Ikka kurdetakse, et kaasaegne kirjandus on oma olemuselt pessimistlik, lugeda on huvitav, aga hinge tekib mingi raskus. Vastupidiseks väga heaks näiteks on ilmunud Tarmu Kurmi juturaamat "Kahe matuse vahel", mis on soe, kohati leebelt naljakas, kohati meeldivalt pöörane, kirjutatud hea tunde ja hooga. Tegemist on debüüdiga, tagakaanelt saab teda, et Tarmu Kurm on suhtekorraldaja ja ajakirjanik ja 44 aastat vana.

Aga tegelased tema raamatus on temast veel poole vanemad. Isegi nii vanad, et raamatu esimeses peatükis otsustab peategelane Eduard, et on juba küllalt elatud ja korraldab endale matused, kõnnib ise koos leinarongkäiguga surnuaiale ja hüppab hauda ja laseb endale mulle peale ajada. Aga Eduard ei sure, kerkib hauast uuesti üles ja otsustab elama hakata. Parem hiljem kui eikunagi.

Ja see ongi raamatu kandev idee ja kontsept, peaasjalikult koosnevadki raamatu peatükid Eduardi ettevõtmisest, mis jäi elu jooksul ette võtmata, see tekst on ülistusaul elule-elamisele. Ja kuidagi meeldiv on, et selles raamatus autor ei taha kõike ära rääkida ega oma sisemist puulusikat voolida, vaid jutustab ladusalt lugu. 

Surm ja vanainimesed on muidugi ammendamatu varalaegas. Surm on justkui midagi kindlat ja lõplikku, kuigi selles raamatus see päris kindel ei ole, vanainimesed seevastu on tihti pidurdamatud. Ilmselt läheneva lõpu eelaimdus annab neile julgust ennast enam mitte tagasi hoida.

Näiteks minu naise vanaema, kes oli tõesti eakas, ütles mulle alati Juhan. Kahtlustasin, kas ta teeb seda meelega või siis lihtsalt ei mäleta ja ma meenutan talle kedagi, kelle nimi oli Juhan? Ilmselt võis kord olla nii, kord naa. Kui selgitasin talle, et minu nimi on ikkagi Urmas, lõi ta käega ja ütles, et tema jaoks on kõik Juhanid. Ja tõepoolest, ilmselt saabub kunagi hetk, kui pole vahet, kas sa oled Urmas või Juhan, selleks ajaks on piirajad maha võetud.

Selle raamatu peategelane Eduard ja tema kaaslased, kes on samuti vanad mehed, on ilmselgelt selle taseme saavutanud. Nad muutuvad ettevõtlikeks ja pidurdamatuks, sest ilmselt tajuvad ka nemad, et ega lõpp on eel, kõik, mida tahad veel teha, seda tuleb teha kohe. Ja mõtteid neil tegelastel jagub ning ka keha tuleb veidi aja pärast järele.

Kui otsida sellele raamatule sugulasi, siis hõimlaste hulka kuuluvad Tauno Vahteri ja Jaak Leeri jutud, Harri Lehiste "Kodanik Männiste lood", ka see saja-aastane, kes hüppas aknast alla, ja Andrus Kivirähk, kelle raamatu "Maailma otsas" kaanel on laiendus "Pildikesi heade inimeste elust". Kurmi raamatu kaanel "Muhedaid pildikesi südikate vanainimeste elust".

Huvitav, millegipärast on nii, et kui kedagi võrreldakse Kivirähkiga, siis oleks see võrdlus justkui võrreldava kahjuks. Aga ei ole, see võiks olla kõigi kasuks! Kivirähk ei hoia enda käes mingit huumori monopoli. See oleks umbes sama, et kui keegi on esimesena kirjutanud kuu peal käimisest, siis ülejäänud ei tohi kuu poole isegi vaadata. Kirjandus ongi selleks, et inimesi inspireerida, et kujutlus hakkaks lendama ja võiks sõita jalgrattaga käed lahti. Ja võib-olla siis meil oleks ka palju rohkem muhedat ja vaimukat kirjandust.

Kurmi "Kahe matuse vahel" seda kindlasti on, siin on seda vana head situatsioonikoomuskit, lause on vaimukas. Siin on sellist seletamatut ja veidi müstilist absurdi, mis mulle meeldib kohe väga ja mis kohe esimeses peatükis on olemas. Siin on ka sellist olme-elu nalja ja tiba ka naljatlemist, mis meeldib veidi vähem. Ülimalt südamelähedane on üks kobras, kes raamatus tegutseb, süda läheb soojaks, kui tekstis silkab ringi mingi pooleldi üleloomulik ja rääkiv loom.

See raamat on ühe õhtu mõnus lugemine. Tarmu Kurm oleks võinud vabalt täis kirjutada ka mõne romaani mahu, sest idee ja kontsept ja struktuur oma tugevuses oleks seda lubanud. Ja ise oleks kah hea meelega tahtnud edasi lugenud. Aga eks seegi käib selle raamatu juhtmõttega ühte sammu, et elama peab enne surma, et nii nagu raamat saab otsa, lõpeb ka elu, kuigi ilmselt surija mõtleks samuti, et elaks veel tibake.