagu kurikuulus Tomohiko Amada – lugeja saab küll üht-teist nende taustadest teada, kuid võtmeküsimused jäävad kindlalt lukustatud uste taha.

Taoline varjatuse ja varjudega mängimine pole Murakamile muidugi midagi uut. Ja lugedes annabki tunda, et midagi väga uut ei tasu "Komtuuri tapmisest" oodata. Romaani lugu kulgeb enamjaolt aeglases tempos, eriti teose alguses – eestikeelse väljaande 655 leheküljest ligikaudu esimene kolmandik on laias laastus sissejuhatus. Järgmine käik lükatakse sisse Komtuuri tegelaskuju ilmumisega – üks tähelepanuväärsemaid episoode kogu romaanis –, Idee materialiseerumisega, millega saab viimaks selgeks, et nii nagu mõneski teises Murakami loodud maailmas, ei toimita ka siin harjumuspäraste reeglite järgi.

Materiaalne argireaalsus seguneb niisiis sümboolse maailma kardinatagustega, kus nähtused ja arusaamad ei allu must-valgetele kategooriatele nagu "enne ja pärast" ning "päris ja väljamõeldis". Ja mis on mis või mis ei ole mis pole lõpuks maagilist realismi austava Murakami jaoks tingimata peamine. Nagu tõdeb Komtuur: ""Tõde on sümbol ja sümbol on tõde," ütles ta. "Kõige parem on mõista sümbolit nii, nagu see on. Selles ei ole loogikat ega fakte, sest see oleks sama, mis otsida sea naba või kuldset sipelgamuna. Kui inimene püüab muud moodi mõistmiseni jõuda, on see kui bambussõelaga vett tassida. Inimese enda jaoks oleks parem, kui ta sellise tegevuse lõpetab."" (lk 287)

Sellega annab Murakami oma lugejale kompassi kätte: ära proovi sellest siin tingimata aru saada, vaid võta seda nii, nagu see on. Igati mõistetav teeviit hallide territooriumide avastamiseks, kuid autori jaoks ka mugav päästerõngas, et oma tujude järgi tekstiga pisut lõbutseda, ilma et peaks tingimata sellega kuhugi jõudma. Romaani rahuliku jalutuskäigu tempo annab igatahes lugejale aega tõepoolest sukelduda loodud maailma – ja see loodud maailm on Murakamile omaselt põhjalikult detailne, mässib endasse ja manab veenvalt kujutlusse nii Odawara kandi mäed kui kõik need maanteed Jaapani rannikul, millel minategelase eksrirännakud teose alguses kulgevad.

Samas paistavad siit-sealt välja veidrad traagelniidid. Ja veidrad mitte mingis vaimumaailma kontekstis, pigem põrkub lugeja vastu ootamatuid konarusi, tagantjärele täpsustusi ja tarbetuid korduseid, millel ei näi olevat erilist stilistist kaalu. Pigem jätavad need jätavad mulje, nagu autor ise ka täpselt ei tea, kuhu ta kavatseb minna, nagu ta mõtleks käigupealt välja, kuidas tekst peaks edasi liikuma ja katsub seejärel nii endale kui lugejale sisendada, et nii lihtsalt on ja pole tarvis sellel pikemalt peatuda.

Sellist harjumatut rabedust (kui mitte lohakust!) pole "Komtuuri tapmises" küll ülemäära palju, aga siiski piisavalt, et silma torgata, nagu torkab silma ka üleüldine kuiv ja mehaaniline stiil. Need võivad suures plaanis paista pisiasjadena, aga need pisiasjad paratamatult vähendavad teksti veenvust. Tervikut silmas pidades on lugu kahtlemata kaalutletult läbi komponeeritud, kuid detailide tagamaade, nende motiveeritusega pole Murakami antud juhul just ülemäära hoolas olnud.

Nii mõnelgi korral tekib lugedes küsimus, misasi see siin täpsemalt ikkagi on. Kellele ja milleks see raamat maailmasse rändama on lastud? Murakami on liiga kogenud autor, et lugejat kuivale jätta. Põnevust tekstis ju jagub, tervikuna ongi "Komtuuri tapmine" ennekõike ehk müstiline detektiivilugu, kus iga peatükk annab lugejale piisavalt uusi juhtnööre, et uudishimulikult järgmine lehekülg ette võtta. Aga see leivapuruga meelitamine tüütab üsna pea ära ja teele paisatud juhtnöörid ei too üldjuhul erilisi pöördelisi avastusi ega loo teisalt ka tõeliselt peadpööritavat labürinti a la Paul Auster.

Nii mõnegi jaoks võib 200 lehekülge sissejuhatust osutuda liiga pikaks, isegi kui need leheküljed viivad mõnusalt kaugele Jaapani mägede vaikusesse. See vaikus pole samas kaugeltki idülliline ja kuigi sellesse on tugevalt põimitud Jaapani kultuurile omast ängi, paistab sellesse segatud olevat ka paras annus üleüldist läänemaailma tuimust, mida on niigi igal pool nii võimatult palju, nii kirjanduses kui muidu. Jaapani ja läänemaailma põimumine on Murakamile loomuomane, kuid mainitud tuimuse portreteerimine jääb paratamatult kuidagi… tuimaks. Meetod, mis võis värske olla millalgi nullindate paiku, kui ka suur tuimusekunstnik Houllebecq oma tippvormis oli, on nüüdseks paratamatult ära leierdatud.

