Urmas Vadi raamatusoovitus. "Koduabilise käsiraamat": eluks kõlbmatu koduabiline

Foto: Jaan Tootsen

Eesti keeles on ilmunud Lucia Berlini jutukogu "Koduabilise käsiraamat". See on parajalt matakas raamat täis imelisi lugusid, mida lugema hakates saad aru, et siit jätkub midagi väga head pikaks ajaks, tõdes Urmas Vadi raamatusoovituses.

Raamatu pealkiri on muidugi eksitav. Tekib seos, et siin on juttu ilmselt sellest, et kuidas hakata paremaks perenaiseks, siin jagub palju häid nippe kodu koristamiseks! Midagi sellist muidugi siit ei leia. Sellist koduabilist, nagu on autori kirjeldatud nimi- või peategelased, endale koju küll appi ei tahaks. Nad pole pahad inimesed, aga vajavad pigem ise abi.

Seega neis tekstides pole juhendit oma elu ja kodu korrastamisel. Vastasel juhul oleksite varsti toas, mis on segamini või täis soovimatuid külalisi. Küll aga on siin raamatus tõeliselt hurmavaid lugusid, millesse on autor pannud oma kodu ja perekonna ja iseennast ja oma hinge ja kõik, mis kõige paremates juttudes olema peab. Laiemas plaanis ongi tegemist koduabilise käsiraamatuga. Sest parim kirjandus aitabki inimesi rohkem kui eneseabiõpikuid, ta ei õpeta midagi, aga räägib moel, et need tekstid lähevad kuhugi vahelihastesse ja hakkab hea.

Huvitav selle raamatu puhul on autori suhe ja vaade. Lucia Berlini peategelased võiksid ise otsida abi, aga asja teeb huvitavaks justnimelt see, et nad proovivad ise sellesse maailma ja ellu sobituda, ise kedagi aidata ja end võimaliku koduabilisena välja pakkuda. Tihti on nad ka hullumagnetid, nad tõmbavad teisi inimesi ja nende soove ja muresid endale külge üheainsa silmkontaktiga. Ja siis need hullumagnetid, soovist ja usust, et nad võivad kedagi aidata, tõttavadki appi, kuid alati valede tööriistadega. Umbes midagi sellist, et kui kutsuda ta metsa langetama, siis saabub ta sae asemel käes hambahari ja unetabletid. Selles kõiges on lunastuslikku mõõdet. 

Juba raamatu esimene lugu algab selliselt, et jutustajalt palub teenet üks vana naine: "Ta elas minu kohal, korteris 4-C. Ühel hommikul pesumajas andis ta mulle võtme ja ma võtsin selle vastu. Ta ütles, et kui ma teda mõnel neljapäeval ei näe, siis on ta surnud ja kas ma palun läheksin ja leiaksin ta surnukeha."

Jutus "El Tim" on peategelaseks naine, kes õpetab koolis lastele hispaania keelt, ja ilmselt on midagi sarnast kogenud enamus õpetajaid, et nad lihtsalt ei suuda, ei oska, või ei saa õpilaste ja eluga hakkama. Väga tabav on selle õpetaja nending kassi ees seistes: "Nad ootasid õlgu kehitades, et neile antaks. Mida ma neile anda sain? Maailm, mida mina tundsin, ei olnud parem sellest, mida nad trotsida söandasid."

Maailm neis lugudes on tõesti kuidagi lohutu, kulunud ja vilets, asjad on nii nagu nad on ja enamasti nad ei lähe paremaks. Jutud selles raamatus on täpselt nii pikad nagu vaja, siin ei tehta kirjandust selle jutuveeretamise mõttes, konstrueerituse rasvakiht puudub täielikult. Ja see ausus ja vahetus ja ka vaimukus, mis on loo vestmises olemas, teeb kuidagi relvituks. Siin ei kangutata tundeid, ei norita kaastunnet, ei kiruta rasket elusaatust. Kõik on karge ja vahe ja aus, mis iganes see kirjanduslik ausus endast kujutab, aga tunne on lugedes selline, et inimene teab, millest ta kirjutab ja ta ei aja sulle lihtsalt mingit mulli, sest tal on palju aega kirjutamiseks.

Siin ka ei süüdistata kedagi, vaid vaadatakse ringi, vaadatakse inimese sisse. See on justkui linnukaamera, millega me näeme inimesi, kes proovivad eluga hakkama saada ja vahepeal tekib neil tunne, et kõik laabubki nii, et võiks hakata isegi koduabiliseks, ja siis vahepeal jäävad nad vaiba karvadesse kinni koos tolmu ja koerakarvadega.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: