Miks inimene jookseb?

2012. aastal eesti keeles ilmunud raamatu "Jooksu anatoomia" autorid selgitavad, et kui kunagi oli jooksuvõime otsesõnu elu ja surma küsimus, siis tsivilisatsioonitaseme tõustes ning uute oskuste arenedes vähenes inimeste vajadus joosta, et ellu jääda ja jooksmine omandas uue iseloomu ja tähenduse ning sellest sai võitlusvaimu väljendamise võimalus (Puleo ja Milroy 2012: 1).

Spordibioloog Kristjan Port märgib sama väljaande eessõnas, et see oli 1970ndatel, kui "meie kiviaegne keha" hakkas otsima töö ja ellujäämisega mitteseotud füüsilisi pingutusi, sest meie keharakud on "pimedad" ega tea, millises modernselt toredas keskkonnas täna elame, mistõttu sai populaarseks ka tervisejooks. Meie kehad on disainitud jooksmiseks, mitte istumiseks, märgib Port.

Tulles aga Murakami ja laiemalt kirjanike juurde, siis üks stereotüüp dikteerib, et kirjanikuks olemise juurde käib üldiselt ebatervislik ja isegi ennasthävitav eluviis ja ehk tundub mõnelegi, et see ei ole üks õige kirjanik, kes ei tööta öösi, ei kirjuta purjus peaga ja ei suitseta selle kõige juures vahet pidamata. See on maitse küsimus, aga siinkirjutaja jaoks on küll sümpaatne, kui kirjanik on spordimees – mitte jesperparvelikult – vaid mõtestatult, kus inimene näeb füüsist selgelt vaimu laiendusena ja vastupidi.

Murakami teeb enda sõnade järgi trenni ja muu hulgas jookseb põhjusel, et parem füüsiline vorm aitab tal paremaid teoseid kirjutada (lk 185) ja oma mõtisklustes selgitusi otsides päris raamatus "Jooksu anatoomia" välja toodud evolutsiooniliste põhjusteni ta ei jõuagi. Teda ajendab võimalus teha järjest paremaid tulemusi, sest seostab paremaid tulemusi teostega, mis on paremad kui need, mida ta kirjutaks siis, kui ta sporti ei teeks.

See kõik on teoreetiline. Kuivõrd puudub võimalus ja puuduks ehk ka hea teaduslik meetod Murakami juba kirjutatud teoseid võrrelda nendega, mida ta kirjutanuks siis, kui poleks jooksuharrastusega kunagi alustanud, on keeruline öelda, kas need on tõesti tänu jooksmisele paremad kui ilma. Samas on Murakami läbimurdeteoseks peetava raamatu "Norra mets" ("Norwegian Wood") ilmumisest möödas 34 aastat ja tänavu jaanuaris oma 72. sünnipäeva tähistanud kirjaniku sulest ilmub jätkuvalt uusi raamatuid, millele jagub nii lugejate kui ka kriitikute positiivset tähelepanu, siis võib-olla on jooksu- ja kirjandusliku vormi hoidmise vahel tõesti seos nagu Murakami kirjeldab.

Ta ise märgib raamatu eessõnas (lk 9), et ta ei nimetaks seda filosoofiliseks tekstiks ja seda see tõesti pole, kui üksikud filosoofilisemat laadi mõtted välja arvata. Eelkõige on "Millest ma räägin ..." päevikuvormis kirjutis, mis oma suhtelisest lühidusest (kokku 190 lk) olenemata annab sisult välja ka memuaaride mõõdu, sest olukorras, kus jooksmine on olnud Murakami elu osa nõnda pikalt, joonistub sellest rääkides välja ka tema üldisem elukäik veerandsaja aasta jooksul kuni 2007. aastani, mil raamat valmis kirjutatud sai.

Kuigi on põnev teada saada, et Murakami pidas enne kirjanikuks hakkamist naisega jazz-klubi ja võttis suure riski, kui täieliku kirjutamisele pühendumise eesmärgil klubi maha müüs, viivad need ja muud faktid nt triviaalsete tööülesannete kohta liiga kaugele raamatu esialgsest seatud fookusest ja lugejale tekitatud ootusest. Lugeja jaoks, keda huvitab see, kuidas temast palju kogenum jooksja ja nõnda tunnustatud kirjanik enda jaoks jooksmist mõtestab, on ebaoluline teada, millise raamatu tõlkimine tal pooleli on või kuidas ta valmistub loengu andmiseks ühes USA ülikoolis.

Selliste triviaalsuste sissetoomine liiga pikaks ajaks jätab tekstist, mis peaks olema lühiesseede kogu, liiga toimetamata ja blogilaadse mulje. Samas märgib Murakami juba eessõnas, et kuivõrd teema "jooksmine" tundus talle niivõrd ebamäärane, et ta ei suutnud välja mõelda, mida ja kuidas sellest kirjutada, ei olnud tal muud valikut kui kirjutada lihtsalt sellest, mida ta mõtleb ja tunneb (lk 8). Mõtteid ja tundeid on nendes juttudes palju ning see on inimlik, et raamatus, mis räägib autorist endast, need teksti põhituumiku ka moodustavad, kuid ootuspärasem olnuks, kui need püsinuks teemas ja piirdunukski (ultra)maratonide, triatlonite jm võistluskogemuste kirjeldamisega.

Siiski, tänuväärt on see, et Murakami ei maali pikamaajooksjatest pilti kui üliinimestest, kes on lihtsalt sündinud sellise andega, mis võimaldab neil tunde järjest joosta ja läbida nii kümneid ja isegi kuni sadu kilomeetreid. Need inimesed lihtsalt jooksevad. Jaapanis – ka USA-s, kuhu Murakami oma raamatus samuti jooksma jõuab – on (maratoni)jooks üks populaarsemaid alasid ja polegi ehk erakordne, et Murakami sellega tegeleb. Huvitav on see hoopis kohas, kus ristuvad tema kui kirjaniku ja tema kui jooksja isiksused ja tal tuleb ise küsida, kas ta on siis kirjanik, kes jookseb või jooksja, kes kirjutab.

See küsimus raamatu jooksul vastust ei saa – nagu filosoofiliste küsimustega enamasti lugu on – aga huvitav on jälgida Murakami mõttelist teekonda selle retoorilise küsimuse harutamisel läbi füüsiliselt läbitud kilomeetrite ning trenni ja kirjanikutöö vahelise tasakaalu leidmisega. Kuigi ta väidab, et jooksmise ajal ta lihtsalt jookseb ja kui mingid mõtted ja ideed ka tekivad, siis keerlevad need tühjuse, mitte sisu ümber (lk 25), võib konkreetsete jooksuvõistluste ja -distantside kirjeldustest järeldada, et tegelikult kihutab tema peast jooksmise ajal läbi sadu mõtteid, mis ehk lihtsalt struktureeritud teistmoodi kui suhtelises jõudeolekus.

Kuigi esialgu tahaks arvata, et need mõtted, mis jooksmise ajal tekivad, on otsapidi ka seotud ka kirjanduslike ideedega sellest, millest võiks rääkida mõni järgmine raamat, siis tegelikult mitte. Tundub, et jooksurajal tekib piisavalt probleeme ja muud mõtteainest, et sellisteks asjadeks polegi lihtsalt aega – kord kõrvetab päike, kord tõrguvad põlved, kord on jooksurada terves pikkuses täis koeralaipu. Seepärast saab vist ka öelda, et see ei ole mõeldud olema suurem motivatsiooniteos inimestele, kes alles mõtlevad jooksmisega alustamise peale. See on Murakamile endale – need asjad tuli tal lihtsalt endast välja saada.

See on esimene kord, kui Murakamit on õnnestunud lugeda eestikeelses tõlkes ja seni, kuni puudub võrdlus mõne tema teise eesti keelde tõlgitud, kuid ilukirjandusliku teosega, on keeruline öelda, kas osa Murakami loomingu maagilisusest on läinud kaduma seepärast, et see on toodud eesti keelde või seepärast, et see tekst on ennekõike praktiline ja metoodiline kirjeldus oma vormi ajastamisest jooksuvõistlusteks ja kaude ka raamatute kirjutamiseks. "Millest ma räägin ..." jääb igatahes stilistiliselt veidi plassiks ja sisult ka ennast kordavaks – kogumiku võinuks vormida näiteks üheks pikemaks ja tihedamaks esseeks.

1. Puleo, J., Milroy, P. (2012). Jooksu anatoomia. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.