Kusjuures just Houllebecqi "Kaart ja territoorium" on üks paralleel, mis "Komtuuri tapmist" lugedes tahes-tahtmata pähe hüppab. Murakami vaimumaailma lembus muidugi selgelt eristab teda Houllebecqist, kuid "Komtuuri tapmise" pikantsemad lõigud, see tähendab programmiliselt detailsed seksikirjeldused, oleksid nagu Houllebecqi pealt maha kirjutatud: "Seejärel tõusis naine, viskas kallid mustad kingad nurka, tõstis kleidi üles, tõmbas kiirelt sukad ja aluspüksid jalast, istus siis uuesti  mehele sülle ja suunas peenise enda sisse. Tema vagiina oli juba piisavalt niiske ja liigutas end loomulikult nagu mõni elusolend. Kõik toimus ootamatult kiiresti (ka see polnud talle omane, sest naine eelistas pigem aeglast ja sujuvat seksi). Enne kui Menshiki arugi sai, oli ta sügaval naise sees ja vagiina sile sein ümbritses ta peenist, pitsitades seda vaikselt, kuid nõudlikult." (lk 135) Houllebecq mis Houllebecq – ainult Houllebecq teeb seda kuidagi teravamalt ja elavamalt (või vähemalt tegi, kuni seegi võte kulus).

Ka "Komtuuri tapmise" jutustaja paistab sarnastest rõhutatult anatoomilistest kirjeldustest lõpuks ise väsivat. Kuigi seks väärib realistlikku käsitlust täpselt sama palju kui mistahes teine elu nähtus, äratavad Murakami loomingulised valikud siin kahtlust. Ja justkui saaks ta isegi sellest aru, viskab ta iseendale igaks juhuks köie, mis pakub võimaluse distantseerumiseks: "Siinkohal Menshiki lugu lõppes. Ta oli kirjeldanud mulle oma eraelus toimunud sündmust viimse detailini, ehkki minu jaoks ei olnud see lugu teab mis erootiline. Mulle jäi mulje, nagu oleks ta lugenud ette puhtalt meditsiinilist aruannet sellest. Või äkki see tema jaoks oligi nii?" (lk 137) Kummaline on siin jutustaja komme lükata vastutus Menshiki kaela, kuigi peategelase enda kohtumised naistega toimuvad üsnagi samas võtmes.

Isiklikule ja loomingulisele kriisile ehitatud romaan esitab tervikuna küsimuse, kuidas nendega toime tulla ja mida nende ületamiseks ette võtta. Nagu klassikalistes mõistulugudes ikka, tuleb selleks enda kõige sügavamatele hirmudele otsa vaadata ja ennast ületada. Tuleb läbida üks näiliselt võimatu katsumus, et jõuda sellest hirmust teisele poole. Kas just tingimata valgustatuna, aga vähemalt kellegi teisena (teatava piirini).

Kunstnikul sealjuures tuleb luua ja luua ka teoseid, millest ta ise tingimata aru ei saa – õigupoolest on just see igasuguse kunsti eeltingimus. Ideed, kui ta on end ilmutanud – või kui ta on Komtuuri kombel materialiseerunud –, tuleb kuulata, talle tuleb järgneda: "Idee võtab kuju, kui keegi tema olemasolu teadvustab – vaid siis saab ta materialiseeruda." (lk 393) Paistab et ka Murakami tabas end ühelt ideelt, mille puhul ta tundis, et tuleb talle lihtsalt järgneda, ükskõik kuhu ta siis lõpuks peaks välja viima.

Jutustaja kunstnikupositsioonist võib siinjuures nii mõndagi välja lugeda: "Ma ei suutnud määratleda selle mõtet või eesmärki, miks ma üldse sellise pildi äkitselt maalisin. Ühel hetkel tekkis mul lihtsalt meeletu tahtmine see pilt maalida. Ega ma muud ei oskagi öelda, kui et vahel juhtub selliseid asju. Vahel mõni asi, olgu see siis maastik, objekt või inimene, lihtsalt haarab mind oma pretensioonitul ja siiral moel ning ma võtan pintsli kätte ja hakkan seda lõuendile kandma. Ilma mingi tähenduse või eesmärgita, on see lihtsalt ajendatud hetkelisest kapriisist." (lk 455)

Kokkuvõtlikult: Murakami seekordne hetkeline kapriis viib kokku läänemaailma ja Jaapani 20. sajandi kultuuri ja ajaloo, mängib popkultuuriga (nagu Murakamile seda alati teha meeldib), põhineb küll klassikaliste jaapani kirjanduse troopidel, kuid sinna segatakse näpuotsaga sisse Mozarti "Don Giovannit" ja lugu Sinihabeme lossist, kimpu ilmuvad veel "Alice Imedemaal" ja "Suure Gatsby" ekslevad koridorid ning sellest kõigest kokku maalib Murakami suhteliselt abstraktse, kuid kohati kummaliselt konkreetse pildi ühest Jaapani nurgast, kus lahvatavad põlema maha vaikitud ja peidetud kahtluste puhastustuled.

"Komtuuri tapminses" pole piisavalt fundamentaalset kuristikumõõdet, et seda tõeliselt eksistentsialistlikuks pidada. Teisalt pole "Komtuuri tapmise" sümboolika kaugeltki nii lopsakas, et mängulised terminid nagu "topeltmetafoor", "kurjuse sigitaja" ja "Idee" ärkaksid sel määral ellu, nagu autor neid ellu üritab äratada. Niisiis ei üht ega teist. On, aga samas ei ole ka.

Murakami sõbrad leiavad siit ilmselt nii mõndagi tuttavat, kuid vaevalt soovitaksid seda esimese variandina oma Murakamiga veel mitte tutvunud sõpradele. Samas on "Komtuuri tapmine" romaan mis romaan ja annab tervitatud võimaluse saata nii mõnigi pime talveõhtu mööda pisut teises maailmas. Nii kaua, kui ei oota selle maailma küsimusele põhjapanevaid vastuseid, võib "Komtuuri tapmine" olla täitsa haarav seltsiline.