Tänases raamatusoovituses ma ühtegi raamatut ei soovita, vaid räägin hoopiski oma kimbatusest. Nimelt on mul tunne, et kõik muudkui loevad Murakamit ja Murakamit, aga mul on ta kuidagi kahe silma vahele jäänud. Kuid nüüd, kui ma nägin poes tema raamatut "Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest", siis mõtlesin, et ehk see ongi hea sõpruse algus minu ja Murakami vahel ja nii katan kinni endas selle kirjandusloolise tühimiku. Sest jooksmine on palju arusaadavam ja lähedasem kui Jaapan. Aga nüüd on vist nii, et ega ma ikkagi ei hakka neid tema ilukirjanduslikke tekste kah lugema, sest see jooksmise raamat käis kuidagi väga närvidele.

Millest siis räägib kirjanik Murakami, kui ta räägib jooksmisest? Vastus on -- ikkagi kirjutamisest. Või siis ongi jooksmine ja kirjutamine tema jaoks lahutamatud tegevused ja teineteist toetavad, oma ande arendamist ja väljatöötamist vajav tegevus, et minna lõpuks maratonile. Iseenesest on see tore mõte, kui keegi kirjutab jooksmisest. Kirjanikud on ikka tundnud huvi, või siis jätnud mulje, et tunnevad huvi millegi muu vastu kui nende enda tekst. Hemingway on kirjutanud kalapüügist, Bukowski naistest ja joomarlusest, Tammsaare lapsepõlves saadud agraarsest traumast, millest jagus tal ainest viie köite jaoks.

Mis mulle aga päriselt närvidele käib, on see, kuidas ta jooksmisest kirjutab. Ehk just see suhe, et selle jooksmisega on tema kui kirjanik lahutamatult seotud. Kui tahad kirjutada jooksmisest, anna minna, aga tema kirjutab, kuidas kirjanik jookseb. Ma kujutan ette, et kui Murakami kutsuda enda juurde talgutele vana katust lammutama, siis usun, et temast oleks asja küll, aga samas ei unustaks ta hetkekski ära, et seda katust lammutab üks väga oluline kirjanik, kes on väga huvitavad mõtted ja ka muidu on ta väga tähelepanuväärne. Mind häirivad kirjanikud, kes on liiga kindlad oma andekuses ja töökuses ja teavad, et nende mõtted on olulised ja kõik tuleb hästi välja. Ma eelistan neid, kes pigem kahtlevad, pendeldavad lootuse ja lootusetuse vahel edasi-tagasi ega tea vahepeal isegi, mida kirjutada ja kas üldse. Pigem tahaksin ma lugeda, kuidas kirjutaks jooksmisest Oskar Luts või Mati Unt, ühesõnaga keegi täiesti ebasportlik tüüp, kelle suhtes pole kindel, kas ta täna õhtul kojugi jõuab.

Aga Murakami ütleb, et tal on kõik hästi. Kes see tahab sellist asja lugeda? Ta räägib, kui mitu kilomeetrit ta nädalas jookseb, neid on ikka rohkem kui mõnel mehel kontol rahanumbreid! Ja siis see, kuidas ta end distsiplineerib, jookseb iga päev, kui vähegi saab. Ta kirjeldab ka oma lihaseid: "Mu lihased on pika ja raske treeningu tõttu kivikõvad, nii et kui ma neid aeg-ajalt venitada ei lase, võivad need enne võistlust üles öelda." Lisaks ta ka toitub tervislikult, on lõpetanud liha söömise. Ka unega pole tal probleeme: "Veel üks nipp, mis mind tervena hoiab, on lõuna ajal magamine. Tavaliselt jään peale lõunasööki uniseks, heidan diivanile ja uinun kohe. Umbes kolmekümne minuti pärast ärkan uuesti üles ning mu väsimus on justkui peoga pühitud ja pea värske … Näiteks suudan ma ka kõige suvalisemas kohas kohe sügavalt magama jääda." Lisaks pole tal ka kehakaaluga probleeme: "Mu kaal langeb samuti sujuvalt ja ka mu jume on pisut klaarim." Minu meelest selliseid asju peaks varjama, mitte siin seletama, et küll ma olen tubli, heas vormis ja andekas ja mis kõik veel.

Pean ütlema, et päris lõpuni ma seda raamatut ei suutnudki lugeda ja midagi mul temaga teha samuti pole. Kui nüüd keegi, kes on Murakamiga tutvust alustanud õigest otsast, sooviks seda raamatut endale, siis ma hea meelega vahetaks ta millegi tüsedama vastu. Sobiks raamat "Söekaevurid", "Kuidas karastus teras" või "Kivid ja leib".