Urmas Vadi lugemissoovitus. Rehepapi süngem vend

Foto: Jaan Tootsen

Carlo Levi romaan "Kristus jäi pidama Ebolis" on väga poeetiline, samas esseistlik ja seda saab lugeda kui ajastu dokumenti või antropoloogi päevikut, kirjutab Urmas Vadi oma lugemissoovituses.

Loomingu Raamatukogus on ilmunud Itaalia kunstniku, poliitiku ja kirjaniku Carlo Levi romaan "Kristus jäi pidama Ebolis". Ja see räägib siis ühest aastast, 1935, kui Levi, kes polnud toonasele fašistlikule valitsusele meelepärane tegelane ning ta pagendati ühte Lõuna-Itaalia külakesse, mille kohta võib öelda – pärapõrgu. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis Kristus jäi pidama Ebolis, mis on Lucania maakonnast kõvasti eemal. Ja ka riik ulatub sinna kanti vaid oma kõige ebameeldivamal kujul, maksukogujate, arstide, kes ei arsti, ja preestri näol, kes ilmselgelt tunnevad seda sama, et Kristus pole sinna kohta veel jõudnud ja ilmselt ei jõuagi, kirikus ei käida, andameid ei tooda.

Autori antipaatia kuulub kohalikele võimukandjatele, poolehoid aga talurahvale, kes on aga harimatud, räpased, vaesed, kannatavad malaaria ja igasuguste muude haiguste all ja keda rõhutakse nii palju kui võimalik. Aga kuna talupojad on tõesti nii tahumatud, siis kahjuks ei jätku nende kirjeldamiseks Levil ka ülemäära kauneid toone, ilmselgelt on autor realist, või pessimist.

See raamat on justkui Kiviräha Rehepapi süngem ja kibedam vend. Levi romaanis on vaeseid, lolle ja harimatuid, kelle jaoks poliitilised võitlused käivad kaugelt üle pea ja kelle elu loomulik osa on maagia ja paganlikud rituaalis ja uskumused. Aga kui Kivirähal on tegelased aplad ja kavalad, siis Levil on lihtrahvas justkui igasuguse lootuse kaotanud. Kui Kivirähal on vähemalt üks tark tegelane lollide seas ja selleks on Rehepapp ise, siis kogu külas Levi jaoks sellist tegelast ei paista olevat, kui, siis näeb ta seda mõistuse häält enese kehastuses, kuid ta käed on lühikesed, tegevus piiratud. Isegi kui raamatus nalja saab, ja tegelikult saab, siis see on sama tökatine ja must nagu tõrv. Kuidagi eriti lohutu on mõelda, et selline mahajäätus, nälg, antisanitaarsus, loomadega koos ühest toas elamine, toimus Lõuna-Itaalias aastal 1935.

Raamatu põhjalikus järelsõnas, mille on kirjutanud Kristiina Rebane, selgub, et peale oma pagendusest pääsemist hakkab Carlo Levi poliitikuna tegelema n-ö lõuna probleemiga. On selge, et tol hetkel tahtnuks autor olla kusagil mujal kui selles kolkas, aga samas tänu sellele kogemusele avanevad tema silmad ja ta näeb, mis toimub ääremaal. Ja ehk poleks paha ka mõni meie poliitik saata näiteks kolmeks aastaks šokiturismi korras kuhugi pagendusse, näiteks Ahtmesse, linna piiridest väljuda ei tohi, õhtul kell üheksa peab toas olema, Bolti sõita ei tohi, ja nii saakski jõuda rahvale lähemale, tunda kaasa inimeste muredele ja saada osa rõõmudest.

On arusaadav, kust tuleb see Levi poolehoid talupoegade osas, kellega autor samuti samastuda ei oska, ta vaatab neid ikkagi kui oma patsiente või objekte. Samas on selge, miks kuulub tema sümpaatia külarahvale. Sest ta peab viibima ise paratamatult samasuguses olukorras nagu kohalikud:

"See passiivne vendlus, koos kannatamine, alistunud, solidaarne, ürgne kannatlikkus on talupoegadel ühine sügav tundmus, side, mis ei ole religioosne, vaid loomulik … Nad elavad pidevas maailmas, milles ei ole piirjooni, kus inimene ei eristu oma päikesest, oma lojusest, oma malaariast – kus ei saa olla õnne, mida ülistavad paganlust ülistavad kirjanikud, ega lootust, sest need on ju individuaalsed tunded, vaid üksnes kannatava looduse pime passiivsus. Küll aga elab neis inimeste ühise saatuse ja ühise leppimise tunne."

Levi tekst on väga poeetiline, samas esseistlik ja seda saab lugeda kui ajastu dokumenti või antropoloogi päevikut. Ja muidugi omaette väärtus on see kujutluslaad, mis on tõesti väga pessimistlik, aga samal ajal on see ka väga võluv ja kosutav. Üks ilusaim näide Carlo Levi pessimistlikust puhangust on see, kui ta on saanud korra kodus käia ja naaseb pagendusse:

"Ka siin oli äkki kevad puhkenud, nende mõne päeva jooksul, mis ma olin ära olnud, aga see värv, mis mujal on täis rõõmsat harmoonialt ja lootust, oli siin kuidagi kunstlik, räige … Valgel savil kiiskasid harvad rohelised laigud päikese käes veelgi eredamalt ja kummalisemalt, nagu karjed; need olid nagu katkirebitud maskide laialiloobitud räbalad."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: